Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar ja Ülle Jänes
Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht
15. september 2006.a , Tallinn
Tsiviilasja number
2-05-14894
Tsiviilasi
AS M hagi R.Oe vastu 63 720 krooni nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 27. märtsi 2006.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS M apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja) AS M (reg k 10488824), lepinguline esindaja adv Nele Põder
Ringkonnakohtu kantselei
Vastustaja (kostja) R.O (IK 46601024923), lepinguline esindaja adv Helen Tomberg Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 27. märtsi 2006.a otsus muutmata.
2.AS M apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Mõista AS-lt M välja 3540.- (kolm tuhat viissada nelikümmend) krooni R.Oe kasuks apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu katteks.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib edasi kaevata vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Hageja palus kostjalt poolte vahel sõlmitud sõiduauto müügilepingu alusel välja mõista 63 720 krooni. Hagiavalduse kohaselt müüs kostja hagejale 15. aprillil 2000.a sõiduauto Ford Mondeo hinnaga 63 720 krooni (sh käibemaks). Tasumise tähtajaks leppisid pooled kokku 7 päeva arve
väljastamisest arvates. Kuigi sõiduki müügilepingu sõlmimist tõendaval tõendarvel ei ole märgitud tasumise tähtaega, sätestas tehingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 177 lg 2, et võlgnik on kohustatud kohustise täitma seitsmepäevase tähtaja jooksul kreeditori poolt nõude esitamise tähtajast arvates. Hageja on korduvalt teinud kostjale ettepanekuid võlgnevuse tasumiseks, kuid kostja ei ole seni võlgnevust tasunud ega tõendanud kohustuse täitmist, milline kohustus lasub võlgnikul. Tõendarve ei kajasta müügisuhtest tulenevaid kohustusi vaid üksnes sõidukiga seotud asjaolud. Seega näitab tõendarve üksnes müügilepingu sõlmimist, mitte aga lepingu täitmist.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tuginedes kohustuse puudumisele hageja ees. Kostja ostis hagejalt hagiavalduses näidatud hinnaga auto. Hinna tasus kostja abikaasa hageja esindajale R.Rle sularahas. Tasutud rahast läks osa importmaksude tasumiseks ja ülejäänu jäi R.R kätte. Makse vastu sai kostja tõendarve, mille alusel registreeris auto riiklikus registris enda nimele. Maksekviitungi puudumine ei tähenda mittetasumist. Ebatõenäoline on auto müügihinna sissenõudmata jätmine hageja poolt 5 aasta jooksul. Tegemist oli sõiduki esmase registreerimisega Eestis. Sõiduki müügilepingut asendas tõendarve, millele märgiti andmed müüja ja ostja kohta, samuti hind. Tõendarvel on eraldi lahter lisaseadmete ja muude tingimuste kohta. Kui auto eest ei oleks tasutud juba enne tõendarve koostamist või oleksid pooled kokku leppinud hilisemas tasumises, olnuks tõendarvel selle kohta märge. Niisugust märget aga ei ole, sest auto eest oli tasutud R. Rile. Nõue on põhjustatud R.R ja kostja abikaasa vahelistest halbadest suhetest. R.R võlgneb kostja abikaasale 175 000 krooni ning võla üle käib kohtumenetlus. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
3.Pärnu Maakohus jättis hagiavalduse täielikult rahuldamata ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulud. Kohus leidis, et poolte vahel oli suuline auto ostu-müügileping ning pooltel on vaidlus selle üle, kas kostja (ostja) on tasunud auto eest kokkuleppe kohase ostuhinna Lepingu tingimused ja selle kostjapoolse täitmise asjaolud on kohtule selgusetud. Poolte väited, samuti tõendid (hageja seadusliku esindaja seletused ning tunnistaja ütlused) hinna tasumise kohta on vastuolulised. Hageja ei ole 5 aasta jooksul kasutanud võimalust müügilepingust taganeda ega tuginenud muudele õiguskaitsevahenditele. Hageja ei ole ka selgitanud lepingu tingimusi, sh maksetingimusi, vaid on vande all antud ütlustega kinnitanud, et maksetähtaega kokku ei lepitud ning osamakseid kostja raske rahalise olukorra tõttu kindlaks ei määratud. Kohus pidas usaldusväärseks tunnistaja S. Oe ütlusi raha maksmise kohta. Teisalt on tuvastatud, et hagejal ei tekkinud väidetava raha mittesaamise tõttu mingeid rahalisi probleeme. Järeldada saab kahju ja vajaduse puudumist ning huvi puudumist seadusest tulenenud seitsmepäevase tähtaja kasutamiseks. Kuigi hageja esindaja on raha nõudnud suuliselt, ei ole esitatud täpselt dateeritud aega, millest alates arvestada maksmise tähtaega. Kohustise täitmatajätmist ei tõenda asjaolu, et kostja abikaasa ei nõudnud hageja esindajalt allkirja rahasumma üleandmise kohta. Mõistetav on arvamus, et tõendarve üleandmine ja auto registreerimine registris kostja nimele on ühtlasi kohustise täitmise dokument. Usutav on omavaheliste suhete muutumine tunnistaja ja hageja seadusliku esindaja ütluste alusel. Kohtu sisemine veendumus on mitte rahuldada nõuet eeltoodu põhjal ja ajalisest faktorist lähtudes. Asjaosaliste põhjendused apellatsioonimenetluses
4.Kohtuotsusega ei nõustunud hageja, kes apellatsioonkaebuses palus otsuse täielikult tühistada ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt välja võlgnevus hagiavalduses märgitud summas, s.o 63 720 krooni. Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel 15. aprillil 2000.a auto müügileping sõlmiti ning kostja sai auto kätte, kinnitades seda oma allkirjaga tõendarvel. Tõendarvel on näidatud müügihind, kuid puudub märge arve tasumise kohta. Kohus asus ebaõigesti seisukohale, et kostja on sõiduki eest hagejale tasunud. Kumbki pool peab tõendama hagimenetluses neid asjaolusid, millele
2 (5)
tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja ei ole esitanud müügihinna väidetava tasumise kohta muid tõendeid kui tunnistaja S. Oe ütlused. Teisalt on hageja esitanud tõendina raha mittesaamise kohta oma seadusliku esindaja vande all antud seletused. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta on pidanud ilmselt usaldusväärsemaks tunnistaja S. Oe ütlusi kui hageja esindaja R.R vande all antud seletusi.
5.Apellant on seisukohal, et võlgnik saab rahalise kohustuse täitmist tõendada esitades kreeditori allkirjaga dokumendi kohustise täitmise vastuvõtu kohta (TsM § 233 lg 2), mitte aga tunnistaja ütlusega. Neid seisukohti kinnitab Riigikohtu praktika. Sellekohased vastuväited on hageja esitanud nii kirjalikult kui ka suuliselt kohtuistungil.
6.Otsusest ei selgu, miks konkreetses tsiviilasjas, kus kostja tunnistaja ütlused ja hageja esindaja seletused on vastastikku välistavad, on kohus leidnud, et kreeditorilt kohustise täitmist kinnitava allkirja puudumine ei tähenda kohustuse täitmata jätmist. Kostja pidi varustama ennast tõendiga kohustuse täitmise kohta. Müügihinna tasumisel äriühingule saanuks nõuda sularahakassa sissetuleku orderit, mida aga kostja esitanud ei ole. Hageja ei nõustu kohtu toetatud arvamust, et tõendarve üleandmine ja auto registreerimine registris kostja nimele on ühtlasi kohustise täitmise dokument. Tõendarve, täpse nimetusega TÕENDARVE sõiduki registreerimiseks, üleandmine tõendab üksnes müüja kohustuse täitmist anda müügilepingu ese üle ostja omandisse. Tõendarvel puudub igasugune märge müügihinna tasumise kohta.
7.Asjassepuutumatud on kohtu järeldused, mille kohaselt on leidnud tuvastamist, et hagejal ei tekkinud raha väidetavast saamatajäämisest mingeid rahalisi probleeme ning et hagejal on 5 aasta jooksul puudunud huvi kostja vastu õiguskaitsevahendite rakendamiseks. Nimetatud asjaolud ei ole kohustise lõppemise aluseks ega tõenda raha saamist kostjalt. Hageja on nõudnud raha tasumist suuliselt ning püüdnud asja kohtuväliselt lahendada.
8.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Seadusel ei põhine apellandi seisukoht, et müügilepingu järgi tasumist saab tõendada üksnes kirjaliku dokumendiga ja sellise dokumendi puudumine tähendab, et tasumist ei ole toimunud. Asjakohased ei ole apellandi viited Riigikohtu lahenditele, mis käsitlesid laenulepingutest tulenevaid vaidlusi. Laenulepingu täitmise tõendamise kohta käivad reeglid ei laiene müügilepingu ostjapoolse täitmise tõendamisele. Kohus on õigesti hinnanud tunnistaja ütlusi raha tasumise kohta hageja seadusliku esindaja kätte. Kostja ei vastuta selle eest, et hageja seadusliku esindaja kätte antud rahasumma ei jõudnud AS-ni M. Tunnistaja ütluste kohaselt sai ta aru, et tõendarve oligi kinnituseks selle kohta, et müügileping on sõlmitud sellel märgitud hinnaga, mis oli tema poolt tasutud. Vastustaja leiab, et apellant on pöördunud raha nõudes kohtusse kasutades ära asjaolu, et auto eest tasuti apellandi seadusliku esindaja kätte sularahas ning tasumise kohta eraldi maksekviitungit ei väljastatud. Maksekviitungi puudumine aga ei tähenda, et kostja auto eest ei tasunud. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
9.Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjalidega, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, arvestades otsuse põhjenduste osas ka ringkonnakohtu otsuses märgitut.
10.Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: 15. aprillil 2000.a müüs hageja kostjale sõiduauto Ford Mondeo hinnaga 63 720 (sh käibemaks). Sõiduk anti kostjale üle ning müügi kohta väljastas hageja kostjale tõendarve. Seega ei ole pooltel vaidlust hageja kui sõiduki müüja poolsete lepingujärgsete kohustuste täitmise üle. Pooled vaidlevad aga selle üle, kas kostja sõiduki ostjana on täitnud ka omapoolsed lepingulised kohustused sõiduki ostuhinna tasumise näol.
3 (5)
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti hinnanud asjas esitatud tõendeid: hageja seadusliku esindaja vande all antud seletus, tunnistaja ütlused ning kirjaliku tõendina hageja poolt kostjale väljastatud tõendarve. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu oleks ostja poolt ostuhinna tasumise tõendamine võimalik üksnes müüja kui kreeditori poolt allkirjastatud kirjaliku dokumendiga täitmise vastuvõtmise kohta ning nagu ei saaks tunnistaja ütlustega tõendada võlgniku poolt rahalise kohustise täitmist. Vastavalt tehingu tegemise ajal kehtinud TsK § 233 lõikele 2 pidi kreeditor täitmist vastu võttes andma võlgnikule viimase nõudmisel allkirja täitmise täieliku või osalise vastuvõtu kohta. Sellest sättest ei tulene aga, nagu oleks rahalise kohustuse täitmise tõendamine muude tõenditega lubamatu. Kohustise täitmise tõendamispiirang, mille kohaselt lepingu täitmist ei saanud tõendada ainult tunnistajate ütlustega, tulenes TsK § 276 lõikest 2 ning puudutas seega üksnes laenulepinguid. Sama järeldub ka Riigikohtu otsustest nr 3-2-1-47-99 ja 3-21-106-04. Eeltoodust lähtudes leiab kolleegium, et põhjendatud ei ole nimetatud tõendamispiirangu laiendamine mistahes rahalise kohustuse täitmise tõendamisele, ning vastavalt TsMS §-dele 229 ja 238 kuuluvad tunnistaja ütlused käesolevas asjas lubatavate tõendite hulka.
12.Müügilepingu näol on tegemist vastastikuse ehk sünallagmaatilise lepinguga, mille puhul kummagi poole peamine huvi on suunatud teiselt lepingupoolelt vastusoorituse saamisele. Seda liiki võlasuhe loob kolleegiumi arvates ka eelduse, et lepingust tulenevad kohustused täidetakse vastastikku ja üheaegselt (alates 01. juulist 2002.a tuleneb niisugune põhimõte ka sõnaselgelt VÕS § 82 lg-st 5). Seejuures on kummalgi poolel võimalik vältida lepingu teise poole käitumisest tulenevaid riske (vastusoorituskohustuse rikkumise oht) omapoolsest täitmisest keeldumisega kuni vastusoorituse või kohase tagatise saamiseni. Seega peaks vastastikuse kohustuse puhul üheaegse täitmise reeglist kõrvalekaldumist tõendama sellele tugineda sooviv pool. Samuti loob ostjale hilisema tasumise võimaldamine kas maksetähtpäeva edasilükkamise, järelmaksu vm selletaolise kokkuleppe kaudu sisuliselt krediidilaadse suhte, mille olemasolu tõendamise koormis lasub omakorda sellele tugineda soovival poolel. Käesolevas asjas on hageja seaduslik esindaja vande all kinnitanud, et maksetingimuste kohta eraldi kokkuleppeid ei sõlmitud, s.o maksetähtaega ega ositi tasumist kokku ei lepitud (13. märtsi 2006.a korraldava kohtuistungi protokoll, t lk 43). Seega ei ole hageja kolleegiumi arvates tõendanud, et poolte kokkuleppel kalduti kõrvale vastastikusele lepingule omasest üheaegsest täitmisest ning ostjale (kostjale) jäeti võimalus tasuda ostetud sõiduki eest hilisemal tähtajal. Tähtsust omab muuhulgas asjaolu, et hageja näol on tegemist professionaalse ettevõtjaga, kelle igapäevaseks majandustegevuseks on kasutatud sõidukite ost-müük ja vahendus. Ehkki kohustise täitmise üldise mõtte kohaselt lasub täitmise tõendamise kohustus võlgnikul, ei tähenda see kolleegiumi arvates, nagu oleks võlausaldaja vabastatud niisuguste asjaolude tõendamisest, mis võimaldaksid tuvastada kohustuse (võlasuhte) jätkuva olemasolu olukorras, kus võlasuhte olemus ning võlgniku poolt esitatud tõendid viitavad võlasuhte lõppemisele kohase täitmise tagajärjel (TsK § 233 lg 1). Niisuguseid asjaolusid hageja tõendanud ei ole, mistõttu maakohus sai põhjendatult lugeda kostja poolt sõiduki eest tasumise tõendatuks tunnistaja ütlustega.
13.Maakohus on põhjendatult asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates pööranud tähelepanu ka hageja seadusliku esindaja ja tunnistaja S. Oe vaheliste suhete halvenemisele ning ajalisele faktorile, mis seisnes hageja poolt kohtu poole pöördumises üle 5 aasta möödudes tehingu toimumisest ning pärast seda, kui tunnistaja S. O oli esitanud kohtule hagi hageja seadusliku esindaja R.Rvastu. Kohus ei ole teinud neist asjaoludest iseseisvaid järeldusi ega rajanud neile oma seisukohta pooltevaheline kohustissuhe lõppemise kohta, vaid on käsitlenud neid koosmõjus ülejäänud asjas tähtsust omavate asjaoludega.
14.Kolleegiumi arvates ei saa kostjale käesolevas asjas ette heita ka seda, nagu jätnuks ta kasutamata TsK § 233 lg-st 2 tuleneva võimaluse saada hagejalt täitmise vastuvõtmist (s.o sularaha maksmist) tõendav kviitung. Vaidlus puudub selles, et hageja väljastas kostjale tõendarve sõiduki registreerimiseks (t lk 9), millele kirjutasid alla tehingu mõlemad pooled ning millelt nähtus ka sõiduki müügihind. Tõendarve alusel oli kostjal võimalik registreerida sõiduk enda nimele. Kuivõrd
4 (5)
asja materjalidest ja vaidlustamata asjaoludest nähtuvalt tegutses hageja lepingu sõlmimisel oma erialase majandustegevuse raames, kostja aga väljaspool oma majandus- ja kutsetegevust (sõiduk osteti perekonna, s.o isiklikuks tarbeks), oli kostjal alust pidada talle väljastatud tõendarvet raha maksmist kinnitavaks kviitungiks TsK § 233 lg 2 tähenduses.
15.Pooled taotlesid menetluskulude jätmist vastaspoole kanda. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tulenevalt kuni 01. jaanuarini 2006.a kehtinud TsMS § 60 lõigetest 1 ja 8 jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel apellandi kohtukulud tema enda kanda. Kostja R. O on kohtule esitatud kulunimekirjast nähtuvalt kandnud apellatsioonimenetluses õigusabikulu summas 3540 krooni, mis kolleegiumi arvates on asja mahtu ja keerukusastet arvestades vajalik ja põhjendatud. Nimetatud summa kuulub TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele.
Kohtunikud:
Margo Klaar
Ülle Jänes
Kai Kullerkupp
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.