Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
8. mai 2017, Tartu
Tsiviilasja number
2-16-8268
Tsiviilasi
Ernest Švetski hagi Tiiu Ausi vastu isikuandmete töötlemise lõpetamiseks ja kaamera eemaldamiseks
Tsiviilasja hind
3500 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 22. novembri 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ernest Švetski apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
18. aprill 2017
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Ernest Švetski (isikukood: XXX); esindaja Tatjana Kurka; Vastustaja (kostja): Tiiu Aus (isikukood: XXX); esindaja vandeadvokaat Anneli Aab
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 22. novembri 2016 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
2.Jätta
poolte
menetluskulud
ringkonnakohtus
Ernest Švetski kanda ja mõista Ernest Švetskilt välja menetluskuluna ringkonnakohtus 741,90 eurot Tiiu Ausi kasuks. Tiiu Ausile hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Ernest Švetski (hageja) esitas 26. mail 2016 Viru Maakohtule hagi Tiiu Ausi (kostja) vastu isikuandmete ebaseadusliku töötlemise lõpetamiseks ja XXX kinnistule paigutatud valvekaamera, mille vaatevälja jääb hagejale kuuluv XXX kinnistu, eemaldamiseks. Hagiavalduse kohaselt on hageja Lääne-Virumaal XXX külas Tapa vallas asuva elamuga hoonestatud XXX kinnistu (registriosa nr XXX) kaasomanik. Kinnistu teiseks kaasomanikuks on hageja abikaasa Jelena Švetskaja. XXX kinnistu külgneb kostjale kuuluva XXX kinnistuga (registriosa nr XXX). 2016. a veebruari alguses paigutati XXX kinnistul asuva elektriliini postile tõenäoliselt statsionaarsesse asendisse fikseeritud kaamera, mille objektiiv on suunatud hageja kinnistule. Kaamera on kinnitatud elektripostile sellisele kõrgusele, et kaamera vaatevälja jääb hageja elamu, aiaga piiratud hoov koos abihoone ja saunaga. Kaamera võimaldab jälgida ja/või salvestada tegevust hageja kinnistul. Märgitu rikub põhjendamatult ja ülemäära hageja ja tema perekonna privaatsust ning on vastuolus kehtiva seadusega. Hageja ei ole kostjale isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 10 lg-s 1 nõutavat nõusolekut enda isikuandmete töötlemiseks andnud. Kostja tegevus ei ole ka kantud isikute või vara kaitse eesmärgist, sest kaamera vaatevälja jääb tõenäoliselt hageja kinnistu ja kostja kinnistu hageja kinnistuga külgnev ala, millel kostja vara ei asu. Kostja tegevus on vastuolus IKS § 14 lg 3 kehtestatud nõudega, mille kohaselt tuleb jälgimisseadmete kasutamine selgelt teatavaks teha.
Hagejale ei ole teada, kas kostja poolt paigutatud kaamera on töörežiimis ehk kas selle signaali töödeldakse, st kaamera vahendusel saadud pilti jälgitakse või salvestatakse. Isegi juhul, kui kaamera ei ole hetkel töörežiimis, kahjustab kaamera olemasolu kostja eraelu puutumatust, sest loob võimaluse hagejale teadmata ajal tema elu ja tegevust jälgida või andmekandjale salvestada. Hageja nõue tugineb IKS § 21 lg 2 p-le 1 ja §-le 22.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt peab hageja tõendama, et kostja töötleb hageja isikuandmeid ning et isikuandmete töötlemiseks puudub õiguslik alus. Käesoleval juhul ei ole hageja selliseid faktilisi asjaolusid esile toonud ega neid tõendanud. Hagiavaldusest ei selgu, kes on viidatud kaamera paigaldanud. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et seda oleks teinud kostja. Kostja poja Irgo Ausi tegevust ei saa kostjale omistada ning kostja ei saa olla isikuandmete töötleja IKS § 7 lg 1 tähenduses. Kostja arvates esineb alus hagi läbivaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel, kuivõrd puudub teave selle kohta, kes on isikuandmete väidetavaks töötlejaks. Hagile ei ole lisatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et viidatud kaamera vaatevälja jääks hageja elamu, aiaga piiratud hoov koos abihoone ja saunaga ning et kaamera võimaldab jälgida ja/või salvestada tegevust hageja kinnistul. Hageja on kõnealusel teemal varasemalt pöördunud politseisse. Politsei fikseeris XXX kinnistul, et vaidlusalune kaamera ei tööta, kuivõrd kaameral puudub nii toiteühendus võrguga kui ka internetiga. Järelikult ei ole objektiivselt võimalik hageja isikuandmete töötlemine kaamera vahendusel.
3.01. novembril 2016 toimunud maakohtu istungil avaldas hageja, et võrreldes hagi esitamise seisuga on olukord muutunud, kaamera nurka on pööratud. Kaamera ei vaata enam hageja aknasse ja ei fikseeri enam hageja kinnistul toimuvat. Hagejal ei ole võimalik tõendada, kas kaamera andmeid kogub. Menetluse võiks lõpetada kompromissiga, mis seisneks poolte menetluskulude nende enda kanda jätmises. Kostja istungil antud selgituste kohaselt ei ole kaamerat pööratud ega liigutatud. Kostja poeg tõi kaamera, kuid kaamera oli ühendamata. Seoses politsei visiidi ja kevadtöödega jäi kaamera ühendamata. Kui kohtumenetlus saab läbi, ühendatakse kaamera kostja vara kaitseks. Kaamera eemaldamise nõuet ei saa eraldi lahendada. Kostja arvates peab kompromissi korras hageja hagist loobuma ja hüvitama kostja menetluskulud.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus jättis 22. novembri 2016 otsusega Ernest Švetski hagi Tiiu Ausi vastu rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt välja viivised kostja menetluskuludelt alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja kinnistule paigaldatud kaamera vahendusel toimub hageja isikuandmete töötlemine. Maakohus on kohtuistungil pakkunud hagejale kaaluda kaameraga isikuandmete kogumise kontrollimiseks ekspertiisi määramist, mida hageja vajalikuks ei pidanud (tl 60 pöördel). Kostja esitatud Politsei-ja Piirivalveameti 05. juuni 2016 tõendi kohaselt on videokaamera posti külge kinnitatud, kuid ühendamata ja mingeid salvestusi tehtud ei ole (tl 43). Hageja vastuväiteid politsei tõendile esitanud ei ole. Kostja poolt hageja kohta isikuandmete kogumise, salvestamine, korrastamise, säilitamise tõendamata jätmise tõttu jättis maakohus hagi rahuldamata. Hageja õiguste rikkumise tuvastamata jätmise tõttu jättis maakohus rahuldamata ka hageja nõude kohustada kostjat paigaldatud kaamera eemaldama.
Maakohus ei nõustunud kostja väidetega hagi TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata jätmise vajaduse kohta.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja Ernest Švetski (apellant) esitas 20. detsembril 2016 Viru Maakohtu 22. novembri 2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega kohustada kostjat lõpetama isikuandmete kogumine hageja suhtes. Apellant palub jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) rikkus maakohus menetlusõiguse normi sellega, et TsMS § 230 lg 1 alusel kohustati hagejat tõendama asjaolusid, mida oli kohustatud tõendama kostja. Hageja on tõendanud IKS §-s 5 sätestatud isikuandmete töötlemise ja isikuandmetele juurdepääsu võimaldamise ning nende toimingute teostamise kostja poolt videokaamera kasutamisega. Mõlematest esitatud Politsei- ja Piirivalveameti tõenditest tuleneb, et kostja sõnul ei ole kaamera ühendatud. Seega peab kostja seda asjaolu ka tõendama; 2) on maakohus rikkunud materiaalõiguse norme. Vastavalt IKS-s sätestatule on tuvastatud, et tegemist on isikuandmete töötlemisega isikuandmetele juurdepääsu võimaldamisega (IKS § 5). Kostja pole esitanud kohtule andmesubjekti kirjalikku nõusolekut isikuandmete töötlemiseks. Hageja on esitanud kõik tõendid, mis tõendavad tema nõuet isikuandmete töötlemise lõpetamiseks. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta on täitnud IKS § 25 lg-s 1 ja lg 2 p-s 3 sätestatud nõuded; 3) on kostjal kaamera paigaldamisviisist sõltuvalt võimalus koguda ka delikaatseid isikuandmeid IKS § 4 lg 2 tähenduses. Kostja pole esitanud kohtule seaduslikku alust selliseks tegevuseks.
6.Kostja Tiiu Aus (vastustaja) esitas 23. jaanuaril 2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuse kohaselt: 1) ei ole maakohus otsuse tegemisel õigusnorme rikkunud. Maakohus on õigesti hinnanud tõendeid ja tuvastanud asjaolude igakülgsel analüüsil kõik asja lahendamise seisukohalt olulised asjaolud. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks; 2) moonutab apellant maakohtu otsuses tuvastatud asjaolusid. Maakohus on selgelt sedastanud, et hageja pole tõendanud, et kostja kinnistule paigaldatud kaamera vahendusel hageja kohta IKS § 3 sätestatud toiminguid teostatakse; 3) ei saa hagi esemeks olla hüpoteetiliste, tulevikku suunatud nõuete esitamine, vaid hagi oli esitatud isikuandmete töötlemise lõpetamiseks. Hagi rahuldamiseks oleks apellant pidanud maakohtule eelkõige ära tõendama tema isikuandmete töötlemise kostja poolt, mida hageja ei teinud. Maakohtu vastavad järeldused on põhjendatud; 4) ei ole apellant selgitanud, kas ja milliseid konkreetseid IKS-i õigusnorme on maakohus tema hinnangul ebaõigesti kohaldanud ning millest tuleneb õigusnormi rikkumine; 5) on apellatsioonkaebuses viidatud, justkui töötleks kostja apellandi delikaatseid isikuandmeid. Vastavat väidet maakohtu menetluses ei esitatud. Samuti pole apellatsioonkaebuses põhjendatud uue asjaolu esitamise lubatavust; 6) on apellandi väide, et kohtu poolt hagejale üle kantud kohustus tõendada asju, mida oli kohustatud tõendama kostja, selgelt ebaõige. TsMS § 230 lg 1 järgi on poolel kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
7.Apellant esitas 31. jaanuaril 2017 seisukoha vastustaja vastusele, milles selgitas, et apellandile ei ole arusaadav vastustaja positsioon. Kui vastustaja ei nõustu apellandi poolt esitatud kaebusega ja leiab, et tema kinnistule paigaldatud kaamera vastab IKS-s toodud sätetele, siis apellant palub vastustajal esitada kohtule kõik vajalikud kooskõlastused ja dokumentatsioon vastavalt IKS-s ettenähtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei pea ringkonnakohus vajalikuks TsMS § 654 lg 6 alusel kõiki põhjendusi oma otsuses korrata. Hageja heidab kostjale ette hageja isikuandmete ebaseaduslikku töötlemist kostja kinnistule paigaldatud valvekaamera vahendusel. Maakohus on otsuses põhjendatult asunud seisukohale, et asjas ei ole leidnud tõendamist, et kostja kinnistule paigaldatud valvekaamera vahendusel toimub hageja isikuandmete töötlemine. Sellest tulenevalt on maakohus jätnud õigesti hagi rahuldamata.
9.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et valvekaamera kasutamine on käsitletav isikuandmete töötlemisena IKS § 5 tähenduses. Isikuandmete töötlemine saab isikuandmete kaitse seaduse (edaspidi IKS) § 10 lg 1 kohaselt toimuda kas seaduse alusel või isiku nõusolekul. Kui isikuandmete töötlemine toimub seaduse alusel, ei või sama töötlemise kohta võtta inimeselt lisaks veel nõusolekut. Nõusoleku võtmine sellises olukorras oleks eksitav, sest nii jääb inimesel mulje, nagu oleks võimalik töötlemine ära lõpetada, kui ta nõusoleku tagasi võtab. Seadusest tulenevaid aluseid võib liigitada kaheks: 1) isikuandmete kaitse seaduses sätestatud juhud, mil andmeid võib töödelda ilma andmesubjekti nõusolekuta; kõikvõimalikes teistes, isikuandmete kaitse seaduse seisukohalt eriseadustes sätestatud alused. IKS sätestabki kaamerate kasutamise osas neli juhtu, mil nõusolekut vaja ei ole: 1) videosalvestamine füüsilise isiku poolt isiklikul otstarbel (IKS § 2 lg 1 p 1); 2) avalikustamise eesmärgil videosalvestamine avalikus kohas ning avalikel üritustel (IKS § 11 lg 8); 3) jälgimisseadmete kasutamine isikute või vara kaitseks (IKS § 14 lg 3); 4) ajakirjanduslikul eesmärgil, kui esineb ülekaalukas avalik huvi inimese andmete avalikustamiseks ning inimese õigusi ei kahjustata ülemääraselt (IKS § 11 lg 2). IKS § 14 lg 3 kohaselt võib isikute või vara kaitseks isikuandmeid edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku kasutada üksnes juhul, kui sellega ei kahjustata ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve ning kogutavaid andmeid kasutatakse ainult nende kogumise eesmärgist lähtuvalt. Andmesubjekti nõusolekut asendab sellise andmetöötluse korral jälgimisseadmestiku kasutamise fakti ning andmete töötleja nime ja kontaktandmete piisavalt selge teatavakstegemine. Nimetatud nõudeid ei pea järgima füüsiline isik juhul, kui ta kasutab statsionaarset turvakaamerat ning selle vaatevälja jääb üksnes tema enda valduses olev ala, mitte avalik ega ühiskasutuses olev ruum (nt tänav, kortermaja trepikoda, kõrvalmaja). Selline turvakaamera läheb isikliku otstarbe erandi alla IKS § 2 lg 1 p 1 järgi. Ringkonnakohus märgib, et seaduse alusel toimuva isikuandmete töötlemise lõpetamist reeglina nõuda ei saa.
10.Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et valvekaamera paigaldamine loob iseenesest eelduse juurdepääsuks isikuandmetele IKS § 5 tähenduses. Seetõttu tuleb asjaolu, et paigaldatud valvekaamera ei ole kasutuses (töös) tõendada isikuandmete võimalikul töötlejal. Käesoleval juhul kostja nimetatud asjaolu (valvekaamera töötamine) eitab ja on esitanud oma väite tõendamiseks Politsei- ja Piirivalveameti 5. juuli 2016 vastuse teabenõudele (lk 43), mille kohaselt on
politseiametnik vaidlusalust kaamerat kontrollinud ning tuvastanud, et kaamera on ühendamata ja salvestusi sellega tehtud ei ole. 1. novembri 2016 maakohtu istungil (lk 60-61) hageja vastuväiteid politsei tõendile ei esitanud, mööndes, et kaamera ei fikseeri hageja kinnistul toimuvat. Maakohus ei ole asjas rikkunud tõendamiskoormust. Maakohus selgitas hagejale sellises olukorras vajadust tõendada andmete töötlemist ja edastamist, hageja täiendavaid tõendeid nimetatud asjaolu kohta esitada ei soovinud. Hageja esitatud fotodelt (lk 11-12) ei ole vaadeldav ei kaamera objektiiv ega selle pöördenurk hageja kinnistu poole, ka ei tõenda fotod kaamera töötamist. Kostja on nimetatud asjaolule juhtinud tähelepanu maakohtu istungil (lk 61, alt kolmas lõik). Asjas ei ole tõendatud kostja kinnistule paigaldatud valvekaamera vahendusel isikuandmete töötlemine üleüldse. Kui kostja töötleb isikuandmeid üksnes isiklikul otstarbel, st oma vara kaitseks, nii, et kaamera ei fikseeri hageja kinnistul toimuvat, ei muutu hageja andmesubjektiks ja puudub vajadus küsida tema nõusolekut IKS § 10 lg 1 alusel ega tagada IKS §-s 25 nimetatud turvameetmete kasutusele võtmist. Kostja selgitas ringkonnakohtu istungil, et valvekaamera tööle panemine kostja vara kaitseks toimub kaasates politseid ja hagejat, tagamaks ka hageja huvide kaitse. Ka muud apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hagi rahuldamiseks. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et väite, nagu töötleks kostja tema delikaatseid isikuandmeid, esitas hageja alles apellatsioonkaebuses. Seetõttu jätab ringkonnakohus nimetatud väite TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.
11.Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb kõik menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohus on hagejalt välja mõistnud kostja kasuks menetluskuluna 528,48 eurot (koos km-ga), millist summat ei ole hageja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Kostja on esitanud ringkonnakohtu menetluses menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja menetluskulu suuruseks ringkonnakohtus 1374,80 eurot (koos km-ga), sh õigusabi seoses apellatsioonkaebusega tutvumisele ja kaebusele vastuse koostamisega 3 h 02 min eest 509,60 eurot (koos km-ga); õigusabi seoses kohtuistungi ettevalmistamisega ja kohtuistungil osalemisega 1 h 25 min eest 237,99 eurot (koos km-ga) ja sõidukulu kohtuistungile 4 h 40 m eest 627,22 eurot (koos km-ga). Õigusabi on osutatud tunnihinnaga 140 eurot tund (lisandub km). Hageja ei nõustu kostja kuludega ringkonnakohtus järgmises. Kuna kostja esindaja osales esimese astme kohtumenetluses, on kulu apellatsioonkaebusele vastuse koostamise eest 2 h 34 min liiga suur. Seda aega tuleks vähendada kuni 1h. Ka ei nõustu kostja esitatud sõidukuludega, mis ei ole õigusabi teostamise kulu. Õigusabi osutanud advokaat oli saadetud komandeeringusse Tartusse. Need kulud arvestatakse vastavalt raamatupidamise seadusandlusele ja need kannab juriidiline isik mitte teenuse saaja. Kuna kohtule esitatud arved ja spetsifikatsioonid on kinnitamata/allkirjastamata, siis palub hageja kohtul teha järelepärimine Leadell Pilv Advokaadibüroo AS-le esitatud arvete ja spetsifikatsioonide kinnitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt ja hagejalt tuleb välja mõista kostja põhjendatud menetluskuluna õigusabile 741,90 eurot (koos km-ga). TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust indlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus peab kostja põhjendatud ja vajalikuks lepingulise esindaja kuluks ringkonnakohtu menetluses on 4 h 25 min õigusabi eest 741, 90 eurot (koos km-ga). Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga selles, et ajakulu 2 h 34 min on
apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks liiga pikk aeg ja seda aega tuleks vähendada kuni 1h. Ringkonnakohus nõustub kostja taotlusega, et 3 h on põhjendatud ajakulu kõigi toimingute tegemiseks apellatsioonkaebusega tutvumisel, kliendi nõustamisel ja kaebusele korrektse ja põhjendatud vastuse koostamiseks.
Ringkonnakohus nõustub hageja, et kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata osas, milles kostja taotleb sõidukulu 4 h 40 min eest 522,67 euro (ilma km-ta) välja mõistmist. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13 asunud seisukohale, et menetlusosaliselt ei saa välja mõista hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. Muid taotlusi seoses võimalike sõidukuludega ringkonnakohtu istungile ei ole kostja esitanud. Kostja on 20. aprilli 2017 menetlusdokumendis kinnitanud, et kõik menetluskulude nimekirjas esitatud kulud on kantud seoses tsiviilasja nr 2-16-8268 kohtumenetlusega, millega on kostja täitnud TsMS § 176 lg 5 nõude. Ringkonnakohus leiab, et nimetatu on piisav usaldamaks kostja menetluskulude rahalise suuruse tõendatust. Puudub vajadus nõuda kostjalt lisaks arvete ärakirjadele veel arve väljastanud isiku (digi)allkirjaga arvete ärakirju. TsMS § 176 lg 6 teise lause kohaselt ei pea pool kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama, seega ei ole kostja menetluskulude nõude tõendamisel eksinud.
Andra Pärsimägi
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.