Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

tagantjärele kaks korda aastas, lisaks kohustus laenusaaja tasuma viivist 0,5 % päevas kogu viibinud summa eest. 27.10.1998 ja 12.08.1999 tuletas hageja kirjadega kostjale võlgnevust meelde. 01.09.1999 vastas kostja, et tal puuduvad vastuväited laenulepingu suhtes, kuid palus vähendada laenu intressimäära või vabastada intressi tasumisest üldse. Ministeerium ettepanekuga ei nõustunud. 15.01.2001 saatis kostja uue kirja, milles põhjendas mittenõuetekohast lepingu täitmist viidates muuhulgas liiga suurele viivisenõudele. 13.06.2001 informeeris hageja kostjat, et viivist otsustati vähendada 2 %-ni aastas lepingus sätestatud 0,5 % asemel päevas. Esimese makse teostas kostja alles 19.09.2001 ning kokku on kuue maksega tasunud 975 642 krooni. 20.10.2003 teavitas hageja kostjat otsusest, et viivisevõlgnevus kustutatakse täielikult juhul, kui kostja tasub intressi ja põhisumma võlgnevused hiljemalt 19.12.2003. Kostja oma võlga antud tähtajaks ei tasunud, seega jätkas hageja ka viivise nõudmist. Kostja väitis vastuses hageja 21.01.2004 kirjale, et loeb kohustused põhisumma 975 642 krooni tasumisega lõppenuks ning ei pea ülejäänud nõuet põhjendatuks. Vaidlusi on tekitanud laenulepingu p 2, mille järgi tasub kostja hagejale intressi 12 % tagantjärele

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja oma 26. juulil 2004 esitatud vastuses ei tunnistanud hagi. Kostja arvates on hagi põhjendamatu. Hageja seisukoht, et võlgnevuse kustutamisel kuuluvad kõigepealt kustutamisele viivised, seejärel intress ja alles siis põhisumma, ei tulene seadusest ega lepingust. Kuni 30. juunini 2002 kehtinud tsiviilkoodeks (TsK) ei andnud kreeditorile õigust määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha võlgniku poolt üle antud. Hageja on ebaseaduslikult arvestanud 875 642 krooni tasumist intressi katteks – kostja on lepingu alusel tasunud hagejale põhivõla 975 642 krooni ning seda ka maksekorraldusel märkinud ja Rahandusministeeriumile korduvalt teatanud. Pooled on lepingus üheselt kokku leppinud, et intressi tasutakse ainult kaks korda (20.02.1994 ja 30.06.1994) – intressi tasumises pärast 30. juunit 1994 ei ole pooled kokku leppinud. Lisaks leiab kostja, et 20. veebruaril 1994 tasumisele kuulunud intress on aegunud, sest kostja ei esitanud hagi kohustuse rikkumisest teadasaamisest – maksmise tähtpäeva saabumisest – alates 10 aasta jooksul. Kostja arvates on hageja hagiavaldust esitades käsitlenud vaieldavaid lepinguid formaalselt, jättes arvestamata 1992—1993. a Eesti Vabariigis valitsenud poliitilise ja majandusliku olukorra. Rahandusministeeriumi pöördumisest hagiga kohtusse nähtub selge soov teenida Ülenurme valla arvel, nõudes riigile Maailmapangalt taastamislaenuna pikaajaliseks krediidiks antud rahalised

vahendid sisse lühiajalise ja kõrge intressiga jõupositsioonilt sõlmitud lepingu kaudu. Lepingus märgitud intress on liigkasuvõtjalik, vastuolus heade kommetega ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 1 alusel tühine. Kui kohus leiab, et hageja intressinõue on põhjendatud, siis taotleb kostja viivise vähendamist. Intress 12 % aastas on rohkem kui kaks korda suurem pankade laenuintressist. Sellele lisaks viivisenõude esitamine ei ole põhjendatud. TsK § 194 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv (trahv, viivis) on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega, on kohtul õigus leppetrahvi (trahvi, viivist) vähendada. Hageja ei ole kahju tõendanud. Kostja leiab, et kahju tekkimise hindamiseks on vajalik hagejalt välja nõuda 2. oktoobril 1992 Rahvusvahelise Rekonstrueerimis- ja Arengupanga ning Eesti Vabariigi vahel sõlmitud laenuleping ning andmed Eesti Vabariigi poolt nimetatud laenulepingu alusel tasutud intressi suuruse kohta. Nimetatud intressi tuleb võrrelda hageja poolt kostjalt nõutava intressiga. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et kohtukulud tuleks jätta hageja kanda.

KOHTUISTUNG

Kohtus jäi hageja oma seisukohtade ja nõuete juurde. Hageja leidis, et intressinõue ei ole aegunud, sest kostja poolt tasutud summad on arvestatud järjekorras kõrvalnõuded ja seejärel põhinõue – kostja poolt nimetatud osa intressist hageja enam ei nõua. Olukorras, kus laenusaajal oli lepingust tulenevalt kohustus maksta laen tagasi koos intresside ja viivitamise korral viivistega, on mõistlik, et esmalt kustutatakse viivis, seejärel intress ja siis põhisumma. Vastasel korral on küsitav, kuidas toimub edasine kõrvalkohustuste arvestamine. Kostja jäi istungil oma varasemate seisukohtade juurde ja ei tunnistanud tema vastu esitatud hagi. Kostja leidis, et kui hageja ise tasus maailmapangale intressi 6—7 % aastas, siis on riigi poolt põhjendamatu nõuda teiselt avalik-õiguslikult juriidiliselt isikult, kohalikult omavalitsuselt poole rohkem intressi. Riik on avalik-õiguslik juriidiline isik, kelle eesmärk ei saa olla teenida tulu nagu äriühing. Kostja juhtis kohtu tähelepanu sellele, et hageja nõudis esmakordselt kostjalt laenu tasumist alles 27.10.1998, st rohkem kui neli aastat pärast laenu tasumise tähtpäeva (30.06.1994), ja pöördus kohtusse alles vahetult enne aegumistähtaja lõppu (peaaegu kümme aastat pärast laenu tasumise tähtpäeva) – see on vastuolus hea usu põhimõttega.

KOHTU PÕHJENDUSED

Hageja nõuab kostjalt kokku 1 813 470,42 krooni, sellest 875 642 krooni põhivõlg, 608 539,88 krooni intressid ja 329 288,53 krooni viivised. Kostja leiab, et ta on põhivõla täielikult tasunud. Intresside osas leiab ta, et hageja võis intresse nõuda üksnes 20.02.1994 ja 30.06.1994 seisuga, kusjuures 20.02.1994 nõue on praeguseks aegunud. Lisaks väidab kostja, et lepingus märgitud intress on liigkasuvõtjalik, vastuolus heade kommetega ning TsÜS § 66 lg 1 alusel tühine. Juhul kui kohus rahuldab hageja intressinõude, taotleb kostja ka viivise vähendamist. Kõigepealt võtab kohus seisukoha põhivõla (1), siis intresside (2) ja viiviste (3) osas.

250 000 EEK

100 000 EEK

136 000 EEK

100 000 EEK

30.12.2002 125 000 EEK 12.11.2003 264 642 EEK kokku 975 642 EEK Alates 1. juulist 2002 kehtiv võlaõigusseadus (VÕS) § 88 lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Sama paragrahvi lg 9 kohaselt ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 11 järgi kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Käesoleva vaidluse aluseks olev leping on sõlmitud 1993. aastal, seega kohaldub sellele TsK, kus ei ole ühtegi sätet, mis kohustuste täitmise järjekorda kuidagi reguleeriks. Ka lepingus ei ole pooled antud küsimust käsitlenud. Hageja on viidanud põhiseaduse (PS) §-le 3, mille kohaselt rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Siia hulka arvas hageja ka nt UNIDROIT rahvusvaheliste kaubanduslepingute printsiipide art 6.1.12 lg 1 2. lause ning Euroopa Ühenduse Nõukogu komisjoni väljatöötatud Euroopa lepinguõiguse põhimõtete art 7:109 viimase lause, mille kohaselt võlgniku maksetest kaetakse esmajärjekorras kulutused, seejärel arvestatud intress ja lõpuks põhivõlg. Nii UNIDROIT rahvusvahelised kaubanduslepingute printsiibid kui ka Euroopa lepinguõiguse põhimõtted on kohaldatavad eelkõige siis, kui pooled on selles eelnevalt kokku leppinud (UNIDROIT rahvusvaheliste kaubanduslepingute printsiipide preambul, Euroopa lepinguõiguse põhimõtete art 1:101). Kumbki akt ei ole kohustusliku iseloomuga juhul, kui pooled ei ole nii määranud, seega ei saa hageja ühepoolselt toetuda neile aktidele, kui kostja on sellele vastu vaielnud. Mõeldav oleks anda nimetatud sätetele abistav roll tõlgendamisel, aga seda üksnes juhul, kui pooled ei oleks ise määranud, mille eest maksed tehakse. Kõigi maksekorralduste selgitusteks kirjutas kostja, et tegemist on maailmapanga laenu põhisumma tasumisega. Hageja vaidles väidetavalt (tl 154) kohe pärast esimese makse tegemist vastu kostjapoolsele määratlusele, et tegemist on põhisumma tasumisega, kuid ta ei ole seda kuidagi tõendanud. Esimene kohtule esitatud kiri, kus hageja vaidleb vastu nimetatud selgitustele, on kostjale saadetud 21. jaanuaril 2004 (tl 19—20), seega üle kahe kuu pärast viimase makse tegemist ning üle kahe aasta pärast esimese makse tegemist. Hageja väide, et ta teavitas kostjat oma mittenõustumisest kostja arvestusega juba 20.10.2003 kirjaga (tl 18), ei ole põhjendatud. Selles kirjas ei ütle hageja muud, kui et soovib intressi ja põhisumma võlgnevuste kustutamist hiljemalt

On tõsi, et TsK § 182 kohaselt ei ole protsentide võtmine rahaliste ja muude kohustiste järgi lubatud, välja arvatud krediidiasutuste operatsioonid, kohustised väliskaubanduses ja teised seadusega ettenähtud juhud. TsK § 274 sätestab lisaks, et protsentide võtmine rahalise laenu puhul on lubatud ainult seadusandlusega kindlaksmääratud juhtudel, samuti ühiskondlike vastastikuse abistamise kassade ja linnade pandimajade laenuoperatsioonide järgi. Samas on Riigikohus korduvalt väljendanud seisukohta, et kuivõrd PS § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning PS § 11 alusel saab õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, kusjuures piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, siis ei ole põhiseadusega kooskõlas rakendada piiranguid laenulepingu järgi intressi võtmisel TsK § 274 alusel ja kitsendada sellega mõne subjekti õigusi teistega võrreldes (vt nt Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-116-97). Seega ei ole intressikokkulepe lepingus seadusevastane. Isegi kui lugeda lepingut nr 1m-27-93 kestvuslepinguks ja kohaldada seetõttu enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 170 lg-t 2, mille kohaselt enne 1994. aasta 1. septembrit tekkinud ja sel päeval kestvatele õigussuhetele kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid, kui rakendussätetest ei tulene teisiti, ei saaks leping olla TsÜS § 66 lg 1 alusel tühine. Riigikohus on korduvalt öelnud, et tehing ei saa liigkasuvõtmise tunnusel olla tühine heade kommetega vastuolus olemise tõttu (vt nt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades 3-2-1-80-02 ja 3-2-1-41-04). Kostja vaidleb vastu ka sellele, et hageja on intresse arvutanud kogu aja eest, mil põhivõlg on olnud maksmata. Lepingu p 2 kohaselt tasub laenusaaja laenuandjale intressi 12 % aastaarvestuses tagantjärele 20. veebruaril 1994 ja 30. juunil 1994. Seega sai hageja nõuda intressi üksnes perioodi eest kuni 30. juunini 1994. On tõsi, et lepingut sõna-sõnalt tõlgendades tuleks teha selline järeldus. Lepingut tõlgendades ei saa aga aluseks võtta üksnes selle sõnastust – lähtuda tuleb eelkõige poolte tegelikust tahtest (sama seisukohta on väljendanud ka Riigikohus oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-26-04). Lisaks tuleb arvestada seda, kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik lepingu sätet samadel asjaoludel pidi mõistma (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-04). Kohus nõustub hagejaga, et poolte tegelik tahe oli ilmselt, et intressi tasutakse kaks korda aastas kindlatel kuupäevadel, mitte aga ainult

paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Kümme aastat esimese intressinõude tekkimisest (20.02.1994) möödus 20. veebruaril 2004. Hagi on kohtusse esitatud 25. mail 2004. Seega on intressinõue 20. veebruarist 1994 aegunud. Võttes arvesse kõike eelnevat, esitab kohus täpsustatud intressiarvestuse. 29.10.1993—20.02.1994 21.02.1994—18.09.2001 19.09.2001—31.12.2001 01.01.2002—18.07.2002 19.07.2002—04.10.2002 05.10.2002—30.12.2002 31.12.2002—12.11.2003

12 % 975 642 EEK-st aastas aegunud 12 % 975 642 EEK-st aastas

886 898,67 EEK

12 % 725 642 EEK-st aastas

24 811,00 EEK

12 % 625 642 EEK-st aastas

40 932,41 EEK

12 % 489 642 EEK-st aastas

12 556,30 EEK

12 % 389 642 EEK-st aastas

11 144,83 EEK

12 % 264 642 EEK-st aastas

27 580,77 EEK

KOKKU 1 003 923,98 EEK

Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressid summas 1 003 923,98 krooni.

kostja väide, et hageja peaks tõendama talle tekkinud kahju – kui viivise vähendamist taotleb kostja, siis on tema kohustus tõendada, et kahju ei ole tekkinud (või ei ole tekkinud viivisenõude ulatuses) või et viivise suurus on mõnel muul põhjusel ebaproportsionaalne. Kostja ei ole millegagi tõendanud, et hagejale tekkinud kahju seoses sellega, et kostja laenu tagastamisega nii kaua viivitas, oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes nõutava viivise suurusega. Arvestada tuleb, et hageja on kostjale vastu tulles juba viivist vähendanud, samuti pakkunud võimalust viivis täielikult kustutada. Seega ei pea kohus õigustatuks viivisemäära veelgi vähendada. Võttes arvesse kõike eelnevat, esitab kohus täpsustatud viivisearvestuse. Kuupäev Põhisumma Intress Kokku põhivõlg + intress Viivis 30.06.1994 975 642 41 698,67 1 017 340,67 – 30.06.1995 975 642 117 077,04 1 134 417,71 22 688,35 30.06.1996 975 642 117 077,04 1 251 494,75 25 029,90 30.06.1997 975 642 117 077,04 1 368 571,79 27 371,44 30.06.1998 975 642 117 077,04 1 485 648,83 29 712,98 30.06.1999 975 642 117 077,04 1 602 725,87 32 054,52 30.06.2000 975 642 117 077,04 1 719 802,91 34 396,06 30.06.2001 975 642 117 077,04 1 836 879,95 36 737,60 18.09.2001 975 642 25 660,72 1 862 540,67 8 164,56 31.12.2001 725 642 24 811,00 1 637 351,67 9 330,66 30.06.2002 625 642 37 229,98 1 574 581,65 15 616,40 18.07.2002 625 642 3 702,43 1 578 284,08 1 556,66 04.10.2002 489 642 12 556,30 1 454 840,38 6 217,95 30.12.2002 389 642 11 144,83 1 365 985,21 6 511,82 30.06.2003 264 642 15 835,02 1 256 820,23 12 533,77 12.11.2003 264 642 11 745,75 1 268 565,98 9 383,91 30.06.2004

1 003 923,98 12 707,20 30.06.2005

1 003 923,98 20 078,48 30.06.2006

1 003 923,98 20 078,48 25.10.2006

1 003 923,98 6 436,12

KOKKU VIIVIS: 336 606,86

Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 336 606,86 krooni ja intressi summas 1 003 923,98 krooni, kokku 1 340 530,84 krooni.

KOHTUKULUDE JAOTUS

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) (kuni 01.01.2006.a kehtinud redaktsioon) § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt. Antud asjaoludel on õiglane jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.