Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja nõue ja selle põhjendused

Hageja palub välja mõista kostjalt põhivõlg 537,57 eurot, intressid 388,11 eurot, võla sissenõudmisega tekitatud kahju 44 eurot, hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 40,30 eurot, samuti viivis alates 11.02.2017 kuni põhinõude täitmiseni. Pooled sõlmisid 11.03.2015 laenulepingu nr 31002172145, mille alusel hageja laenas kostjale 900 eurot. Laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku 05.03.2016 ning laenu tagastamine pidi toimuma 12 osamaksega. Lepingu kohaselt kohustus laenusaaja tagastama põhiosa 900 eurot, intressi 510 eurot, lepingutasu 18 eurot. Kostja on osaliselt laenu tagastanud, kuid hagiavalduse esitamise seisuga on kostjal laenusummast tasumata põhiosa 537,57 eurot ja intresse 388,11 eurot. Laenuandja on saatnud kostjale meeldetuletuskirju 01.05.2015, 10.06.2015 ja 07.07.2015. Võlateatiste saatmise eest on tasu kokku 44 eurot. Kostja laenu ei tagastanud ning hageja oli sunnitud laenu sissenõudmiseks lisakulutusi tegema. Kostja vastus Kostja ei nõustu kogu nõutava summaga, kuna ta on seda varem tasunud. Algsest summast kostjal ülevaadet pole. Kostja kahtleb, kas intressid on õigustatud. Kolme aasta jooksul on kostja saanud hagejalt 1 400 eurot ja maksnud 2 560 eurot (lisanduvad inkassofima maksed 450 eurot). Maksed on võib-olla läinud segamini (selgitused ja viitenumbrid erinevad), kuid saaja oli hageja. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses. Hageja põhinõue ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole. Poolte seisukohad on välja selgitatud kirjalikus vormis ja pooled ei ole taotlenud ärakuulamist. Kohus lahendab asja lihtmenetluses istungit pidamata. Vaidlust ei ole järgnevates asjaoludes. Kostja on esitanud hagejale laenutaotluse (t lk 20) ja poolte vahel on 11.03.2015 sõlmitud laenuleping nr 31002172145 (t lk 21-24). Kostja on kinnitanud tutvumist laenulepingu üldtingimustega ning allkirjastanud isikusamasuse tuvastamise ankeedi (t lk 25). Hageja on saatnud kostjale võlateated 01.05.2015, 10.06.2015 ja 07.07.2015 (t lk 26-28). Kostja on osaliselt võlgnevust tasunud. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Pooltevahelise lepingu näol on tegu tarbijakrediidilepinguga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Kostja vastuväide nõudele on, et ta on hagejale tasunud. Selle kohta esitas kostja maksekorraldused (t lk 49-58). Kohus märgib, et need maksekorraldused ei tõenda, et kostja oleks tagastanud käesoleva hagi aluseks olevast lepingust tulenevat võlgnevust. Nimelt on nende maksekorralduste kohaselt tehtud maksed perioodil 14.04.2014-11.03.2015. Hagi aluseks olev leping sõlmiti aga 11.03.2015, seega on enamus maksed tehtud enne lepingu sõlmimist. Üks makse on tehtud samal päeval, kuid nimetatud makse selgituses on märgitud „arve nr SR359764“ – sellise numbriga arved või lepingud ei ole praeguses asjas nõude

aluseks, lisaks ei oleks usutav, et laenusaaja maksab tagasi laenu samal päeval lepingu sõlmimisega. Hageja on arvestanud nõude esitamisel, et kostja on tasunud võlgnevust kokku summas 502,32 eurot. Kuna suurema summa tasumine käesolevas asjas nõutava võla katteks ei ole tõendatud, lähtub kohus sellest, et hagi aluseks olevast lepingust tuleneva nõude katteks on tasutud 502,32 eurot. Kostja ei ole vaidlustanud, et ta on saanud laenu 900 eurot, samuti pole vaidlustatud 18 euro suurust lepingutasu, võla sissenõudmise kulu 44 eurot ega viivisenõuet. Intressi põhjendatuse osas on kostja kahtlusi avaldanud. VÕS § 397 lg 1 (mis kohaldub ka krediidilepingule, sh tarbijakrediidile) sätestab: „majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud”. Lepingu järgi oli peaaegu aastaks antud laenu eest kokku lepitud intress 510 eurot, s.o ca 57% aastas. Kohus ei pea sellist intressimäära ebamõistlikult suureks, seega on põhjendatud lepinguga kokkulepitud intress 510 eurot. Hageja on välja toonud, et kostja on tagastanud laenust järgnevad summad: 23.10.2015 põhiosa 47,62 eurot, intresse 53,38 eurot, lepingutasu 18 eurot; 16.11.2015 intresse 1,32 eurot; 18.12.2015 põhiosa 48,82 eurot, intresse 23,18 eurot; 25.02.2016 põhiosa 43,35 eurot, intresse 16,65 eurot; 16.03.2016 põhiosa 50 eurot; 10.05.2016 põhiosa 50 eurot; 30.05.2016 põhiosa 81,76 eurot, intresse 18,24 eurot; 12.09.2016 põhiosa 40,88 eurot, intresse 9,12 eurot; Hageja on küll vähendanud laekumiste arvel nõuet kostja vastu, kuid ei ole seda teinud kooskõlas seadusega. VÕS § 415 lg 2 sätestab, et kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Kohus arvestab ümber kostja poolt tasutud maksed, arvestades VÕS § 415 lg 2 sätestatut, tasutud summasid ning nõutavate summade sissenõutavaks muutumise aega. Lepingus olevast maksegraafikust nähtub, et maksetähtajad olid kord kuus alates 10.04.201505.03.2016. Igakuised maksed hõlmasid põhiosa ja intressimakset, esimene osamakse ka lepingutasu. Kostja maksed tuleb ümber arvestada järgnevalt:

TsMS § 144 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Õigusabikulu kohta ei ole hageja tõendit esitanud, vaatamata kohtu poolt sellekohase nõude esitamisele menetlusse võtmise määruses. Õigusabikulu jääb kostjalt välja mõistmata kulu tõendamatuse tõttu. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja menetluskuludena kindlaks 200 eurot, ülejäänud osas jääb menetluskulude kindlaksmääramise taotlus rahuldamata. Kostjal tuleb sellest hagejale hüvitada 176 eurot (88%). Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ning ka kohtutoimikust ei ilmne, et kostjal oleks olnud menetluskulusid. Kostja ei ole esitanud dokumente, millelt tuleks tasuda riigilõivu, samuti ei ole ta kasutanud õigusabi. Seetõttu jätab kohus menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks määramata. Kuivõrd kohus andis pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja ja tõendite esitamiseks, ei saa kostja taotleda menetluskulude kindlaksmääramist pärast kohtulahendi jõustumist TsMS § 177 lg 2 järgi. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.