Kohtulahend

saadud summa pole seotud OÜ-ga E, vaid saadi M. M isikliku äriprojekti jaoks. Nimetatud raha ei laekunud hageja kassase, selle kohta ei vormistatud sularaha kassa sissetuleku orderit. Kassaorderite allkirjutamise õigus oli vaid direktoril V. N ja pearaamatupidajal T. K. M. M antud summa ei vasta hageja nõudesummale, mis 18.05.2005 pretensiooni kohaselt moodustub 21.03.2005-22.04.2005 arvetest nr 385–583 summas 213 999,15 krooni. M. M antud allkiri raha vastuvõtmise kohta ei ole seotud hageja esitatud arvetega. Dokument, mille M. M allkirjastas, ei kajasta arvete numbreid, ei määra summasid, mis kuulusid tasumisele arvete järgi, st ei kujuta endast majandusoperatsiooni, ei vasta raamatupidamisnormidele ja tavadele. Dokument raha vastuvõtmise kohta on vastuolus kassa sissetulekuorderite vormistamise korraga - puudub blankett, pitsat, rekvisiidid, raamatupidaja allkiri, finantsdirektori allkiri. Arve tasumise kohustus pole kostja poolt täidetud kohustuse täitmisega seotud kohas, tähtaegadel ega ka kohustuse olemusega määratud viisil. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõla 9794 krooni ja viivise 527,79 krooni ning jätta kohtukulud kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Märtsis 2005 esitas hageja arve summas 9794 krooni. Antud summa on kostja poolt tasutud, mida kinnitab M. M allkiri. M. M helistas kostjale ja palus tasuda laevapiletite eest sularahas, kuna ülekanne võtab rohkem aega, kuid raha oli vaja kohe. Selline situatsioon oli poolte majandustegevuses tavapärane. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja hageja kohtukulud hageja enda kanda. Asja materjalidest nähtuvalt andis hageja toonane juhatuse liige M. M 27.04.2005 välja oma allkirja kandva teatise, milles kinnitas, et sai A. V AS-ist N 238 000 krooni praamipiletite eest perioodil 13.03.2005-27.04.2005. Asjaolu, et M. M kirjutas hiljem antud seletuskirjas 08.06.2005, et ta sai A. V 238 000 krooni äriprojekti jaoks, mis ei ole seotud OÜ-ga E, ei saa olla hagi rahuldamise aluseks. Hageja toonane juhatuse liige kinnitas algselt, et sai 238 000 AS-ilt N praamipiletite eest. M. M oli 27.04.2005 hageja juhatuse liige (tl 40-41). Asjaolud, et M. M üleantud summa ja nõudesumma on erinevad, et M. M 27.04.2005 antud tähikul puuduvad summad, mis kuulusid tasumisele, et väidetavalt on M. M allkiri vastuolus sissetuleku orderite vormistamise korraga, ei ole hagi rahuldamise aluseks. Sellise korra rikkumine võib kaasa tuua juhatuse liikme vastutuse. Audiitori V. V arvamuse (tl 44-45) seisukohad ei ole hagi rahuldamise aluseks. Õige on arvamuses esitatud viide VÕS § 95 lg-le 1. Kohus ei nõustunud arvamuses toodud viitega rahapesu ja terrorismi tõkestamise seadusele, kuivõrd seaduses sätestatud nõuded laienevad krediidi- ja finantseerimisasutustele. Audiitor asus oma arvamuses lahendama õiguslikke küsimusi. Apellatsioonkaebuse põhjendused OÜ E palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja oli 11.04.2006 kohtuistungi edasilükkamise vastu, kuna kostja juhatuse liige viibis istungil ja asja oleks võinud läbi vaadata ilma lepingulise esindaja osavõtuta. Hageja vastuväiteid ei

2(5)

arvestatud. Kuna kostja 10.05.2005 saldokinnitust summale 321 585,15 krooni ei vaidlustanud, tuleb see lugeda õigeks. Sellele viitas ka audiitor oma järeldusotsuses. Kohus saldot käsitlevaid õigusnorme ei kohaldanud ja jättis need tähelepanuta. Kostja ei tõendanud ega põhjendanud, et arve nr 413, mis esitati 9794 krooni saamiseks, oli osa summast 238 000 krooni ning on hagejale tasutud. Kostja ei esitanud vastavat sissetuleku- ega väljaminekuorderit. Kostja 02.06.2005 kiri kinnitab, et kostjal on nimetatud aja seisuga hageja ees võlgnevus, sh 81 952 krooni suuruses summas. Arvestades kostja käitumist, on 27.04.2005 võlakiri seotud ilmselt kolmandate isikute vahelise isiklike suhetega. Kohus jättis tähelepanuta, et hageja tugines pooltevahelises majandustegevuses väljakujunenud tavadele ja praktikale (VÕS § 25 lg 1 ja § 23). Samuti jättis kohus tähelepanuta, et hageja tugines VÕS § 76 lg-tele 1, 2 ja 3, § 82 lg-tele 1 ja 6, VÕS § 85 lg-le 1 ja lg 2 p-le 1, § 91 lg-tele 1 ja 3 ning TsÜS §-le 29. Kohus lähtus üksnes sellest, et VÕS § 91 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täita sularahas. Kohus pidi lähtuma ka VÕS §-st 95 ning raamatupidamisseaduse §-dest 4, 5, 6 ja 7. Kohus jättis tähelepanuta, et leidis aset kohustuse mittetäitmine ja täitmisega hilinemine (VÕS § 100). Samuti jättis kohus tähelepanuta, et hageja tugines VÕS §-le 102, mille kohaselt peab võlgnik võlausaldajat teavitama täitmist takistavast asjaolust. Kostja ei tõendanud, et raha üleandmisel tuvastas ta võlakirja koostanud isiku isikusamasuse ja volitused. Ebausaldusväärne on kostja väide, et taoline rahaliste vahendite vormistamise vorm kolmandate isikute vahel oli tingitud sellest, et hageja arve oli arestitud. Hageja arvelduskonto arestiti alles 13.05.2005. Vastus apellatsioonkaebusele AS N ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsusega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohus on õigesti jätnud hagi rahuldamata põhjendusega, et kostja on tõendanud hageja poolt nõutud võla maksmist. Seega oli võlasuhe VÕS § 186 p 1 alusel lõppenud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja poolt 238 000 krooni tasumine hageja juhatuse liikmele M. M oli teiste kohustuste katteks. Ebaõige on apellandi väide, et kostja oleks pidanud tõendama ja põhjendama, et arve nr 413 alusel nõutud 9 794 krooni oli kostja poolt tasutud 238 000 krooni hulgas. Arve nr 413 on esitatud kostjale 23.03.2005 ja maksetähtaeg oli 28.03.2005. 238 000 krooni on kostja vastavalt M. M poolt kostjale antud dokumendile (t. l. 21 , tõlge t. l. 22) tasunud hagejale perioodil 13.03.-27.04.2005 osutatud

3(5)

teenuste eest. Kuna kostja on tõendanud, et ajavahemikul 13.03.-27.04.2005 osutatud teenuste eest on tasutud, siis lasus hagejal kohustus tõendada oma väidet, et summa 238 000 krooni ei sisaldanud arve nr 413 alusel tekkinud võlga. Kostja 02.06.2005 kinnitus 81 952 krooni suuruse võla osas näitab võla suurust 02.06.2005 seisuga. Tulenevalt hageja poolt kostjale tehtud pankrotihoiatusest (t. l. 16-18) on hageja kostjale ka pärast 27.04.2005 laevapiletite ostmise teenust osutanud. Järelikult ei näita 02.06.2005. a kostja kinnitus võla olemasolu seisuga 27.04.2005. Apellant on väitnud, et kostja pidi hagejale võla sularahas tasumise tõendamiseks esitama kassa sissetuleku orderi. Kolleegium leiab, et väide ei ole õige. Kassa sissetuleku order on dokument, mis tõendab kassasse sularaha maksmist ja selle pidi vormistama hageja. Hageja juhatuse liige M. M ei ole kostjalt sularaha vastu võttes orderit vormistanud. Eeltoodu ei tähenda kolleegiumi arvates seda, et kostja poleks tõendanud sularahas võla tasumist. Hageja juhatuse liige M. M on andnud kostjale VÕS § 95 lg 1 kohaselt kirjaliku tõendi 238 000 krooni tasumise kohta. VÕS § 95 lg-s 1 sätestatud täitmise kviitung ei ole mitte ainult kassa sissetuleku order, vaid igasugune võlausaldaja poolt väljaantud kirjalik tõend täitmise vastuvõtmise kohta. Raha üleandmisel ei olnud vajalik kostjal tuvastada eraldi raha vastuvõtnud isiku isikusamasust ja volitusi, kuna pikaajaliste majandussuhetega seoses olid pooled tuttavad ja teadlikud, kes on juhatuse liikmed. Samuti ei ole oluline, et kostja ei ole 10.05.2005 hageja poolt esitatud saldokinnitust summas 321 585,15 krooni vaidlustanud. Kostja ei pidanud saldokinnitust vaidlustama, kuna ühepoolselt esitatud saldokinnitusel ei ole õiguslikke tagajärgi. Millistel põhjustel võlga sularahas tasuti, ei ole asja lahendamisel oluline, kuid arvestades asjaolu, et hageja arved arestiti 13.05.2005, siis võis olla hageja huvitatud nõude täitmisest sularahas. Lisaks sellele on kostja väitnud, et sularahas arveldamine oli poolte vahel tavaline. Apellandi väide, et kostja käitumisest tulenevalt oli 27.04.2005 võlakiri ilmselt seotud kolmandate isikute vaheliste isiklike suhetega, on täpsustamata. See, et sularaha vastuvõtnud hageja juhatuse liige M. M on 08.06.2005 seletuskirjas väitnud, et raha anti äriprojektide jaoks ja ei ole seotud hagejaga, ei tõenda kostja poolt nõude mittetäitmist. Juhul, kui raha vastuvõtnud M. M jättis selle hageja kassasse maksmata, annab see hagejale aluse esitada nõue oma endise juhatuse liikme M. M vastu. Apellant on kaebuses viidanud võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätetele, millised maakohus jättis kohaldamata. Apellandi poolt õigusnormide loetlemine ei anna alust seadust teisti kohaldada, kuna kaebusest ei selgu, millistele asjaoludele oleks pidanud loetletud norme kohaldama. Apellandi väide maakohtu poolt menetlusõiguse normide rikkumisele ei ole aluseks kohtuotsuse tühistamisele. 11.04.2006 toimunud eelistung on protokolli kohaselt edasi lükatud põhjusel, et kostja esindajal ei olnud volikirja. Hageja vaidles edasilükkamisele vastu. Kolleegiumi arvates ei ole tegemist rikkumisega, mis tingiks kohtulahendi tühistamise. TsMS § 217 lg 1 järgi on poolel õigus kohtumenetluses osaleda esindaja kaudu ja maakohus pidi poolele tagama selle õiguse kasutamise võimaluse. Vastustaja poolt koos vastusega esitatud dokumendid jätab kolleegium tähelepanuta, kuna vastustaja ei ole põhjendanud, miks ta neid ei saanud esitada asja menetlemisel maakohtus. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 ja kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg-test 1 ja 8 tuleb apellandi kohtukulud jätta tema enda 4(5)

kanda.

Tiiu Hiiuväin

Margo Klaar

Urmas Reinola

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.