Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) hagi AP (P) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.12.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Danske Bank A/S apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
48 392 eurot 10 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) (registrikood 11488826), lepinguline esindaja Krista Arraste Kostja AP (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Tšurkin
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 22.12.2016 otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Hageja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Danske Bank A/S (Danske Bank A/S-i Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 20.06.2014 Harju Maakohtule hagi AP (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlg 33 990,22 eurot ja intressid 14 401,88 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja ja kostja sõlmisid 21.09.2009 käenduslepingu nr KÄ-290926AU-1, millega kostja käendas hageja ja praeguseks registrist kustutatud Autofleet OÜ vahel sõlmitud autoveokite ja autoveotreilerite liisingulepingutest (kokku 22 lepingut) tulenevaid kohustusi. Käenduslepinguga võttis kostja endale täies ulatuses vastutuse lepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest Autofleet OÜ poolt, sh liisingumaksete, lepingutasu, kindlustusmaksete, viiviste ja leppetrahvide ning võla sissenõudmisega seotud kulutuste tasumise eest. Käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma oli 5 000 000 krooni, s.o 319 558 eurot 24 senti. Autofleet OÜ kohustus maksma liisinguesemete kasutamise eest tasu rendiperioodiga 60 kuud vastavalt lepingu lahutamatuks lisaks olevatele maksegraafikutele ning tasuma intressi 6,00% + 6 kuu EURIBOR aastas. Autofleet OÜ ei täitnud korrektselt lepinguga võetud kohustusi, kui jättis liisingulepingute maksegraafikus kokkulepitud tähtajal ja vastavalt esitatud arvetele tasumata osaliselt 2010. a jaanuaris ning täies ulatuses 2010. a veebruari ja märtsi rendimaksed ning kindlustusmaksed. Hageja esitas 24.03.2010 Autofleet OÜ-le vastavalt üldtingimuste punktile 10.1 vara tagastamise nõuded. Hageja luges liisingulepingud ülesöelduks alates 25.03.2010. Lepingute ülesütlemise ajaks oli muutunud sissenõutavaks tasumata maksete nõue 33 990 eurot 22 senti ja intressinõue 14 401 eurot 88 senti. Lepingute ülesütlemise seisuga olid liisinguesemete tasumata osamaksed kokku 945 685 eurot 85 senti. Hageja sai vara valdused tagasi ja asus vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 367 liisingulepingute objektiks olevat vara müüma. Võõrandamisega tekkisid lisakulud 36 385 eurot 71 senti. Kokku oli liisingulepingutest tulenev kahjunõue 691 552 eurot 2 senti. Hagiavalduses palus hageja kostjalt mõista võla 48 392 eurot 10 senti, mille suurus tulenes enne lepingute ülesütlemist sissenõutavaks muutunud tasumata liisingumaksetest ja intressimaksetest. Hageja nõue ei olnud aegunud. Tegu ei olnud kahjunõudega, vaid nõue põhines enne lepingute ülesütlemist sissenõutavaks muutunud tasumata arvetel ehk perioodilistel maksetel. Aegumistähtaeg hakkas kulgema tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 kohaselt 31.12.2010 ja peatus pankrotimenetluse tõttu alates 30.05.2013 kuni tsiviilasjas nr 2-13-27328 tehtud kohtumääruse jõustumiseni 12.12.2013 (196 päevaks). Seega oleks nõue aegunud 26.06.2014. Kuivõrd hageja esitas hagi 20.06.2014, s.o enne nõude aegumistähtaja saabumist, ei olnud nõue aegunud. Vastuseks kostja väitele, et hageja nõue oli rahuldatud vara müügist saadud rahaliste vahendite arvel, märkis hageja, et VÕS § 367 lg-st 1 ei tulene liisinguandjale ehk käesoleval juhul hagejale kohustust nõuda kogu varaga seotud kulude hüvitamist, mida liisinguandja liisingulepingute objektiks olnud varade soetamiseks kandis. Hagejal on õigus valida, millises ulatuses ja osas ta liisingulepingute alusel liisinguvõtja ja/või liisingulepingute käendaja vastu nõude esitab. Liisinguleping p 1.6.1 kohaldub üksnes võlgnevustele, mis on tekkinud lepingu kehtivuse ajal. Viidatud punkti kohaselt on liisinguandjal õigus (mitte kohustus) kustutada laekumisest esimeses korras viivised, trahvid ja seejärel kustutada alles jäävate rahaliste vahendite arvelt liisinguvõtja rendimaksed ja muud lepingust tulenevad tasud. VÕS § 88 lg-ga 1 seonduvalt märkis hageja, et võlgnik võib küll määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud, kuid ta ei tohi määrata, et täidab paremini tagatud kohustuse, kui kohustused ei ole võrdselt tagatud. Kuivõrd liisinguvõtja ei
täitnud liisingulepingutest tulenevaid kohustusi, mistõttu ütles hageja liisingulepingud erakorraliselt ennetähtaegselt üles, puudus liisinguvõtjal ja käendajal igasugune õigus määratleda, millise kohustuse katteks hageja midagi lugema või arvestama peab. Praegusel juhul ei teinud liisinguvõtja ega käendaja hagejale ühtegi makset, millega liisinguvõtja või käendaja oleks saanud määratleda, millise kohustuse katteks makse tehakse. Liisingulepingute objektideks olnud vara võõrandati hageja poolt, mille kohta edastas hageja liisinguvõtjale ja käendajale teatised ja tasumise nõuded. Kostja vastuväited
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Liisingulepingute ülesütlemisel tekkis hagejal VÕS § 367 lg 1 alusel õigus nõuda liisinguvõtjalt kõikide kulude hüvitamist, mida liisinguvõtja kandis seoses varaga, milles need ei olnud tasutud liisingumaksetega kaetud. Seega pärast liisingulepingute ülesütlemist tuli hagejal nõuda liisinguvõtjalt mitte tasumata jäänud arvete maksmist, vaid kõikide kulude hüvitamist, mille hulgas olid ka tasumata jäänud kuumaksed. Vastavalt VÕS § 88 lg 6 p-le 1, kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Liisingulepingute üldtingimuste p 1.6.1 kohaselt oli liisinguandjal õigus maksete mittetähtaegsel tasumisel kustutada esimeses järjekorras viivised, trahvid ja seejärel kustutada alles jäävate rahaliste vahendite arvelt liisinguvõtja rendimaksed ja muud lepingust tulenevad tasud. Praegusel juhul olid esmalt sissenõutavaks muutunud rendimaksed 2010. a jaanuari kuni märtsikuu eest ja nende peale arvestatud intressid. Seega tuli need arvestada makstuks esimeses järjekorras peale lisakulusid vara müügist saadud tulu arvel. Seega jäi haginõude kogusummas 48 392 eurot senti eurot rahuldamiseks 302 525 eurot 95 senti (338 911,66 – 36 385,71). Eelnevast tulenevalt oli haginõue rahuldatud vara müügist saadud rahaliste vahendite arvel. Eelnevale lisaks võõrandati liisingulepingute esemeks olnud vara turuhinnast oluliselt madalamate hindadega. Kuivõrd liisingulepingute esemeks olnud vara liisiti 2009. a septembris kogumaksumusega 1 168 840 eurot, ei olnud eluliselt usutav, et nende müügist õnnestus kuue kuu pärast saada vähem kui 40% esialgsest maksumusest. Kostja palus kohaldada TsÜS § 147 lg 1 alusel aegumist ja jätta hagi rahuldamata. Hageja jagas meelevaldselt võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 367 tuleneva kahjunõude osadeks ja leidis, et võlgnevuse aluseks olid enne lepingute ülesütlemist sissenõutavaks muutunud tasumata arved ehk perioodilised maksed. Tegemist on kahjunõudega, mille aegumistähtaeg hakkab kulgema nõude sissenõutavaks muutumisest. Kogu nõue muutus VÕS § 367 järgi sissenõutavaks alates viimase lepingueseme müügist ehk 21.09.2010, sest siis sai hageja välja arvutada kahjuhüvitise suuruse. Kuna aegumine peatus tulenevalt pankrotimenetlusest 196 päevaks, siis aegus hageja nõue 05.04.2014. Maakohtu otsus
3.Kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooltel puudus vaidlus selles, et sõlmitud olid liisingulepingud ja käsundusleping KÄ290926AU. Samuti ei olnud vaidlustatud liisingulepingu esemeks oleva vara põhivõlgnikule üleandmine ega hagejale tagastamine ja liisingulepingute ülesütlemine 25.03.2010 seoses kohustuste rikkumisega liisinguvõtja poolt. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostjal käendajana tuli hagejale maksta 33 990 eurot 22 senti põhivõlana ja 14 401 eurot 88 senti intressina.
Esmalt tuvastas kohus, et hageja nõue ei olnud aegunud, sest hageja nõue oli suunatud enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumisele. Nimetatud nõue aegunuks 16.07.2014, kuid hagi esitati 20.06.2014. Hinnates enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõude põhjendatust, tuvastas kohus, et hageja nõue ei olnud põhjendatud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-40-14 leidnud, et olukorras, kus liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla: (1) enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue; (2) lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja (3) lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). Praegusel juhul esitas hageja kostja vastu üksnes esimesena nimetatud nõude. Maakohus oli seisukohal, et võtmaks seisukohta hageja enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) nõude põhjendatuse osas, tuli kohtul asja õigeks lahendamiseks hinnata ka lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõude (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõude (VÕS § 367 lg 4) põhjendatust. Selleks tuvastas kohus sõiduki jääkväärtuse, tasumata liisingumaksete summa ja soetusmaksumuse tasumata osa ning rakendas järgmist valemit: kostja tasumata liisingumaksed – (sõiduki jääkväärtus – lepingujärgne jääkmaksumus), kusjuures lepingujärgne jääkmaksumus kujunes tasutavate maksete lahutamisel ostuhinnast. Sõiduki jääkväärtuse osas märkis kohus, et pooled ei esitanud asjakohaseid tõendeid turuväärtuse tõendamiseks, mistõttu tuli liisingvara turuväärtuse hindamisel aluseks võtta hageja poolt määratud esmased müügihinnad (alghinnad), mis olid eelduslikult liisinguesemete turuhinnaks tol ajahetkel. Lisaks eelnevale pidas kohus sõidukite turuväärtuse arvestamisel silmas järgmisi asjaolusid: vara soetati septembris 2009 ja suunati uuesti müüki aprillis 2010; majanduslangus ei saanud olla põhjuseks, miks kostja peaks kandma müügi riski ja seda veel olukorras, kus kostjal ei olnud võimalust osaleda müügiprotsessis; hageja puhul oli tegemist suure äriühinguga, kes tegeles pidevalt sõidukite liisimisega ja kellel olid tööl õigusteadmistega isikud. Eelnevat kogumis arvestades leidis kohus, et vaidlusaluste liisinguesemete müügihinnaks tuli lugeda nende esmane müügihind - 10%. Liisinguesemete alghind oli vahemikus 35 279 eurot 23 senti kuni 54 000 eurot, kokku 931 416 eurot 30 senti. Sõltumata asjaolust, et müügist saadi lõppastmes kokku 338 911 eurot 66 senti, tuli vara turuväärtuseks pidada 922 102 eurot 14 senti (931 416,30 - 10%). Järgnevalt tuvastas kohus liisingulepingute alusel, et vara soetusmaksumuse tasumata osa lepingu lõppedes oli kokku 48 700 eurot 56 senti, mis moodustus järgmiselt: vara maksumus - lepingu alusel tasutavad maksed. Poolte vahel puudus vaidlus, et lepingu ülesütlemise ajast kuni lepingu tähtaja möödumiseni oli tasumata liisingumaksete summa 945 685 eurot 85 senti. Seega oli VÕS § 367 lg-te 2 ja 3 alusel põhjendatud hageja nõue kostja vastu 72 284 eurot 27 senti (945 685,85 - (922 102,14 - 48 700,56)). Lisaks oli põhjendatud ja tõendatud VÕS § 367 lg 4 alusel müügiga seoses tekkinud lisakulude nõue 36 385 eurot 71 senti. Eeltoodust tulenevalt tuli seoses lepingu ülesütlemisega kostjal hagejale tasuda VÕS § 367 lg-te 2 ja 3 alusel 72 284 eurot 27 senti, müügiga seoses tekkinud lisakulud VÕS § 367 lg 4 alusel 36 385 eurot 71 senti ning VÕS § 108 lg 1 alusel enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksed 33 990 senti 22 senti ja intress 14 401 eurot 88 senti, kokku 157 062 eurot 8 senti. Kuna liisinguesemete väärtus nende liisinguandjale tagastamise hetkel vastavalt käesolevas kohtuotsuses kohtu poolt tuvastatule oli 922 102 eurot 14 senti, siis kattis see lepingu ülesütlemisest tekkinud kulud ning ka tasumata liisingumaksete ja intressinõude, mistõttu puudus
hagejal nõue kostja vastu ja hagi tuli jätta rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 173 lg 1 alusel täies ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus
4.Hageja palus maakohtu otsus tühistada, sh osas, milles kohus jättis menetluskulud hageja kanda ja hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsus oli pooltele üllatuslik ja rajatud normile või normidele, mida menetluse vältel sisuliselt ei arutatud. Samuti oli maakohus jämedalt eksinud matemaatiliste arvutuste tegemisel. Kuna pooled ei vaielnud selle üle, et nende vahel oli lepinguline suhe, mis lõppes liisinguandja poolse erakorralise ülesütlemisega, ei saanud poolte vahel olla ka vaidlust, et liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale liisingulepingute alusel liisingulepingute objektide kasutamise eest rendi- ja intressimakseid kuni liisingulepingute erakorralise ülesütlemiseni. Kostja vastu esitati praegusel juhul kohustuse täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 mõttes, s.o nõue tasuda rendi- ja intressimakseid. Hageja ei esitanud kostja vastu VÕS § 367 erinevatel lõigetel baseeruvaid nõudeid. Väär oli maakohtu arvutuskäik ja sellest tulenev järeldus, nagu liisinguandja oleks justkui leppinud liisinguvõtjaga kokku vara tasuta kasutamises. Kohus tegi ebaõigesti hagejale etteheiteid kohtule tõendite esitamata jätmise kohta. Esiteks ei kuulunud maakohtus arutamisele liisingulepingute objektide võõrandaamisega seotud asjaolud turuväärtus varade tagastamise hetke seisuga, müügiprotsess, müügiprotsessist teavitamine jne, sest hageja esitas kohtu kaudu vaid lepingu täitmise nõude. Teiseks, kui kohus leidis, et kohtuotsuses hagejale etteheidetud asjaolud vajasid tõendamist, tulnuks kohtul vastavalt TsMSile määrata hagejale tähtaeg vastavate tõendite esitamiseks. Eelnevat maakohus ei teinud. Vastavate tõendite esitamise vajadust ei arutatud ka kohtuistungil, kus oli kõne all vaid võimaliku kompromissi saavutamine poolte vahel. Maakohtu tõdemust, et majanduslangus ei olnud põhjus, miks kostja peaks kandma müügiriski ja seda veel olukorras, kus kostjal ei olnud võimalust osaleda müügiprotsessis, kohtumenetluses ei arutatud. Eelnevale lisaks ei analüüsinud kohus kõiki tõendeid kogumis. Olukorras, kus liisinguvõtja on liisingulepinguid täitnud vaid kahe kuni kolme maksegraafikujärgse intressimakse ulatuses, ei saanud vaidlusaluste liisinguesemete müügihinnaks lugeda nende esmast müügihinda miinus (–) 10%. Kuivõrd Autofleet OÜ ei tasunud liisinguvõtjale mitte ühtegi rendimakset, ei saanud liisingulepingute objektideks olnud varade väärtus lepingute ülesütlemisel katta lisaks liisingulepingutest tulenevatele tasumata põhiosa maksetele ehk rendimaksetele ka intressimakseid. Samuti järeldas maakohus vääralt, et liisingulepingute lõppedes ei pidanud OÜ Autofleet liisingulepingute objektide ehk varade soetusmaksumuse tasumata osasid (48 700 eurot 56 senti) liisinguandjale tasuma. Liisingulepingud öeldi erakorraliselt ja ennetähtaegselt üles, mistõttu ei omanud kõnealuse vaidluse lahendamisel tähtsust liisingulepingutes kokkulepitud liisingulepingu objektide jääkväärtus liisingulepingute lõppemise seisuga. Eelnev oleks tähtsust omanud liisingulepingute kohase täitmise korral kuni liisingulepingute lõpptähtpäeva saabumiseni. Eelnevast sõltumatult märkis hageja, et nimetatud asjaolu üle maakohtumenetluses vaidlust ega arutelu ei toimunud. Maakohus eksis jämedalt matemaatiliste arvutustega ja lisaks tegi arvutusi valimatult nii käibemaksuga kui käibemaksuta. Kohtuotsuse punktis 37 arvutuskäigu veerus “vara alghind (eurodes)“ on toodud käibemaksuga hind ja sama arvutuskäigu veerus “tasumata liisingumaksed” ehk jääk ülesütlemisel, on maakohus lähtunud käibemaksuta jääkidest. Kohus eksis jämedalt ka protsendi arvutamisel 931 416 eurot 30 senti. Nimetatud summalt 10% maha
lahutades on tulemuseks 838 274 eurot 67 senti, mitte 922 102 eurot 14 senti. Tulenevalt asjaolust, et 838 274 eurot 67 senti sisaldab käibemaksu, tuleks sellest maha arvestada omakorda 20%. Seega tulnuks kohtul oma arvutustes lähtuda 698 562 eurot 23 senti. Seega jäi tegelikult liisingulepingute varade müügist katmata 247 123 eurot 63 senti (945 685,85 - 698 562,23). Eeltoodust tulenevalt olid väärad ka maakohtu otsuse punktides 40 - 43 märgitud järeldused. Lõpetuseks märkis hageja, et kohus arvestas tehetes ebaõigesti kahel korral liisingulepingute turuväärtuse osaga. Maakohus, analüüsides nõudeid, mida hageja hagiavalduses kostjalt ei nõudnud, jättis samas seisukoha võtmata tegeliku vaidlusaluse küsimuse osas. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud apellatsioonimenetluses hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada oluliste menetlusõiguse normide rikkumise tõttu ja tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis võis kaasa tuua ebaõige lahendi tegemise. TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus eelmenetluses muu hulgas välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab TsMS § 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele. Praegusel juhul ei ole maakohus viinud läbi sisulist eelmenetlust ning on jätnud täitmata selgitamiskohustuse. Need minetused on muu hulgas tinginud hageja jaoks üllatusliku lõpplahendi. Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu 20.06.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 22.02.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 02.03.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Praegusel juhul vaidlevad pooled eelkõige kostja (käendaja) liisingulepingutest tulenevate kohustuste täidetuse üle. Seadus eeldab kohtult põhjaliku eelmenetluse läbiviimist ja selle juhtimisel aktiivset rolli. Eelmenetluse ülesannete täitmiseks pidi maakohus kvalifitseerima, milline on poolte vahel õigussuhe ja sellest tulenevalt määratlema milline õigusnorm kuulub rakendamisele ja millised asjaolud on olulised asja lahendamisel. Eelmenetluse käigus võib kohus pooli küsitleda ja nõuda neilt selgitusi. Samuti peab kohus pooltega arutama õiguse kohaldamist ning tõendamiskoormise jaotumist. Maakohus ei ole asjas eelmenetlust piisava põhjalikkusega läbi viinud ja see on tinginud ebaõige kohtuotsuse tegemise. Toimikust nähtuvalt on maakohus asjas pidanud kohtuistungi (III kd, lk 149-150), kus on kohus arutlenud üksnes vaidluse
kompromissiga lahendamise võimalusest. Selline kohtu tegevus ei ole eelmenetluse ülesannete täitmiseks piisav, kui kohus ei ole eelnevalt õiguslikku kvalifikatsiooni pooltega arutanud ega tõendamiskoormist selgitanud. Maakohtu menetlusõiguse normi rikkumine seisneb muuhulgas ka selgitamiskohustuse täitmata jätmises. Kui kostja väitis, et tal puudub hageja ees võlgnevus, tulnuks need asjaolud maakohtul TsMS § 392 lg 1 p 3 järgi eelmenetluses välja selgitada, paludes kostjal oma väiteid täpsustada. Vastavaid asjaolusid teadmata on kohtul keerukas hinnata kostja väidet hageja esitatud tõenditega kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2. Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita esmalt eelmenetluse ülesanded, mh tuleb selgitada pooltele tõendamiskoormist ning anda neile võimalus esitada vaidlusaluste asjaolude kohta täiendavaid tõendeid. Praegusel juhul esitas hageja kostja vastu nõude VÕS § 108 lg 1 alusel, paludes kostjalt välja mõista liisingulepingu alusel tasumata kuumaksed ja intress kuni lepingute ülesütlemiseni. Esmalt tõusetus küsimus nõude võimaliku aegumise kohta. Riigikohus kinnitas 17.02.2016 lahendis 3-2-1-118-15 ringkonnakohtu seisukohta, et hageja nõue ei olnud aegunud. Pärast asja arutamise jätkamist maakohtus toimus 26.05.2016 korraldav kohtuistung, kus arutati üksnes kompromissi sõlmimise võimalusi ning määrati, et edasine asja arutamine toimub kirjalikus menetluses. Seejärel esitasid pooled oma viimased seisukohad. Hageja palus kohtul nõue kostja vastu rahuldada ja märkis, et kostja seisukoht, nagu tuleks liisinguesemete müügist saadud raha arvelt esmalt rahuldada tasumata rendi- ja intressimaksed, oli väär. Kostja jäi selle juurde, et haginõue oli rahuldatud sõidukite ja haagiste müügist saadud rahaliste vahendite arvel. Maakohus poolte väidetega ei tegelenud ja tegi lahendi, kus jättis käsitlemata menetlusosaliste peamise väite ja vastuväite ning lahendas asja VÕS § 367 kaudu, analüüsides hageja võimalikku kahju hüvitamise nõude suurust ja võrreldes seda tuluga, mida hageja sai liisingu objektide müügist. Ringkonnakohus selgitab, et juhul kui kohus leiab, et kohaldamisele kuulub norm, millele pooled ei ole menetluse kestel tuginenud, peab maakohus selle kohaldamist pooltega eelnevalt arutama, sh andma võimaluse tõendite esitamiseks. Ringkonnakohus nõustub siinkohal hagejaga, et maakohtu otsus oli üllatuslik. Asja uuesti menetledes tuleb maakohtul välja selgitada kostja vastuväited hagile ning anda pooltele võimalus esitatud vastuväite valguses seisukohti avaldada ja tõendeid esitada. Õige on apellandi väide, et kohus on arvutustes eksinud, st teinud arvutusi nii käibemaksuga kui ka käibemaksuta, mis on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Arvutused peavad põhinema samadel alustel (Riigikohtu lahend 3-2-1-118-08; 3-2-1-124-08) ja Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-14-14 asunud seiskohale, et juhul kui liisinguandja on märkinud liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud, mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada esemete tagastamise aegse väärtusega ilma käibemaksuta, on käibemaksu juurde arvutamine liisinguesemete väärtuse määramisel liisinguandja suhtes põhjendamatu. Apellant leiab põhjendatult, et lähtuda tulnuks käibemaksuta hinnast. Lõpuks tuleb maakohtul teha TsMS § 436 lg 1 ja § 442 nõuetele vastav otsusses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.
Kuivõrd asi saadetakse maakohtule tervikuna uueks läbivaatamiseks, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebuses sisalduvaid etteheiteid, mis puudutavad tõendite väidetavat ebaõiget või puudulikku hindamist ning faktiliste asjaolude väära tuvastamist. TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Seetõttu ei võta ringkonnakohus vastu apellatsioonkaebusele lisatud tõendeid ja tagastab need, et tõendite vastuvõtmise lahendab eelmenetluses hageja vastava taotluse esitamisel maakohus. Kuivõrd tõendid on esitatud elektrooniliselt, ei tagastata kohus neid, vaid kõrvaldab toimikust.
7.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.