G.K. ja H.K.i hagi U.K. vastu kahju hüvitamiseks 10165,79 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 27. mai 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
U.K. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant: U.K. (kostja), ik XXXX; esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo Vastustajad: 1) G.K. (hageja I), ik XXXXX; 2) H.K. (hageja II), ik XXXX; vastustajate esindaja vandeadvokaat Aare Kaldma
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 27. mai 2016. a otsus muutmata.
4.Mõista U.K.lt välja 620 eurot menetluskulude katteks solidaarselt G.K. ja H.K.i kasuks. Mõista välja viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.G.K. (hageja I) ja H.K. (hageja II) esitasid 16. detsembril 2014. a hagi U.K. (kostja) vastu, milles palusid kostjalt välja mõista kahjuhüvitis 14941,14 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14. novembril 2005. a notariaalse isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt koormas kostja temale XXX asuva XXX kinnistu isikliku kasutusõigusega hageja I ja nende ühise tütre hageja II kasuks. Lepingu p. 3.1. ja p. 4 sätestavad kasutajate õiguse tähtajatult ja tasuta kasutada lepingueset, elamut elamiseks ja selle juurde kuuluvat parki vabaaja veetmiseks ning pidada loomi tervel kinnistul. Märge isikliku kasutusõiguse kohta kanti kinnistusraamatusse. Lepingu punkt 3.2. sätestab omaniku ehk kostja kohustuse tasuda kinnistuga seotud maksud, maja ja aiakrundi jooksvad korrashoiuja remondikulud ning kommunaalkulud (elekter, vesi, kanalisatsioon, küte, prügivedu jne).
21.augustil 2012. a lahkus kostja Eestist ning asus alaliselt elama Saksamaale ning jättis täitmata lepingu punktist 3.2. tulenevad maksekohustused. Kuna lepinguesemega seotud maksete tasumine on hagejatele vältimatult vajalik isikliku kasutusõiguse lepingust tulenevate õiguste realiseerimiseks ning lepingueseme eesmärgipäraseks majandamiseks ja kasutamiseks, olid hagejad sunnitud kandma vastavad kulutused ja tasuma teenuse osutajatele kinnistu majandamiskulude arved. Perioodil oktoober 2012. a kuni november 2014. a on hageja I kandnud kulusid kokku 11040,40 eurot järgnevalt: kindlustusmaksete kulust If P&C Insurance AS-le summas 3536,30 eurot; olmejäätmete äraveo kulust 30,22 eurot; internetiühenduse kulust 447,15 eurot; kütteõli kulust 2 804,73 eurot; küttegraanuli kulust 4222 eurot. Hageja II kandis kulusid kokku summas 3108,84 eurot järgnevalt: olmejäätmete äraveo kulust 2,42 eurot; elektrienergia kulust 2 129,62 eurot; küttesüsteemi hooldusteenuse kulust 976,80 eurot.
Hagejad kandsid kulusid kokku 14149,24 eurot ning palusid mõista VÕS § 115 lg 1 alusel kahjuhüvitisena välja. Hagejad ei nõustunud kostjaga, et kinnistu tasuta kasutamise leping on vastuolus heade kommetega ja seetõttu TsÜS 86 või § 87 järgi tühine. Hagejad ei nõustunud kostja väitega, et lepinguga ei ole hõlmatud hagejate nõudena esitatud kindlustuskulud ja internetiühenduse tasu. Hagejad leidsid, et lepingu p 3.2. märgitud kulud ei ole loetletud ammendavana, vaid lepingu tähenduses tuli kostjal kanda kõik lepinguesemega seotud kulud, mis on vajalikud lepingueseme korrapäraseks kasutamiseks ja majandamiseks.
2.Kostja leidis, et kohus peaks jätma hagi § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata, kuna Eesti kohus ei ole rahvusvahelise kohtualluvuse järgi pädev asja lahendama. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja allkirjastas lepingu olukorras, kus ta oli sõltuvussuhtes oma abikaasast ja tema teadmisest lepingu sisu osas, samuti oli kostja selliste tehingute tegemiseks kogenematu ning ei mõistnud lepingu sisu ega selle kujundatavat õiguslikku olukorda. Seega on täidetud TsÜS § 86 lg 2 sätestatud eeldused ja tehing on TsÜS § 86 lg 1 kohaselt tühine. Kostja leidis alternatiivselt, et lepingu p 3.2 on vastuolus asjaõigusseaduse imperatiivsete sätetega (AÕS § 223 lg 1) ja seetõttu tuleb lepingu p 3.2. jätta kohaldamata. Isegi olukorras, kus lepingu punkt 3.2 kehtiks ja kuuluks poolte vahelises suhtes kohaldamisele, ei saaks olla põhjendatud hagejate hagis esitatud nõue. Kostja märkis, et ka lepingu p 3.2. kõige laiema tõlgendamise juures ei oleks võimalik liigitada kindlustusmakseid ja internetiteenuse arveid lepingu punktis 3.2. sätestatud kulude alla. Kostja oli seisukohal, et hagejate võimaliku käsitluse järgi võiks olla tegu käsundita asjaajamisega, mile kostja peaks heaks kiitma. Õigussuhte saab kvalifitseerida käsundita asjaajamiseks, kui isik ajab teise isiku asja, olemata selleks lepingu või seaduse järgi kohustatud.
MAAKOHTU LAHEND
4.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt välja hageja I kasuks 7056,95 eurot ning hageja II kasuks 3108,84 eurot. Maakohus jättis hagejate menetluskuludest 72% kostja kanda ning kostja menetluskuludest 28% solidaarselt hagejate kanda. Maakohus mõistis kostjalt välja hagejate kasuks menetluskulud 1637,24 eurot. Maakohus märkis, et kohtualluvuse küsimuses tuleb kohaldada Euroopa Nõukogu määrust nr 44/2001 (Brüssel I), mille art 3 lg 1 kohaselt saab isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes määruse II peatüki 2.-7. jaos sätestatud korras. Artikkel 5 lg 1 (a) kohaselt võib isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, teises liikmesriigis kaevata lepinguga seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus ja artikkel 5 lg 3 näeb ette, et lepinguvälise kahju puhul võib kaevata selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda. Poolte vahel oli kehtiv lepinguline suhe ning hagejad esitasid hagi kohtusse, kus tuli täita lepinguline kohustus. Seega on Eesti kohtul kohtualluvus.
Maakohus sedastas, et nõude aluseks on lepingu p 3.2., mille kohaselt tasub omanik maksud, maja ja aiakrundi jooksvad korrashoiu- ja remondikulud, samuti kommunaalkulud (elekter, vesi, kanalisatsioon, prügivedu jne). AÕS § 213 kohaselt määratakse kasutusvaldusest tulenevad õigused ja kohustused kindlaks kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga. Kasutusvalduse puhul tuleb eristada kasutusvalduse seadmiseks kohustavat tehingut (kausaaltehingut) ja asjaõiguslepingut, mille raames lepitakse kokku kasutusvaldusega koormamine. Kuigi kasutusvalduse tekkimise aluseks on tehing ja kinnisasja omaniku ja kasutusvaldaja vahel on õigussuhe, mis vastab võlaõigusseaduse võlasuhte määratlusele (VÕS § 2), ei ole kasutusvaldaja ja kinnisasja omaniku vaheline suhe lepinguline suhe, vaid poolte vahelise piiratud asjaõiguse sisu on määratud AÕS ning seadusega lubatud ulatuses ka asjaõiguslepingus, eeldusel et pooled on seadusandja poolt lubatud piires asjaõiguse sisu kujundamise õigust kasutanud. See ei välista aga seda, et kasutusvalduse seadmisel võivad pooled võlaõiguslikult omavahelises suhtes kokku leppida, et erinevalt asjaõiguse imperatiivsetest sätetest poolte vahel mingid kohustused ei kehti. Kui sellisel juhul peaks näiteks kinnisasja omanik vahetuma, kehtivad kasutusvaldaja ja uue kinnisasja omaniku vahelises suhtes need õigused ja kohustused, mis tulenevad asjaõigusseadusest. Maakohus leidis, et lepingu punktis 3.2. kokkulepitu on võlaõiguslik kokkulepe, millega kaldutakse kõrvale asjaõigusseaduses sätestatust. Nimetatud kõrvalekaldumine ei ole keelatud ja lepingu p 3.2. kohaldamata jätmiseks seoses vastuolu tõttu AÕS §-s 223 sätestatuga ei ole alust. Maakohus jõudis seisukohale, et kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit ega ole põhistanud oma väiteid, millest võiks järelduda kostja poolt lepingu sõlmimine sõltuvussuhtes olemisest, erakorralisest vajadusest või kogenematusest tingituna (TsÜS § 86 lg 2). Maakohus jõudis seisukohale, et leping oli selle sõlmimise ajal kooskõlas heade kommetega, asjaolude võimalik hilisem muutumine ei too kaasa lepingu muutumist heade kommetega vastuolus olevaks. Maakohus märkis, et lepingu p 3.2., millega pooled on muutnud kasutusvalduse sisu, on kehtiv ja selles kokkulepitust tuleb ka hageja nõude lahendamisel lähtuda. Arvestades sellega, et lepingu p 3.2. näol on tegemist võlaõigusliku lepinguga, on isiku suhtes, kes rikub oma lepingulisi kohustusi, õigus teisel poolel kasutada VÕS §-s 101 sätestatud õiguskaitsevahendeid. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli kehtiv võlasuhe. Arvestades seda, et alates 21.08.2012 ei ole kostja lepingu p 3.2. täitnud, tuleb asuda seisukohale, et kostja on lepingu punktis 3.2. sätestatud kohustusi rikkunud. Maakohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostja rikkumine on vabandatav ja et rikkumise põhjustajaks olid hagejad. Kuna kostja oma kohustusi ei täitnud, pidid hagejad ise kostja kohustused täitma ja selle tagajärjel tekkis neile kahju. Põhjuslik seos kostja kohustuse rikkumise ja hagejatele tekkinud kahju vahel on olemas. Seega on hagejate kahju hüvitamise nõue põhjendatud. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et lepingu p 3.2. eeldab seda, et kostjal tuleb nimetatud kulud kanda kolmandale isikule. Lepingu punkt 3.2. kohaselt kohustub kostja tasuma kinnistuga seotud maksud, maja ja aiakrundi jooksvad korrashoiu- ja remondikulud ning kommunaalkulud (elekter, vesi, kanalisatsioon, küte, prügivedu jne). Iga hagejate esitatud kulu liigi osas tuleb hinnata, kas see on hõlmatud lepingu punktiga 3.2. või ei. Hagejad on seisukohal, et lepingu p 3.2. märgitud kulud ei ole loetletud ammendavana, vaid lepingu tähenduses tuli
kostjal kanda kõik lepinguesemega seotud kulud, mis on vajalikud lepingueseme korrapäraseks kasutamiseks ja majandamiseks. Maakohus ei nõustunud hagejate esitatud lepingu p 3.2. laia tõlgendusega. Maakohus leidis, et lepingu punktis 3.2 on üks ainuke tõlgendamise koht ja see on antud mõistele kommunaalkulud. Ülejäänud osas on lepingu p 3.2. konkreetne ega anna võimalust laiemaks tõlgenduseks. Arvestades seda, et kostja on esitanud vastuväidete esitamiseks antud tähtaja jooksul vastuväited vaid kindlustus- ja internetimakstele, hindas maakohus vaid nimetatud nõuete põhjendatust ja kas need on hõlmatud lepingu punktiga 3.2. Seda, et kostja esitas lõppteesides erinevaid vastuväiteid ka teistele kuludele, ei saa kohus lõpplahendi tegemisel enam arvestada, sest lõppseisukohad ei tohi sisaldada uusi asjaolusid. Kostja ei ole selgitanud, miks ta täiendavad vastuväited alles lõppteesides esitas. Hageja I palus hüvitada kindlustusmaksed summas 3536,30 eurot. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et lepingu p 3.2. sätestatu ei sisalda endas kindlustusmaksete tasumise kohustust ning nimetatud kulude nõudmine lepingulise kohustuse rikkumise alusel ei ole põhjendatud. Hageja I palus hüvitada internetiühendusega kaasnenud kulud summas 447,15 eurot. Maakohus nõustus kostjaga, et lepingu p 3.2. ei hõlma enda alla internetiühendusega kaasnevaid kulusid. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja I nõue summas 3983,45 eurot (3536,30 + 447,15) jätta rahuldamata. Hageja I nõue summas 7056,95 eurot tuleb kostjalt välja mõista. Hageja II nõuetele ei ole kostja tähtaegselt vastuväiteid esitada, mistõttu tuleb hageja II nõue rahuldada täies ulatuses ehk summas 3108,84 eurot. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagejate hagi 72% ulatuses. Maakohus pidas põhjendatuks jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega tuleb hagejate menetluskuludest jätta 72% kostja kanda ja 28% hagejate kanda kanda. Kostja menetluskuludest tuleb hagejate kanda jätta 28% ja kostja enda kanda 72%. Hageja I ja II menetluskuludeks menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt maakohtus on 3880,46 eurot, mis koosnevad tasutud riigilõivust 650 eurot, hagiavalduse ja selle lisade ning hagiavalduse täpsustuse tõlkimise kuludest 250,46 eurot ja õigusabikulust 2980 eurot (sisaldab käibemaksu). Kostja hagejate menetluskulude osas vastuväiteid ei esitanud. Kostja menetluskuluks on õigusabikulud summas 2026,90 eurot (sisaldab käibemaksu). Hagejad paluvad jätta kostja taotluse tema lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest hüvitise saamiseks (s.o 5 h 40 min ulatuses) rahuldamata. Maakohus leidis, et hagejate menetluskulu on põhjendatud summas 2640,46 eurot (1740 + 650 + 250,46). Maakohus luges põhjendatuks kostja lepingulise esindaja kulu summas 942,48 eurot (4,5 h x 150 eurot/h + 20% käibemaks + 0,92 h x 120 + 20% käibemaks).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas ja jättis menetluskulud kostja kanda. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hagejate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt pidi maakohus jätma hagi TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata, kuna kohus ei olnud pädev asja lahendama. Asjakohatu on maakohtu viide Brüssel I määruse artikkel 5 lõikele 3 (mis käsitleb lepinguvälist kahju) olukorras, kus kohus leiab, et poolte vahel oli lepinguline suhe. Ebaõige on väide, et lepingu punkt 3.2. sisaldaks sellist kohustust, millise täitmiseks tuleks apellandil viibida Eestis ning tegemist ei ole lepingu täitmise nõudega. Kuna kostja elab Saksamaal, tulnuks hagi esitada Saksamaa kohtusse. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid hagejate toodud asjaoludele õigeaegselt ning seetõttu ei olnud kohtul võimalik nende õigsust hinnata. Kostja esitas vastuses hagile (27.04.2015 p 20) ja täiendavas vastuses hagile (15.07.2016 p 4) vastuväiteid kõikidele hageja kuludele. Maakohus jättis hinnangu andmata sellele, kas hageja kulud on hõlmatud lepingu punktiga 3.2. Maakohtu otsusest ei nähtu, kuidas on tõendatud, et hagejatel on tekkinud nende esitatud kulud. Maakohus määras ebaõigesti kindlaks poolte menetluskulud. Hagejate õigusabikulud 1740 eurot ei ole põhjendatud ja vajalikud. Maakohus pidas kostja õigusabikulusid ebaõigesti põhjendatuks üksnes 942,38 euro ulatuses. Kostja menetluskulud ringkonnakohtus on 1032 eurot. Menetluskulud koosnevad riigilõivust 600 eurot ja õigusabikulust 432 eurot. Õigusabi osutati 3 tunni ulatuses ja selle sisuks oli apellatsioonkaebuse koostamine. Tunnihind on 144 eurot koos käibemaksuga.
5.Hagejad vaidlesid apellatsioonile vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Vastuse kohaselt ei ole kostja oma esmastes menetlusdokumentides tõstatanud küsimust kohtualluvuse kohta, samas on maakohus seda käsitlenud ja määranud kohtualluvuse õigesti. Maakohus jättis põhjendatult arvestamata kostja hilinemisega esitatud vastuväited hagile. Kostja esitas esmakordselt alles pärast kohtu antud tähtaja (15.12.2015) saabumist (18.12.2015) üldsõnalise seisukoha, et hagejate kulunõuded on ebaõiged ja tõendamata. TsMS § 331 lg 1 sätestab, et juhul, kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Ebaõige on kostja seisukoht, et tema menetluskulud tuleb hüvitada täies ulatuses. Maakohus on TsMS § 163 lg 1 alusel õigesti lähtunud menetluskulude võrdelisel jaotamisel hagi osalisest rahuldamisest. Hagejate menetluskulud on ringkonnakohtus 740 eurot. Menetluskulud koosnevad õigusabikulust 6 tunni ja 5 minuti ulatuses. Maakohtu otsusega tutvumisele kulus 1 tund. Arutelule kliendiga kohtuotsusele ja kaebevõimaluste selgitamisele kulus 15 minutit. Arutelule
kliendiga ja kliendi esitatud materjalidega tutvumisele ning konsultatsioonile kulus 15 minutit. Apellatsioonkaebusega tutvumisele ja vastuse koostamisele kulus 3 tundi ja 30 minutit. Ringkonnakohtu 16.01.2017 määrusega tutvumisele kulus 5 minutit. Arutelule kliendiga 20.01.2017 kulus 10 minutit. Tunnihind on koos käibemaksuga 120 eurot.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ei korda maakohtu põhjendusi käesolevas otsuses.
7.Apellandi väited maakohtu pädevuse puudumise kohta ei ole õiged. Apellant on eksitavalt märkinud, et maakohus tegi viite Brüsseli I määruse art 5 lg-le 3. Maakohus on õigesti kohtualluvuse määranud ning viidanud Brüsseli I määruse art 5 p-le 1 a, mille kohaselt võib isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, teises liikmesriigis kohtusse kaeva lepingutega seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. Pooled sõlmisid võlaõigusliku lepingu isikliku kasutusõiguse seadmise ja asjaõiguslepinguga koos. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvestades lepingute eesmärki on tegemist lepingulise kohustusega, mis tuli täita kinnisasja asukoha järgi.
8.Apellandi väide, et maakohus ei hinnanud hagejate kulude seost lepinguga, ei ole õige. Maakohus andis hinnangu hagejate poolt nõutud kuludele ja kontrollis, millised kulud on hõlmatud lepingu p-ga 3.2 (otsuse p 28, 29). Maakohus ei nõustunud hagejate laiendava tõlgendusega ning märkis, et tõlgendamiseruum on üksnes kommunaalkulude osas.
9.Apellandi väide, et maakohus jättis ebaõigesti arvestamata kostja vastuväidetega, mis esitati esmakordselt 18.12.2015, ei ole õige. Hagejad esitasid 16.12.2014 hagi kahju hüvitamise nõudes, tõid hagis esile detailselt kulude koosseisu ja suuruse ning lisasid hagile kahju suurust kinnitavad tõendid. Maakohus võttis 23.01.2015 hagi menetlusse ja andis kostjale tähtaja vastuse esitamiseks. Maakohus selgitas, et kostja peab esitama kõik oma vastuväited hagile ning tõendid hageja esitatud faktiväidete kohta, maakohus tõlkis kohtumääruse ka saksa keelde ja toimetas kostjale kätte (I kd lk 70, 71). Kostja esitas esialgse vastuse hagile 27.04.2015. Selles tugines kostja lepingust taganemisele, sellele, et hagejad ei ole kostjalt enne kohtuvaidlust hüvitust nõudnud ja käsundita asjaajamisele (I kd lk 93-97). Kostja esitas täiendava vastuse hagile 15.07.2015. Täiendavas vastuses jäi kostja hagi menetlusse võtmise vastuväidete juurde ja vaidles hagile tervikuna vastu. Hagile esitatud vastuväidetes tugines kostja tehingu tühisusele TsÜS § 84 lg1 ja § 86 lg 1 alusel. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et tehing on kehtiv, leidis kostja, et lepingu p 3.2. on tühine vastuolu tõttu seadusega ning tuleb jätta kohaldamata. Kostja märkis, et isegi kui leping tervikuna kehtib, on arusaamatu hagejate nõue kindlustusmaksete ja internetiteenuse arvete osas (I kd lk 110-117). 9.09.2015 saatis maakohus pooltele kutsed kohtuistungile (lk 131). Asjas toimus kohtuistung 21.10.2015, kus osales kostjat esindanud vandeadvokaat. Kohtuistungil arutleti kompromissi sõlmimise üle. Hagejate esindaja märkis, et suuliseks istungiks ei ole põhjust, kõik tõendid on esitatud. Kostja esindaja omapoolset seisukohta ega taotlusi ei esitanud. Maakohus andis tähtaja kuni 23.11.2015 kompromissi esitamiseks ning märkis, et pärast seda määrab kohustähtaja lõplike seisukohtade esitamiseks. Kostja esindaja vastuväidet kohtu tegevusele ei esitanud (I kd lk 135).
Pooled kokkulepet ei saavutanud ja kostja teatas maakohtule 25.11.2015, et on nõus kirjaliku menetlusega (I kd lk 138). Maakohus määras 30.11.2015 pooltele lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja 15.12.2015 (lk 139). Kostja kohtu määratud tähtajaks taotlusi, seisukohti ega ka vastuväidet kohtu tegevusele ei esitanud. Kostja esitas esmakordselt sisulised vastuväited hageja nõuetele 18.12.2015 menetlusdokumendis, samas kostja ei tõendanud oma vastuväiteid ega põhistanud nende hilinemisega esitamist (I kd lk 164-166).
10.Ringkonnakohus leiab, et kuna kostjale tõlgiti hagi ja menetlusse võtmise dokumendid, kostjat esindas vandeadvokaat, kes esitas hagile kaks kirjalikku vastust ning osales kohtuistungil, siis puudub alus maakohtule ette heita menetlusnormide rikkumist, sh selgitamiskohustuse täitmist. Kohus kohaldab õigust, hageja tugines lepingu rikkumisele ja kohus sel alusel ka hagi rahuldas, mistõttu ei tulnud materiaalõiguse normi kohaldamine pooltele üllatusena. Ringkonnakohus möönab, et maakohus ei määranud eelmenetluses tähtaega seisukohtade ja tõendite esitamiseks, kuid hiljemalt kohtuistungile kutse saamisest pidid pooled aru saama, et eelmenetlus on lõppenud. Kostja ei esitanud maakohtule taotlusi seisukohtade või tõendite esitamisega seoses, samuti ei esitanud vastuväiteid maakohtu tegevusele, mistõttu jättis maakohus esitatud vastuväidetega arvestamata. Ringkonnakohus märgib, et kostja esitas vastuväited hilinemisega ning kuna nendega arvestamine oleks kaasa toonud maakohtu lahendi viibimise ja põhjuseid hilinemiseks ei olnud esile toodud, siis oli maakohus õigustatud TsMS § 331 lg 1 alusel esitatuga mitte arvestama. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga ka selles, et piisav oli üldine, tõendamata ja deklaratsioonina esitatud vastuväide „kostja vaidleb hagile vastu“. Hageja esitas koos hagiga nõude tõendamiseks tõendid, sellises olukorras ei ole kostja üldsõnaline vastuväide piisav tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1. Kostja ei ole ka apellatsioonkaebuses esitanud taotlust täiendavate seisukohtade ega tõendite esitamiseks.
11.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Vastustajad esitasid menetluskulude nimekirja ja palusid välja mõista 740 eurot. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ja vajalik kulu on 620 eurot. Ringkonnakohtu arvestab tasu suuruse määramisel apellatsioonkaebuses esitatud õiguslikke väiteid, samuti ei ole käesolevas asjas põhjendatud hüvitada kliendiga aruteluga seotud kulutusi ja kliendi esitatud (kuid kohtule esitamata jäetud) materjalidega tutvumise kulutusi. Vastustajale tuleb välja mõista kulude katteks 620 euro, millele lisandub VÕS § 113 lg 1 lause kaks järgi viivis, kui kulusid koheselt ei hüvitata.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.