Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

eurot apellatsioonimenetluse kulude eest. Välja mõistetavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras.

1(12)

Tsiviilasi nr 2-15-13560 Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(12)

Tsiviilasi nr 2-15-13560 käibemaksuga 10 260 eurot. Kostja väljastas lõplikult 10.11.2010.a kreeditarve nr 321110 , milles vähendas 2010.a väljastatud arveid koos käibemaksuga 34 980 eurot, s.o peaaegu 11 kuu lepingujärgsete tasude võrra. Arve selgituses on kostja juhatuse liige IA kinnitanud, et kostja poolt osutatud teenused 2010.a olid lünklikud ja suures osas olematud, et teenuste osad on ekslikult kandunud arvetesse eelnevate perioodide jätkuna ja on ebaõiged ning poolte esindajate ühise otsuse põhjal jätkab hageja ruumide rentimist kostjalt ning hageja ei osta edaspidi enam teenuseid kostjalt. Kostja 10.11.2010 väljastatud kreeditarve nr 321110 selgitusest nähtub, et hageja ja kostja leppisid kokku, et hageja ei osta edaspidi enam teenuseid kostjalt. Vastavalt muudeti alates 10.11.2010 selgitustega seega 2004. aasta lõpus kokkulepitut, mistõttu ei olnud kostjal õigust nõuda enam hagejalt lisatasusid. Alates 2010.a septembrist on kostja lõpetanud enda „lisateenuste“ eest tasu küsimise. Alates septembrist 2012.a kuni novembrini 2012.a on kostja väljastanud arveid eesti keeles, kuid samas summas. Alates detsembrist 2012.a on kostja suurendanud arvete summasid, kuid lõpetanud kindlustuse eest tasu nõudmise. Hageja ja kostja vahel pole ühtegi kokkulepet, mille alusel oleks muutunud alates 2012. aasta detsembrist laohoone rendi hind või suurenenud lisateenuste maksumus. Kostja esitas eelpool nimetatud arved eesti keeles e-posti aadressile XXX. Kostja teadis, et antud e-posti aadressi haldab hageja töötaja AK, kuna hageja juhataja GM ei oska eesti keelt. GM ei osalenud igapäevaselt hageja arvete tasumises ega kontrollimises. AK edastas arved e-posti teel raamatupidamisfirma Tawest Raamatupidamisteenused OÜ raamatupidajale HL, kes tasus arved. 09.11.2015.a kohtuistungil loobus hageja kindlustustasu tagasinõudest perioodil 2012.a jaanuar kuni november summas 3960 eurot ning detsember 2012.a kuni jaanuar 2014.a summas 5040 eurot, vähendades ühtlasi nõuet 20 880 (käibemaksuga) euroni. Kostja vastuväited

3(12)

Tsiviilasi nr 2-15-13560 üürilepinguga seotud asjaolusid ning leppinud kokku üürilepingu muutmises. Hageja väide, et tema töötaja on ekslikult tasunud algses üürilepingus kokkulepitust kõrgemat üüri, ei ole eluliselt usutav. Kostjale teadaolevalt tasus hageja arved raamatupidaja, kellelt hageja tellis raamatupidaja teenust. Hageja ei ole ka õigusteadmisteta isik, kes võiks ekslikult tasuda arvete eest, vaid äritegevuses kogenud isik, kes saab aru, mis lepingud ta on sõlminud. Nii on 14.05.2014.a teatanud hageja esindaja, et üürileping on üle läinud kostja õigusjärglasele Clockest OÜ ning nõudnud laomeheteenuse osutamist üürilepingu alusel, kuid üüri või kõrvalkulude suuruse vaidlustamisest ei ole juttu. Isegi kui poolte vahel ei olnud sõnaselget kokkulepet üüri ja kõrvalkulude suuruse muutmiseks, võis kostja hageja käitumisest aru saada, et ta oli nõus lepingu, st üüri ja kõrvalkulude suuruse, muutmisega, kui ta tasus arved. Sellisel juhul loetakse üürileping muudetuks tingimustel, mida pooled tegelikult praktikas täitsid. Täiendavalt märkis kostja, et kreeditarveid ei esitatud sellepärast, et kostja ei osutanud teenuseid, vaid põhjusel, et hageja nõudis üüri alandamist. Üldise majanduslanguse ja hageja majandusraskuste tõttu räägiti poolte vahel läbi üürihinna alandamine, sest hageja soovis maksta laopinna eest madalamat üürihinda. Läbirääkimistel, mis toimusid kohtumise vormis, osalesid GM ja IA. Sealjuures oli hagejal selleks ajaks mitme kuu üür maksmata, mis maksti ära pärast kreeditarvete esitamist. Kostja juhatuse liige IA koostas selgituskirja kreeditarvete juurde sellepärast, et seda oli raamatupidamislikult vaja, mitte põhjusel, et ta tunnistas teenuste mitteosutamist. Selgitust ei ole saadetud GM-le, vaid AK-le. Seetõttu ei vasta tõele ka hageja väide, et ta avastas alles 2010.a nagu oleks üüriteenuse eest rohkem tasutud, sest AK teadis täpselt, milline on pooltevaheline saldo. Isegi pärast kreeditarvete tegemist oli nt 2009.a igakuiste arvete keskmine suurus 5605 eurot (käibemaksuga), mis on oluliselt suurem hageja väidetud 3250-eurosest (käibemaksuga) kokkuleppelisest üürist. Arved esitati AK-le, kes oli hageja esindaja Eestis, kes kooskõlastas arvete tasumise GM-ga. Hageja kinnitas üüri tõstmise alates 2012.a detsembrist (AK 22.02.2013.a e-kiri IA-le). Ei ole eluliselt usutav, et hinnatõusu kohta küsitakse selgitust, seejärel makstakse kõik arved vastu vaidlemata ära ning pärast väidetakse, et mingit kokkulepet ei olnud ja hageja ei saanud midagi aru. Hageja käitumine näitab selgelt, et neile oli kõik teada ja poolte vahel olid kokkulepped täiendavate teenuste ja kulude eest tasumiseks. Nt on pooled suhelnud veel 2013.a lõpus võlgade teemal, kuid mingit üüriteenuste vaidlustamist ei ole toimunud.

Esimese astme kohtu otsus

4(12)

Tsiviilasi nr 2-15-13560 pühadel töötamisega jmt, kui töötamise vajadus on tingitud üürnikust. Hinnakirjast nähtuvalt oli ettenähtud hinnalisa iga tonni eest 7 eurot, kui kauba kogus laos on suurem kui 350 tonni. 21.12.2004.a koostatud hinnakirjas on kostja juhatuse liige IA märkinud, et hinnad põhinevad laoruumi tegelikel kuludel ja tänu laohoone suurenenud kasutusmahule ei ole tulevikus enam võimalik jätkata 05.10.2004.a kokkulepitud hindadega ning soovitakse kokkulepe 2005.a ümber korraldada. Kostja seadusliku esindaja IA vande all antud ütlustest nähtub, et hagejale osutati teenuseid, mis seisnesid kaupade maha laadimises, inventeerimises, ladustamises, tellimusteks ja müügiks ettevalmistamises, kaupade pakkimises, saatmises klientidele, kontoriteenuste, kommunaalteenuste (elekter, vesi, kanalisatsioon, küte, valve, side ja kõige muu, mis sinna juurde kuulub), osutamises. Samuti osutati hagejale lumekoristuse teenust. Kostja ütluste kohaselt tuli hageja nende juurde Helsingist, kus täpselt samasugused teenused olid 12 000 eurot ühes kuus, pooled leppisid 2003.a kokku 6000 eurot ühes kuus. Kui tuli majandussurutis, peeti seda hinda liiga kõrgeks ja vähendati. Kirjalik leping oli raamleping ja seda muudeti poolte iga aastastel kohtumistel. 2006.a - 2009.a üüri ja teenuste arvetest ja 2006.a – 2008.a konto väljavõtetest nähtuvalt on kostja esitanud hagejale ja hageja on tasunud kostjale suuremaid arveid kui 2004.a lepingus oli kokku lepitud. Hageja 2006.a majandusaasta aruandest nähtub, et hageja on tasunud 2006.a majandusaasta aruande tegevuskulude järgi üüri ja haldamise eest 844 096 krooni, üüri 750 883,46 krooni (käibemaksuta), mis ületab kirjalikus lepingus kokkulepitud piirhinda. Seejuures on arved esitatud igakuiselt erinevates summades ning kuluartiklid - lisateenus ja muu teenus, ei vasta kirjalikule lepingule. Kohus luges eeltoodud tõenditega tõendatuks kostja vastuväited, et 2006.a kui hageja üüri ja teenuste eest tasuma hakkas, oli kirjalikku üürilepingut suuliselt muudetud. Kohtule esitatud hageja 06.10.2010.a kirjast, milles hageja palus kostjal 2009.a ja 2010.a enammakstud summad hagejale tagastada, ja kreeditarvetest nähtuvalt on kostja teinud 10.09.2010.a ja 10.11.2010.a hagejale perioodil jaanuar 2009.a kuni 2010.a oktoober esitatud arvete kohta kreeditarved. IA 10.11.2010.a selgituskirjast kreeditarvele nr 321110 nähtub, et see on tehtud poolte esindajate ühise otsuse põhjal ning seoses hageja rahulolematusega pindade üürimisele lisandunud teenuste ostmise osas 2010.a. Arvetest jaanuarist 2011.a kuni novembrikuuni 2012.a nähtub, et need on esitatud kõik summas 3600 eurot. IA vande all antud ütlustest nähtuvalt tehti kreeditarvega tasaarvestus läbi üürihinna, kuna hagejale tundusid summad suured ja kostja vähendas neid hageja nõudel eelolevateks perioodideks. IA ütluste kohaselt kreeditarvete alusel rahad ei liikunud ja 10.11.2010.a kiri tehti IA ja AK kokkuleppel selleks, et kui tekib raskusi käibemaksu tagasisaamisel, esitatakse kiri raamatupidajale. IA ütluste kohaselt ei olnud kiri poolte kokkulepe, sest kirjal oli vaid ühe poole allkiri, seda ei esitatud raamatupidajale ja käibemaks laekus tõrgeteta. IA ütluste kohaselt jätkas hageja kõikide teenuste kasutamist ja kogu perioodi jooksul, kui hageja oli kostja üürnik, osutati neile suhteliselt samasugust täislaoteeninduse teenust, väikeste muutustega. Tema arvates ei ole kirja tõlgitud, kui seda tehti, siis alles nüüd, protsessi käigus. Kohus asus eelnimetatud tõendite pinnal seisukohale, et kreeditarvete puhul on tegemist 2009.a ja 2010.a väljastatud arvete korrigeerimisega nende vähendamiseks 3600 eurole. Järelikult kohaldasid pooled ajavahemikul jaanuar 2009.a kuni november 2012.a 2004.a kirjalikus lepingus kokkulepitud hindu. IA vande all antud ütlustest nähtuvalt muutsid pooled lepingut hageja juhatuse liikme GM-ga või hageja müügijuhi AK-ga toimunud kohtumistel, suuliste kokkulepete alusel. 2012.a detsembri hinnatõusu läbirääkimistel arutati seda, et hageja kolib esimesest majast välja ja hind jääb samaks kasutades vaid teist maja, kuid kuna hageja ei olnud sellega nõus ja tahtis esimest maja tagasi, lepiti kokku uues raamhinnas 4200 eurot, millele lisanduvad teenused. Samuti nähtub IA ütlustest, et hageja maksis arveid periooditi ja kui ta käis AK käest küsimas, kas viimane saaks arved ära maksta, vastas AK, et ei saa enne maksta kui arved on GM-ga

5(12)

Tsiviilasi nr 2-15-13560 kooskõlastatud. Arveldamisel oli tavapärane, et GM vaatas mingi perioodi üle ja siis tuli aktsept. Mitu arvet maksti koos, tagantjärele. 2012.a – 2014.a aasta arvetest nähtub, et arveid hakati esitama alates 2012.a detsembrist summas 4200, kahel korral 2013.a jaanuaris ja veebruaris 4500 eurot kuus. Pangakonto väljavõtetest nähtub, et kostja esitatud arved tasus hageja täies ulatuses mitmete kuude eest korraga ning 2013.a ja 2014.a tasutud summad ületavad hageja nimetatud piirhinda 3600 eurot. Kostja e-kirjadest AK-le, kes oli hageja esindaja Eestis ja AK e-kirjadest hageja raamatupidajale nähtub, et kostja arved on edastanud hageja raamatupidajale maksmiseks AK. AK 22.02.2013.a e-kirjast IA-le nähtub, et ta palus kostjalt kirjalikku põhjendustega teatist selle kohta, et kostja tõstis hageja laorendi tasu alates 01.12.2012.a. AK märkis seejuures oma kirjas, et hinnatõus on 3000 eurolt 50%, detsembri renditasu oli 4200 eurot, kuid siis juba 4500 eurot. Samuti palus AK saata ülevaate, palju ruutmeetreid ja mis teenuseid nad kasutavad. Poolte kirjavahetuses on kajastatud ka arveldamisi teise äriühinguga Talfors ning AK on märkinud, et ta on valmis renditasu kostjale üle kandma, kui kostja kannab üle Talforsi puuduva summa. Seega sai hageja esindaja AK aru, et arved on alates 2012.a detsembrist esitatud suuremas summas kui 3600 eurot. Kirjavahetusest nähtub ka see, et AK on arutanud kostjaga võlgnevuse saldot pärast hinnatõusu, mistõttu teadis ta täpselt esitatud arvete suurust ja nende eest tasumist. Hageja 06.10.2010.a kirjaga on tõendatud, et lisaks AK-le kontrollis ka GM kostja esitatud arveid ja nõudis nendega mittenõustumisel 2010.a kostjalt tasaarvestuse tegemist 2009.a ja 2010.a kohta. Seejuures on GM juhtinud kirjas tähelepanu, et ta ei ole osutatud teenuseid kostjalt arvetel esitatud mahus saanud. Äriruumi üürilepingu sõlmimiseks ei ole vorminõuet ette nähtud. Kuna pooled võisid üürilepingu sõlmida või seda muuta suulises vormis, hageja on alates 2012.a detsembrist esitatud arveid kuni 2014.a veebruarini vaidlustamata tasunud täies ulatuses, hageja ei ole hagis esile toonud ega tõendanud, millised teenused on kostja jätnud talle osutamata, luges kohus IA ütluste, esitatud arvete, pangakonto väljavõtete ja AK e-kirjaga tõendatuks, et poolte vahelist kirjalikku üürilepingut muudeti suuliselt alates 2012.a detsembrist ning hagejale osutati arvetel märgitud mahus teenuseid. Arvete tasumine mitme kaupa koos on kooskõlas IA ütlustega, et arved tasuti mingi perioodi eest pärast seda kui hageja esindaja GM andis raamatupidajale nõusoleku arvete tasumiseks. Seega on hageja hagiavalduses esile toodud väited, et 2004.a kostjaga sõlmitud üüri- ja teenuste osutamise lepingut ei ole muudetud ja hageja tasus kokkulepitust oluliselt suuremaid arveid ekslikult, vastuolus kohtule esitatud tõenditega. Kuna kohus jättis rahuldamata hageja põhinõude, tuleb jätta rahuldamata ka kõrvalnõue, s.o VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel esitatud viivise nõue. Kohus leidis, et asja keerukust arvestades on kostja menetluskulud vajalikud ja põhjendatud ning mõistlikus suuruses.

Apellatsioonkaebus

6(12)

Tsiviilasi nr 2-15-13560 lepingus kokku lepitud summadele. Viidatud arvetest ei saa seega järeldada, et lepingut on 2006.a suuliselt muudetud. Lepingu juurde kuuluva hinnakirjaga lepiti kokku, et teatud juhtudel võis kostja nõuda lisatasu. Samas on hinnakirjas laoruumi tavapärane üürihind, tööjõu kulu, kindlustus ning muud kulud (mis on lepingus fikseeritud kui hoolduskulud) samad, mis lepingus ning hinnakirjast ei nähtu, et lepingu tingimusi nimetatud tasude suuruse osas oleks muudetud. Sisuliselt on hinnakirja puhul tegemist kirjaliku lepingu täiendusega, milles kinnitati üle, et hageja tasub lepingu järgseid summasid, kuid kostjal on teatud juhtudel õigus küsida hinnakirjas fikseeritud määras lisatasu. Lepingut sealjuures ei muudetud. 2006.a aprillis, mais ja septembris esitatud arvetest on üürihind olnud alati 1000 eurot, hoolduskulud 1000 eurot ning kindlustus 300 eurot. Arved erinesid vaid osas, mis puudutas tasu lisateenuste eest. Sama nähtub ka 2007.a, 2008.a ja 2009.a arvetest. Seega ei nõustunud hageja maakohtu seisukohaga, et kuluartiklid – lisateenus ja muu teenus, ei vasta kirjalikule lepingule. Arvetest nähtub selgelt, et kostja kohaldas arveid esitades lepingulisi tasusid ning kajastas tasu lisateenuste eest eraldi real. Seetõttu on ka pangakonto väljavõtetest nähtavad summad suuremad, kui need oleksid olukorras, kus arved hõlmaksid ainult lepinguga fikseeritud tasusid. Järelikult ei olnud 2006.a – 2009.a esitatud arved suuremad mitte selle tõttu, et lepingut oleks suuliselt muudetud, vaid kostja nõudis hagejalt täiendavat tasu lisateenuste eest, mis iseenesest oli lepinguga kooskõlas. Asjaolu, et 2006.a ei olnud lepingut muudetud, tõendab ka 06.10.2010.a hageja seadusliku esindaja GM e-kiri, milles ta kirjutas, et kuna 2009.a oli kauba kogus laos orienteeruvalt 264 tonni ja 2010.a 242 tonni (st ei ületanud hinnakirja kohast maksimummäära 350 tonni), kuuluvad kohaldamisele lepingus fikseeritud tasud, s.o kokku 3000 eurot laoruumide rendi, hooldusteenuste ja kindlustuse eest. Viidatud kirjale järgnevad sündmused (s.o kreeditarve väljastamine 2009.a ja 2010.a lepingulisi tasusid ületavas osas) tõendavad, et lepingut ei olnud 2010.a muudetud. Ka Harju Maakohus möönis, et perioodil jaanuar 2009.a kuni november 2012.a kohaldasid pooled lepingus kokku lepitud hindu. Eelnevat arvestades on maakohus teinud ebaõige järelduse nagu oleks lepingut 2006.a suuliselt muudetud. Samuti on maakohus andnud ebaõige hinnangu ja tähenduse hageja töötaja AK 22.02.2013.a e-kirjale ning AK ja kostja seaduslike esindajate 28.11.2013.a – 02.12.2013.a toimunud kirjavahetusele. 22.02.2013.a e-kirjaga palus AK kostjalt kirjalikku põhjendust selle kohta, miks kostja tõstis hageja laorendi tasu alates 01.12.2012.a. Nimetatud e-kirjast nähtub tõepoolest, et AK sai 2013.a veebruari lõpus teada, et arved on esitatud suuremas summas kui varasemalt. Sealjuures aga ei tõenda e-kiri kuidagi seda, et pooled sõlmisid suulise kokkuleppe lepingu tingimuste muutmiseks. Vastupidi, kui hageja ja kostja oleksid sõlminud vastava kokkuleppe, poleks AKl olnud vajadust paluda kostjal selgitada, miks üürihind on tõusnud või anda ülevaadet sellest, mille eest konkreetselt tasu nõutakse. AK ja kostja seaduslike esindajate 28.11.2013.a – 02.12.2013.a toimunud kirjavahetus ei viita samuti sellele, et poolte vahel oli mingisugune kokkulepe lepingu muutmiseks. Kirjavahetusest nähtub, et hageja ei tasunud arveid ebaselge olukorra tõttu ning oli lõpuks sunnitud arved tasuma kostja poolt avaldatud surve tõttu. Nimelt keeldus kostjaga seotud ettevõte osaühing Talfors tasuma enne üürimaksete tasumist oma võlga hagejale, mis oli oluliselt suurem kui hageja tasumata arved. Hageja tasus seejärel detailidesse süvenemata esitatud arved, et osaühing Talfors jätkaks oma võla likvideerimist hageja eest (AK 28.11.2013.a ja 29.11.2013.a e-kirjad). Samuti ei võimalda hageja seadusliku esindaja GM 06.10.2010.a e-kiri järeldada, et GM kontrollis kostja esitatud arveid ja nõudis nendega mittenõustumisel kostjalt tasaarvestuse tegemist 2009.a ja 2010.a kohta. GM-l ei olnud üksikasjalikku ülevaadet arvete sisust. Seda kinnitab asjaolu, et olukorras, kus kostja esitas ligi ühe aasta jooksul ebaõigeid arveid, esitas GM oma nõude tagastada enammakstud summa alles 2010.a oktoobris. Kui GM oleks arveid regulaarselt kontrollinud, oleks ta arvete lepingu tingimustele mittevastavuse avastanud varem ning kostja poleks saanud nii pika aja vältel

7(12)

Tsiviilasi nr 2-15-13560 ebaõigeid arveid esitada. Samas on asjas leidnud tõendamist, et kostja on varasemalt esitanud hagejale ekslikult suuremaid arveid ning seda ka tunnistanud (kreeditarve selgituskiri). Kohtuotsuses on ebaõigesti tuginetud ebausaldusväärsetele tõenditele. Maakohus on tõendina arvestanud kostja seadusliku esindaja IA vande all antud ütlusi, kuigi nimetatud ütlused on ilmselgelt vastuolulised, paljasõnalised ning seega ka ebausaldusväärsed, mistõttu ei oleks tohtinud kohus IA ütlusi tõendina arvestada. IA ütlused, millele tuginedes maakohus leidis, et lepingut muudeti suuliselt 2006.a, on vastuolulised. Ühelt poolt väidab IA, et pooled leppisid 2003.a kokku tasus 6000 eurot ühes kuus ning kui tuli majandussurutis vähendati seda hinda. Teiselt poolt oli ütluste kohaselt lepingu puhul tegemist raamlepinguga ja seda muudeti poolte iga- aastasel kohtumisel. Kostja pole asja menetluse jooksul esitanud ühtegi väidet mingite kokkulepete kohta, mis sõlmiti 2003.a. Seega on need ütlused asjakohatud. Veelgi enam, kui lepingut muudeti iga aasta, siis miks kajastati arvetel kuni 2012.a detsembrini lepingus fikseeritud summasid. Kostja esindaja ütlused on vastuolus kostja enda poolt koostatud dokumentaalsete tõenditega. 2006.a – 2012.a jooksul esitatud arved tõendavad, et lepingut ei muudetud. Riigikohus on leidnud, et tunnistaja ütluste vastuolulisus võib viidata tunnistaja ebausaldusväärsusele. Seetõttu ei saa kohus põhjendamatult jätta kõrvale teisi tõendeid, mis on omakorda vastuolus vastuolulisi ütlusi andnud tunnistaja ütlustega. Kohus peab põhjendama, miks ta üht või teist tõendit arvestab või tõendi kõrvale jätab (RKTKo nr 3-2-1-136-14, p 12). Maakohus ei ole sealjuures põhjendanud, miks ta arvestab IA ütlustega, kuid mitte 6 aasta jooksul esitatud arvetest nähtuvaga. Ebausaldusväärsed on ka need IA ütlused, mis puudutavad väidetavaid 2012.a sõlmitud suulisi kokkuleppeid. Nimelt väitis IA, et pooled muutsid lepingut hageja juhatuse liikme GM-ga või hageja müügijuhi AK-ga toimunud kohtumisel. IA ei osanud öelda, kellega väidetavad kokkulepped sõlmiti, ega seda millal läbirääkimised konkreetselt toimusid ega sisuliselt ka seda, millises hinnas pooled kokku leppisid. Muuhulgas pole kostja läbirääkimiste pidamist või kohtumiste toimumist ühegi teise tõendiga tõendanud. Seega on tegemist paljasõnaliste ning tõendamata väidetega, mida kohus ei oleks pidanud arvesse võtma. Asjaolu, et mingit kokkulepet 2012.a detsembris ei sõlmitud, kinnitab AK 22.02.2013.a e-kiri, milles ta palub hinnatõusu kohta selgitusi. Kui pooled oleksid leppinud kokku lepingus sätestatud hindade tõstmises, ei oleks AK saatnud kostjale e-kirja, milles on selgelt väljendatud hageja töötaja üllatus arvelt nähtuvate suuremate summade osas. Kohtuotsus on vastuoluline ja põhjendamata. Maakohus asus seisukohale, et pooled muutsid lepingut 2006.a. Samas leidis aga maakohus, et aastatel 2009.a – 2012.a kohaldasid pooled lepingus kokkulepitud hindu. Kohtuotsusest jääb ebaselgeks, kas maakohtu hinnangul muudeti 2010.a arvete korrigeerimisega lepingut taaskord või ei ole lepingut kunagi muudetud ning pooled jätkasid seetõttu lepingu täitmist nii nagu nad 2004.a kokku leppisid. 10.11.2010.a väljastatud kreeditarvega tagastas kostja hageja poolt tasutud summad lisateenuste eest, mille eest kostjal ei olnud õigust tasu nõuda. Kuivõrd hageja kaubamahud vähenesid, ei olnud kostjal enam õigust nõuda hinnakirja alusel täiendavaid lisatasusid. Pärast kreeditarve tegemist ning oma eksimuse tunnistamist jätkas kostja lepingule vastavate arvete esitamisega ligi kahe aasta jooksul. Seega kinnitasid pooled 2010.a kreeditarve väljastamisega, et jätkuvalt kehtivad lepingus fikseeritud hinnad, mida ei ole alates selle sõlmimisest muudetud. Pooltevaheline praktika ei olnud selline, et lepingut muudeti suuliselt korduvalt. Seega ei saa järeldada, et lepingut muudeti suuliselt ka 2012.a detsembrist alates. Järelikult on kohtuotsus vastuoluline osas, mis puudutab poolte vahelist praktikat lepingu muutmise osas. Asjaolu, et kostja on ka varem hagejale hageja teadmata ebaõigeid arveid esitanud ning hageja on need tasunud, kinnitab, et kostja üritas taaskord ebaõigete arvete esitamisega saada hagejalt suuremaid tasusid kui hageja lepingu alusel kostjale tasuma pidi. Samuti on maakohus asunud ebaõigele seisukohale osas, millega leidis, et suulise lepingu muudatuse sõlmimist 2012.a tõendab

8(12)

Tsiviilasi nr 2-15-13560 asjaolu, et hageja ei ole hagis esile toonud ega tõendanud, millised teenused on kostja jätnud hagejale osutamata. Tegelikkuses ei ole poolte vahel vaidlust hinnakirja väliste lisateenuste osutamise osas. Hageja on selgitanud, et kostja ei asunud 2012.a detsembrist osutama hagejale täiendavalt teenuseid võrreldes eelneva ajaperioodiga. Hinnatõus on seega põhjendamatu, kuna sellist kokkulepet poolte vahel ei olnud. Keskne küsimus on vaid selles, kas enne 2012.a detsembrit leppisid pooled kokku hinnatõusus või mitte. Kohus on selles küsimuses sisuliselt tuginenud vaid kostja juhatuse liikme ütlustele, mis on ebausaldusväärsed ning vastuolus asjas esitatud muude kirjalike tõenditega, mis viitavad sellele, et lepingut ei ole kunagi muudetud ning asjaolule, et hageja töötaja AK oli selgelt üllatunud üürihinna tõstmisest (AKi 22.02.2013.a e-kiri).

Vastustaja seisukoht

Ringkonnakohtu seisukoht

9(12)

Tsiviilasi nr 2-15-13560 tasutud arvete osalist tagastamist. Maakohus arvestas asja lahendamisel õigesti sellega, et hageja väide, et ta ei kontrollinud arveid ja et hageja tasus arved täies ulatuses ekslikult, ei ole tõendatud ning see ei ole ka eluliselt usutav. Maakohus võttis selle järelduse tegemisel õigesti arvesse seda, et hageja oli ka varem arvete õigsust kontrollinud, selles osas selgitusi küsinud ning osaliselt raha tagastamist nõudnud. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja Eestis tegutsev esindaja kooskõlastas arved enne arvete tasumist hageja seadusliku esindajaga. Seda järeldust ei teinud maakohus ainuüksi ütluste pinnalt, vaid seda järeldust toetasid ka kirjalikud tõendid, millele maakohus tugines. Maakohus arvestas õigesti ka seda, et arved, mille osalisele väidetavale ebaõigsusele hageja tugineb, esitati pika perioodi jooksul. Ei ole eluliselt usutav, et sedavõrd pika perioodi jooksul ei avastaks hageja seda, et arved on osaliselt ebaõiged.

10(12)

Tsiviilasi nr 2-15-13560

11(12)

Tsiviilasi nr 2-15-13560 Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)

Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt)

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.