Korteriühistu Lõime 22 hagi EN vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.10.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
EN apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
2 343,96 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Korteriühistu Lõime 22 (registrikood 80147349), lepinguline esindaja Danil Lipatov Kostja EN (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 28.10.2016 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.
3.Välja mõista EN-lt Korteriühistu Lõime 22 kasuks õigusabikulude katteks 300 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Korteriühistu Lõime 22 (hageja, korteriühistu) esitas 15.09.2014 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse EN (kostja) vastu 2 144,89 euro saamiseks. Kostja esitas nõudele vastuväite, mispärast lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 30.10.2014 esitas hageja Harju Maakohtusse hagiavalduse, paludes kostjalt välja mõista võlgnevus 2 216 eurot 2 senti ja viivis 8,15% põhinõudelt aastas alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja on korteriühistu liige ja omab Tallinnas, Lõime 22-13 korteriomandit, kuid ta on jätnud süstemaatiliselt alates 2011. a novembrist osaliselt tasumata hageja poolt väljastatud kommunaalarved, s.t tasumata küttekulud. Arved olid koostatud vastavalt korteriühistuseadusele (KÜS) ja korteriühistu põhikirjale ning võlgnevuse arvestuse tabelis oli kirjeldatud võlgnevuse arvestamise meetod. Hagiavalduse esitamise seisuga oli kostja võlgnevus hageja ees 2 216 eurot 2 senti. Hagejal puudus informatsioon, et kostja korteris oleks 24.03.2011 toimunud küttesüsteemi avarii. Küll aga pöördus kostja korduvalt (esmakordselt 28.09.2009) hageja juhatuse poole avaldusega kostjale kuuluv korter üle viia gaasiküttele. 03.11.2009 toimunud koosolekul juhatus eelnevat ei toetanud, kuid arvas, et arutada võiks terve maja gaasiküttele üleviimist. Tallinna Linnavalitsus küttesüsteemi vahetust ei toetanud. 13.10.2011 esitas kostja korteriühistu juhatusele avalduse individuaalsele küttesüsteemile loa saamiseks. Korteriühistu üldkoosolek kostja avaldust ei rahuldanud. Eelnevast hoolimata demonteeris kostja omavoliliselt küttesüsteemi oma korteris, et minna üle gaasiküttele ja kasutas alternatiivset kütet hageja loata. Omavoliline küttesüsteemi ümberehitus oli ebaseaduslik, mis ei saanud olla aluseks kohustuse täitmata jätmisele. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-61-14 selgitanud, et kostja ei vabane elamu küttekulude ega muude kommunaalkulude kandmise kohustusest ainuüksi põhjusel, et neid kulutusi nõutakse aja eest, kui kostja oli korteri keskküttesüsteemist välja lülitanud ja see ei olnud sihipäraselt kasutatav. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja tõdes, et on korteriühistu liige, kuivõrd omab aadressil Tallinn, Lõime 22-13 paiknevat korterit. Samas puudus tal 2 216 euro 2 sendi suurune võlgnevus hageja ees, sest tasus igakuiselt esitatud arveid põhjendatud ulatuses. Hageja ei esitanud kohtule arvestust, kuidas kujunes hagis nõutud summa. Nõndasamuti jättis hageja täitmata tõendamiskoormise, kui ei esitanud dokumente, millest nähtuks kostja võla olemasolu ja selle suurus. 24.03.2011 toimus kostja korteris küttesüsteemi avarii (küttetoru ja radiaatori ühenduskoht hakkas lekkima), mis oli tingitud küttesüsteemi osaks oleva torustiku amortiseerumisest. Küttesüsteemi lekkeid oli kostja korteris toimunud ka varem, s.o 08.01.2010, 19.02.2010 ja 18.03.2011. Veelekke likvideerimiseks lõigati kostja korteris amortiseerunud küttetoru osa maha ning keerati küte kinni. Tööde käigus tõdeti, et amortiseerunud küttetoru osa tuli vahetada. Hageja oli teadlik kostja korteris toimunud küttesüsteemi avariidest ja sellest, et pärast 24.03.2011 avariid puudus korteris küte. Kostja pöördus korduvalt hageja poole palvetega teostada küttetorustiku remont ja mitte nõuda kütte puudumise tõttu tasu kütte eest. Hageja keeldus küttetorustiku parandamisest põhjendustel, et torude ja radiaatorite remondi peab teostama korteriomanik ise. Kostja eelnevaga ei nõustunud, sest oli seisukohal, et ka korteri piires paiknev küttetorustik kuulub korteriomandi kaasomandi ossa, millest tulenevalt on küttesüsteemi hooldus ja remont korteriühistu kohustus (RKTKo 3-22
1-116-11). 28.09.2016 kohtuistungil märkis kostja, et korteriomanik võib keelduda maksmisest, kui korteriühistu on rikkunud oma kohustusi. Maakohtu otsus
3.Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2 216 eurot 2 senti (1 584 eurot 78 senti põhivõlgnevus ja 631 eurot 24 senti viivis) ning lisanduva viivise põhinõudelt. Menetluskulud jättis kohus 98% ulatuses kostja kanda ja 2% ulatuses hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 896 eurot 80 senti ja hagejalt kostja kasuks menetluskulud 13 eurot 20 senti. Kohus tasaarvestas hageja ja kostja vastastikused väljamõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 883 eurot 60 senti. Praeguses asjas puudus vaidlus, et kostjale kuulus Tallinnas, Lõime 22-13 asuv korter üldpinnaga 61,6 m2, ta oli korteriühistu liige ja jättis hagejale osaliselt tasumata kommunaalkulude (küttekulude) eest esitatud arved alates 2011. aasta novembrist. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja pidi hagejale alates 2011. aasta novembrist tasuma arvete alusel temale kuuluva korteri küttekulude eest vastavalt kostjale kuuluva korteriomandi reaalosa suurusele (61,6 m2) või tuli kostjal korterist eemaldatud radiaatorite tõttu tasuda kütteteenuse eest vähem. Kohus tuvastas, et kostja muutis küttesüsteemi omavoliliselt, kui eemaldas korterist radiaatorid. Kortermaja küttesüsteem, sh radiaatorid, kuulusid kaasomanikele. Kaasomandis olevat asja võib asjaõigusseaduse (AÕS) § 74 järgi muuta ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel. Kuna elamus oli üks ühine küttesüsteem, muutis radiaatorite eemaldamine kogu elamu küttesüsteemi. Seega oli selleks vajalik kaasomanike kokkulepe. Praegusel juhul kokkulepe kostja poolt teostatud töödeks puudus. Asjaolu, et kostja oli korterist omavoliliselt radiaatorid eemaldanud, ei andnud talle õigust keelduda osaliselt kütte eest tasumisest. Kostjal oli kohustus maksta hagejale kütteteenuse eest vastavalt talle kuuluva korteriomandi reaalosale. Korteriühistuseaduse (KÜS) § 151 kohaselt tuleb kütte eest tasuda eluruumi üldpinna järgi. Seadus ei näe ette erandit, mille kohaselt võiks mõni korteriomanik keelduda sellisel alusel arvestatud soojaarve tasumisest põhjusel, et ta kõrvaldas oma korterist radiaatori. Hageja arvestas kostja küttekulusid õigesti eluruumi üldpinna järgi ja kostja oli kohustatud küttekulusid selle arvestuse järgi ka tasuma. Sarnasele seisukohale jõudis ka Riigikohus asjas nr 3-2-1-166-13, kus märkis, et sõltumata radiaatori eemaldamisest korteris, tuli omanikul korteriomandi seaduse (KOS) § 13 lg 1, KÜS § 151 lg 1 ja korteriühistu põhikirja järgi tasuda ühistule kütteteenuse eest vastavalt korteriomandi reaalosa suurusele. Eelnevat ei mõjutanud see, millistel asjaoludel korterist radiaator eemaldati, sest tuvastatud oli, et radiaatori eemaldamiseks ei olnud hagejal teiste korteriomanike nõusolekut, mis AÕS § 74 lg 1 järgi oli korteriomanike kaasomandis oleva küttesüsteemi muutmiseks vajalik. Kokku oli kostjal perioodil november 2011 kuni 30.10.2014 tasumata kommunaalteenuste eest 1 584 eurot 78 senti, millelt oli kogunenud viivist 631 eurot 24 senti. Eelnev oli hageja poolt veenvalt tõendatud. Eelnevat kogumis arvestades ja pidades silmas võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 ja 3, § 82 lg 1 ja § 108 lg 1 oli hagejal õigus nõuda kostjalt põhivõlgnevuse 1 584 euro 78 sendi tasumist. Samuti oli hagejal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6, § 113 lg 1 ja KÜS § 7 lg 4 järgi sissenõutavaks muutunud viivist 631 eurot 24 senti. Eelnevale lisaks oli hagejal õigus nõuda lisanduvat viivist, kuid vastavalt VÕS § 113 lg-le 6 ei olnud viivist lubatud nõuda intressi, sh viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Seega mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja lisanduva viivise põhinõudelt seadusjärgses määras.
Maakohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud 98% ulatuses kostja kanda ja 2% ulatuses hageja kanda. Kulude põhjendatust ja vajalikkust arvestades mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 896 eurot 80 senti ja hagejalt kostja kasuks 13 eurot 20 senti. Apellatsioonkaebus
4.Kostja palus maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus hagi rahuldas ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule või teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus menetlusõiguse norme. Kohus tuvastas vääralt, et kostja demonteeris omavoliliselt oma korteris küttesüsteemi ning kasutas alternatiivset kütet ilma hageja liikmete üldkoosoleku loata. Kohus tugines eelneva tuvastamisel hageja paljasõnalistele väidetele ja leidis alusetult, et radiaatorid olid korterist eemaldatud. Tegelikkuses ei olnud kostja korterist radiaatoreid eemaldanud ja need asusid täpselt samas kohas, kus need oli ajal, kui kostja korteri omandas. Puudus üksnes ühendus kostja korteri radiaatorite ja maja küttesüsteemi vahel, kuna ühenduskoht lekkis ja see eemaldati avariitööde käigus. Kostjal oli VÕS § 110 lg 1 alusel õigus keelduda hageja arvete tasumisest, kuni hageja on remontinud kostja korteris asuva küttesüsteemi ning kostja saab küttesüsteemi jälle kasutada (vt ka RKTKo 3-2-1-61-14). Korteri piires paiknev küttetorustik kuulub korteriomandi kaasomandi ossa, millest tulenevalt on küttesüsteemi hooldus ja remont korteriühistu kohustuseks. Küttesüsteemi renoveerimistööd on hooldustööd KÜS § 151 lg 1 tähenduses ning keskküttetorustiku asendamist saab pidada tehnosüsteemi asendamiseks KÜS § 151 lg 2 mõttes. 27.10.2011 võttis hageja juhatus vastu tööde plaani küttesüsteemi renoveerimistööde teostamiseks. Hageja üldkoosolek otsustas 15.02.2012 teostada korterielamu säilimiseks küttesüsteemi renoveerimise või küttesüsteemi renoveerimise koos uue gaasikatlamaja paigaldamisega. Hageja üldkoosolek kinnitas 25.04.2013 majandustegevuse aastakava ning otsustas taastada vana küttesüsteem ja paigaldada radiaatorite vahele uus ühendustoru. Kuna tegemist oli kaasomandi esemega ja hageja liikmete üldkoosolek otsustas paigaldada uue ühendustorustiku, oli hageja kohustuseks vahetada kostja korteriomandi reaalosa piiresse jääv küttesüsteemi torustik. Hageja sellest keeldus. Küttesüsteemi avariiolukorra tõttu ei ole kostja alates 24.03.2011 kütteteenust saanud. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud apellatsioonimenetluses kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Harju Maakohtu 28.10.2016 otsust ei ole vaidlustatud osas, millega hageja nõue jäeti rahuldamata. Vastavas osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 2 p 1 ja lg 4 alusel jõustunud. Ringkonnakohus vaatab otsuse läbi kostja apellatsioonkaebuse alusel osas, milles kohus hagi kostja vastu võla ja viivise saamiseks rahuldas. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus
apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vaidlust ei ole selles, et kostjale kuulub alates aprillist 2009 Tallinnas, Lõime 22-13 korteriomand ja et elamus on moodustatud korteriühistu, mille liige kostja on. Pooled ei vaidle, et elamusisene küttesüsteem on korteriomanike kaasomandis. AÕS § 72 lg-st 1 tulenevalt puudub kaasomanikul õigus ainuisikuliselt otsustada kaasomandisse kuuluva asja üle. Kaasomandi puhul toimub asja valdamis-, kasutamis- ja käsutamisõiguse teostamine kaasomanike kokkuleppel, selle puudumisel enamuse otsuse alusel. Seega kuulub igale kaasomanikule ainult teatud osa ühisest otsustamisõigusest ehk õigus osaleda ühise asja suhtes otsuse tegemisel. Vaidlust ei olnud pooltel selles, et kostja korteris on radiaatorid eemaldatud ühtsest keskküttesüsteemist. Vaidluse all oli, kas kostjal oli selleks õigus ja kas tal oli sel põhjusel ka õigus keelduda küttearvete tasumisest. Ringkonnakohus peab õigeks maakohtu poolt tuvastatut, et hageja juhatus ega üldkoosolek ei olnud andnud kostjale luba radiaatorite keskküttesüsteemist eemaldamiseks. Samuti nõustub apellatsioonikohus maakohtuga selles, et kostja ei tõendanud mõjuva põhjuse esinemist radiaatorite eemaldamiseks küttesüsteemist. Kostja ei informeerinud hageja juhatust ega elamut teenindavat hooldusfirmat veeavariist ja kostja ei lükanud seda hageja väidet menetluses ümber. Väidetavast veeavarii toimumisest sai hageja teada alles kohtumenetluses. Küll aga tõendas hageja dokumentaalsete tõenditega, et kostja soovis korteris üle minna gaasiküttele ja seetõttu demonteeris remondi käigus radiaatorid küttesüsteemist lahti. Nimelt oli kostja 28.09.2009, 01.10.2009 ja 13.10.2011 pöördunud hageja juhatuse poole avaldusega nõusoleku saamiseks korteri üleviimiseks autonoomsele gaasiküttele. 5.12.2011 avalduses palus kostja vähendada küttearvet, sest tema korteris puuduvad seoses remondiga ajutiselt radiaatorid oktoobrist novembrini. Lisaks on kostja tunnistanud radiaatorite demonteerimist 14.02.2012 avalduses ja 28.09.2016 toimunud kohtuistungil, kui selgitas, et radiaatorid olid eemaldatud seetõttu, et tal oli soov panna korterisse gaasiküte. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt asuvad radiaatorid siiani korteris, ei oma asja lahendamisel tähendust. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei vabane elamu küttekulude kandmise kohustusest võrdeliselt kaasomandiosaga ainuüksi põhjusel, et neid kulutusi nõutakse aja eest, kui kostja oli korteri keskküttesüsteemist välja lülitanud. KOS § 13 lg 1 teise lause järgi peab proportsionaalsest kulujaotusest kõrvalekaldumiseks olema kaasomanike kokkulepe. Kulude jaotamisega teistsugusel viisil kui võrdeliselt korteriomanikele kuuluvate kaasomandiosade suurustega peavad nõus olema kõik korteriomanikud. Kuna antud asjas puudus korteriomanike kokkulepe KOS § 13 lg 1 teise lause mõttes, oli kostjal kohustus maksta hagejale kütteteenuse eest vastavalt talle kuuluva korteriomandi reaalosa suurusele. Asjaolu, et hageja ei ole seni nõudnud kostjalt kaugküttesüsteemi radiaatorite taastamist, ei anna kostjale alust kütte eest vähem tasuda. Eelnevaga seonduvalt on Riigikohus 31.01.2014 otsuses nr 3-2-1-166-13 selgitanud, et sõltumata korteris radiaatori eemaldamisest, tuleb kostjal KOS § 13 lg 1, KÜS § 151 lg 1 ja korteriühistu põhikirja järgi tasuda hagejale kütteteenuse eest vastavalt korteriomandi reaalosa suurusele. Nimetatut ei mõjutanud kolleegiumi hinnangul ka see, millistel asjaoludel korterist radiaator eemaldati, sest radiaatori eemaldamiseks ei olnud teiste korteriomanike nõusolekut, mis AÕS § 74 lg 1 järgi oli korteriomanike kaasomandis oleva küttesüsteemi muutmiseks vajalik. Lisaks avaldas Riigikohus, et kütteteenuse eest korteriomandi reaalosa suuruse järgi tasu nõudmine ei
olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei vabane elamu küttekulude ega muude kommunaalkulude kandmise kohustusest võrdeliselt kaasomandiosaga kui kaasomandiga seotud kohustusest ainuüksi põhjusel, et neid kulutusi nõutakse aja eest, kui ta oli korteri keskküttesüsteemist välja lülitanud ja see ei olnud sihipäraselt kasutatav (Riigikohtu 8.10.2014 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 23). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole asja lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme, mis tooks kaasa otsuse tühistamise ja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise või apellatsioonimenetluses uue lahendi tegemise. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt ja kohtuotsus on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8, jääb kaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud
7.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja esitas menetluskulude kindlaksmääramiseks kirjaliku taotluse, milles palus vastaspoolelt välja mõista oma lepingulise esindaja kulude katteks apellatsioonkaebuse analüüsi ja vastuse koostamise eest kokku 300 eurot käibemaksuga (250 eurot käibemaksuta). Taotluse kohaselt on hagejale osutatud õigusabi apellatsioonimenetluses 2,5 tunni ulatuses tunnitasuga 100 eurot (käibemaksuta). Kolleegium peab kulutusi põhjendatuks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.