3.Määruse peale võib edasi kaevata vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest. 1(7)
Asjaolud
10.veebruari 1998. a. otsusega kuulutas Tallinna Linnakohus välja AS-i B.B pankroti.
31.augusti 2004. a. määrusega lõpetas Tallinna Linnakohus pankrotimenetluse raugemise tõttu. OÜ C I esitas kohtumääruse peale 1. oktoobri 2004. a. kuupäeva kandva erikaebuse, mis jõudis kohtusse 4. oktoobril ja milles esitaja taotles kohtumääruse tühistamist ning pankrotimenetluse taastamist. Esimese astme kohtu määrus
9.detsembri 2005. a. määrusega tagastas Tallinna Linnakohus OÜ-le C I erikaebuse kohtumääruse peale pankrotimenetluse lõpetamise kohta. Määruse kohaselt tegi kohus pankrotihaldurile ülesandeks teha 31. augusti 2004. a. määrus teatavaks võlgnikule ning võlausaldajatele. 2. septembril 2004. a. edastas haldur määruse võlgnikule ning kõigile temale teadaolevatele võlausaldajatele. Apellatsioonitähtaja jooksul ühtegi erikaebust kohtule ei esitatud ning määrus jõustus 13. septembril 2004. a. Võlgnik kustutati äriregistrist 22. septembril 2004. a. ning pankrotihaldur on oma kohustustest vabastatud 23. septembrist 2004. a.
4.oktoobril 2004. a. ringkonnakohtule edastatud erikaebuses märgib OÜ C I, et ta on AS-i B.B võlausaldaja, kes on omandanud nõuded võlgniku vastu AS-ilt B ja AS-ilt A L. AS-ilt A L nõuet omandades ei saanud OÜ C I pankrotivõlausaldajaks. AS A L oli esitanud kohtusse hagi nõude tunnustamiseks B.Bi AS-i pankrotimenetluses, kuid Tallinna Linnakohtu
28.veebruari 2002. a. otsusega jäeti tema hagi rahuldamata. Tegemist ei ole ka massikohustusega vastavalt pankrotiseaduse (PankrS) § 148 lõikele 1, kuna pankrotimenetluse ajal enda poolt kasutusvalduse ennetähtaegne lõpetamine ei ole massikohustuse tekkimise aluseks. Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2002. a. otsusega jäeti esimese astme kohtu otsuse põhjendavast osast välja motiivid kasutusvalduse lepingu täitmise, kehtivuse ja kohtuliku kokkuleppe kohta ning ringkonnakohus ei andnud hinnangut erikaebuse esitaja väidetava nõude suuruse ega tõendatuse kohta, küll jättis ringkonnakohus muutmata otsuse selle kohta, et nõudel puudub õiguslik alus. Seega ei tuvastanud ringkonnakohus, nagu oleks AS-il A L tekkinud nõue põhiosas summas 3.540.000 krooni pärast pankroti väljakuulutamist, nagu erikaebuse esitaja on väitnud. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et AS-il A L puudub õigus esitada nõuet AS-i B.B pankrotimenetluses. Seega puudub AS-il A L ka õigus esitada määruse peale erikaebust.
9.detsembril 2003. a. saatis pankrotihaldur AS-ile A L kirja, milles vaidlustas väidetava massikohustuse ja sellest tuleneva nõude. Halduri seisukohaga mittenõustumisel oleks AS-il A L olnud võimalus kaitsta oma nõuet seaduses ettenähtud korras, esitades hagi, või viia läbi täitemenetlus pankrotivara suhtes, seda nimetatu aga ei teinud. Kohtule ei ole esitatud ka tõendeid, mis kinnitaksid, et AS A L oleks teavitanud pankrotihaldurit väidetava nõude loovutamisest OÜ-le C I, seega puudus halduril võimalus määrust erikaebuse esitajale edastada. AS B ja OÜ C I ei teavitanud kohut ega haldurit enam kui 11 kuu jooksul (9. oktoobrist 2003. a. kuni 22. septembrini 2004. a.) nõude loovutamisest. Erikaebusele on küll lisatud 15. oktoobri 2003. a. teade nõude loovutamisest, kuid halduri kinnitusel ei ole see adressaadini jõudnud ja erikaebuse esitaja ei ole esitanud tõendeid, millest teate edastamine nähtuks. Haldur saatis 30. juunil 2004. a. AS-ile B kui võlausaldajale selle äriregistrisse kantud aadressil x tähtkirja, milles selgitas pankrotimenetluse raugemisega seotud asjaolusid. Postist tagastati kiri 2. juulil 2004. a. märkusega, mille kohaselt adressaat ei asu sellel aadressil. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 28 lg. 8 kohaselt loetakse juriidilisele isikule kutse kätteantuks, kui see on kohale toimetatud selle isiku registrisse kantud aadressil. TsMS § 31 lg. 1 kohaselt on protsessiosaline kohustatud kohtule teatama, kui tema aadress asja menetluse kestel on muutunud, lg. 2 kohaselt, kui protsessiosaline ei ole seda teinud, saadetakse kutse kohtule teadaoleval viimasel aadressil ja sel juhul loetakse kutse adressaadile 2(7)
kätteantuks. AS B aadressi muutusest ei teatanud. Seega hakkab erikaebuse esitamise tähtaeg kulgema päevast, mil kaevatav määrus loetakse erikaebuse esitajale kätteantuks. Haldur teatas 2. septembril 2004. a. kohtule, et AS B on 25. veebruaril 2004. a. äriregistrist kustutatud. Seega tuleb lugeda menetlusdokument AS-ile B sellest päevast edastatuks, kuigi tegelikult ei olnud võimalik seda lõppenud äriühingule edastada. Erikaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema 2. septembril 2004. a. ning erikaebust oli võimalik esitada hiljemalt 13. septembril 2004. a. OÜ C I esitas erikaebuse väidetavalt 1. oktoobril 2004. a., tehes seda pärast tähtaja möödumist. Erikaebus tuleb tagastada TsMS § 300 lg. 6 alusel. Ei AS B ega OÜ C I ole TsMS §-s 68 sätestatud hea usu põhimõtet täielikult järginud. See tõi kaasa olukorra, et haldur ja kohus ei olnud nõude loovutamisest erikaebuse esitajale teadlikud. PankrS § 158 lg. 3 kohaselt halduri poolt esitatud aruannet ei pea kohus kinnitama ja seaduses puudub nõue, et pankrotimenetluse raugemisega lõppemise kohta tuleks avaldada teade Ametlikes Väljaannetes. Pealegi olid kõik haldurile teadaolevad võlausaldajad menetluse lõppemisest teadlikud. Määruskaebus (erikaebus)
21.detsembril 2005. a. postitatud erikaebuses (praegu kehtiva terminoloogia kohaselt määruskaebus) palub OÜ C I vaidlustatud määruse tühistada ja võtta tema
1.oktoobri 2004. a. erikaebuse menetlusse. Kaebuse kohaselt ei ole erikaebuse tagastamine seaduslik ega põhjendatud. OÜ C I on B.Bi AS-i (pankrotis) pankrotivõlausaldaja ja massikohustuse võlausaldaja, seega on tal õigus erikaebust esitada. Tunnustatud nõude pankrotivõlgniku vastu summas 8.639.917 krooni omandas erikaebuse esitaja AS-ilt B. Massikohustuse pankrotivõlgniku vastu summas 4.316.569 krooni omandas erikaebuse esitaja AS-ilt A L. Ebaõige on linnakohtu järeldus, nagu ei oleks OÜ C I AS-ilt A L nõude omandamisega muutunud võlausaldajaks, kellel on õigus esitada erikaebus pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale. Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2002. a. otsusega on tuvastatud, et AS-i AVR T nõue summas 3.540.000 krooni on tekkinud pärast pankroti väljakuulutamist ning seetõttu ei olnud nimetatu hagi nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses põhjendatud. Tallinna Linnakohtu 17. juuni 1999. a. menetluse lõpetamise määrusega on tuvastatud, et haldur ei loobunud võlgniku kasutusvalduse lepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Seega on jõustunud kohtulahenditega tuvastatud, et AS-il AVT T on võlgniku vastu nõue, mis on tekkinud pärast pankroti väljakuulutamist halduri tegevusest pankrotivara valitsemisel. Õige ei ole kohtu põhjendus, et AS A L ei ole kaitsnud oma massinõuet seaduses ettenähtud korras pärast seda, kui haldur oli selle 9. detsembril 2003. a. vaidlustanud. 1. oktoobri 2004. a. erikaebuses on vaidlustatud just seda, et Tallinna Linnakohtu 31. augusti 2004. a. määruse kohaselt ei ole kohus tuvastanud, millised massikohustused on täitmata ja milliste menetluskulude katteks pankrotivarast ei jätku. Seega on OÜ CA I selles erikaebuses sõnaselgelt väljendanud, et määrus ei ole seaduslik. Täiendavalt on OÜ C I esitanud tõendid, millest nähtub, et AS B on loovutanud talle kohtu poolt tunnustatud nõude võlgniku vastu. Kohus põhjendas erikaebuse tagastamist asjaoluga, et nõude loovutamisest ei ole haldurit teavitatud. Erikaebusele oli lisatud 15. oktoobri 2003. a. teade nõude loovutamisest. Millistel asjaoludel haldur kinnitab, et ta ei ole seda teadet kätte saanud, ei ole erikaebuse esitajale teada. Isegi juhul, kui haldurile ei oleks teadet saadetud, ei saaks sel alusel erikaebust tagastada, kuna määrusest tuleneb, et kohus on tuvastanud, et nõue on loovutatud kooskõlas kehtiva õigusega. Kui nõude loovutamise toimumist enam ei vaidlustata, siis on erikaebuse esitaja näol tegemist pankrotivõlausaldajaga, kellel on õigus esitada menetluse lõpetamise määruse peale erikaebus, kui ta leiab, et menetluse lõpetamisel on oluliselt rikutud seadust. Kuna PankrS-st ei tulene võlausaldajale kohustust haldurit nõude loovutamisest teavitada (kuigi OÜ C I seda tegi), siis juhul, kui haldur ei avalda Ametlikes Teadaannetes 3(7)
teadet pankrotimenetluse lõpetamise kohta, tuleb kohtul arvestada, et mõni võlausaldaja võis pankrotimenetluse lõpetamise määruse kätte saada hiljem, kui haldur või kohus oleks seda soovinud. Erikaebuse esitajale anti kohtumäärus kätte 21. septembril 2004. a. ja selle asjaolu on haldur omaks võtnud. PankrS § 164 lg. 2 kohaselt on OÜ-l C I õigus esitada erikaebus linnakohtu 31. augusti 2004. a. määruse peale 10 päeva jooksul määrusest teadasaamisest. OÜ C I esitas erikaebuse protsessitähtaega järgides: postikviitung tõendab, et erikaebus oli postitatud 1. oktoobril 2004. a., mitte
4.oktoobril, nagu linnakohus on ekslikult leidnud. Kuna kohus oli vastavalt 31. augusti 2004. a. määrusele teinud võlausaldajate teavitamise ülesandeks pankrotihaldurile, siis oli halduri ülesanne tagada kõigi võlausaldajate teavitamine. Kui haldur seda tagada ei suutnud (täiesti põhjendamatu oli pankrotimenetluse raugemise teate avaldamata jätmine väljaandes Ametlikud Teadaanded), siis puudub põhjendus erikaebuse tagastamiseks. Vastustaja seisukoht Vastuses erikaebusele peab lõpetatud B.Bi AS-i vabastatud haldur seda põhjendamatuks. 1. oktoobri 2004. a. erikaebuse esitanud isik on pankrotihaldurile ja kohtule tundmatu. Pankrotimenetluses ei teatanud ükski võlausaldaja haldurile oma nõude loovutamisest erikaebuse esitajale. Ka ei esitanud erikaebuse esitaja haldurile dokumenti nõude loovutamise kohta. Seega ei olnud halduril kohustust ega võimalust erikaebuse esitajale kohtumäärust edastada. AS-i AVR T hagi nõude tunnustamiseks AS-i B.B (pankrotis) pankrotimenetluses jättis kohus rahuldamata; otsuse kohaselt puudub kohtul vajadus hinnata hageja nõude suurust tõendavaid dokumente, sest hagejal puudub õigus esitada nõuet käsitletud asjaoludel B.Bi ASi pankrotimenetluses. Ka ei ole AS-i A L väidetav nõue käsitletav massikohustusena, isegi kui eeldada, et see tekkis pankrotimenetluse ajal, kuna ei tekkinud PankrS § 148 lõikes 1 (kuni 1. jaanuarini 2004. a. kehtinud PankrS § 85 lg. 1 punktis 1) märgitud alusel. Tallinna ringkonnakohtu 27. juuni 2002. a. otsusega jäeti linnakohtu otsuse põhjendusest välja motiivid vaidlusaluse kasutusvalduse lepingu täitmise, kehtivuse ja kohtuliku kokkuleppe kohta; muus osas jäeti otsus muutmata. Ringkonnakohus ei andnud hinnangut väidetava nõude suurusele ega tõendatusele. AS A L ei ole seega võlgniku võlausaldaja ning ka tema õigusjärglane ei ole seda. OÜ C I poolt 1. oktoobri 2004. a. erikaebuse esitamist ei saa käsitleda selle vaidlusaluse nõude kaitsmisena. Halduri seisukohaga mittenõustumisel oleks AS A L võinud esitada võlgniku vastu hagi või nõuda pankrotivara suhtes täitemenetluse läbiviimist. Seda ta ei teinud. AS-ilt B omandatud nõude osas lasi OÜ C I mõjuva põhjuseta mööda tähtaja määruse peale erikaebuse esitamiseks. Nõude loovutamisest ja erikaebusele lisatud 15. oktoobri 2003. a. teatest sai haldur kohtu vahendusel teada 6. oktoobril 2004. a. AS B ja erikaebuse esitaja, kes rohkem kui 11 kuu jooksul ei teavitanud haldurit ega kohut nõude loovutamisest, ei ole tegutsenud heas usus, luues haldurile ja kohtule ettekujutuse, et AS B oli võlausaldaja kuni pankrotimenetluse lõppemiseni. Haldur tegi kõik sooritused AS-ile B kui teadaolevale võlausaldajale. Muuhulgas saatis haldur 30. juunil 2004. a. AS-ile B tähtkirja, millega teavitas pankrotimenetluse raugemisest. See kiri tagastati postist 2. juulil 2004. a. märkega „ei asu aadressil“. Kohtu ülesandel menetlusdokumendi edastamisel selgus, et 26. augusti 2003. a. avalduse alusel on AS-ile B 2. oktoobril 2003. a. Lääne-Viru Maakohtu registriosakonnas avatud uus registrikaart ning 25. veebruaril 2004. a. on nimetatu äriregistrist kustutatud õigusjärgluseta. Oma aadressi muutusest AS B kohtule ega haldurile ei teatanud. Viimane AS-i B kohtule ja haldurile teadaolev aadress oli x, Tallinn. Haldur teavitas kohut, et talle ülesandeks tehtud toimingut ei ole võimalik täita, kuna AS B kohtule ja haldurile teadaoleval aadressil ei asu ning on 25. veebruaril 2004. a. registrist kustutatud. AS-ilt B nõude omandamisega muutus erikaebuse esitaja küll võlgniku pankrotivõlausaldajaks, kuid seadusi 4(7)
eirates laskis mööda tähtaja erikaebuse esitamiseks. Asjaolu, et erikaebuse esitaja ei teavitanud haldurit ja kohut väidetavast nõude omandamisest, ei anna talle eelist teiste võlausaldajatega võrreldes. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et linnakohtu määrus erikaebuse tagastamise kohta on õige ja erikaebus, mida kohus käsitleb määruskaebusena, ei anna alust selle tühistamiseks; küll tuleb määruse motiive täpsustada. Määruskaebuse esitaja väitel on ta pankrotivõlausaldaja AS-i B ja massikohustuse võlausaldaja AS-i A L eriõigusjärglasena menetlusosaline, kellel on õigus esitada määruskaebust pankrotimenetluse raugemisega lõpetamise määruse peale ning kes on seda ka tähtaegselt teinud. Kolleegium määruskaebuse esitajaga ei nõustu. Vaidlust ei ole selle üle, et AS B oli pankrotivõlausaldaja ning et OÜ C I omandas temalt 9. oktoobri 2003. a. nõude loovutamise lepinguga pankrotimenetluses tunnustatud nõude võlgniku vastu summas 8.639.917 krooni. Kuni
1.jaanuarini 2006. a. kehtinud TsMS § 78 ei välistanud protsessiõigusjärglust, kui materiaalõiguses on võimalik eriõigusjärglus. Selle paragrahvi lg. 1 mõtte kohaselt pidi aga poole eriõigusjärglane ise avaldama soovi astuda protsessi (vt. ka Riigikohtu lahend 3-2-1-28-04). Pankrotihalduri väitel kumbki nõude loovutamise lepingu pooltest teda nõude loovutamisest ei teavitanud. Ka kohtule ei ole sellest teatatud. OÜ C I on esitanud kohtule küll koopia kirjast haldurile nõude loovutamisest teatamise kohta, kuid ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et nimetatud kiri haldurile ka tegelikult edastati. Seega leidis linnakohus õigesti, et määruskaebuse esitaja ei ole nimetatud asjaolu tõendanud. Seda, nagu oleks ta sõnaselgelt avaldanud soovi AS-i B kui pankrotivõlausaldaja eriõigusjärglasena pankrotimenetlusse astuda, ei ole ka määruskaebuse esitaja ise väitnud. Samuti ei ole kohtutoimikus tõendeid, millest võiks järeldada, nagu oleks AS B taotlenud enda asendamist. Seda ei ole määruskaebuse esitaja ka väitnud. Kuna kohtule ja haldurile ei olnud nõude loovutamisest teatatud, ei saanud kohus tagada määruskaebuse esitajale võimalust protsessi astuda. Kuna kirjeldatud võimatus tulenes OÜ C I enda käitumisest, oli kohus õigustatud jätkama menetlust samade protsessiosalistega. Edasises menetluses pidas haldur õigustatult pankrotivõlausaldajaks endiselt AS-i B, kellele 30. juunil 2004. a. saatis tähtkirja, milles teatas kavatsusest taotleda pankrotimenetluse lõpetamist raugemisega. Kiri tagastati märkusega „ei asu aadressil“. Ka kohtu 31. augusti 2004. a. määrust püüdis haldur kätte toimetada AS-ile B. Siis selgus, et alates 2. oktoobrist 2003. a. oli nimetatu asukoht erinevalt kohtule teatatud asukohast Lääne-Viru Maakohtu registriosakonna teeninduspiirkonnas ning et 25. veebruaril 2004. a. kustutati see isik äriregistrist õigusjärglaseta. Kuna registrist kustutamisega lakkas AS B olemast, ei olnud võimalik talle 31. augusti 2004. a. kohtumäärust kätte toimetada. Kuna määruskaebuse esitaja ei olnud protsessi astunud, siis puudus kohtul kohustus talle
31.augusti 2004. a. määruse kättetoimetamiseks. Sellest tulenevalt ei ole asjakohane ka määruskaebuse esitaja käsitlus sellest, nagu oleks ta määruskaebuse esitamiseks tähtaega järginud. Määruskaebuse esitamisest nähtub OÜ C I soov AS-i B eriõigusjärglasena protsessi astumiseks. Kolleegium leiab aga, et sellekohase soovi avaldamisega jäi määruskaebuse esitaja hiljaks, kuna tema soov selgus kohtule pärast seda, kui pankrotimenetlus asjas oli lõpetatud ning sellekohase määruse peale edasikaebamise tähtaeg kõigile pankrotivõlausaldajatele ja võlgnikule möödunud. Nii toimetati olemasolevatele pankrotivõlausaldajatele ja võlgnikule 31. augusti 2004. a. määrus kätte
2.septembril 2004. a., AS-ile B oli kättetoimetamine võimatu, seega oleks viimane päev määruskaebuse (erikaebuse) esitamiseks olnud 12. september 2004. Võlgnik ega ükski pankrotivõlausaldajatest kaebust ei esitanud. TsMS § 68 pani protsessiosalisele kohustuse kasutada oma protsessiõigusi heauskselt ning kohustas kohut tõkestama protsessiõiguste 5(7)
kuritarvitamise, protsessi venitamise ja kohtu eksitusse viimise. Samu põhimõtteid pidi järgima OÜ C I, kes soovis menetlusosalisena protsessi astuda. Oma soovist – astuda pankrotivõlausaldaja eriõigusjärglasena protsessi – teatamine kohtule olenes üksnes OÜ-st C I endast. Sellest soovist õigeaegselt teatamata jätmisega rikkus määruskaebuse esitaja heausksuse põhimõtet ning vastutus sellest tulenevate negatiivsete tagajärgede eest lasub temal endal. Seega ei saa OÜ-d C I pidada menetlusosaliseks AS-i B eriõigusjärglasena. Kolleegium leiab, et OÜ-d C I ei saa pidada menetlusosaliseks ka kui AS-i A L eriõigusjärglast. Määruskaebuse esitaja väitel oli AS A L B.Bi AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses massivõlausaldajaks, kes loovutas oma nõude võlgniku (ehk nn. „pankrotipesa“) vastu määruskaebuse esitajale 27. augusti 2004. a. nõude loovutamise lepinguga. Kohtule on esitatud haldurile adresseeritud 27. augusti 2004. a. kuupäeva kandev teade nõude loovutamisest, kuid haldur ei ole selle saamist kinnitanud ning määruskaebuse esitaja ei ole esitanud mingeid tõendeid, millest haldurile teate tegelik edastamine nähtuks. Seega ei ole OÜ CA I seda asjaolu tõendanud. Kohtutoimikus ei ole muid tõendeid, millest nähtuks, et OÜ CA I on kohtule või haldurile avaldanud soovi astuda menetlusse AS-i A L eriõigusjärglasena. Seega ei ole määruskaebuse esitaja avaldanud kooskõlas TsMS § 78 lõikega 1 soovi eriõigusjärglasena menetlusse astumiseks ning analoogiliselt eespool AS-i B õigusjärglasena protsessi astumise kohta kirjeldatule ei ole kohus teda õigustatult AS-i A L eriõigusjärglaseks pidanud. Juba sellest tulenevalt ei ole OÜ-l C I õigust määruskaebust esitada. Lisaks sellele leiab kolleegium aga ka, et tsiviilasja materjalid ei anna alust väita, nagu oleks AS A L olnud pankrotimenetluses massikohustuse võlausaldaja. Haldur ei ole teda selleks pidanud, keeldudes tema suhtes väidetavat kohustust täitmast. Vastavalt PankrS § 149 lg. 1 lausele 1 võib massikohustuse täitmist võlgnikult nõuda üldkorras. Seega pidanuks AS A L, kui ta pidas end massikohustuse võlausaldajaks, kelle suhtes haldur kohustust täitmast keeldus, esitama vastava hagi võlgniku (pankrotipesa) vastu kohtusse. Nimetatu seda ei teinud, seega ei ole alust pidada teda massivõlausaldajaks. Nõustuda ei saa väitega, nagu oleks võlgniku kohustus AS-i A L suhtes tuvastatud Tallinna Linnakohtu 28. veebruari 2002. a. otsuse (kd. III vahel) ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2002. a. otsusega. Nimetatud otsustega lahendati AS-i AVR T hagi võlgniku, AS-i N-T Grupp ja OÜ R vastu nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses ning jäeti see rahuldamata. Kohtud ei tuvastanud seda, et AS-il A L oleks pärast pankroti väljakuulutamist tekkinud määruskaebuse esitaja väidetud nõue võlgniku (pankrotipesa) vastu. Kohtud ei saanudki seda tuvastada, kuna hagi massikohustuse täitmiseks ei olnud kohtule esitatud. Lõpuks leiab kolleegium, et massikohustuse võlausaldajal ei olegi seadusest tulenevalt õigust esitada määruskaebust (erikaebust) pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale. Vastavalt PankrS § 5 lõikele 1 võib pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale esitada erikaebuse käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel, samuti juhul, kui kohtumäärus takistab edasist menetlust. Vastavalt PankrS § 164 lõikele 2 võib võlausaldaja pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale erikaebuse esitada, kui ta menetluse lõpetamise avalduse vastu esitas vastavalt käesoleva seaduse § 161 lõikele 2 või § 163 lõikele 2 vastuväite. Kuna võlausaldaja on pankrotivõlausaldaja sünonüüm ja selleks on PankrS § 8 lg. 3 kohaselt isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist, siis ei ole massikohustuse võlausaldajale pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale erikaebuse esitamise õigust ette nähtud. Määruskaebuses esitatud ülejäänud, määruses käsitlemata asjaoludel ei ole asja lahendamiseks tähtsust.
6(7)
Reet Allikvere
Kai Kullerkupp
Malle Seppik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.