Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

ASJAOLUD

X AS ja P.P. sõlmisid 22.02.2002 töölepingu nr 46, mille alusel P. P asus tööle projektijuhina põhipalgaga 3500 krooni kuus (neto). Vastavalt töölepingu tingimuste muutmisele asus P. P alates 22.03.2002 tööle tootmisjuhina kuupalgaga 5000 krooni (neto). 17.12.2004 vormistas X AS juhataja T. K käskkirja P. P karistamiseks esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest. Karistusena nähti ette töölepingu lõpetamine. P.P. keeldus tunnistajate M. M ja P. K juuresolekul käskkirja allkirjastamisest. 06.04.2005 esitas P. P töövaidluskomisjonile avalduse, mille kohaselt tööleping lõppes töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 alusel 16.02.2005. P. P avalduse alusel rahuldas töövaidluskomisjon töötaja nõude ning mõistis tööandjalt välja töötajal saamata jäänud töötasu perioodi eest 22.11.2004 kuni 16.02.2005 summas 21 120 krooni, hüvituse töölepingu lõpetamise eest TLS § 82 lg 1 alusel 14 383 krooni, saamata jäänud puhkuse kompensatsiooni 20 840.95 krooni ning tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest 76 500 krooni. X AS töövaidluskomisjoni otsusega selle üheski punktis ei nõustunud ning esitas hagi kogu töövaidluse läbivaatamiseks kohtusse.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Hageja on seisukohal, et tööleping kostjaga lõpetati 17.12.2004 käskkirjaga tagantjärele alates 14.12.2005 kostja poolt töökohustuste esmakordse jämeda rikkumise tõttu. Nimetatud kuupäevast alates poolte vahel töösuhe puudus. Kuna P.P. töötas tootmisjuhina, jäid seoses temaga töölepingu lõpetamisega lahendamata mitmed organisatsioonilised küsimused aktsiaseltsi lepingupartneritega. Sellest tulenevalt tegi T. K kostjale ettepaneku eraldi tasu eest lahendada küsimused lõpuni. Nimetatud kokkulepe sai kirjalikult fikseeritud töölepingu nr 46 viimase lehe pöördele. P. P ei ole ei 11.02.2005 ega ka mingil muul ajal esitanud hagejale avaldust töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. Otsuse tegemiseks selle kohta, et nimetatud avaldus esitati ja tööleping lõppes 16.02.2005 puuduvad igasugused tõendid. Kostja ei ole töölepingu lõpetamise avaldust hagejale esitanud. Kostja on ära kasutanud asjaolu, et hageja on kostjale alles 17.02.2005 viimasena makstud töötasu pangadokumendis ekslikult ka lõpparveks nimetanud. E-posti kirjavahetus 13. ja 16.12.2005 ei tõenda seda, et P.P. oli tööl. Tema käes oli tööandja sülearvuti ning e-kirjavahetust sai ta pidada ükskõik kus. Mis puutub AS–i F juhatuse liikme kinnitusse (asub töövaidluskomisjoni toimus) selle kohta, et temale esitleti 11.01.2005 ja 24.01.2005 P.P. i kui X AS-i tootmisjuhti, siis jääb hageja selle seisukoha juurde, et P. P nö lõpetas jaanuaris erikokkuleppe alusel pooleliolevaid asjaajamisi X ASs, kuid ei töötanud sel ajal enam töölepingu alusel.

Hagejal ei ole kostja tööraamatut, mistõttu ei ole alust rahuldada töötaja nõuet hüvituse saamiseks tööraamatu kinnipidamise eest. P. P tööleasumisel võttis tööandja esindaja tööraamatu vastu, seda hoiti samas ruumis, kus P. P töötas. Töölepingu lõpetamise ajal tööraamatut seal enam ei olnud. Tööandja esindaja väitel võttis P. P tööraamatu omavoliliselt ära ning nõuab nüüd pahatahtlikult hüvitist tööraamatu kinnipidamise eest. Puhkuse on kostja kätte saanud igal aastal, selle kohta esitab tööandja käskkirjad töötaja puhkusele lubamise kohta. Puhkusetasu on arvestatud ja välja makstud, mida tööandja tõendab palgalehtedega. Lõpparve on välja makstud veebruaris 2005, selle koosseisus on kõik P. P saada olnud summad. Hageja ei võlgne kostjale midagi.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

Kostja vaidleb hagile vastu. Alates 2004 a novembrist ei maksnud hageja kostjale enam palka. Kostja jätkas töötamist tööandja juures. Asudes lõpuks seisukohale, et tegemist on töölepingu olulise rikkumisega tööandja poolt esitas kostja tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. 16.02.2005 andis kostja hagejale üle kõik tema kasutuses olnud töövahendid ja lahkus töölt. Kostja ei ole rikkunud töödistsipliini, ta ei ole puudunud töölt. Tööajagraafikus ei ole töötaja puudumisi töölt kirjas. Kostja väitel ei ole tema näinud temale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja. Töötaja käes olevale töölepingu eksemplarile ei ole tööandja teinud seadusega ettenähtud kannet töölepingu lõpetamise aluse, aja, hüvituse maksmise ja lepingu järgi saadu tagastamise kohta. Tööandja ei saa väita, et tööleping oli kostja käes, mistõttu kannet ei saanud teha, sest samas oli tööandja esindajal võimalik teha kostja töölepingu eksemplarile omakäeline märge väidetava lisakokkuleppe kohta. Samuti on töötaja käes oleval töölepingu eksemplaril tööandja esindaja T. K allkiri pärast töölepingu lõpetamise kuupäeva, so 16.02.2005. Küll puudub sellel eksemplaril töölepingu lõpetamise alus. Asjaolu, et töölepingut ei lõpetatud 17.12.2004 tõendab ka hageja esindaja seisukoht väidetava erikokkuleppe osas. Faktiliselt jätkus kostja töö hageja juures, mida hageja tunnistab, viidates küll mingile erikokkuleppele, mille olemasolu aga kostja ei tunnista. Töölepingu lõpetamist 16.02.2005 tõendab ka asjaolu, et 17.02.2005 maksis tööandja töötajale välja lõpparve, mis aga ei kata töötaja kõiki nõudmisi. Kostja sai viimati palka 4.11.2004, netopalgana laekus töötaja pangakontole 7500 krooni. Töölepingus ei ole kokku lepitud palga maksmise päeva, kuid tavaliselt toimus see 22. kuupäeval. Seega 4. novembril laekunud palk oleks pidanud laekuma 22.10.2004. Alates 2004 a veebruarist oli töötaja palk 9941 krooni (bruto). Töölepingus ei ole vastavat muudatust tehtud, kuid Maksu- ja Tolliameti õiendi kohaselt on tööandja märkinud töötaja palgaks 9941 krooni. Sellest tulenevalt on kostjal saamata töötasu perioodi eest 22.10.2004 kuni 16.02.2005 summas 38 081 krooni. Kostja ei ole viibinud puhkusel alates tööleasumisest 22.02.2002 kuni töölepingu lõppemiseni 16.02.2005. Töötajal on seetõttu kasutamata puhkust 79 kalendripäeva. Puhkuse päevatasu on 331.40 krooni, kasutamata puhkuse hüvitis seega 26180.60 krooni. Kostja ei saanud töölepingu lõpetamisel makstud lõpparve koosseisus kätte saamata jäänud palka, kasutamata puhkuse hüvitist ja 2 kuu keskmist palka hüvitisena töölepingu lõpetamise eest. Kostja soovib tööandjalt saada hüvitust lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga, so 9941 krooni ulatuses.

Kostja on seisukohal, et kuna tema esitas tööle asumisel tööandjale tööraamatu ning ei ole seda vahepeal kätte saanud, siis on tööandja viivitanud tööraamatu kätteandmisega kohtuistungi toimumise päevaks 456 päeva, mille eest töötaja palub välja mõista hüvituse summas 209 212.80 krooni.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Tööandja on suutnud luua selles vaidluses olukorra, kus on täiesti ebaselge, millisel alusel ja millal lõppes P. P sõlmitud tööleping, milline oli P.P. kuutöötasu, kas ja millal P.P. puhkas, kas ja millal maksti P.P. puhkusetasu ning kas võeti vastu ja tagastati P.P. tema tööraamat. Kuna töösuhtes põhimõtteliselt loetakse töötajat nõrgemalt kaitstuks, tööandjat aga tugevamal positsioonil olevaks, siis tuleb kõik puudused, valestimõistmised ning muud arusaamatused tõlgendada töötaja kasuks. Puhkuseseaduse § 24 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale puhkusetasu täies ulatuses hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust. Kohtule ei ole esitatud puhkuste ajagraafikut, millest nähtuks, millal oli ette nähtud P. P puhkus 2003. ja 2004. a., samuti puuduvad töötaja avaldused, kuigi töölepingu punkti 5.1. kohaselt oli töötajal õigus saada puhkust vastavalt oma avaldusele. Tl 75 olev Palgaleht perioodi kohta 01.06. kuni 30.06.2003 märgib P. P arvestatud töötasuks 8901 krooni, millest on kinni peetud tulumaks 2005 krooni ja töötuskindlustusmakse 89 krooni. Tl 29 on Lõuna maksu- ja tollikeskuse tõend, millest ilmneb, et Maksu- ja Tolliametile on tööandja deklareerinud P. P brutotulu 2003. a juunikuu eest 9883 krooni, millelt on kinni peetud tulumaks 2284 krooni ja töötuskindlustusmakse 99 krooni. Puhkusetasu väljamaksmise kuupäeva kohta andmed puuduvad. Esitatud arvandmete olulise erinevuse tõttu ei ole kohtul võimalik tuvastada, et P. P on 2003 a juunikuus makstud puhkusetasu, kui tema palk koos puhkusetasuga on väiksem deklareeritust. Tl 80 oleva puhkusekäskkirja kohaselt oli P.P. lubatud puhkusele 3. juunist kuni 6. juulini 2003. Puhkusetasu tuleb töötajale tervikuna välja maksta enne puhkusele jäämist. Hageja esindaja ei ole väitnud, et puhkusetasu P. P maksti kahes osas. Seega oleks P. P 2003 a juunikuu palk pidanud olema suurem kuni 06. juulini välja makstud puhkusetasu võrra ning 2003 juulikuu deklareeritud palk oleks P.P. pidanud olema vastavalt väiksem. Maksu- ja Tolliameti tõendist sellist erinevust ei nähtu. P. P on saanud alates juunist 2003 kuni 01.02.2004 iga kuu täpselt samasugust palka, so 9883 krooni. Hageja esindaja väited P.P. puhkusele lubamise ja puhkusetasu väljamaksmise kohta 2003 a antud puhkuse eest on seega täielikult tõendamata. Sellest tulenevalt ei ole tõendatud ka P. P tegelik puhkusel viibimine. 2004 a väidetavalt makstud puhkusetasu osas kehtib sama põhimõte. Käskkirja kohaselt on P.P. lubatud puhkusele alates 24.05. kuni 12.06.2004 (tl 79). Seega tuli P. P maksta maikuus välja puhkusetasu kuni 12.06.2004. Viimasel kohtuistungil esitatud tõendi kohaselt on P.P. saanud Maksu- ja Tolliameti andmetel 2004 a mais tavalise palga, so 9941 krooni, so samas ulatuses nagu igakuuliselt alates sama aasta veebruarist. P.P. pangakonto väljavõtte kohaselt laekus tema arvele 20. mail 2004 töötasu 7500 krooni. Tl 84 oleva palgalehe kohaselt on P. P 2004 maikuu eest arvutatud brutopalka 7772 krooni, millest 1313 krooni moodustab puhkusetasu teadmata arvu puhkusepäevade eest. 23.05.2004 ei ole talle midagi makstud, 09.06.2004 on temale laekunud töötasu (?) 1700 krooni, millise summa kohta puudub palgaarvestusleht. 28.06.2004 on P.P. pangakontole laekunud „osaline töötasu“ 2000 krooni. Tl 84 oleva palgalehe kohaselt P.P. arvestatud töötasu 2004 juunikuu eest 3800 krooni, brutosummana 4787 krooni, Maksu- ja Tolliametile esitatud andmete kohaselt on P.P. tööandja arvestanud brutopalka 2004 juunikuu eest 4647 krooni.

Tl 83 olevad palgaarvestuslehed 2004 juulikuu ja augustikuu kohta ei kattu absoluutselt Maksu- ja Tolliametile esitatud andmetega. Palgalehe kohaselt pidi P.P. olema juulikuu eest üle kantud 6459 krooni suurusest brutopalgast 5000 krooni, Maksu- ja Tolliameti teate kohaselt on P.P. töötasu deklareeritud juulis 2004 a 11753 krooni (?). 2004 a augustikuu eest sai P.P. oma pangakontole 7500 krooni, mis kattub Maksu- ja Tolliametile deklareerituga, kuid see summa ei tulene tl 83 olevast augustikuu palgalehest, mille kohaselt P. P brutopalk oli 8823.48 krooni ja netopalk 6698.48 krooni. Tl 78 oleva puhkuse käskkirja kohaselt pidi P. P olema puhkusel 01.09. kuni 10.09.2004. Seega tuli augustikuu lõpus talle üle kanda puhkusetasu septembrikuu eest, kuid augustikuu palgaarvestusest ei nähtu, et P. P oleks lisaks igakuulisele 9941 krooni suurusele palgale arvestatud ka puhkusetasu septembrikuu 10 päeva eest ja see raha oleks üle kantud. Kohus on seisukohal, et tööaja arvestuse tabelid ei ole tõendiks töötaja puhkusel viibimise kohta, kui tabelid ei ole kooskõlas puhkusetasu arvestusega ning puhkusetasu ülekandmisega töötajale. Samuti ei kinnita P. P puhkusele lubamist tööandja käskkirjad, sest nende alusel ei ole tehtud eraldi puhkusetasu arvestust ning töötajale ei ole eraldi näidatuna puhkusetasu üle kantud. Tööandja on 17.02.2005 kandnud P. P pangakontole 4000 krooni selgitusega „töötasulõpparve“ (tl 77), mis on brutopalgana 5301.50 krooni. Seega on P.P. lõpparve koosseisus kätte saanud 2005 veebruarikuu töötasu ning osa saamata puhkuse kompensatsioonist. P.P. asus tööle hageja juures 22.02.2002, tööleping lõppes 16.02.2005. Töötaja iga-aastane puhkus oli töölepingu punkt 5.1. kohaselt 28 kalendripäeva, kolme aasta eest seega 84 kalendripäeva. Tööandja on lõpparve koosseisus maksnud välja 5 saamata puhkusepäeva kompensatsiooni, mis on tuvastatud Töövaidluskomisjoni otsusega ja mille üle pooltel käesolevas asjas vaidlust ei olnud. 79 kasutamata jäänud puhkusepäeva eest tuleb X AS-lt P. P kasuks välja mõista hüvitis 26 180.60 krooni brutosummana, vastavalt kostja vastuses toodud arvestusele, millele hageja esindaja ei ole vastuväiteid esitanud. Palgalehtede kohaselt P. P töötasu mais, juulis ja augustis 2004 on arvestatud 6459 krooni brutopalgana, tegelikult on P. P üle kantud 7500 krooni netopalgana ning Maksu- ja Tolliametile on deklareeritud P. P brutopalk 9941 krooni kuus. Kohus jätab tähelepanuta hageja seadusliku esindaja T. K väited selle kohta, et tegemist oli kokkulepitult siiski 5000 krooni suuruse netopalgaga ning 2500 krooni maksti P.P. iga kuu avansiliselt ette. Selliste väidete tõendamiseks tuleb esitada poolte kirjalik kokkulepe, mille võimaliku seadusele mittevastavuse osas ei pea kohus käesolevas vaidluses vajalikuks seisukohta võtta. Kohtule on läbi P.P. pangakonto väljavõtte ning Maksu- ja Tolliameti tõendi tõendatud töötaja brutotöötasu 9941 krooni alates 01.02.2004. Palgaseaduse § 2 lg 1 ja 4 kohaselt Palk on tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Lisatasu on summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel. X AS-i raamatupidamise palgalehtede kohaselt oli P. P brutopalk 6459 krooni, seega võib ca 3482 krooni suurust igakuulist lisamakset (2500 krooni netopalgana) käsitleda tööandja ühepoolse otsuse alusel makstava lisatasuna. Kirjalikult sellise lisatasu maksmise võimalust ette nähtud ei ole. Kohus leiab, et käesolevas olukorras on mõistlik ja põhjendatud lugeda kostja põhipalgaks 6459 krooni suurust brutopalka, mis tuleb töölepingus kokkulepitust ning raamatupidamise palgaarvestusest ja mida on kinnitanud

kohtuistungil ka tööandja seaduslik esindaja. Kohtu seisukohta kinnitab asjaolu, et P. P ei ole esitanud saamata jäänud töötasu nõuet 2004 juunikuu eest, kui tema netopalk oli oluliselt väiksem, so 3700 krooni, ja 2004 septembrikuu eest, mil tema netopalk oli 7100 krooni. Samas on temale 2004 juulis üle kantud 8800 krooni. Järelikult võis tööandja ühepoolse otsuse alusel makstava lisatasu suurus olla erinev. Teisest küljest ei ole töötajal õigust nõuda lisatasu, kui kirjalik kokkulepe selle maksmise tingimuste kohta puudub. P.P. on saamata palk perioodi eest 01.11.2004 kuni 16.02.2005. Hageja esitatud palgalehtede kohaselt peeti palgaarvestust kalendrikuu kaupa. P.P. on kätte saanud 2004 a oktoobrikuu eest 4.11.2004 7500 krooni, so 5000 krooni põhipalka ja 2500 krooni lisatasu. 2004 a novembrikuu ja detsembrikuu ning 2005 jaanuarikuu eest ei ole P. P palka saanud, seega on tuleb tema kasuks välja mõista põhipalk, so 3 x 6459, so 19 377 krooni saamata jäänud töötasu katteks perioodi eest 01.11.2004 kuni 31.01.2005 brutopalgana. Kohus rahuldab hagi P. P sõlmitud töölepingu lõpetamise aluse ja formuleeringu muutmise nõude osas, kuid ei tunnista töölepingut lõppenuks tööandja algatusel. Vastavalt TLS § 82 lõikele 1 teatab töötaja nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandjapoolne lepingu tingimuste täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Kohus on seisukohal, et TLS § 82 alusel töölepingu lõpetamise soov peab olema ka kohtule tõendatud. P.P. on väidetavalt esitanud avalduse töölepingu lõpetamiseks töötaja algatusel põhjusel, et temale ei ole makstud töötasu. Kumbki pool peab oma väiteid tõendama. Töötaja ei ole tõepoolest töötamise viimastel kuudel palka saanud, kuid töölepingu lõpetamise avalduse esitamist nimetatud asjaolu ei tõenda. Pole ka ühtegi kaudset tõendit selle kohta, et P.P. oleks esitanud nõudeid maksta välja töötasu või oleks küsinud, milles on põhjus. Töölepingu lõpetamine tööandja algatusel ei ole samuti tõendatud eeskätt põhjusel, et töötaja käes olnud eksemplaril on pöördel hageja seadusliku esindaja T. K poolt tehtud märge, millega on ümber lükatud hageja esindaja väide selle kohta, et töötaja eksemplarile ei olnud võimalik kannet teha. Samuti on töötaja käes olnud töölepingu eksemplaril töölepingu lõpetamise osa all tööandja esindaja allkiri pärast 16.02.2005 kuupäeva. Hageja tunnistaja M. M on hagejaga seotud isik, mistõttu kohus saab tema tunnistusele tugineda ainult sel juhul, kui see on kooskõlas muude tõenditega. Kohtule esitatud kirjalike tõenditega tunnistaja M. M ütlused kooskõlas ei ole. Muu hulgas ei ole P.P. välja makstud lõpparvet 17.12.2004, mis on tõendatud Maksu- ja Tolliameti tõendiga ning P.P. pangakonto väljavõttega. Kuna P.P. käes olnud töölepingul puudub töölepingu lõpetamise alusele viitav kanne, aga on kuupäev ning tööandja seadusliku esindaja allkiri, loeb kohus töölepingu lõppenuks 16.02.2005 töötaja algatusel TLS § 79 lg 1 alusel. Sellisel seisukohal on olnud ka hageja, kes maksis P.P. kooskõlas seadusega välja lõpparve 17.02.2005, so viivitamatult pärast töösuhte lõppemist. ITLS § 29 lg 3 kohaselt Töövaidlusorgani õigus lugeda töötaja töölt omal algatusel lahkunuks tuleneb töötaja soovimatusest jätkata tööd selle tööandja juures, mistõttu vastava otsuse tegemine ei ole piiratud töötaja konkreetse taotlusega töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu suhtes. Kuivõrd tööleping lõppes töötaja algatusel, siis ei ole tal õigust saada hüvitust TLS § 82 lg 2 alusel. TLS § 74 lg 2 kohaselt Tööandja on kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. TLS § 119 lg 1 ja 2 kohaselt Tööraamatu kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. Lõpparve

kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Vaidlust ei ole selle üle, et P.P. andis tööandjale töölepingu sõlmimisel üle oma tööraamatu. Töölepingu lõppemise ajal tööraamatut tööandjal väidetavalt enam ei olnud. P.P. väitel ei ole tema tööraamatut ära võtnud. Vastutusest vabanemiseks tuleb tööandjal tõendada, et P.P. võttis tööraamatu ära ja see on tema käes. Tööandja ei ole kohtule seda tõendanud, tunnistaja M. M ütlustest saab teha järelduse, et tööraamatut ei ole enam X AS-i töötajate käes, kuid seda, et P.P. tööraamatu on ära võtnud, järeldada ei saa. Tööraamat võib ka kaotsi minna. Selliseks puhuks on Sotsiaalministri 7. oktoobri 2004. a määrusega nr 112 kinnitatud „Tööraamatu vorm, tööraamatu täitmise ja dublikaadi andmise kord ning tööraamatu hind“ §-s 15 lg 1 sätestatud võimalus: Tööraamatu või vahelehe dublikaat antakse tööraamatu või selle vahelehe kaotamisel, osaliselt või täielikult kõlbmatuks muutumisel. Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.09.2003 lahendis 3-2-1-95-03 on asunud seisukohale, et „Töölepingu seadusel ei põhine ringkonnakohtu seisukoht, et mõistlik ei ole maksta töötajale TLS § 119 lg-s 1 sätestatud hüvitist suuremas summas kui töötaja kuupalk, v.a juhul, kui töötaja tõendab, et tööraamatu kätteandmisega viivitamisel tekitati talle kahju, mis ületab keskmist kuupalka. Töölepingu seaduse § 119 lg 1 järgi on tööandja kohustatud tööraamatu kinnipidamisel maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. Töölepingu seadus ei seo tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamist kahju tekkimisega töötajale. Seadusandja pole soovinud seda normi muuta ka seoses tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse jõustumisega 1. juulist 2002. a.“ Hageja esindaja seisukoht, et X AS ei väljasta P.P. tööraamatut ega selle dublikaati ei põhine seadusel. Tööraamat on kaotsi läinud pärast seda, kui tööandja võttis selle töötajalt vastu. Seega on tööandja kohustus anda välja dublikaat. Hageja on täiesti põhjendamatult viivitanud selle väljaandmisega, mistõttu X AS-lt tuleb välja mõista viivitatud 456 päeva eest hüvitis. Kohus ei nõustu kostja vastuses märgitud P.P. 458.80 krooni suuruse keskmise päevatasuga, sest on tuvastanud P.P. väiksema kuupalga töötamise viimasel kolmel kuul. Kohus peab vajalikuks leida P.P. kuue kuu palga alusel tema keskmine päevapalk ja kuupalk hüvituste arvutamiseks. Jaanuaris 2005 oli P.P. kuupalk 6459 krooni, 21 tööpäeva; detsembris 2004 oli kuupalk 6459 krooni, 23 tööpäeva; novembris 6459 krooni, 22 tööpäeva; oktoobris 9941 krooni, 21 tööpäeva; septembris – 9384 krooni, 22 tööpäeva; augustis – 9941 krooni, 21 tööpäeva. Keskmine päevapalk on seega (48643: 130) 374.20 krooni. Hüvitus 456 viivitatud päeva eest on 170635.20 krooni. Hüvitus lõpparve kinnipidamise eest on 1 kuu keskmine palk, so (48643:6) 8107 krooni. Kokku tuleb AS-lt X P.P. kasuks välja mõista (19 377+26 180.60+170635.20+8107) 224299.80 krooni saamata jäänud töötasu ja puhkusekompensatsiooni katteks ning keskmise palgana tööraamatu kinnipidamise ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Tuleb nentida, et väljamõistetava summa muudab väga suureks hüvitus tööraamatu kinnipidamise eest, mida hageja oleks saanud väga lihtsalt vältida, väljastades töötajale töölepingu lõpetamisel tööraamatu dublikaadi.

KOHTUKULUDE JAOTUS

Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.

TsMS § 60 lg 1 alusel mõistab kohus sellele poolele, kelle kasuks tehakse kohtuotsus, teiselt poolelt välja kõik mõistlikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 61 lg 1 p 1 sätestab väljamõistetava õigusabikulu piirangu 5 % hagi rahuldamata jäetud osast. Hageja lepinguline esindaja on esitanud kohtukulude nimekirja, mille kohaselt on tasutud riigilõiv 9000 krooni ning õigusabi kulud on 1000 krooni. Kostja lepingulise esindaja taotluse kohaselt on kostja kulutused õigusabile 11 283.75 krooni. Kohus rahuldas osaliselt nö hinnata hagi, so vaidluse töölepingu lõpetamise aluse osas ning luges töölepingu lõppenuks mitte tööandja poolse rikkumise tõttu, vaid töötaja algatusel. Samas ei lugenud kohus töölepingut lõppenuks tööandja algatusel töötaja poolt töökohustuste esmakordse jämeda rikkumise tõttu. Sellest tulenevalt jätab kohus nimetatud nõudega seotud kohtukulud hageja kanda. 5 % 224299.80 kroonist on 11 214,99 krooni. Kohus loeb käesolevas asjas kostja mõistlikuks ja põhjendatud kulutuseks õigusabile 8000 krooni, sest 1) olulise osa rahuldatud hagi summast moodustab tööraamatu kinnipidamise eest väljamõistetav hüvitus, mis iseenesest ei ole olnud keerukas kohtuvaidlus ning 2) kohus jättis rahuldamata töötaja nõude 2 kuu keskmise palga ulatuses hüvituse saamiseks, sest luges töötaja omal soovil lahkunuks. Hagejalt tuleb kostja kasuks hagi osalise rahuldamata jätmise tõttu välja mõista 8000 krooni kostja kulutuste katteks õigusabile. Hageja kõik kohtukulud jäävad tema enda kanda. Hageja on maksnud riigilõivu hagihinnalt kuni 160 000 krooni. Kohus rahuldas hagi 224299.80 krooni ulatuses, seega tuleb X AS-l maksta riigituludesse täiendav riigilõiv 4000 krooni, kokku riigilõiv hagihinnalt kuni 240 000 krooni on 13 000 krooni. Kohus jättis rahuldamata P.P. nõude 19 882 krooni suuruse hüvituse väljamõistmiseks töölepingu lõpetamise aluse vaidluses. Riigilõiv nimetatud nõudelt on 1400 krooni. Nimetatud summa tuleb P.P. välja mõista X AS-i kasuks. Tegemist on samaliigiliste nõuetega, so kohtukuludega, mistõttu kohus tasaarvestab P.P. 8000 krooni suuruse nõude ja AS-i X 1400 krooni suuruse nõude ning mõistab X AS-lt P.P. kasuks välja 6600 krooni kohtukulude katteks.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.