Kohtulahend

poolkeldri korterites 4 ja 5. Faktiliselt lõppesid remonttööd ja hageja võttis elamu kasutusele 1995. a. augustis. Elamu sai kasutusloa 11. novembril 2001. a. 1995. a. mais koostatud aktiga nr. 31 andis kostja üle ja võttis hageja vastu teostatud ehitus-montaažitööd vastavalt lisale. Aktile lisatud kalkulatsioonist nähtub ehitustööde tegemine x keldrikorrusel 659.389 krooni maksumuses. Keldrikorrusel tehtud tööde loetelu sisaldab muuhulgas põrandate ja sanitaartehnilisi töid. Kostja tehtud tööde hulka kuulusid muuhulgas parkettpõranda lahtivõtmine, aluspõranda lammutamine, plaatpõranda lammutamine, aluspõranda ehitamine, soojustuse paigaldamine põrandale, hüdroisolatsiooni paigaldamine, liistparketi paigaldamine ja muud põrandatööd ning ka torude demontaaž ja kanalisatsioonitoru paigaldamistööd. Samuti nähtub 3. märtsi 1995. a. lepingu nr. 09 alusel teostatud tööde vastuvõtmise aktist ja tööde loetelust, et kostja tegi lepingu alusel X keldrikorruse ehitus-remonttöid, sealhulgas põrandate ja kanalisatsiooni paigaldustöid. Vastuvõtuaktile lisatud keldrikorrusel teostatud tööde loetelu alajaotusest “põrand” nähtub kostja poolt tehtud töödena muuhulgas liistparketi paigaldamine, aluspõranda valamine, hüdroisolatsiooni paigaldamine jt. põrandatööd. Alajaotuse “san. tehnika” kohaselt sisaldasid kostja tehtud tööd ka kanalisatsioonitoru paigaldamist. Koheselt pärast X asuvate ruumide kasutusseandmist 1995. aastal hakkasid ruumide rentnikud kaebama, et ruumides on pidevalt halb kanalisatsioonilõhn. Hageja teatas kostjale korduvalt sellest probleemist ja rentnike kaebustest, kuid kostja ei asunud pikema aja jooksul halva lõhna põhjuseid välja selgitama ega kõrvaldama. 30. aprillil 1997. a. koostatud protokollis võttis kostja kohustuse teha kõik võimalik ebameeldiva lõhna kõrvaldamiseks Nilsseni korteris, mis asus X keldrikorrusel. 1998 .a. oktoobris püüdis kostja likvideerida ebameeldivat lõhna elamu keldrikorrusel, parandades kanalisatsioonikaevu ja -trassi, kuid tulutult. Järjekordselt teavitas hageja kostjat kirjalikult kanalisatsioonilõhna olemasolust ruumides 29. novembril 1999. a., teatades, et kui kostja ei kõrvalda defekte hiljemalt

Tallinnas. 3. märtsil 1995. a. sõlmitud lepinguga nr. 09 tellis hageja ja kostja kohustus tegema kõik renoveerimistööd aadressil X, etapp nr. II vastavalt kalkulatsioonile. Lepingu nr. 46 alusel tehtud tööd on hageja vastu võtnud 1995. a. mais ning lepingu nr. 09 alusel tehtud tööd 1995. a. augustis. Hageja on kostjale nimetatud aktides loetletud tööde eest tasunud ning kostja on tasu aktsepteerinud. Kostja võttis 26. septembril 1994. a. sõlmitud lepinguga muuhulgas kohustuse paigaldada X asuva hoone keldrikorruse korteri 4 ruumides 12 jooksevmeetrit kanalisatsioonitoru. Samuti kuulus 3. märtsil 1995. a. sõlmitud lepingu alusel teostatavate lisatööde hulka sama hoone keldrikorruse korterite 4 ja 5 ruumides kanalisatsioonitoru paigaldamine kokku 18 jooksevmeetri ulatuses. Mõlema lepingu tingimused on lepingutekstis formuleeritud üldsõnaliselt ning nendest ei selgu lepingupoolte kohustuste täpset sisu ja mahtu. Lepingutes on fikseeritud tööde tegemise esialgne eelarve (lepingute punkt 2), kuid teostavate tööde täpsema sisu osas viitavad lepingud lisatud kalkulatsioonidele.

Ehituse töövõtulepingu üldised tingimused ega „Hea ehitustava” ei ole kehtestatud seaduse tasandil ega ole vaadeldavad ka muu normatiivaktina, kuid arvestades, et kostja sõlmis vaidlusalused lepingud oma majandus- ja kutsetegevuses, saab ETÜT-s ja „Heas ehitustavas” fikseeritud ehitusstandardeid kohaldada tavaõigusena. Kostja kui ehitusettevõtja pidi hagejaga sõlmitud lepingute täitmisel kõnealuseid standardeid tundma ning nendega arvestama. ETÜT punkt 2. 1. 5 sisaldab töövõtja üldist kohustust tagada, et kõik vastavalt lepingule hangitud ja kasutatavad materjalid ning seadmed oleksid uued ja kogu töö tehtaks hea kvaliteediga, vigadeta ja defektideta ning vastavuses lepingu dokumentidega ja Eesti Vabariigis kehtivate normidega. Töö, mis pole vastavuses nende nõuetega, kaasa arvatud õiguslikult mitte heakskiidetud ega vastuvõetud asendused, loetakse defektseks (praak). Töövõtja üldine vastutus tuleneb ETÜT punktist 2. 8. Töövõtja vastutab ainuisikuliselt kõigi töös kasutatavate vahendite, meetodite, tehnika, järjekordade ja protsesside eest, aga samuti töö koordineerimise eest lepingu raames (ETÜT p. 2. 8. 1). Vastavalt ETÜT punktile 2. 8. 2 vastutab töövõtja muuhulgas selle eest, et projektikohaselt tehtud töö ja paigaldatud seadmed vastaksid eesmärgile ja funktsioneeriksid laitmatult. ETÜT punkti 2. 8. 4 järgi vastutab töövõtja seadusest, määrusest ja muudest kohustuslikest eeskirjadest ja normidest kinnipidamise eest lepinguperioodil. Töövõtja peab esitama tellijale õigeaegselt kinnitamiseks kõik töövõtja poolt koostatud täite- ja tööjoonised (ETÜT p. 2. 1. 3 (f)). „Hea ehitustava” punktis 1 sisalduva põhimõtte kohaselt tuleb ehitised kavandada, püstitada, muuta ja korras hoida nii, et nad oleksid ehituskunstiliselt ja teostuselt heatasemelised ja oma keskkonda sobivad; ei looks ülemäärast ohtu inimestele, varale ega keskkonnale ning nende tarbeomadused säiliksid kogu kavandatud eluea jooksul. Punkti 2. 1 kohaselt loeb Ehitusreeglite Nõukogu ehitise välistorustike (v. a. soojustrassid) ja sisetorustike kavandatud elueaks 50 aastat. Punkt 7 kohustab ehitise kavandamisel, püstitamisel, muutmisel ja kasutamisel head ehitustava (üldtunnustatud ehitusreegleid) järgima. E OÜ 10. - 17. märtsini 2000. a. läbi viidud ekspertiisi käigus tuvastati kostja poolt teostatud sanitaartehniliste töödega seonduvad puudused: kanalisatsiooni amortiseerunud malmtorustik oli asendatud vaid osaliselt. Endised kanalisatsioonitrapid ja toruavad olid sulgemata, lahtised trapid ja torud levitasid fekaalihaisu. Vana torustiku ühendusi ei olnud tihendatud ega vanu siibreid eemaldatud ning kanalisatsiooni vesi ja aur märgasid parkettpõrandate aluskonstruktsioone, mis kohati mädanesid. Kõnealuse ekspertiisi aruande koostanud E. E hinnangul on ehitaja rikkunud „Hea ehitustava” punkti 1. Ekspertiisi aruande kokkuvõtvast osast nähtub, et X poolkeldrikorruse ruumides ebameeldiva õhu tekkepõhjusteks olid demonteerimata ja avatud trappide ning jätkukohtadega vana malmist kanalisatsioonitorustiku fekaalvee ja aurude läbilaskmine ja tungimine parkettpõranda puidust aluskonstruktsioonidesse ja sealt edasi remonditud ruumidesse. Teise põhjusena on välja toodud rottide põrandaalusest elutegevusest tingitud haisud, kuna lohaka ehitustööga oli loodud neile soodus elukeskkond põrandate alla. Eelkirjeldatud asjaolusid on ekspertiisi aruande allkirjastanud isik E. E kohtule kinnitanud ka tunnistajana. Ka teisest hageja poolt kohtule esitatud eriteadmistega isiku arvamusest (OÜ E eksperthinnangust) nähtub, et kostja poolt paigaldatud kanalisatsioonitorustikus esinesid puudused. Nimetatud eksperthinnangu on koostanud ehitusinsener Ü. L ning ekspertiisiakti punktis 3. 6 on välja toodud mitmed kostja poolt kanalisatsiooni ehitamisel tehtud vead. Spetsialist Ü. L on talle esitatud materjalide põhjal leidnud, et X asuva hoone poolkeldri ruumide põrandaaluse kanalisatsioonisüsteemi väljaehitamist ei tehtud kostja poolt nõuetekohaselt, millega rikuti head ehitustava ja sisekanalisatsiooni torustike ning süsteemide ehitamisel esitatavaid tingimusi ja nõudeid. Samuti on eksperthinnangus asutud seisukohale, et kostja suhtus nii tööde läbiviimisesse kui sellega seonduvate küsimuste ja probleemide lahendamisse ükskõikselt ja vastutustundetult. Kõnealuse tõendi hindamisel tuleb silmas pidada, et eksperthinnang on koostatud Ü. L esitatud dokumentide põhjal ning tal puudus

võimalus ekspertiisi objektiks olevate töödega ise vahetult tutvuda. Samas on Ü. L eksperthinnangus märkinud, et loeb saadud algandmeid hinnangu koostamiseks piisavateks. Ülalkäsitletud dokumentaalsetes tõendites kirjeldatud asjaolud on leidnud kinnitust nii tunnistajatena üle kuulatud Ü. L kui E. E enda ütlustega, samuti tunnistaja O. H poolt kohtule antud ütlustega. Tunnistaja O. H ütluste kohaselt oli ta isiklikult X objektil põrandate avamise juures. Põranda all oli märg ja niiske. Reovesi voolas lahtistest kohtadest välja ja põranda alla. Niiskus põranda all tekitas hallitust. Kanalisatsioonitorud ning muud torud olid kaetud ehitusprahiga. Nimetatud eriteadmistega isikute arvamustest nähtub ka see, et ebameeldiv õhk (kanalisatsioonihais) oli tingitud eelnimetatud puudustest kostja poolt teostatud kanalisatsiooni remonttöödes. Seega on tõendatud, et kostja poolt teostatud kanalisatsiooni remonttööd ei vastanud tavaliselt esitatavatele nõuetele TsK § 173 lõike 1 tähenduses, kuna nende tegemisel ei järgitud muu hulgas ETÜT punktide 2. 8. 2 ja 2. 8. 4 nõudeid. Samuti ei vasta kostja poolt tehtud tööd „Hea ehitustava” punktis 1 nimetatud üldistele põhimõttetele, kuna kostja poolt tehtud kanalisatsiooni remonttööde teostust ei saa lugeda heatasemeliseks. Töös esinenud puuduste tõttu oli selgelt häiritud Tallinnas X asuvate eluruumide sihipärane kasutamine. Kostja kui tööettevõtja on seega 26. septembril 1994. a. ja 3. märtsil 1995. a. sõlmitud lepingutest tulenevaid kohustusi rikkunud. Kohustuste rikkumise ajal kehtinud TsK § 227 kohaselt kannab kohustist rikkunud isik vastutust ainult süü olemasolu korral. Samast sättest tulenevalt tuleb aga süü puudumist tõendada kohustist rikkunud isikul. Kostja ei ole oma süü puudumist kohustiste rikkumisel millegagi tõendanud. Olemasolevate tõendite põhjal oleks kostja hooletus remonttööde teostamisel ka üheselt tuvastatav. Kostja vastuväite kohaselt ta mitte ei ehitanud vaidlusalust elamut, vaid üksnes remontis seda. Poolte vahel sõlmitud lepingute kohaselt oli kostja üldiseks kohustuseks renoveerimistööde teostamine aadressil X. Iseenesest omab nii kostja lepingujärgsete kohustuste määratlemisel kui kostja vastutuse piiritlemisel tähtsust asjaolu, et lepingute esemeks ei olnud uue ehitise püstitamine, vaid ajaloolise hoone renoveerimine. Siiski tuleb ka renoveerimistööde läbiviimisel järgida ehitustöödele kehtestatud üldisi nõudeid, mida aga kostja järginud ei ole. Kostja näol on tegemist spetsialistiga (ehitusettevõtjaga), tellijal seevastu erialased (ehitusalased) teadmised puudusid. Vastavalt TsK §-le 355 kohustub tööettevõtja töövõtulepingu järgi tegema omal riisikol tellija ülesandel kindlaksmääratud töö kas tellija või omast materjalist, tellija aga kohustub tehtud töö vastu võtma ja selle eest tasuma. Seejuures lasus tööettevõtjal TsK § 363 punktist 2 tulenevalt kohustus teatada tellijale, et viimase juhendite järgimine ohustab tehtava töö vastupidavust või kõlblikkust ning punkt 3 nägi ette kohustuse teavitada tellijat ka teiste tööettevõtjast mitteolenevate asjaolude olemasolust, mis ohustavad tehtava töö vastupidavust või kõlblikkust. Analoogiline kohustus tuleneb töövõtjale ka ETÜT punktist 2. 10. Kostja võttis 26. septembril 1994. a. ja 3. märtsil 1995. a. lepingute alusel kohustuse kanalisatsioonitorude paigaldamiseks (asendamiseks) renoveeritavas hoones. Sellega võttis kostja kohustuse saavutada lepingutes kokkulepitud tulemus (teha kindlaksmääratud töö) ning võttis seeläbi ka vastutuse selle kohustise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest. Kui tööettevõtjale sai lepingujärgsete tööde teostamise käigus teatavaks asjaolusid, mis ohustasid tehtava töö vastupidavust või kõlblikkust, oleks kostja pidanud hagejat vastavalt TsK §-is 363 sätestatule teavitama ning ootama tellija edasisi juhiseid (TsK § 364). Kostja hagejat töö tulemust ohustavatest asjaoludest ei teavitanud. Tulenevalt eeltoodust ei oma õiguslikku tähendust ka kostja võimalikud vastuväited hageja poolt esitatud projektdokumentatsiooni puudulikkuse kohta. Vastavalt TsK §-le 355 pidi kostja saavutama lõppresultaadi omal riisikol. Kui projektdokumentatsiooni puudumine või puudulikkus oleks olnud takistuseks tööde teostamisel, oleks kostjal olnud võimalus keelduda tööde täitmiseks võtmisest. Seejuures on tunnistaja Ü. L kui ehitustehniliste eriteadmistega isik väitnud, et renoveerimistöid sai teha ka projektita, kuid selleks tuli kostjal

esmalt kogu kanalisatsioonisüsteem avada ja teha kindlaks selle seisukord. Vastavalt TsK §-le 363 lasus kostjal kohustus teatada tellijale takistustest, mis ohustasid töö kõlblikkust. Ehitise võttis tellija märkusteta vastu ning ei tellijal ega ehitusjärelevalvel olnud ehituse käigus kanalisatsioonitorustikuga seonduvalt märkusi. See ei välista kostja vastutust ning kostja sellesisulisi väiteid ei saa lugeda asjakohasteks. Avastatud defektide näol oli tegemist varjatud puudustega, mis said ilmneda ja ilmnesidki alles pärast ruumide (sealhulgas kanalisatsiooni) kasutuselevõttu rentnike poolt. TsK § 366 lg. 1 sätestas tellija kohustuse tööettevõtja poolt tehtud töö vastu võtta ja see üle vaadata. Tellija õigust jätta töö vastu võtmata saab tunnustada üksnes juhul, kui tehtud töö on täiesti kasutuskõlbmatu ja tuleb tervikuna asendada. Kõrvaldatavate puuduste korral on tellijal õigus nõuda TsK § 368 lõikes 1 sätestatut. Seega ei välista tööde vastuvõtmine tellija hilisemat tuginemist tööde lepingule mittevastavusele ega vabasta tööettevõtjat selles osas vastutusest. TsK § 366 lg. 2 kohaselt on tellija kohustatud teatama lepingutingimustest kõrvalekaldumistest ja teistest puudustest töös, mida tavalise vastuvõtu viisi juures ei võidud avastada, tööettevõtjale viivitamatult pärast nende avastamist. Tunnistaja L. Ž ütlustest nähtub, et üürnikud hakkasid korteris 5 põranda alt tuleva ebameeldiva haisu üle kaebama juba 1995. a. Aeg-ajalt hais kadus, kuid siis tekkis uuesti. 1998. a. muutus olukord väljakannatamatuks. 30. aprillil 1997. a. võttis kostja kohustuse teha kõik võimalik ebameeldiva lõhna kõrvaldamiseks N korteris maja keldrikorrusel. Kostja püüdis likvideerida ebameeldivat lõhna elamu keldrikorrusel, parandades kanalisatsioonikaevu ja -trassi, kanalisatsioonihais keldrikorruse ruumides aga ei kadunud. Hageja teavitas kostjat kirjalikult kanalisatsioonilõhna olemasolust ruumides 29. novembril 1999. a, teatades, et juhul kui kostja ei kõrvalda nimetatud defekte hiljemalt 1. detsembril 1999. a, laseb hageja defektid kõrvaldada kostja arvel. Samas kirjas teavitati kostjat, et ebameeldiva lõhna kõrvaldamiseks oleks vaja võtta lahti põrand. Puuduvad tõendid selle kohta, et hagejale oleks teatatud kanalisatsioonitööde lõpetamisest või et hagejat oleks kutsutud kanalisatsiooni vastuvõtmisele, s. t. kaetud töid üle vaatama. Kostja ei ole hagejale esitanud ka kaetud tööde akte. Omanikujärelevalve organiseerimise kohustust tellijal vaidlusalusel perioodil ei eksisteerinud. Vastav kohustus kehtestati alles 22. juulil 1999. a. jõustunud PES § 59 punktis

lõikest 2 ja § 226 ning TsÜS § 108 koostoimest, kui tellija on omapoolselt teinud kõik mõistlikult võimaliku selliste kulutuste ärahoidmiseks ja tööettevõtja ei ole puudusi ettenähtud ajaks kõrvaldanud. Kui tööettevõtja ei järgi esitatud nõudeid töö kordategemiseks või asendamiseks ja talle on teatatud, et see võidakse lasta tema kulul teha teise ettevõtja poolt, on olemas piisav alus ka kulude sissenõudmiseks esimeselt tööettevõtjalt ehk kostjalt. Kostja ei ole iseenesest vaidlustanud hagiavalduses nimetatud tööde tegemist või vastavate kulude kandmist hageja poolt. Samuti ei ole kostja esitanud konkreetseid vastuväiteid kulude otstarbekuse ega asjakohasuse osas. TsK § 222 alusel toimuva kahju hüvitamise eesmärgiks on võlausaldaja paigutamine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, kus võlausaldaja oleks olnud, kui võlgnik ei oleks oma kohustust rikkunud. Tegemist ei ole põhjendamatute või ebamõistlike kuludega. Hagiavalduses loetletud parandustööde hulgas ei ole töid, mida ei saaks seostada kostja poolt teostatud kanalisatsiooni remonttöödes esinenud puuduste avastamise või kõrvaldamisega. Teostatud parandustööde ning vastavate kulude vajalikkust ja põhjendatust kinnitab ka OÜ E eksperthinnang. Riiklikult tunnustatud eksperdina tegutsev Ü. L on nimetatud eksperthinnangus jõudnud järeldusele, et kostja poolt mittenõuetekohaselt tehtud tööde ümberehitamine (põrandaalune kanalisatsioon) koos sellega seotud lammutus- ja üldehituslike tööde tegemisega oli nii mahuliselt kui maksumuse osas põhjendatud. Rahuldamisele kuulub ka hageja nõue kahju hüvitamiseks. Vaidlusaluste lepingute sõlmimise ja täitmise ajal kehtinud TsK § 222 lg. 2 kohaselt tuli kreeditori kahjude all muuhulgas mõista ka saamata jäänud tulu, mis võlausaldaja oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Saamata jäänud tulu all tuleb mõista kasu, mida kahjustatud lepingupool oleks tulevikus tõenäoliselt saanud, kui lepingut ei oleks rikutud. Seetõttu saab saamata jäänud tulu nõude puhul hinnata ainult tõenäosust, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud, kui kohustusi oleks nõuetekohaselt täidetud. Hageja jäi kostja kohustise rikkumise tõttu ilma tavapärastest õigusviljadest. Tallinnas X asuvaid kortereid 4 ja 5 ei olnud võimalik kostja töös esinenud puuduste kõrvaldamise perioodil 2000. a. märtsist kuni juulini elamiseks kasutada ning nendes korterites nimetatud ajavahemikul ka reaalselt ei elatud. Korterite kasutuse takistus on otseselt seotud kostja lepingurikkumisega. Kostja pidi mõistliku isiku ja professionaalse ehitajana ette nägema, et kanalisatsioonitööde teostuses esinevad puudused ning nende kõrvaldamiseks vajalikud tööd ei võimalda ehitist sihipäraselt kasutada ning et sellega võib hagejal omakorda kaasneda tulu saamise võimatus. Saamata jäänud tulu ulatust 354.000 krooni saab lugeda mõistlikuks ja põhjendatuks. Üüri- ja rendilepingutest nähtub, et korterite 4 ja 5 ühe kuu üürisumma kokku aastal 1995 oli 66.940 krooni, vahetult enne põrandate avamist rentis ruume Ungari Vabariigi Suursaatkond, tasudes renti 59.000 krooni kuus, millele lisandus käibemaks. Viimase summa alusel on põrandate avamise ja kostja praaktööde likvideerimise ajal 2000. aastal kuue kuu jooksul, mil hagejal ei olnud võimalik kortereid välja rentida, hageja kahju saamata jäänud tulu näol 354.000 krooni. Pärast kostja ehituspraagi kõrvaldamist õnnestus hagejal ruumide suhtes sõlmitud kasutuslepingutest teenida tulu 65.000 krooni kuus. O OÜ arvamuse kohaselt oli vaadeldavas hoones korterite 4 ja 5 osas hageja mõistlik saamata jäänud aastane üüritulu 630.000 krooni. Arvamuses on seejuures silmas peetud nn. netoüüri, s. T. üüri, millele tavaliselt lisanduvad kommunaalkulud (küte, elekter, vesi, turvateenus jm.) ja äriühingute puhul ka käibemaks. Saamata jäänud tulu nõue 354.000 krooni vastab tulule, mida hageja oleks ehituspraagi tuvastamise ja likvideerimistööde ajal kuue kuu jooksul ruumide kasutusse andmisest tõenäoliselt teeninud, kui kostja oleks oma lepingulised kohustused täitnud nõuetekohaselt. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis seaksid hageja poolt väidetu kahtluse alla. Samuti ei ole kostja omalt poolt esitanud tõendeid. Kostja poolt teostatud tööd ei vastanud tavapäraselt esitatavatele nõuetele TsK § 173 lõike 1 tähenduses, töödes esinesid varjatud puudused, kostja on lepingutest tulenevat kohustist rikkunud ning kostjat saab lugeda vastutavaks lepingutingimustele mittevastava töö

tegemise eest. Kostja lepingurikkumiste tõttu on kostjal tekkinud kahju kogusummas 654.961, 80 krooni, millest puuduste kõrvaldamiseks tehtud kulutused moodustavad 300.961, 80 krooni ning saamata jäänud tulu 354.000 krooni. Seoses alternatiivsete hagi alustega tuleb märkida, et on täidetud eeldused hagi rahuldamiseks ka TsK § 375 lg. 1 alusel. Samas ei annaks hagi rahuldamiseks iseseisvat alust kostja poolt 30. aprillil 1997. a. võetud kohustus “teha kõik võimalik, kõrvaldamaks ebameeldivat lõhna N korteris x”. Kostja poolt võetud kohustust tuleb mõista kui lubadust teha niisuguseid pingutusi nagu lepingupoolega samal tegevus- või kutsealal tegutsev isik samadel asjaoludel teeks. Igal juhul ei saa lubadust vaadelda kohustusena saavutada kindlaksmääratud tulemus (kõrvaldada ebameeldiv lõhn). Hageja poolt väidetu kohaselt püüdis kostja 1998. a. oktoobris likvideerida ebameeldivat lõhna elamu keldrikorrusel, parandades kanalisatsioonikaevu ja -trassi. Seega on kostja poolt ebameeldiva lõhna kõrvaldamiseks teatud samme astutud. Hagi rahuldamiseks oleks tulnud hagejal järelikult tõendada ka mõistlike pingutuste tegemata jätmist kostja poolt. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi rahuldamata. Maakohtu väide, et poolte tahe oli suunatud ka kanalisatsioonitorustiku vahetamisele, on ebaõige. Lepingu kohaselt tuli vahetada üksnes 18 meetrit kanalisatsioonitoru, seega tuli kanalisatsioonitoru vaid osaliselt asendada, mitte lausväljavahetada. Seega ei saa apellant olla vastutav vahetamata osades tõrgete ja häirete tekkimise eest. Kostja ühendas olemasolevale malmtorustikule täiendava plasttorustiku ning sulges lahtised kanalisatsioonitoru otsad nõuetekohaste plastkorkidega. Plastkorgid hävitati rottide poolt ja selle eest ei saa vastutavaks teha apellanti. Kohus on ekslikult lugenud kohaldatava õiguse hulka ka Eesti Ehitusteabe kartoteegis avaldatud materjalid ning rajanud nendele kogu otsuse. Asjas ei saa käsitleda tõendina Ü. L ekspertiisi, kuna tema arvamus on koostatud vaid dokumentide alusel. Ekspertiisi aruandest, mida kohus on käsitlenud eriteadmistega isiku (hr. E. E) arvamusena, nähtub, et malmtorustik oli asendatud vaid osaliselt. AS-i R kohustuseks oligi vaid malmtorustiku osaline asendamine. Kohus on väitnud, et apellant oli spetsialist ja vastustaja asjatundmatu ehk lepingus nõrgem pool. See väide ei ole õige, kuna vastustaja kasutas ehitusjärelevalvet, pr. O kui ehitusharidusega isik oli kohustatud viibima kõikide sulgemisele kuuluvate konstruktsioonide sulgemise juures. Juhul, kui apellant oleks ehitanud põranda lahtistele toruotstele, ei oleks ehitusjärelevalve lubanud põrandat sulgeda. Tellija võttis ehituse märkusteta vastu. Aastaid hiljem tekkinud haisus ei ole tõendatud apellandi süü, seetõttu on ka alusetu nõue saamatajäänud tulu osas. Kohus on vääralt kohaldanud kahjusummade ja õigusabikulude sissenõudmisel käibemaksuseadust, nõudes kahjusummad ja õigusabikulud sisse koos käibemaksuga. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kaebus ei vasta TsMS § 633 lg. 3 punktide 1 – 3 nõuetele. Apellant ei ole vaidlustanud tõendeid ja ei ole viidanud menetlusnormide rikkumisele. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige ja piisavalt motiveeritud, kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei pea kolleegium vajalikuks otsuse motiive üle korrata. Apellatsioonkaebuses on apellant korranud oma varem esitatud seisukohti, kaebus ei sisalda aga põhjendust, millest võiks järeldada, nagu põhineks esimese astme kohtu otsus õigusnormi rikkumisel või nagu tuleks apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest

erinev otsus (TsMS § 631 lg. 1). Kaebus ei sisalda ka vaidluse lahendamiseks olulisi väiteid, millele maakohus oma otsuses juba ei oleks vastanud. Ebaõige on apellandi väide, nagu oleks maakohus tuvastanud, et apellandi kohustuseks oli lepingu kohaselt kogu kanalisatsioonitorustiku väljavahetamine, sest midagi taolist maakohus otsuses ei tuvastanud. Otsuse kohaselt tuli apellandil vaidlusalustes ruumides paigaldada 26. septembri 1994. a. lepingu alusel 12 jooksevmeetrit kanalisatsioonitoru ja

Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.