Tallinna Ringkonnakohus Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots 23.04.2015, Tallinn 2-14-23103
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 3.10.2014 otsus Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) apellatsioonkaebus 48 392 eurot 10 senti Hageja Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu; rk 11488826, asukoht Narva mnt 11, 15015 Tallinn), lepinguline esindaja Krista Arraste Kostja AP (ik XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XXXX XXXXX XXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Tšurkin Kirjalik menetlus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Apellatsioonkaebuse hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik
Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) hagi AP vastu kahjuhüvitise väljamõistmiseks
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 21.09.2009 hageja ja Autofleet OÜ (kustutatud 14.05.2013) 22 kasutusrendilepingut, milliste lõppemise tähtaeg oli 15.10.2014. Autofleet OÜ ei täitnud lepingutega võetud kohustusi nõuetekohaselt, jättes maksegraafikutes kokkulepitud tähtajal ja vastavalt hageja poolt esitatud arvetele osaliselt jaanuar 2010, täies ulatuses veebruar ja märts 2010 rendimaksed koos intressi ja kindlustusmaksetega tasumata. 24.03.2010 esitas hageja Autofleet OÜ-le lepinguesemete tagastamise nõude, märkides, et loeb lepingud ülesöelduks 25.03.2010. Lepingute ülesütlemise ajaks oli muutunud sissenõutavaks tasumata rendimakse 33 990 eurot 22 senti ja intressimakse 14 401 eurot 88 senti (5.01.2010 arve nr 20100106258, 3.02.2010 arve nr 20100204342, 4.03.2010 arve nr 20100304079). Lepingute ülesütlemise seisuga olid liisinguesemete tasumata osamaksed ehk jääkmaksumused kokku 945 685 eurot 85 senti. Hageja sai lepinguesemed tagasi ja hakkas neid võõrandama võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 alusel. Võõrandamisega tekkisid lisakulud 36 385 eurot 71 senti. Kokkuvõtvalt oli kasutusrendilepingutest tulenev kahjuhüvitise nõue 691 552 eurot 2 senti. Hageja nõude aluseks kostja vastu oli poolte vahel 21.09.2009 sõlmitud käendusleping nr KÄ290926AU-1, mille kohaselt oli käendusega tagatud nõueteks hageja ja Autofleet OÜ vahel 21.09.2009 sõlmitud 22 kasutusrendilepingu nõuetekohane täitmine ja käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma oli 5 000 000 krooni (319 558 eurot 24 senti). Hageja palus kostjalt välja mõista võlg 48 392 eurot 10 senti, mille suurus tulenes enne lepingute ülesütlemist sissenõutavaks muutunud tasumata osamaksetest 33 990 eurot 22 senti ja intressimaksetest 14 401 eurot 88 senti. Hageja ei nõustunud kostjaga, et hagi oli aegunud. Hageja esitas hagi tasumata arvetest ja intressist tulenevate enne lepingute ülesütlemist sissenõutavaks muutunud perioodiliste maksete kohta, milliste suhtes tuleb kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154 sätestatut. Aegumistähtaeg algas 31.12.2010 ja peatus tulenevalt pankrotimenetlusest (tsiviilasi nr 2-1327328) alates 30.05-12.12.2013, s.o 196 päevaks, mistõttu nõude aegumistähtajaks oli 26.06.2014. Hageja esitas hagi 20.06.2014, seega hagi ei olnud aegunud. Tegemist ei olnud kahjuhüvitise nõudega, millise puhul kohalduks TsÜS § 147 lg 1, kus aegumine algab nõude sissenõutavaks muutumisega, vaid hagi on esitatud enne lepingute ülesütlemist sissenõutavaks muutunud tasumata arvete alusel. Kostja vastuväited
Hageja tõi välja kõik asjaolud ja toimingud, mida hageja tegi seoses hageja ja Autofleet OÜ vahel sõlmitud kasutusrendilepingutega peale nende ülesütlemist, sh märkis hageja, et esitas peale liisinguesemete realiseerimist Autofleet OÜ-le ja kostjale lepingutest tulenevate ja lepingute lõpetamise seisuga täitmata rahalise kohustuse tasumata nõuded. Kohtu hinnangul oli hagis märgitust üheselt mõistetav, et hageja tugines oma nõude kujundamisel kostja vastu VÕS §-le 367, st tegemist oli lepingute ülesütlemise järgse hüvitisnõudega. Asjaolu, et VÕS §-s 367 kohase nõude kujundamisel on tegemist kahjuhüvitise nõudega, on Riigikohus toonitanud oma korduvates lahendites (3-2-1-33-08; 3-2-1-33-09). Asjaolu, et hageja nõudis kahjuhüvitise nõudest vaid mingit osa ja kõrvutas selle osa suuruse saamise enne lepingute ülesütlemist sissenõutavaks muutunud arvetel olevate tasumata põhiosamaksete ja intressi suurusega, ei anna alust määratleda seda kahjuhüvitise osa perioodilisteks makseteks. Hageja vastav käsitlus oli meelevaldne, õiguskindlust rikkuv ja üldisele praktikale vastukäiv, seega põhjendamatu. Maakohus pidi hageja nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuvastama, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks, st millal möödus pärast lepingute ülesütlemist mõistlikult vajalik aeg kulude hüvitamiseks VÕS § 82 lg 7 III lause järgi. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 III lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Riigikohus on korduvalt märkinud, et liisingulepingu ülesütlemise korral muutub liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub mh liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast (3-2-1-33-09). Müügiarvetest nähtus, et viimaste lepinguesemete (lepingud nr 290926AU ja 290934AU) võõrandamise kohta esitas hageja lepinguesemete müügiga tegelevale OSAÜHINGULE TALLCHART arved nr 20100910929 ja 20100911076 21.09.2010. Seega sai hageja hiljemalt 21.09.2010 välja arvestada kasutusrendilepingutest tulenevad kahjuhüvitise nõuded, mistõttu oli põhjendatud lugeda hageja kogu kahjuhüvitise nõude sissenõutavaks muutumise kuupäevaks hiljemalt 21.09.2010, millele järgnevast päevast 22.09.2010, tuli hakata arvestama TsÜS § 147 lg-s 1 nimetatud kolme aastast aegumistähtaega. Vaidlus puudus, et hageja nõue kostja vastu peatus TsÜS § 160 lg 2 p 2 alusel 196 päevaks perioodil 30.05-12.12.2013, mil tsiviilasjas nr 213-27328 menetleti hageja avaldust kostja pankroti väljakuulutamiseks. Seega tuli aegumist arvestada järgnevalt: hageja kahjuhüvitise nõue muutus sissenõutavaks 21.09.2010, mistõttu oleks hageja pidanud esitama hagi hiljemalt 21.09.2013. Kuna aegumine peatus alates 30.05.2013 196 päevaks, mil jäi veel aegumistähtaja lõpuni 114 päeva ja aegumine jätkus peale 12.12.2013, oleks hageja pidanud oma nõude maksmapanekuks esitama hagi hiljemalt 5.04.2014 (s.o 12.12.2013 liita 114 päeva). Hagi esitati aga 20.06.2014. Seega oli hagi aegunud ja kohus jättis tähelepanuta hageja poolt esitatud väited ja tõendid nõudeõiguse või selle aluseks oleva õigussuhte olemasolu kohta (3-2-1-92-02). Apellatsioonkaebus
Maakohus on vääralt kvalifitseerinud hageja nõude liisingulepingutest tuleneva kahjuhüvitise nõudena. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-40-14 p-s 26 märkinud, et lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel saavad kõne alla tulla enne lepingu lõpetamist sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel, lisaks lepingu lõpetamisega seotud tagasitäitmise nõuded ja lepingu rikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded. Hageja esitatud nõuetest on lepingu täitmise nõudeks enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumise nõue, ülejäänud nõuded on lepingurikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded. Aegumise kohaldamisel tuleb eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingute ülesütlemist ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingute ülesütlemisega. Hageja esitas kostja vastu enne liisinglepingu ülesütlemist tekkinud nõude, mis muutus sissenõutavaks enne lepingute ülesütlemist ehk nõude, mis põhines tasumata arvetel rendi- ja intressimaksete eest jaanuarist kuni märtsini 2010. Liisingumaksete ja lepingust tulenevate intressimaksete näol on tegemist korduvate kohustustega, seega algab nõude aegumine selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue sissenõutavaks muutus (TsÜS § 147 lg 3, § 154). Hagi aluseks olevate tasumata arvate aegumistähtaeg algas 31.12.2010 kl 23:59 ning nõude aegumine peatus alates pankrotiavalduse kohtule esitamisest 30.05.2013 kuni tsiviilasjas nr 2-13-27328 tehtud kohtumääruse jõustumiseni 12.12.2013, s.o 196 päeva. Hageja nõue oleks aegunud 26.06.2014. Asjaolu, et hageja nõuab kostjalt vaid liisinguvõtja poolt tähtaegselt tasumata arved, mille kohane täitmine on tagatud kostja käendusega, ei anna alust järelduseks, et hageja käsitleb oma nõuet meelevaldselt ja õiguskindlust rikkuvalt. Haginõue on enne lepingute erakorralist ülesütlemist sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 mõttes. Maakohus on hageja nõude vale kvalifitseerimise ja aegumise väära kohaldamise tagajärjel jaganud vääralt ka menetluskulude jaotuse. Vastus apellatsioonkaebusele
TsÜS § 154 järgi on korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Vaidlusalused kapitalirendilepingud on kestvuslepingud, mille puhul on oluline ajaline kriteerium, s.t lepingut ei täideta ühekordselt, vaid mingi pikema aja jooksul ning kohustuste täitmises esineb korduvus. Eelnevast tulenevalt on hageja 2010 jaanuari, veebruari ja märtsi liisingumaksete aegumistähtaja alguseks 01.01.2011. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja nõue kostja vastu peatus TsÜS § 160 lg 2 p 2 alusel 196 päevaks perioodil 30.05.-12.12.2013, mil tsiviilasjas nr 2-13-27328 menetleti hageja avaldust kostja pankroti väljakuulutaiseks. Seega oli hageja nõude aegumistähtaeg 15.07.2014 ning hageja nõue ei ole aegunud. Eespool esitatud põhjustel tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale maakohtule. Menetluskulude jaotus poolte vahel lahendatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.