Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1(4)

2-16-130641

EDASIKAEBE KORD

Hagejal on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates tagaseljaotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kostjal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale menetluse taastamiseks kaja Viru Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamise päevast arvates. Kui tagaseljaotsus toimetati kostjale kätte avalikult, teatavakstegemisega teadaandega väljaandes Ametlikud Teadaanded, siis võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja võib esitada, kui kostja poolt hagiavaldusele vastamata jätmine oli tingitud mõjuvatest põhjustest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi toimetati kostjale või tema esindajale kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik, s.o. tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 394 nõuetele vastav kirjalik hagiavalduse vastus koos lisadega. Kajalt tasutakse kautsjon, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Hageja esitas hagi kostja vastu võlgnevuse ja viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Tele2 Eesti Aktsiaselts (esialgne võlausaldaja) ja kostja 26. septembril 2013 ja 13. oktoobril 2013 liitumislepingu nr 30092538, mille alusel Tele2 Eesti Aktsiaselts kohustus pakkuma kostjale telekommunikatsiooniteenust ning kostja kohustus saadud teenuste ja kauba eest vastavalt esitatud arvetele õigeaegselt ja regulaarselt tasuma. Kostja kasutas Tele2 Eesti AS teenuseid nende eest tasumata. Tele2 Eesti Aktsiaselts loovutas 10. detsembril 2015 kostja nõude põhisummas 1925,36 eurot hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja arvestab sissenõutavaks muutunud viiviseid vastavalt lepingus kokkulepitud viivisemäärale 0,15% päevas alates viimase arve maksetähtajale järgnevast kuupäevast (18. märts 2015) kuni hagiavalduse esitamiseni (06. märts 2017) summas 2073,61 eurot ja vähendab viivise nõuet põhivõla summani. Hageja palub mõista kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevus summas 1925,36 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised summas 1925,31 eurot, sissenõudmiskulu 30 eurot ning viivised alates 07. märtsist 2017 kuni põhinõude summas 1925,36 eurot täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2(4)

2-16-130641

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt. Kohus on saatnud hagimaterjalid kostjale koos kirjaliku vastuse esitamise kohustusega hiljemalt 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Kuna kostja tegelik asukoht oli teadmata, toimetati kostjale hagimaterjalid kätte avalikult, väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kohus hoiatas kostjat, et hagile vastuse esitamata jätmise korral võib kohus hagi rahuldada tagaseljaotsusega. Kostja kohtule hagiavalduse vastust ei esitanud. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. TsMS § 407 lg 6 alusel kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus loeb TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et hageja nõue põhivõlgnevuse väljamõistmise osas on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 108 lg 1 alusel. Esialgne võlausaldaja on sõlminud kostjaga lepingud oma majandus- või kutsetegevuse raames. Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Riigikohus on 10. mai 2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Kohus tuvastas, et tüüptingimustes kokku lepitud viivisemäär 0,15% päevas ehk 54,75% aastas (p. 6.13.2) on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud keskmiselt 8,05% aastas. Kohus leiab, et lepinguline viivisemäär on tühine, mistõttu ei ole hagejal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 ja § 85 kohaselt õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuivõrd hageja ja kostja vahel lepingujärgne viivise määr on tühine, tuleb mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses määras (VÕS § 113 lg 1, § 94).

3(4)

2-16-130641 VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivise seadusjärgne määr VÕS § 113 lg 1 kohaselt on perioodil 18.03.2015 – 30.06.2016 - 8,05% ja 01.07.2016-06.03.2017 - 8%. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis hageja arve eest alates arve maksetähtajale järgnevast kalendripäevast 18. märtsist 2015 kuni hagiavalduse koostamise kuupäevani 06. märtsini 2017 summas 304,66 eurot. Hageja nõuab kostjalt lisaks viivist alates 07. märtsist 2017 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus leiab, et hageja nõue selles osas on põhjendatud ja seega tuleb kostjalt välja mõista viivised alates 07. märtsist 2017 kuni põhinõude summas 1925,36 euro täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 30 eurot. VÕS § 113-2 lg 2 p 3 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus leiab, et nõue võla sissenõudmisega seotud kulude väljamõistmiseks on põhjendatud. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võla sissenõudmiskulu summas 30 eurot. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõude 1925,36 euro, seisuga 06. märtsi 2017 sissenõutavaks muutunud viivise 304,66 euro ja sissenõudmiskulu 30 euro osas, kokku 2260,02 eurot ja viiviste alates 07. märtsist 2017 kuni põhinõude summas 1925,36 euro täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras osas. Viivise 1620,65 euro nõude osas jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Poolte menetluskulud jäävad poolte endi kanda ning seega ei ole menetluskulude rahaline kindlaksmääramine vajalik. Menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Viivitamatu täitmine Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p 2 kuulub tagaseljaotsus täitmisele viivitamatult. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik 4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.