Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Nõue on aegunud ning selle täitmist ei saa TsÜS § 146 lg 1 alusel nõuda. Aegunud võla avaldamine on hageja õigusi rikkuv. Kostja vastus hagile

Kohtu põhjendused

kohus kostja seisukohaga, et kuivõrd hageja on kohtult taotlenud hageja kohta ebaõige maksehäire õigusvastase kostjapoolse avaldamise tuvastamist, ei kuulu hageja ja Tele2 vahel 05.05.2005 sõlmitud liitumislepingust nr xxxx tulenevad kostja nõuded hageja vastu tõendamisele käesoleva vaidluse raames ega kuulu käesoleva vaidluse esemesse. Kostja on selgitanud, et Raha 24 OÜ on loovutanud kostjale Raha 24 OÜ ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust nr xxxx tulenevad nõuded hageja vastu. Kostja on oma nõude tõendamiseks kohtule esitanud Raha24 OÜ 15.05.2007 arve nr 2000167497, millelt nähtub, et arve saajaks on hageja ning Raha24 OÜ ja hageja vahel on sõlmitud leping nr xxxx laenu andmiseks ning teenusest tuleneva summa 4 900 krooni maksetähtaeg on 14.06.2007, millega tasumisega viivitamisel kohaldub viivis 0,75% iga viivitatud päeva eest (tl 25). Kostja on selgitanud, et hageja kohustus laenu (4000 krooni ehk 255,65 eurot) tagastama koos lepingutasuga (900 krooni ehk 57,52 eurot). Lisaks on kostja esitanud kohtule maksekorralduse väljatrüki, millelt nähtub, et laenulepingu nr xxxx alusel on kostja kontole Raha24 OÜ poolt 15.05.2007 üle kantud 4000 krooni (tl 26). Kostja on esitanud kohtule ka Raha24 OÜ laenulepingute üldtingimused (tl 27-36) ning pooled ei vaidle selle üle, et need kohaldusid Raha24 OÜ ja hageja vahel sõlmitud lepingu nr xxxx suhtes (tl 2736). Laenulepingu üldtingimuste p 8.1.4 kohaselt (tl 33) kohustus hageja, kui ta ületas tagasimaksetähtaega üle 6 päeva, tasuma posti teel edastatava meeldetuletuskirja eest 177 krooni (11,31 eurot) ning p 8.2.1. alusel (tl 33) kohustus hageja maksma viivist arvestusega 0,75% päevas tasumata summalt. Nõude loovutamist kostjale on kostja tõendanud kinnituskirjaga, millelt nähtub, et Raha 24 OÜ on loovutanud 26.03.2008 nõude loovutamise lepingu alusel kostjale laenulepingust nr xxxx tulenevad nõuded hageja vastu ning samas kinnituskirjas Raha 24 OÜ kinnitab, et nõue ei ole peale nõude loovutamist Raha 24 OÜ ́le tasutud (tl 70). Hageja selgitab, et arvestades, et kostja ja kolmandate isikutega sõlmitud nõude loovutamise lepingud on konfidentsiaalsed, ei kuulu need hagejale edastamisele. Kostja tugineb laenulepingust nr xxxx tulenevale hageja võlale summas 255,65 eurot. Hageja seab kostja väite nõude kostjale loovutamisest kahtluse alla. Hageja leiab, et asjaolu, et kinnituskirjas Raha 24 OÜ lepinguline esindaja, kelle volikiri puudub, kinnitab kostjale võla loovutamist, ei tõenda see ei nõude olemasolu ega ka suurust ning ka nõude faktilist loovutamist. Hageja leiab, et nõude loovutamise lepingu kui tõendi kohtusse esitamist konfidentsiaalsuskohustuse rikkumiseks kvalifitseerida ei saa. 29.06.2015 ja 27.06.2015 maksemeeldetuletused (tl 74-75) ei kvalifitseeru arveteks, millega saaks tõendada võlga. Maksemeeldetuletustelt (tl 74-77) nähtub, et kostja ei ole võlausaldaja, vaid teenuse osutajaks võlausaldaja nõuete sissenõudmisel. Hagejat ei ole nõuete loovutamisest VÕS § 170 kohaselt teavitatud. Hagejale on jäänud ka arusaamatuks nõude kujunemine ning nõude umbes kolmekordne suurenemine. Kui 05.08.2016 võlateates on hageja võla suuruseks 719,49 eurot, siis 17.08.2016 teates juba 2 256,82 eurot. Krediidiinfost aga nähtub, et maksehäire kostja ees on summas 2 165 eurot alates 15.06.2007 (tl 37). TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus märgib, et hageja tugines nõude tõendamatusele juba hagiavalduse esitamisel ning põhistas nõude tõendamatuse asjaolusid täiendavalt oma 05.01.2017 menetlusdokumendis. Kostja esitas vastuse hagile 20.12.2016 ning sai võimaluse oma nõuet tõendada või nõude tõendamatuse osas esitada oma täiendavad vastuväited 04.02.2017 menetlusdokumendis. Kohus selgitas sellele järgnevalt oma 06.03.2017 määruses, et käesolevas asjas kehtib tavapärane tõendamiskoormis, kuid vaidlusaluseid asjaolusid tuleb siiski pooltel

tõendada. Kohus kohtles pooli tõendamisel võrdselt, andes pooltele 06.03.2017 tõendite esitamiseks täiendava tähtpäeva ning võimaluse teise poole poolt esitatule vastata, mida kostja kasutas üksnes hageja menetluskulude nimekirjale vastuväidete esitamiseks. Kohus leiab, et kuigi kohus on andud kostjale korduvalt võimaluse oma nõude tõendamiseks, ei tõendanud ega põhistanud kostja täiendavalt oma nõuet kohtu poolt antud täiendavaks tähtajaks. Kuivõrd Raha 24 OÜ (registrikood 11306564) (praegune ärinimi BB Finance OÜ) poolt nõuete loovutamise kinnituskirjale on alla kirjutanud nõude loovutaja lepinguline esindaja Xxxx (tl 7071), pidi kostja nõude loovutamise tõendamiseks esitama volituse, millelt oleks nähtunud Xxxxi esindusõiguse olemasolu. Hageja oli volikirja puudumisele viidanud. Veelgi enam, lisaks leidis hageja, et kostjale nõude loovutamise seab kahtluse alla ka see, et maksemeeldetuletustest nähtub, et kostja ei ole mitte võlausaldaja, vaid on teenuse osutaja, kuivõrd kostja maksemeeldetuletustes on muuhulgas märgitud, et kostja on võlausaldaja esindaja võlgnevuse sissenõudmisel (tl 74-75). Eeltoodud hageja vastuväidetest tulenevalt sai nõude loovutaja lepingulise esindaja esindusõigust tõendav volikiri asjassepuutuvaks tõendiks. Kuigi hageja ja Tele2 Eesti AS vahel 05.05.2005 sõlmitud liitumislepingust nr xxxx tulenevad kostja nõuded hageja vastu ei kuulu käesoleva vaidluse esemesse, esitas kostja siiski koos kohtule koos 14.02.2017 esitatud menetlusdokumendiga lisana volikirja (tl 96), millest tulenes Xxxxesindusõigus kirjutada alla Tele2 Eesti AS poolt antud kinnituskirjale nõude loovutamise kohta. Seega mõistis kostja, et kinnituskirjadele allakirjutanu esindusõigus kuulus nõude tõendatuse tingimuste hulka. Lisaks märgib kohus, et kuivõrd kostja äriregistri elektroonilise infosüsteemi kohaselt tegutseb igapäevaselt oma majandustegevuses inkassoteenuse osutajana, siis sai kohus eeldada, et professionaalne inkassoteenuse osutaja mõistis, millistel tingimustel on loovutus tõendatud ning suutma tõendada nõude omandamist loovutusest tulenevalt või vähemalt välja tooma loovutuse omandamise tõendatuse tingimuste mittetäielikku täitmise põhjused. Iseenesest on õige kostja seisukoht, et kui võlausaldaja on väljastanud nõude loovutamise kohta dokumendi ning uus võlausaldaja esitab selle võlgnikule, loetakse loovutamine võlgniku suhtes toimunuks. Kostja toetub VÕS §-ile 170, mille kohaselt kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Kohus nõustub ka kostja seisukohaga, et kostja ei pea eraldi tõendama nõuete suurust loovutamise hetkel, kui nõude loovutuse teatisest tuleneb, et nõuded on loovutatud täies ulatuses. Käesolevas asjas aga ei ole tõendatud, et Raha 24 OÜ on väljastanud nõude loovutamise kohta kostjale dokumendi, samuti pole tõendatud, et Raha 24 OÜ oleks hagejale teatanud, et ta on nõude kostjale loovutanud. VÕS § 172 kohaselt võlgnik võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et nõude loovutamise lepingu kui tõendi kohtusse esitamise võimatust ei saa üldjuhul põhistada konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisega. TsMS § 229 lg 1 kohaselt tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kostjal oleks olnud võimalik sõlmida konfidentsiaalsuskohustuse kokkuleppe muudatus, millest tulenevalt oleks olnud võimalik lepingu tõendina esitamine. Kostja ei esitanud nõude loovutamise lepingut ega kasutanud ka muid võimalusi nõude loovutamise tõendamiseks. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. VÕS § 168 lg 2 kohaselt senine võlausaldaja peab uuele võlausaldajale tema nõudmisel andma dokumendi, mis kinnitab nõude loovutamist. Kostjal oli varasemalt ja kogu kohtumenetluse ajal seaduslik alus (VÕS § 168 lg 2) Raha 24 OÜ`lt (praegune ärinimi BB Finance OÜ) nõude loovutuse kinnituskirjale lepingulise esindaja esindusõigust tõendava dokumendi väljastamise nõude esitamiseks, kuid kostja ei ole kohtule dokumenti esitanud ega ka põhistanud dokumendi esitamise võimatust. Kostja ei ole tõendanud, et Raha 24 OÜ on kostjale loovutanud Raha 24 OÜ ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust nr xxxx tulenevad nõuded hageja vastu.

tsiviilasjas nr 3-2-1-43-09, p 14; 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 16), et avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine. Avaldaja on isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks. Kui andmed avaldatakse meedias (ajakirjanduses), siis võib lisaks meediaväljaandele olla avaldajaks ka andmeid meediaväljaandele edastanud isik. VÕS §-st 1047 ei tulene, et avaldajaks saaks olla üksnes meediaettevõtja või et isik, kes avaldas valeandmeid meediaväljaandele, ei vastuta VÕS § 1047 lg 4 alusel. Ebaõigete andmete avaldamise eest võib vastutada ka isik, kes esitab andmed meediaväljaandele. Käesolevas asjas kostja on avaldanud hageja kohta ebaõigeid andmeid krediidiinfole, mis on omakorda põhjustanud krediidiinfo poolt valeandmete avaldamise. Eeltoodud Riigikohtu otsustest tuleneva analoogia alusel saab kohtu hinnangul kostjat pidada avaldajaks, kuivõrd kostja on isik, kes esitas andmed maksehäire kohta krediidiinfole ning seetõttu on hageja nõue kostja vastu VÕS § 1047 alusel õiguslikult võimalik. Võlaõigusseaduse kohaselt on isiku au teotamine ja maine kahjustamine võimalik tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (VÕS § 1047 lg 2). Faktiväide on kontrollitav, selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Käesolevas asjas on tuvastatud, et hageja maksehäire oli ebaõige, kuivõrd kostjale loovutatud nõude tõendamatuse tõttu ei olnud võimalik ka hageja maksehäire kostja eest. Kui isiku kohta avaldatakse, et tal on maksehäired, on tegemist faktiväite avaldamisega VÕS § 1047 mõttes. Kui faktiväide on isiku au teotav (tema mainet kahjustav), siis tuleb sellise faktiväite avaldamise õigusvastasust hinnata VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1047 järgi. VÕS § 1047 lg 2 järgi loetakse teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Hoolimata eeltoodust ei loeta VÕS § 1047 lg 3 järgi andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi tuleb au teotamise õigusvastasuse tuvastamisel muu hulgas arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. VÕS § 1046 lg 2 esimese lause järgi ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. VÕS § 1046 lg 2 teise lause järgi tuleb õigusvastasuse tuvastamisel sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. Seega juhul, kui teise isiku au teotava faktiväite avaldaja ei suuda tõendada VÕS § 1047 lg 2 järgi selle faktiväite tõesust, siis vabaneb ta vastutusest üksnes juhul, kui kohus ei pea sellist rikkumist VÕS § 1046 või § 1047 järgi siiski õigusvastaseks. Seega tuleb kohtul hinnata, kas kostja järgis hageja maksehäire avalikustamisel IKS § 11 lg-s 6 sätestatut ja IKS §-s 6 märgitud isikuandmete töötlemise põhimõtteid.

tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse. IKS § 7 lg 2 ja lg 4 kohaselt andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil ei ole lubatud, kui see kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve või kui kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui kolm aastat. Kostja leiab, et hageja maksehäire avalikustamine oli lubatud, kuna kohustuse rikkumise lõppemisest ei ole möödunud rohkem kui kolm aastat. Kostja on viidanud 12. detsember 2011 Riigikohtu halduskolleegiumi lahendi nr 3-3-1-70-11 punktile 22, milles Riigikohus selgitab, et „IKS § 11 lg 7 p-s 4 sätestatud piirang on seotud kohustuse rikkumise lõppemisega, mitte aegumisega. Aegumine ei ole käsitatav kohustuse rikkumist lõpetava alusena selle sätte tähenduses. Küll on nõude aegumist võimalik arvestada andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise kaalumisel IKS § 11 lg 7 p 2 alusel. Mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus. Kolleegium nõustub vastustaja ja ringkonnakohtuga, et 10-aastase aegumistähtaja (TsÜS § 146 lg 4) ning lisaks analoogiast IKS § 11 lg 7 p-ga 4 tuleneva kolmeaastase tähtaja möödumisel on andmete edasine edastamine andmesubjekti õigustatud huve üldjuhul ülemäära kahjustav, sest lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole isiku usaldusväärsust sedavõrd kauakestvalt negatiivselt iseloomustav asjaolu. AS EMT ei ole haldusega kohtumenetluses välja toonud selliseid erandlikke asjaolusid, mis kinnitaksid vaidlusaluste andmete krediidivõimekuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamise vajalikkust.“ Seega on iseenesest õige kostja järeldus, et aegumine ei ole käsitatav kohustuse rikkumist lõpetava alusena IKS § 7 lg 4 tähenduses, kuid aegumistähtaja ning IKS § 7 lg-s 4 viidatud kolmeaastase tähtaja möödumisel on andmete edastamine andmesubjekti õigustatud huve üldjuhul ülemäära kahjustav, sest lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole isiku usaldusväärsust sedavõrd kauakestvalt negatiivselt iseloomustav asjaolu. Siiski ei saa nõustuda kostja järeldusega, et ka käesolevas asjas ei ole hageja kohta maksehäire avaldamine hageja õigustatud huve ülemäära kahjustav. Raha 24 OÜ 15.05.2007 arvelt nr 2000167497 nähtub, et teenusest tuleneva summa 4 900 krooni maksetähtaeg oli 14.06.2007. Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.09.2014 otsuse nr 3-2-1-67-14 p-s 37 on selgitanud, et TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et kohustus jäi täitmata. Kohustuse tahtliku rikkumisega on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (p 37). Kuigi tulenevalt nõude tõendamatusest ning asjaolust, et aegumine ei ole käsitatav kohustuse rikkumist lõpetava alusena IKS § 7 lg 4 tähenduses, ei ole iseenesest käesoleva asja lahedamise seisukohalt tähtsust, kas kostja nõue on aegunud või mitte või kas aegumine on toimunud TsÜS § 146 lg 1 või lg 4 alusel, märgib kohus, et hageja on tuginenud TSÜS § 146 lg-le 1, mille kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, st. käesolevas asjas 14.06.2010. TSÜS § 146 lg 4 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kohus märgib, et kostja ei ole tõendanud käesolevas asjas TSÜS § 146 lg 4 märgitud hagejapoolset kohustuse tahtlikku rikkumist, mis oleks käesolevas asjas pikendanud nõude aegumist kuni 14.06.2017. Riigikohtu halduskolleegiumi lahendi nr 3-3-1-70-11 analoogiast järeldatuna tulenevalt 3-aastase aegumistähtaja (TsÜS § 146 lg 1) ning lisaks IKS § 11 lg 7 p-ga 4 tuleneva kolmeaastase tähtaja möödumisel, st käesolevas asjas maksehäire avaldamisel peale 14.06.2013, eeldatakse, et maksehäire avaldamine on hageja õigustatud huve ülemäära kahjustav. Kostja ei ole kohtumenetluses välja toonud selliseid erandlikke asjaolusid, mis oleksid võimaldanud eeltoodud eelduse ümber lükkamist.

TsMS § 368 lg 1 kohaselt hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. VÕS § 1047 lg 4 kohaselt ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Kohus leiab, et kuivõrd hageja saab nõuda kohustuse rikkumise lõpetamist, st maksehäire eemaldamist ka ilma kostja õigusvastast tegevust tuvastamata, puudub hagejal kostja õigusvastase tegevuse tuvastamise suhtes õiguslik huvi, mistõttu kohus ei rahulda hageja nõuet kostja tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Kui isiku kohta ebaõigete andmete avaldaja ei tõenda nende vastavust tegelikkusele, on isiku kohta väidetu vale ja kohus saab kohustada seetõttu kostjat lõpetama ebaõigete andmete avaldamine ka ilma õigusvastasust tuvastamata. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude kostja poolt ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamiseks. Hageja on palunud kohustada kostjat lõpetama rikkumine seoses avaldatud ebaõigete andmetega Krediidiinfo AS maksehäirete lehel, milleks kohustada kostjat tegema avaldus hageja kohta Krediidiinfo AS maksehäirete lehel avaldatud 15.06.2007 alanud võlgnevuse Lindorff Eesti AS ees summas 2165 eurot maksehäire kustutamiseks või asendada kostja vastavasisuline tahteavaldus kohtuotsusega, mille kohaselt kohus kohustab Krediidiinfo AS-i kustutama maksehäirete lehel Xxxx kohta avaldatud 15.06.2007 alanud võlgnevuse Lindorff Eesti AS ees summas 2165 eurot. Kohus kohustab kostjat lõpetama rikkumine seoses ebaõigete andmete avaldamisega Krediidiinfo AS ́i maksehäirete lehel seonduvalt hageja kohta maksehäire avaldamisega alates 15.06.2007 summas 2 165 eurot ning kohustab kostjat tegema avalduse hageja kohta Krediidiinfo AS ́ile Krediidiinfo AS ́i maksehäirete lehelt hageja võlgnevuse kostja ees alates 15.06.2007 summas 2 165 eurot kohta maksehäire viivitamatuks kustutamiseks. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

endast oleneva, saavutamaks tsiviilasjas mõlemat osapoolt rahuldav kompromiss. Kostja on edastanud kompromissettepaneku juba 14.12.2016. Samasisulise kompromissettepaneku on kostja lisanud ka enda 20.12.2016 kohtule edastatud vastusele. Lisaks eeltoodule on kostja, arvestades kohtu poolt määratud tähtaega kompromissi sõlmimiseks, edastanud e-kirja hagejale 13.03.2017 (tl 107), milles kostja palus edastada hagejapoolsed ettepanekud kompromissiks. Hageja edastatud e-kirjale ei vastanud, millest tulenevalt võttis kostja 23.03.2017 täiendavalt hageja esindajaga ühendust telefoni teel. Kuivõrd hageja esindaja viibis puhkusel, ei õnnestunud kostjal ka telefoni teel vastust saada. Eeltoodut arvestades on kostja seisukohal, et hageja menetluskulude väljamõistmine kostjalt on äärmiselt ebamõistlik. Hageja on kompromissi sõlmimise välistanud nii detsembris 2016 kui ka märtsis 2017 esitatud ettepanekutele vastamata jätmisega. Arvestades viidatut tuleb hageja menetluskulud kooskõlas TsMS § 162 lõikega 4 jätta hageja kanda. TsMS § 162 lg 4 kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul olukorda, mille alusel kohalduks TsMS § 162 lg 4. Kompromissiga põhjendatult mittenõustumine eelnimetatud olukorraks ei kvalifitseeru. Kohtu hinnangul on riigilõivu näol tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga ning hageja õigusabikulud on samuti mõistlikud, so hageja kulutused esindajale, esinduse raames tehtud toimingud ning esindustasu suurus on vajalik ja põhjendatud. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu määrab kohus õigusabikulud kindlaks koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu kokku summas 713 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse esitanud (tl 101). Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele ka viivis menetluskuludelt (713 eurot) VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pullerits kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.