Kohtulahend

tulenevate notariaaltoimingute tegemise korda, pidi üleelanud abikaasa tegema notarile avalduse ühisvara osa eraldamiseks ja omandiõiguse tunnistuse väljaandmiseks. Kuivõrd hageja seda ei teinud, siis võrdus see omandiõigusest loobumisega kostja kasuks. Õigus sundosale ei võrdu õigusega mõttelisele osale kinnisasjast. Hageja oleks saanud esitada üksnes rahalise nõude pärandi avanemise hetke seisuga, mida ta teinud ei ole.

MAAKOHTU LAHEND

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Elvas X ning mõistis välja M.J. lt J.M. kasuks kohtukulu 8700 krooni (sh riigilõiv 1200 krooni ja õigusabikulu 7500 krooni) ja riigituludesse riigilõivu 7800 krooni. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) kui L. M testament on olemas, see on kehtiv, viimane tahe on teada, siis ei saa seda tahet ignoreerida. L. M tahte kohaselt pidi pärandvara jagatama kostja ja K. J vahel. Kohus ei saa anda pärandvarast tükki hagejale, kui L. M ei ole selleks testamendis soovi avaldanud. L. M testeerimisvabadust ignoreerides on kohus rikkunud L. M põhiõigust. Riigikohtu üldkogu leidis otsuses nr 3-2-1-73-04, et testeerimisvabadus on pärandaja vabadus jätta oma vara temale meelepärastele pärijatele, testeerimisvabadus on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus; 2) on jäetud tähelepanuta hageja poolt toime pandud testamendi varjamise. Kui hageja suhtes ei saa rakendada testamendijärgset pärimist, siis sellest ei järeldu, et tema suhtes peaks rakendama seadusjärgset pärimist. TsK § 556 lg 1 kohaselt juhul, kui seadus- või testamendijärgne pärija pärandit vastu ei võta või kui pärija on pärandaja poolt pärimisõigusest ilma jäetud, läheb tema pärandiosa seadusjärgseile pärijaile ja jagatakse nende vahel võrdsetes osades. Kuivõrd K.J. loobus pärandi vastuvõtmisest, siis tema pärandiosa (1/2 pärandist) pidi minema jagamisele kostja ja hageja vahel võrdsetes osades. Hageja pidanuks juurdekasvu alusel temale kuuluva 1⁄4 osa pärandist vastu võtma avalduse esitamisega (mitte faktilise valdamisega, vrdl TsK § 551 lg 2 ja 4). Hageja avaldust ei teinud. Seega pidi 100% pärandist minema kostjale, kes ainsana tegi notarile avalduse pärandi vastuvõtuks. Olgugi et K.J. loobus pärandi vastuvõtust, tuleb arvestada, et PärS § 148 lg 3 kohaselt olid pärijad kohustatud pärandvara jagamiseks avaldama jagatava vara kindlakstegemiseks ja pärandi jagamiseks vajalikud andmed. Seega pidanuks K.J. notarile avaldama teavet testamendi olemasolu ja sisu kohta. PärS § 140 kohaselt kui isik on teadlikult esitanud notarile või kohtule ebaõigeid andmeid või varjanud teavet, võib temalt ebaõigete andmete esitamise või teabe varjamise tõttu pärandvara arvel saadu igal ajal välja nõuda. Seega, isegi kui K.J. oleks teinud avalduse pärandi vastuvõtuks, ei oleks ta saanud pärida toime pandud õiguserikkumise (testamendi varjamise) tõttu. Samal põhjusel ei saa ka hageja pärida, olgu see siis testamendi- või seadusjärgse pärimise teel; 3) on rikutud menetlusnorme (TsMS § 231 lg 4), kuna on jäetud hindamata kostja väide, mille kohaselt K.J. ja hageja viibisid küll 25.11.1997 notari juures, kuid ei teinud ühtegi avaldust eesmärgiga, et pärandvara saaks vormistatud kostja nimele (vastavalt hageja, K. J ja kostja suulisele kokkuleppele). Lisaks tunnistaja ütlustele on kostja ise andnud seletuse selle kohta, et hageja ja kostja olid suuliselt kokku leppinud kogu elamu omandiõiguse üleminekus kostjale. Sellel oli pragmaatiline põhjus: pension ei ole piisav summa elamu hooldamiseks ja remondiks, samuti maamaksu tasumiseks. Kolmepoolne kokkulepe X elamu ja kasvuhoone omandiõiguse üleandmiseks kostjale ei nõua eraldi kirjalikku vormi. Kokkuleppe tulemusena vormistati notari juures pärimisõiguse tunnistus üksnes kostja nimele, selle alusel aga tehti hooneregistris vajalikud kanded. Hagejal oli küll üleelanud abikaasana õigus oma osa eraldamiseks ühisvarast, kuid ta ei teinud seda pooltevahelise suulise kokkuleppe alusel. Selle kokkuleppe alusel võõrandas ta oma osa kostjale, kuigi formaalselt toimus 25.11.1997 notari juures pärimisõiguse tunnistuse väljaandmine, mitte võõrandamistehing. Ühelgi teisel viisil ei ole võimalik tõlgendada hageja vaikimisi juuresviibimist 25.11.1997 notariaalsel toimingul; 4) on ebaõigesti hinnatud tõendeid. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja väited selle kohta, et remondiks jms otstarbeks on raha oma emale andnud kostja. 26.09.2003 hagiavalduses on hageja väitnud: „J.M. on 83 aastat vana, tema ainuke sissetulek on pension veidi üle 2000 krooni kuus. Hageja sissetulekust piisab vaevalt esmaste vajaduste (eluase, toit) eest tasumiseks, mistõttu J. M ei ole suuteline tasuma riigilõivu summas 8000 krooni ning taotleb riigilõivu tasumisest

vabastamist“. Väide, nagu oleks hageja viinud L. M riideid, mööblit või raamatuid ühest kohast teise, on tõendamata. TsMS § 165 lg 1 kohaselt peavad protsessiosalised hiljemalt eelistungil teatama kohtule kõik asjaolud, mida nad peavad oluliseks asja lahendamisel, samuti nimetama neid asjaolusid kinnitavad tõendid. Hageja ei ole sellist väidet eelmenetluses esitanud. Viimasel kohtuistungil väljaöelduna ja tõendamata jäänuna ei saa kohus teha sellisest väitest kaugeleulatuvaid järeldusi; 5) on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 64 lg 1 alusel mõistetud kostjalt välja riigilõivu 7800 krooni riigituludesse, justkui oleks hagi hind 150 000 krooni. Hagiavalduses on märgitud, et elamu väärtus on 200 000 krooni. Samas ei ole hageja selle väite tõenduseks esitanud ühtegi tõendit. Hageja on esitanud Eesti Varakindlustuse AS poliisi, millest nähtuvalt on hoone kindlustusväärtuseks 132 000 krooni. 3⁄4 sellest oleks 99 000 krooni ja riigilõiv sellelt 6000 krooni.

vabastamise taotluses, kuna see kajastas hageja majanduslikku olukorda hagiavalduse esitamise ajal, mis asja lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust. Hageja seletus, mille kohaselt nädal või paar pärast mehe surma viisid nad koos kostjaga Kuperjanovi tänava korterist L.M. riideid Räpinasse, mööblit ja raamatuid Elva suvilasse, on TsMS § 90 lg 2 kohaselt tõend, ning on kooskõlas ka kostja seletusega 06.10.2004 kohtuistungil. Maakohtus kostja ei vaielnud vastu asjaolule, et hageja asus vahetult pärast abikaasa surma L.M. asju, mis asusid Kuperjanovi tänava korteris, valdama.

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

nõustus kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et pärandvara valitsemine võib elamu puhul seisneda ka selles elamises ja elamu hoolduse korraldamises. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

K. J.

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kuivõrd kostja oli esitanud avalduse notariaalkontorile seadusjärgseks pärimiseks ning K.J. testamendijärgse pärijana ning hageja sundosa saajana ei olnud esitanud vastavaid avaldusi pärandiosa ja sundosa vastuvõtmiseks, siis ei ole kohtul seaduslikku alust rakendada antud asjas testamendijärgset pärimist, s.o minna seadusjärgselt pärimiselt üle testamendijärgsele pärimisele. Asjaolu, et L.M. oli notari poolt välja antud tunnistus seadusjärgse pärimisõiguse kohta, ei too iseenesest kaasa olukorda, kus testamendijärgne pärimine ei ole testamendi olemasolul enam võimalik, sest pärimistunnistus ei loo iseseisvalt isikule õigusi ja kohustusi, vaid on üksnes tõendiks isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Käsitletaval juhul on kostja pärandi vastuvõtmisel eksinud pärimise aluses, kuid see ei välista tema õigust pärida L.M. järelt viimase poolt tehtud testamendi järgi ja hageja õigust pärida sundosa, kui esinevad TsK §-s 540 märgitud asjaolud. L.M. pärandi avanemise ajal kehtinud TsK § 539 lg 1 ja 2 järgi võis pärandaja jätta testamendi järgi kogu oma vara või selle osa ühele või mitmele nii seadusjärgsete pärijate ringi kuuluvale kui ka mittekuuluvale isikule ning jätta osa või kõik seadusjärgsed pärijad pärimisõigusest ilma. Samas sätestas TsK § 540, et sõltumata testamendi sisust oli pärandaja alaealistel või töövõimetutel lastel (sealhulgas lapsendatutel), samuti töövõimetul abikaasal, töövõimetutel vanematel (lapsendajatel) ja pärandaja ülalpeetavatel õigus saada pärandist sundosa vähemalt 2/3 osas sellest, mis oleks neile kuulunud seadusjärgsel pärimisel. TsK § 551 lg 1-3 kohaselt pidi pärija pärandi omandamiseks selle vastu võtma, pärandi vastuvõtt võis seisneda pärija poolt kas pärandvara faktilises valitsema või valdama asumises või notariaalkontorile pärandi vastuvõtuks avalduse esitamises ning nimetatud pärija teod pidid aset leidma kuue kuu jooksul pärandi avanemisest arvates. Käesolevas asjas on tõendatud, et kostja on testamendijärgse pärijana oma pärandiosa vastu võtnud vastava avalduse esitamisega notariaalkontorile. K.J. on testamendijärgse pärijana oma osast pärandist loobunud ning hageja sundosa saajana on oma pärandiosa vastu võtnud vara valitsema või valdama asumisega, s.o osaliselt pärandvaraks oleva suvila alaliseks elamiseks kasutamisega, majavalduse ja krundi hooldamisega ning ka lepingute sõlmimisega hoonete kindlustamiseks ja elektrienergia ostuks. Kostja poolt väidetud asjaolud, et hagejal puudusid vajalikud rahalised vahendid nimetatud majavalduse korrashoiuks ja need vahendid andis talle kostja, ei muuda käesoleval juhul olukorda, sest pärandvara valitsemine võib suvila puhul seisneda ka üksnes pärija poolses selles elamises ja selle hoolduse korraldamises ilma, et vastavad rahalised vahendid tuleksid temalt endalt. Kuivõrd eelnevaga on tõendatud hageja poolt pärandi vastuvõtmine, siis ei ole asjas sisulist tähtsust sellel, kas hageja oli viinud enne L.M. surma koos kostjaga Kuperjanovi tänava korterist L.M. riided Räpinasse ning raamatud Elva suvilasse või mitte. Hagejal, kes oli juba L.M. pärandi avanemise ajal kõrges eas, s.o 75-aastane ja, kes enam ei töötanud, on TsK § 540 alusel pärandaja töövõimetu abikaasana õigus saada sundosa, mis moodustab 1/6 osa L.M. pärandist (s.o 2/3 osa 1⁄4 osast, mis kuulunuks talle seadusjärgsel pärimisel). Et hagejat saab käsitada isikuna, kes omab õigust sundosale, tuleneb nii TsK §-de 536 lg 3 ja 540 sätetest kui ka sel ajal kehtinud justiitsministri 03.11.1993 määrusega nr 6 kinnitatud

notariaaltoimingute tegemise korrast, mille p 144 lg 1 järgi loeti TsK § 536 lg 3 rakendamisel töövõimetuks kõik pensioniikka jõudnud isikud. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole tõendanud oma väidet, et ta oli hagejaga suuliselt kokku leppinud kogu suvila omandiõiguse üleminekus kostjale. Hageja ei ole kostja väidetavat seda asjaolu omaks võtnud ning selle asjaolu tuvastamiseks ei piisa üksnes kostja vastavatest väidetest ja tunnistaja R.M. ütlustest, et ka hageja viibis 1997. aasta novembris notari juures, kui vormistati kostja pärimisõigus. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millistest saaks järeldada, et hageja on avaldanud soovi oma pärandiosast kostja kasuks loobuda. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna Elvas asuv suvila on omandatud hageja ja L.M. abielu kestel, siis on suvila nende ühisvara ning hageja osa sellest moodustab 1/2. L.M. ei saanud pärandada oma varast suuremat osa, kui talle endale kuulus. Tähtsust ei oma asjaolu, et hageja pärandaja üleelanud abikaasana ei taotlenud oma osale omandiõiguse tunnistuse väljaandmist, kuna suvila alaliseks elamiseks kasutamisega on ta TsK § 551 lg 2 kohaselt selle vastu võtnud. Eelneva alusel tuleb tunnistada hageja omandiõigust 2/3 osale pärandvarast (s.o Elvas X asuvast suvilast, kasvuhoone kütteruumist ja kasvuhoonest). TsK § 556 lg 2 kohaselt kui pärandaja pärandas testamendiga kogu oma vara tema poolt nimetatud pärijatele, siis läheb pärandiosa, mis oleks kuulunud väljalangenud pärijale, teistele testamendijärgsetele pärijatele ja jagatakse nende vahel võrdsetes osades. Testamendist tulenevalt päriksid kostja ja K.J. kumbki 1/6 mõttelise osa suvilast ning kuivõrd K.J. ei ole pärandit vastu võtnud, läheb tema pärandiosa TsK § 556 lg 2 alusel kostjale. Seega moodustab kostja osa pärandvaras (s.o Elvas X asuvast suvilast, kasvuhoone kütteruumist ja kasvuhoonest) 1/3 mõttelist osa. Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 2 alusel tähelepanuta apellandi väited, mille kohaselt on K.J. ja hageja pannud toime delikti, varjates testamenti, mistõttu on nad tulenevalt pärimisseaduse sätetest kaotanud õiguse L.M. järelt pärida. Asja materjalidest nähtuvalt esitas apellant (tema esindaja) esmakordselt nimetatud väite alles maakohtu istungil kohtuvaidluste toimumise staadiumis, mistõttu on maakohus jätnud selle otsuse tegemisel põhjendatult tähelepanuta. Seoses vaidlustatud maakohtu otsuse osalise tühistamisega tuleb muuta menetluskulude jaotust. Maakohus on põhjendatult lähtunud hagihinnast 150 000 krooni ja apellandi vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Hageja oli maakohtu määrusega vabastatud osaliselt riigilõivu tasumisest ning tasumisele kuuluvaks riigilõivu suuruseks määrati 1200 krooni. Hagihinnast nähtuvalt oleks riigilõivu suuruseks olnud 9000 krooni ning hagi esitamisel jäeti riigilõiv riigi kanda 7800 krooni ulatuses. Hageja omandiõigust tunnistati 2/3 mõttelises osas, s.o hagi rahuldati 66% ulatuses. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 64 lg 1 alusel tuleb kostjalt välja mõista riigituludesse 5148 krooni (66 % 7800-st) ning sama seaduse § 60 lg 1 alusel hagejale 792 krooni (66 % 1200-st). Apellatsioonkaebuse esitamisel tasus kostja riigilõivu 2450 krooni. Seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega (hageja omandiõigust tunnistati 3⁄4 asemel 2/3 mõttelisele osale, s.o hageja osa vähenes 8 %) tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 196 krooni (8 % 2450-st). Tehes tasaarvestuse väljamõistetavate riigilõivude osas (792-196=596), tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 596 krooni riigilõivu katteks. Hageja õigusabikulud olid maakohtus 18 054 krooni. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel oleks vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud hagi täieliku rahuldamise korral 7500 krooni. Hagi rahuldati 66 % ulatuses ja seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

4950 krooni (66 % 7500-st). Kostja õigusabikulud maakohtus olid 30 000 krooni. Tulenevalt kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-st 61 lg 1 p 1 saab lähtuda õigusabikulude suurusest 7500 krooni. Kuivõrd hagi jäeti rahuldamata 34 % ulatuses, siis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 2550 krooni (34 % 7500-st). Tehes tasaarvestuse väljamõistetavate õigusabikulude osas (4950-2550=2400), tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2400 krooni õigusabikulude katteks. Poolte õigusabikulud apellatsiooniastmes tuleb kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 sätete alusel jätta poolte endi kanda.

Viivi Tomson

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.