Kohtulahend

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED X AS esitas Tartu Maakohtule hagi P.P. vastu õiguse tunnustamiseks mitte lugeda tööleping lõppenuks töötaja algatusel TLS § 82 alusel, mitte maksta hüvitist, töötasu, puhkusetasu ja keskmist palka tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest. nr 46, mille Hagiavalduse kohaselt sõlmisid X AS ja P.P. 22.02.2002 töölepingu alusel P.P. asus tööle projektijuhina põhipalgaga 3500 krooni kuus (neto). Vastavalt töölepingu tingimuste muutmisele asus P.P. alates 22.03.2002 tööle tootmisjuhina kuupalgaga 5000 krooni (neto). 17.12.2004 vormistas X AS juhataja käskkirja P.P. karistamiseks esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest. Karistusena nähti ette töölepingu lõpetamine. P.P. keeldus tunnistajate M. M ja P. K juuresolekul käskkirja allkirjastamisest. 06.04.2005 esitas P.P. töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus lugeda töölepingu lõppenuks töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 alusel arvates 16.02.2005. P.P. avalduse alusel rahuldas töövaidluskomisjon töötaja nõude ning mõistis tööandjalt välja töötajal saamata jäänud töötasu perioodi eest 22.11.2004 kuni 16.02.2005 summas 21 120 krooni, hüvituse töölepingu lõpetamise eest TLS § 82 lg 1 alusel 14 383 krooni, saamata jäänud puhkuse kompensatsiooni 20 840.95 krooni ning tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest 76 500 krooni. Hageja leidis, et töövaidluskomisjoni otsus ei ole õige, kuna tööleping kostjaga lõpetati 17.12.2004 käskkirjaga tagantjärele alates 14.12.2005 kostja poolt töökohustuste esmakordse jämeda rikkumise tõttu. Nimetatud kuupäevast alates poolte vahel töösuhe puudus. Kuna P.P. töötas tootmisjuhina, jäid seoses temaga töölepingu lõpetamisega lahendamata mitmed organisatsioonilised küsimused aktsiaseltsi lepingupartneritega. Sellest tulenevalt tegi T.K. kostjale ettepaneku eraldi tasu eest lahendada küsimused lõpuni. Nimetatud kokkulepe sai kirjalikult fikseeritud töölepingu nr 46 viimase lehe pöördele. P.P. ei ole ei 11.02.2005 ega ka muul ajal esitanud hagejale avaldust töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. Tõendid selle kohta, et nimetatud avaldus esitati ja tööleping lõppes 16.02.2005, puuduvad. Kostja ei ole töölepingu lõpetamise avaldust hagejale esitanud. Kostja on ära kasutanud asjaolu, et

hageja on kostjale alles 17.02.2005 viimasena makstud töötasu pangadokumendis ekslikult lõpparveks nimetanud. Hagejal ei ole kostja tööraamatut, mistõttu ei ole alust rahuldada töötaja nõuet ka hüvituse saamiseks tööraamatu kinnipidamise eest. P.P. i tööleasumisel võttis tööandja tööraamatu vastu, seda hoiti samas ruumis, kus P.P. töötas. Töölepingu lõpetamise ajal tööraamatut seal enam ei olnud. P.P. võttis tööraamatu omavoliliselt ära ning nõuab nüüd pahatahtlikult hüvitist tööraamatu kinnipidamise eest. Puhkuse on kostja kätte saanud igal aastal. Puhkusetasu on arvestatud ja välja makstud, mis on tõendatud palgalehtedega. Lõpparve on välja makstud veebruaris 2005, selle koosseisus on kõik P.P. l saada olnud summad. Seega ei võlgne hageja kostjale midagi. Kostja P.P. vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei maksnud hageja kostjale enam palka alates 2004 a novembrist, kuid kostja jätkas töötamist tööandja juures. Asudes lõpuks seisukohale, et tegemist on töölepingu olulise rikkumisega tööandja poolt esitas kostja tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. 16.02.2005 andis kostja hagejale üle kõik tema kasutuses olnud töövahendid ja lahkus töölt. Kostja ei ole rikkunud töödistsipliini, ta ei ole puudunud töölt. Tööajagraafikus ei ole kirjas töötaja puudumisi töölt. Kostjale ei ole näidatud temale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja. Töötaja käes olevale töölepingu eksemplarile ei ole tööandja teinud seadusega ettenähtud kannet töölepingu lõpetamise aluse, aja, hüvituse maksmise ja lepingu järgi saadu tagastamise kohta. Tööandja ei saa väita, et tööleping oli kostja käes, mistõttu kannet ei saanud teha, sest tööandjal oli võimalik teha kostja töölepingu eksemplarile omakäeline märge väidetava lisakokkuleppe kohta. Samuti on töötaja käes oleval töölepingu eksemplaril tööandja esindaja T.K. i allkiri pärast töölepingu lõpetamise kuupäeva, s.o 16.02.2005. Sellel eksemplaril puudub töölepingu lõpetamise alus. Asjaolu, et töölepingut ei lõpetatud 17.12.2004 tõendab ka hageja seisukoht väidetava erikokkuleppe osas. Töölepingu lõpetamist 16.02.2005 tõendab ka asjaolu, et 17.02.2005 maksis tööandja töötajale välja lõpparve. Kostja sai viimati palka 04.11.2004, netopalgana laekus töötaja pangakontole 7500 krooni. Töölepingus ei ole kokku lepitud palga maksmise päeva, kuid tavaliselt toimus see

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus rahuldas 30. mai 2006 otsusega hagi osaliselt. Kohus rahuldas hageja nõude tunnustada tema õigust mitte lugeda tööleping lõppenuks töötaja algatusel TLS § 82 alusel ja

mitte maksta hüvitust töötajale tema kahe kuu keskmise palga ulatuses. Kohus luges 22.02.2002 sõlmitud töölepingu nr 46 lõppenuks P.P. algatusel TLS § 79 lg 1 alusel arvates 16.02.2005. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõuded tema õiguse tunnustamiseks mitte maksta kostjale hüvitist, töötasu, puhkusetasu ja keskmist palka tööraamatu ning lõpparve kinnipidamise eest, mõistes X AS-lt P.P. kasuks 19 377 krooni saamata jäänud töötasu katteks; 26 180.60 krooni puhkusekompensatsiooni katteks; 170635.20 krooni tööraamatu kinnipidamise eest; 8107 krooni lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest, kokku 224 299.80 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt on tööandja puhkuseseaduse (PuhkS) § 24 lg 1 järgi kohustatud maksma töötajale puhkusetasu täies ulatuses hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust. Töölepingu p 5.1. kohaselt oli töötajal õigus saada puhkust vastavalt oma avaldusele. Perioodi kohta 01.06.2003 kuni 30.06.2003 on palgalehel märgitud P.P. töötasuks 8901 krooni, millest on kinni peetud tulumaks 2005 krooni ja töötuskindlustusmakse 89 krooni. Lõuna maksu- ja tollikeskuse tõendi kohaselt on Maksu- ja Tolliametile tööandja deklareerinud P.P. brutotulu 2003. a juunikuu eest 9883 krooni, millelt on kinni peetud tulumaks 2284 krooni ja töötuskindlustusmakse 99 krooni. Puhkusetasu väljamaksmise kuupäeva kohta andmed puuduvad. Esitatud arvandmete olulise erinevuse tõttu ei ole võimalik tuvastada, et P.P. le on 2003. a. juunikuus makstud puhkusetasu, kui tema palk koos puhkusetasuga on väiksem deklareeritust. Puhkusekäskkirja kohaselt oli P.P. lubatud puhkusele 03.06.2003 kuni 06.07.2003. Puhkusetasu tuleb töötajale tervikuna välja maksta enne puhkusele jäämist. Seega oleks P.P. i 2003 a juunikuu palk pidanud olema suurem kuni

kinnita P.P. puhkusele lubamist tööandja käskkirjad, sest nende alusel ei ole tehtud eraldi puhkusetasu arvestust ning töötajale ei ole eraldi näidatuna puhkusetasu üle kantud. Tööandja on 17.02.2005 kandnud P.P. pangakontole 4000 krooni selgitusega „töötasulõpparve“, mis on brutopalgana 5301.50 krooni. Seega on P.P. lõpparve koosseisus kätte saanud 2005 veebruarikuu töötasu ning osa saamata puhkuse kompensatsioonist. P.P. asus tööle hageja juures 22.02.2002, tööleping lõppes 16.02.2005. Töötaja iga-aastane puhkus oli töölepingu p 5.1. kohaselt 28 kalendripäeva, kolme aasta eest seega 84 kalendripäeva. Tööandja on lõpparve koosseisus maksnud välja 5 saamata puhkusepäeva kompensatsiooni, mis on tuvastatud Töövaidluskomisjoni otsusega. Seega tuleb 79 kasutamata jäänud puhkusepäeva eest X AS-lt P.P. kasuks välja mõista hüvitis 26 180.60 krooni brutosummana. Palgalehtede kohaselt on P.P. töötasu mais, juulis ja augustis 2004 arvestatud 6459 krooni brutopalgana, tegelikult on P.P. le üle kantud 7500 krooni netopalgana ning Maksu- ja Tolliametile on deklareeritud P.P. brutopalk 9941 krooni kuus. Hageja esindaja T.K. i väited selle kohta, et tegemist oli kokkulepitult siiski 5000 krooni suuruse netopalgaga ning 2500 krooni maksti P.P. le iga kuu avansiliselt ette, on tõendamata. P.P. pangakonto väljavõtte ning Maksu- ja Tolliameti tõendiga on tõendatud töötaja brutotöötasu 9941 krooni alates 01.02.2004. Palgaseaduse (PalS) § 2 lg 1 ja 4 kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Lisatasu on summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel. X AS-i raamatupidamise palgalehtede kohaselt oli P.P. brutopalk 6459 krooni, seega võib ca 3482 krooni suurust igakuulist lisamakset (2500 krooni netopalgana) käsitleda tööandja ühepoolse otsuse alusel makstava lisatasuna. Kirjalikult sellise lisatasu maksmise võimalust ette nähtud ei ole. Seega tuleb lugeda kostja põhipalgaks 6459 krooni brutopalka, mis tuleb töölepingus kokkulepitust ning raamatupidamise palgaarvestusest. P.P. ei ole esitanud saamata jäänud töötasu nõuet 2004 juunikuu eest, kui tema netopalk oli oluliselt väiksem, s.o 3700 krooni, ja 2004 septembrikuu eest, mil tema netopalk oli 7100 krooni. Samas on temale 2004 juulis üle kantud 8800 krooni. Järelikult võis tööandja ühepoolse otsuse alusel makstava lisatasu suurus olla erinev. Samas ei ole töötajal õigust nõuda lisatasu, kui kirjalik kokkulepe selle maksmise tingimuste kohta puudub. P.P. l on saamata palk perioodi eest 01.11.2004 kuni 16.02.2005. Hageja esitatud palgalehtede kohaselt peeti palgaarvestust kalendrikuu kaupa. P.P. on kätte saanud 2004 a oktoobrikuu eest 04.11.2004 7500 krooni, s.o 5000 krooni põhipalka ja 2500 krooni lisatasu. 2004 a novembrikuu ja detsembrikuu ning 2005 jaanuarikuu eest ei ole P.P. palka saanud, seega on tuleb tema kasuks välja mõista põhipalk, s.o 3 x 6459=19 377 krooni saamata jäänud töötasu katteks perioodi eest 01.11.2004 kuni 31.01.2005 brutopalgana. Maakohus leidis, et rahuldada tuleb hageja nõuded kostjaga sõlmitud töölepingu lõpetamise aluse ja formuleeringu muutmiseks, kuid töölepingut ei saa tunnistada lõppenuks tööandja algatusel. Vastavalt TLS § 82 lg 1 teatab töötaja nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandjapoolne lepingu tingimuste täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. TLS § 82 alusel töölepingu lõpetamise soov peab olema tõendatud. P.P. on väidetavalt esitanud avalduse töölepingu lõpetamiseks töötaja algatusel põhjusel, et temale ei ole makstud töötasu. Kumbki pool peab oma väiteid tõendama. Töötaja ei ole küll töötamise viimastel

kuudel palka saanud, kuid töölepingu lõpetamise avalduse esitamist nimetatud asjaolu ei tõenda. Töölepingu lõpetamine tööandja algatusel ei ole samuti tõendatud põhjusel, et töötaja käes olnud eksemplaril on pöördel hageja seadusliku esindaja T.K. i poolt tehtud märge, millega on ümber lükatud hageja esindaja väide selle kohta, et töötaja eksemplarile ei olnud võimalik kannet teha. Samuti on töötaja käes olnud töölepingu eksemplaril töölepingu lõpetamise osa all tööandja esindaja allkiri pärast 16.02.2005 kuupäeva. Tunnistaja M. M on hagejaga seotud isik, mistõttu saab tema tunnistusele tugineda ainult sel juhul, kui see on kooskõlas muude tõenditega. Kirjalike tõenditega tunnistaja M. M ütlused kooskõlas ei ole. P.P. le ei ole välja makstud lõpparvet 17.12.2004, mis on tõendatud Maksu- ja Tolliameti tõendiga ning P.P. pangakonto väljavõttega. Kuna P.P. käes olnud töölepingul puudub töölepingu lõpetamise alusele viitav kanne, aga on kuupäev ning tööandja seadusliku esindaja allkiri, tuleb lugeda tööleping lõppenuks 16.02.2005 töötaja algatusel TLS § 79 lg 1 alusel. Sellisel seisukohal on olnud ka hageja, kes maksis P.P. le kooskõlas seadusega välja lõpparve 17.02.2005, s.o viivitamatult pärast töösuhte lõppemist. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 29 lg 3 kohaselt töövaidlusorgani õigus lugeda töötaja töölt omal algatusel lahkunuks tuleneb töötaja soovimatusest jätkata tööd selle tööandja juures, mistõttu vastava otsuse tegemine ei ole piiratud töötaja konkreetse taotlusega töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu suhtes. Kuivõrd tööleping lõppes töötaja algatusel, siis ei ole tal õigust saada hüvitust TLS § 82 lg 2 alusel. TLS § 74 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. TLS § 119 lg 1 ja 2 kohaselt tööraamatu kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. Lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. P.P. andis tööandjale töölepingu sõlmimisel üle oma tööraamatu. Töölepingu lõppemise ajal tööraamatut tööandjal väidetavalt enam ei olnud. P.P. väitel ei ole tema tööraamatut ära võtnud. Vastutusest vabanemiseks tuleb tööandjal tõendada, et P.P. võttis tööraamatu ära ja see on tema käes. Tööandja ei ole seda tõendanud. Tunnistaja M. M ütlustest tulenevalt ei ole tööraamatut enam X AS-i töötaja käes, kuid seda, et P.P. tööraamatu on ära võtnud, järeldada ei saa. Tööraamat võib ka kaotsi minna. Selliseks puhuks on Sotsiaalministri 07.10.2004 määrusega nr 112 kinnitatud „Tööraamatu vorm, tööraamatu täitmise ja dublikaadi andmise kord ning tööraamatu hind“ §-s 15 lg 1 sätestatud võimalus. Tööraamatu või vahelehe dublikaat antakse tööraamatu või selle vahelehe kaotamisel, osaliselt või täielikult kõlbmatuks muutumisel. Tööraamat on kaotsi läinud pärast seda, kui tööandja võttis selle töötajalt vastu. Seega on tööandja kohustus anda välja dublikaat. Hageja on põhjendamatult viivitanud selle väljaandmisega, mistõttu X AS-lt tuleb välja mõista viivitatud 456 päeva eest hüvitis. Seega tuleb kokku AS-lt X P.P. kasuks välja mõista (19 377+26 180.60+170635.20+8107) 224 299.80 krooni saamata jäänud töötasu ja puhkusekompensatsiooni katteks ning keskmine palk tööraamatu kinnipidamise ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS X AS esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 30. mai 2006 otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada X hagi täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse kohaselt:

palgasuurus esitada. Tööandja rahuldas P.P. soovi. Kahetsusväärselt on P.P. selle asjaolu aga hiljem ära kasutanud, hakates tööandjale alusetuid nõudeid esitama ja väitma, et tema netopalk oligi suurem, kui on näidatud töölepingus.

TsMS § 436 lg 4 sätestatut. Isegi siis, kui oleks alust lugeda tööleping lõppenuks TLS § 79 lg 1 alusel, ei saa lugeda, et tööandja on tulenevalt TLS §-st 73 lg 1 ja §-st 74 lg 1 tööraamatut kinni pidanud. Tööandja saab olla tööraamatu kätteandmisega viivituses alates töövaidlusorgani otsuse jõustumisest. Kuna X AS oli hagiavalduse esitanud 23.10.2005 sel ajal kehtinud TsMS alusel, ei muutunud P.P. 01.01.2006 saabudes menetluses olevas asjas automaatselt hagejaks ITLS § 24 lg 4 alusel, kuna ITLS nimetatud sätete muudatused jõustusid alles 01.01.2006. Juhul, kui P.P. pärast 01.01.2006 leidis, et tal oli alus esitada täiendav nõue, tulnuks tal pöörduda kohtusse hagejana hagiavaldusega. Sel juhul tulnuks aga arvestada aegumist, sest täiendav nõue on esitatud enam kui neli kuud pärast esimese nõude esitamist töövaidluskomisjonile.

P.P. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt:

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

Maakohus on õigesti esitatud asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates leidnud, et: 1) tõendatud ei ole P.P. tegelik puhkusel viibimine aastatel 2003 ja 2004 ning puhkusetasu (selle kompensatsiooni) väljamaksmine talle 79 kalendripäeva eest; 2) mõistlik ja põhjendatud on lugeda kostja põhipalgaks 6459 krooni suurust brutopalka ning 3482 krooni suurust igakuulist lisamakset tuleb käsitleda tööandja ühepoolse otsuse alusel makstava lisatasuna; 3) arvestades eeltoodud põhipalga suurust on põhjendatud kostja kasuks saamata jäänud töötasu väljamõistmine ajavahemiku 01.11.2004 - 31.01.2005 eest brutopalgana 19 377 krooni ulatuses; 4) kostja tööleping tuleb lugeda lõppenuks arvates 16.02.2005 töötaja algatusel TLS § 79 lg 1 alusel, mitte arvates 14.12.2004 tööandja algatusel TLS § 86 p 6 järgi; 5) põhjendatud on hagejalt hüvituse väljamõistmine lõpparve kinnipidamise eest kostja 1 kuu keskmise palga ulatuses, s.o 8107 krooni. Siin peab ringkonnakohus lisaks esimese astme kohtu põhjendustele vajalikuks märkida vaid järgmist. Maakohus on õigesti järeldanud, et töölepingu lõpetamine tööandja algatusel ei ole tõendatud eeskätt põhjustel, et töötaja käes olnud eksemplaril on pöördel hageja seadusliku esindaja T.K. i poolt tehtud märge, millega on ümber lükatud hageja esindaja väide selle kohta, et töötaja eksemplarile ei olnud võimalik kannet teha, et töötaja käes olnud töölepingu eksemplaril töölepingu lõpetamise osa all tööandja esindaja allkiri pärast 16.02.2005 kuupäeva ning et P.P. le ei olnud 17.12.2004 välja makstud lõpparvet. Maakohus on andnud õige hinnangu ka tunnistaja M.M. ütlustele, leides, et need ei kinnita usaldusväärselt kostja vabastamist töölt 17.12.2004 tööandja algatusel, kuna on vastuolus asjas olevate kirjalike tõenditega. Lisaks maakohtu poolt osundatule nähtub ka tunnistaja A. V ütlustest, et kostja jätkas ka pärast 14.12.2004 hageja juures oma tööülesannete täitmist. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et kostja jätkas pärast 17.12.2004, mil oli juba vallandatud töödistsipliini rikkumise tõttu, tööd pooltevahelise suulise erikokkuleppe alusel. Kuna tõendatud on kostja jätkuv töötamine hageja juures pärast 17.12.2004 ning pole tõendatud, et see toimunuks mingite pooltevaheliste muude suhete alusel, siis ei ole asjas usaldusväärseteks tõenditeks ka hageja seadusliku esindaja poolt koostatud, 17.12.2004 kuupäeva kandev käskkiri kostjale distsiplinaarkaristuse määramise kohta (tl 59) ning tööandjal olev töölepingu eksemplar kande osas töölepingu lõpetamisest arvates 14.12.2004 TLS § 86 p 6 alusel ja märke osas töötaja poolt oma töölepingu eksemplari tööandjale esitamisest keeldumise kohta (tl 14). Maakohus ei ole rikkunud TsMS § 436 lg 4, kui leidis, et kostja tööleping tuleb lugeda lõppenuks TLS § 79 lg 1 alusel töötaja algatusel. Vastavalt ITLS §-le 29 lg 3 tuleneb töövaidlusorgani õigus lugeda töötaja töölt omal algatusel lahkunuks töötaja soovimatusest jätkata tööd selle tööandja juures, mistõttu vastava otsuse tegemine ei ole piiratud töötaja konkreetse taotlusega töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu suhtes. Eelnimetatud sättest tuleneb üheselt kohtu diskretsioon töövaidluse lahendamisel lugeda tööleping lõppenuks TLS § 79 lg 1 alusel ka ilma, et menetlusosaline oleks vastava taotluse kohtule esitanud või oma seisukohtades selle sätte kohaldamise võimalusele viidanud. Käesoleval juhul oli kohtu poolt ITLS § 29 lg 3 kohaldamine põhjendatud seetõttu, et kostja töölepingut ei saanud lugeda lõppenuks poolte poolt toodud õiguslikel alustel ning kostja oli menetluses väljendanud oma selget soovi mitte jätkata hageja juures tööd.

kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Vastavalt kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p-le 1 mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Vastavalt kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-le 60 lg 11 kui kõrgema astme kohus muudab tehtud otsuse või teeb uue otsuse asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vastavalt kohtukulude jaotust. Asja materjalidest nähtuvalt taotles hageja esimeses astmes kohtukuludena riigilõivu väljamõistmist 9000 krooni ulatuses, mis on arvestatud hagihinnalt kuni 160 000 krooni, ning õigusabikulude väljamõistmist 1000 krooni ulatuses. Kostja taotles hagejalt oma õigusabikulude väljamõistmist 11 283.75 krooni ulatuses, mille osas maakohus leidis, et kostja mõistlikeks ja põhjendatud kulutusteks õigusabile tuleb lugeda 8000 krooni. Käesolevas vaidluses on hageja esitanud kostja vastu nõuded hagihinnaga kokku 244 181.80 krooni ning hageja nõuded kuuluvad rahuldamisele kokku 190 517.20 krooni ulatuses (väljamõistmata hüvitused töölepingu ebaseadusliku lõpetamise ja tööraamatu kinnipidamise eest), seega rahuldatakse hageja nõuded ligilähedaselt 78 % ulatuses. Arvestades nimetatud proportsiooni on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista tasutud riigilõivu katteks 7020 krooni (78% 9000 kroonist) ning õigusabikulude katteks 780 krooni (78% 1000 kroonist). Hagejalt tuleb omakorda kostja kasuks välja mõista õigusabikulud proportsionaalselt hagi rahuldamata jäetud osaga 1760 krooni ulatuses (22% 8000 kroonist). Tehes poolte vahel kohtukulude nõuete osas tasaarvestuse, on põhjendatud kostjalt välja mõista hageja kasuks esimeses astmes kantud kohtukulude katteks 6040 krooni (7020 + 780 1760).

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.