Võlaõigus › Töövõtulepingud

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue

tekitamise eest tuleb kõne alla nt siis, kui juhtorgani liige rikub talle seaduses ette nähtud kohustust, tekitades seeläbi kolmandale isikule kahju (hagejale). Kostjad I ja II pidid korraldama Brillianti kohustuste täitmise, kuid ei teinud seda nõuetekohaselt, mistõttu tekitasid hagejale kahju. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 36 ja ÄS § 180 lg 51 järgi peab juhatus esitama viivitamatult, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, kohtule osaühingu pankrotiavalduse, kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kuna juba enne tehingute toimumist oli Brilliant sisuliselt pankrotis, s.t Brilliantil oli mitmeid võlgu, sh maksuvõlg Maksu- ja Tolliameti ees 34 520 eurot, omakapital negatiivne ja Brilliant ei suutnud pikemat aega tasuda võlga hageja ees, tuli kostjatel I ja II esitada viivitamatult kohtule osaühingu pankrotiavaldus. Eelnevalt kirjeldatud kohustust kostjad ei täitnud ja muid meetmeid olukorra lahendamiseks tarvitusele ei võtnud, sh ei kutsunud kokku osanike koosolekut, kui osaühingu omakapital langes alla poole osakapitalist või alla 2 500 euro (ÄS § 171 lg 2 p 1). Kui kostjad I ja II oleksid täitnud neil lasuva juhatuse liikme kohustuse ja esitanud pankrotiavalduse, nähtunuks see ka registrikannetest ja hagejal olnuks põhjendatud alus Brilliantile teenust mitte osutada. Vastuseks kostjate seisukohale märkis hageja, et mõistlikkuse ja ökonoomia põhimõttest lähtudes ei pea juriidilise isiku võlausaldaja, kellel on teavet juriidilise isiku juhatuse liikme kohustuse rikkumise kohta juriidilise isiku ees, esmalt üritama sundtäitmist juriidilise isiku vara arvel ning selle ebaõnnestumisel esitama eraldi menetluses nõude juriidilise isiku juhatuse liikme vastu, kes kohustust rikkus. Bene Est Law Office OÜ osutas hagejale enne kohtumenetlust õigusteenust abistamaks võla sissenõudmist ja nimetatud teenuse kasutamisest tekkinud kulu oli käsitletav hageja kahjuna, mis tuli vastaspoolel hüvitada. Kostjate vastuväited

ÄS § 171 lg 2 p-s 1 kirjeldatud kohustuse rikkumise eesmärgiks ei olnud võlausaldajate kaitse (RKTKo 3-2-1-150-09 p 12). Osanike koosoleku kokkukutsumine juhatuse liikme poolt ei taga võlausaldajatele, et likvideerimis- vms otsused osanike poolt ka vastu võetakse. Samuti on TsÜS §-s 35 sätestatud hoolsus- ja lojaalsuskohustuse eesmärgiks juhatuse liikme ning äriühingu sisesuhte reguleerimine. Riigikohus on ÄS § 180 lg-t 51 pidanud küll normiks, mille üheks eesmärgiks on mh äriühingu võlausaldajate kaitse, kuid VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja tõendama objektiivset teokoosseisu ehk seda, et mingil ajahetkel muutus äriühing püsivalt maksejõuetuks, see oli kostjatele ilmne ehk tekkis pankrotiavalduse esitamise kohustus ning kostjad rikkusid seda kohustust, mistõttu tekkis hagejale kahju. Eelnevale lisaks tuli tõendada kahju tekitamise õigusvastasust. Praegusel juhul oli hageja nõue alusetu, sest eelnimetatud asjaolusid ei esinenud ja hageja väited olid tõendamata. Esiteks ei tõendanud hageja, et äriühingu vastu poleks olnud ka teoreetiliselt võimalik nõuet rahuldada vara puudumise tõttu. Teiseks ei rikkunud kostjad pankrotiavalduse esitamise kohustust, sest äriühing ei olnud 2012. a suvel ega lepingute sõlmimise hetkel maksejõuetu. Vastupidiseid tõendeid hageja kohtule ei esitanud. Väidetava maksejõuetuse tuvastamisel tuleb analüüsida ühingu majandusseisu tervikuna ja lähtuda informatsioonist, mis oli kättesaadav väidetava maksejõuetuse ilmnemise ajal ehk 2012. aasta suvel. Seega olid praegusel juhul asjakohatud hageja viited maksuvõlale, mis tekkis 1. oktoobril ja väidetavatele võlgnevustele, mis tekkisid samuti sügisest. Hageja seisukoht, et Brilliant oli 2012. a suvel püsivalt maksejõuetu, sest AS Krediidiinfo andmetel oli Brillianti võlgnevus võlausaldajate ees 1 280-6 400 eurot, oli meelevaldne. Samuti ei olnud võimalik ettevõtte maksejõuetust tõendada ainult kohustuste näitamisega, vaid ära tuli näidata, et kohustuste täitmiseks puudus vara. Äriühingu 2011. a majandusaasta aruandest nähtuvalt oli äriühingul vara kokku 858 991 eurot. Lisaks puudus AS Krediidinfo raporti väljavõttel tõenduslik tähendus äriühingu väidetavate võlgnevuste kohta, sest tegu oli kolmandate isikute poolt registrile esitatud ühepoolsete andmetega, mida AS Krediidiinfo avaldas neid eelnevalt kontrollimata. 2011. a majandusaasta lõpul toimus Brillianti ühinemine ühe Eesti vanima reklaamiagentuuriga Vatson Wunderman ja 2012. aastal toimus tavapärane äritegevus ning maksuvõlg vähenes. Brilliant oli 2012. aastal tugeva potentsiaaliga äriühing, kes omas laia kliendibaasi, tuntud kaubamärki ja rahvusvahelisi sidemeid. Seepärast soovis Osaühing Bamboo Group Brillianti intellektuaalset vara omandada ja Brillianti kaubamärki kasutades Balti ja Euroopa Liidu turule siseneda. Lepinguni jõudmise korral oleks tehingu tulemusena Brilliant omandanud kuni 480 000 eurot. Kuigi hageja esitas nõude kostjate vastu tulenevalt asjaolust, et Brilliant ei tasunud vaidlusaluseid arveid, ei tõendanud hageja, et arved oleksid tasumata jäänud püsiva maksejõuetuse tõttu. Eelnevale lisaks ei olnud hagiavalduses märgitud kahju hüvitamine ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud normi kaitse-eesmärgis. VÕS § 127 lg 2 sätestab, et kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud normi eesmärgiks ei olnud see, et juhatuse liige peaks ise võlausaldaja ees äriühingu kohustused täitma. Lepingute sõlmimise hetkel oli hagejale teada või pidi teada olema sama info, millele tugines äriühingu väidetava maksejõuetuse tõendamisel. Lisaks tekkis kahju ohu tagajärjel, mille eest hageja ise vastutas, mistõttu tuleks ka kahju olemasolul hüvitist vähendada VÕS § 139 lg 1 alusel nullini. Isegi kui asuda seisukohale, et hagejal tekkis kahju, ei saanud see olla arvel märgitud summa, mis sisaldas endas lisaks tehtud kulutustele ka kasumi komponenti. Lepinguväliselt tekitatud kahju nõuet juhatuse liikme vastu ei saanud samastada täitmisnõudega algse võlgniku vastu.

Hageja kohtueelsete õigusabikulutuste nõue oli alusetu, sest hagejal puudus kostjate vastu kahju hüvitamise nõue. Lisaks puudusid kostjatel hagejaga lepingulised suhted ja VÕS § 115 ei kohaldata lepingulise kahju nõuete puhul. Samuti ei seondunud kohtueelsed nõudeavaldused kostjate vastu hagiavalduses esitatud nõuetega. Maakohtu otsus

Brilliant oli püsivalt maksejõuetu ja juhatuse liikmetel ei olnud kohustust esitada 2012. aasta suvel pankrotiavaldus. Eelnevat ei vääranud hageja ja kostja I perioodil 04.12.2012 kuni 18.12.2012 toimunud kirjavahetus, millest nähtuvalt lubas kostja I teha hagejale ülekande, kui klientidelt tuleb laekumisi. Vastupidi, eelnev tõendas, et Brilliantil toimus 2012. aasta oktoobris tavapärane majandustegevus. Eeltoodust tulenevalt puudusid tõendid kostjate poolt õigusvastase teo toimepanemise kohta, mistõttu ei olnud vaja anda hinnangut delikti üldkoosseisu teiste tunnuste esinemise kohta ja vastavaid tõendeid hinnata. Samuti puudus vajadus analüüsida kõrvalnõudeid puudutavaid asjaolusid ja tõendeid. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjate kantud menetluskulud olid vajalikud ja põhjendatud osaliselt, mistõttu tuli hagejalt välja mõista kostja I kasuks menetluskulu 1 538 eurot ja kostja II kasuks 246 eurot. Apellatsioonkaebus

sõlmitavale lepingule tuginedes, mida aga tegelikkuses ei sõlmita. Eeltoodu ei olnud seadusandja eesmärk ning oleks selges vastuolus juhatuse liikme vastutust reguleerivate sätetega. Kostjate kohatut käitumist ilmestas lisaks asjaolu, et peale kostjaid sai Brillianti juhatuse liikmeks AK, kes on elukutseline tankist, tegutsedes majanduslikesse raskustesse sattunud äriühingute (kaudse) osaniku ja/või juhatuse liikmena eesmärgiga eelmine omanik/juhatuse liige vabastada koormaks muutunud ja võlgadesse sattunud äriühingust. Vastus apellatsioonkaebusele

maksejõuetuse tuvastamisel tuleb analüüsida ühingu majandusseisu tervikuna ja lähtuda ei saa vaid mõnest raamatupidamislikust näitajast. ÄS § 180 lg 51 tuleb tõlgendada koosmõjus TsÜS §-ga 36. Viidatud sätetest tulenevalt tekib osaühingu juhatuse liikmetel pankrotiavalduse esitamise kohustus siis, kui osaühingu püsiv maksejõuetus on ilmne. Äriühing on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada oma võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole osaühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 2) või osaühingu vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 3). Riigikohus on oma lahendites rõhutanud, et tegemaks kindlaks, kas äriühingust võlgnik on teatud hetkel muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb anda terviklik hinnang tema varalisele seisundile ja majandustegevuse tõenäolisele tulevikuperspektiivile ning et üldjuhul ei ole võlgniku püsivat maksejõuetust võimalik tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku näitaja (sh netovara seisundi või kahjumi suuruse) alusel. Netovara negatiivsus on vaid üks asjaolu, mida tuleb võlgniku maksejõulisuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, kuid millest ei saa automaatselt järeldada, et äriühing on pankrotiseisus. Võlgniku objektiivne püsiv maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada võlgnikku püsivalt maksejõuetuks (vt nt RKTKm 3-2-1-74-13). Samas lahendis on Riigikohus märkinud, et positiivsetele tulevikuootustele tuginedes on võimalik võlgniku püsivat maksejõuetust eitada eelkõige juhul, kui esinevad sellised asjaolud, mis annavad objektiivsele kõrvaltvaatajale alust pidada võlgniku finantsseisundit normaliseeriva tulevikustsenaariumi realiseerumist tõenäoliseks Kostja on vastuväiteid hagile tõendanud ja esitanud OÜ Bamboo Group juhatuse liikme H. H 21.09.2016 kinnituskirja ja OÜ Bamboo Group ja Brilliandi ühiste kavatsuste protokolli (II kd, lk 200-202). Protokollist nähtuvalt toimusid äriühingute vahel 2012 III kvartalist kuni 2013. jaanuarini läbirääkimised Brilliandi intellektuaalse vara omandamiseks ja lepinguni jõudmise korral oleks Brilliant omandanud kuni 480 000 eurot ja ületanud enda ajutised makseraskused. Kuigi apellant on õigesti väitnud, et läbirääkimiste pidamine ja ühiste kavatsuste protokolli sõlmimine ei kohusta pooli sõlmima lepingut, ei tõendanud hageja, et pooltel tegelik tahe lepinguni jõuda puudus. Kuna tõendamist leidis, et läbirääkimised toimusid ja jätkus tavapärane majandustegevus, siis ajutiste makseraskuste esinemine ei andnud alust väiteks, et kostjatele pidi olema ilmne, et osaühing oli püsivalt maksejõuetu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt ja jõuda maakohtust erinevale järeldusele. Maakohtu hinnangul toimus ajal, kui osaühing tellis hagejalt 2012. a oktoobris klientide jaoks trükiteenuseid, äriühingul tavapärane majandustegevus, mis ei ole iseloomulik püsivalt maksejõuetule äriühingule. Sellist äriühingut iseloomustab tavapäraselt tegevuse lõppemine. Hageja esitatud maksehäirete raportist nähtuvalt osaühingu maksuvõlg 2012. a novembris ja detsembris vähenes (I kd, lk 35-37). Maakohus on tõendite hindamisel järginud TsMS § 232 lg 1 nõuet. Hageja apellatsioonkaebuse väitele osade tõendite hindamata jätmise kohta selgitab ringkonnakohus järgmist. Asja materjalidest nähtuvalt taotles hageja maakohtult tõendite kogumist põhjendusel, et lasta asjatundjal koostada arvamus osaühingu maksejõuetuse tekkimise kohta. Maakohus rahuldas hageja 18.03.2016 taotluse ja nõudis välja mh vandeaudiitor KL osaühingu ostureskontod, mis kajastavad kohustusi hankijate ees ja ostuarvete tasumise tähtaegu 01.01.-31.12.2012 ning

Maksu- ja Tolliametilt andmed 2012. a maksuvõla suuruse ja bilansi ning kasumiaruande kohta 2012. aastal (I kd, lk 188). Tõendid esitati (II kd, lk 1-187). Hagejal oli võimalik tõenditega tutvuda vähemalt alates 30.08.2016, mil ta KIS-i kaudu kohtukutse 03.10.2016 kohtuistungile kätte sai (II kd, lk 190). Hageja ei esitanud 03.10.2016 kohtuistungil tema poolt lubatud asjatundja arvamust osaühingu maksejõuetuse tekkimise kohta. Samuti ei esitanud ta kohtuistungil taotlusi seoses välja nõutud tõenditega ega esitanud asja sisulisel läbivaatamisel maakohtus nende tõendite analüüsi (II kd, lk 204-205). Tuginemine neile tõenditele apellatsioonimenetluses ja etteheited kohtule, et kohus ei analüüsinud tõendeid ega otsinud tõenditest asjaolusid, on alusetud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-109-04 p-s 25 selgitanud, et kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb. Kuivõrd hageja kõnealuseid asjaolusid maakohtu menetluses (sh kohtuistungil) ei esitanud, ei pidanud ega saanudki kohus neist otsuse tegemisel lähtuda. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt määrab pool, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Lisaks on vastustaja õigesti märkinud, et eelnimetatud tõendid ei tõenda hagi aluseks olevaid asjaolusid. Vastustajad on pidanud vajalikuks apellatsioonkaebuse vastuses välja tuua, et 01.10.2012 seisuga nähtus avalikust äriregistrist osaühingu maksuvõlg summas 34 520 eurot. Järelikult oli trükiteenuse osutamise lepingute sõlmimise hetkel hageja täielikult teadlik või hoolika ettevõtjana pidi olema teadlik maksuvõlast, mistõttu ei saa teadvalt võetud ettevõtlusriske üle kanda lepingupartneri juhatuse liikmetele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna hageja ei ole tõendanud kostjate poolt õigusvastase teo toimepanemist, siis ei olnud vaja enam anda hinnangut delikti üldkoosseisu teistele tunnustele ja nende kohta esitatud tõenditele. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, jääb kaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud

osutatud õigusabi kulu (istung kestis 30 minutit) ja bürookulu 12 eurot. Kostja I kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ja kostja I pole käibemaksukohuslane, mistõttu lisandub kõikidele summadele käibemaks. Kostja II esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja II menetluskuluks apellatsiooniastmes kulu lepingulisele esindajale kokku 660 eurot (käibemaksuta), millele lisandub bürookulu 12 eurot (käibemaksuta) ja kohtuistungil osutatud õigusabi kulu. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja II lepingulised esindajad osutanud kostjale II apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 5,5 tundi tunnitasuga 120 eurot. Õigusabi osutamisel on tehtud järgmisi toiminguid: vastuse ettevalmistamine apellatsioonkaebusele (4 tundi), menetluskulude nimekirja koostamine (30 minutit) ning ettevalmistumine kohtuistungiks (1 tund). Eelnevale lisandub kohtuistungil osutatud õigusabi kulu (istung kestis 30 minutit) ja bürookulu 12 eurot. Kostja II kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ja kostja II pole käibemaksukohuslane, mistõttu lisandub kõikidele summadele käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et kostjate lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks, on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse. Kostjate lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust hinnates, arvestab kohus asjaoluga, et kostjad esindasid sama positsiooni, nende seisukohad vormistati ühes dokumendis ja neid esindasid samad advokaadid. Ringkonnakohus leiab kostjate lepinguliste esindajate kulude vajalikkust ja põhjendatust hinnates, et kostjate 09.01.2017 menetlusdokumendi koostamiseks võis kuluda kokku mitte rohkem kui 7 tundi, arvestades asja vähest keerukust ja mahukust, kuid samal ajal vastuse sisukust. Nõndasamuti oli vaid osaliselt põhjendatud kohtuistungi ettevalmistamisega seonduv õigusabi kulu, s.o mõlema kostja peale kokku 1 tund. Kohtuistungil kestvusega 30 minutit osalesid mõlemad kostjate esindajad. Seega on põhjendatud ajakulu kohtuistungil osalemiseks mõlema esindaja kohta 30 minutit (kokku 1 tund). Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks mõlema kostja menetluskulude nimekirja kantud bürookulu 12 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohtud on varasemas praktikas korduvalt leidnud, et puudub alus bürookulude lugemiseks põhjendatud menetluskulude hulka (RKTKm 3-2-1-102-11 p 14). Kuigi bürookulude kandmine on advokaadibüroo ja advokaadi tegevuseks kahtlemata vajalik, ei ole võimalik hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust konkreetse kohtuasjaga seoses. Seepärast on mõistlik eeldada, et bürookulud sisalduvad advokaadi teenuse tunnihinnas (RKTKm 3-2-1-102-11 p 7). Eelnevale lisaks ei ole põhjendatud ja vajalik TsMS § 175 lg 1 mõttes menetluskulude nimekirja koostamisega seonduv kulu (kummalgi kostjal 30 minutit), kuivõrd menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata (RKTKm 3-2-1-4-15). Kogumis peab ringkonnakohus põhjendatuks kostjatele osutatud õigusabi kulu apellatsioonimenetluses 9 tunni ulatuses. Arvestades kohtu poolt põhjendatuks peetud kostja lepingulise esindaja tunnitasu suurust 120 eurot (käibemaksuta) ja asjaolu, et kostjad on kinnitanud, et ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, on kostjate põhjendatud menetluskulude suurus kokku 1 296 eurot (9 x 120 + käibemaks 216). Seega tuleb hagejal kummalegi kostjale hüvitada menetluskulu 648 eurot (1 296 / 2). Ringkonnakohus mõistab menetluskulude hüvitiselt apellatsiooniastmes välja viivise vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 alates menetluskulude hüvitise suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest

kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.