Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostjate vahel 28.10.1996.a laenuleping nr 735, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 41250 Saksa marka (mille ekvivalent Eesti kroonidesse ümberarvestatuna oli 330000 krooni) tagastamise lõpptähtpäevaga 31.10.2006.a. Laenulepingus

lepiti kokku laenusummalt arvestatavas intressimääras arvestusega DEM-i 6 kuu LIBOR, millele lisandus marginaal 8,7%, samuti viivises 0,2% päevas tähtpäevaks tasumata summadelt (viivise määr alates 01.07.2002 on vastavalt võlaõigusseadusele 0,019% päevas tähtpäevaks tasumata summadelt ning alates 20.06.2004 hageja hinnakirja kohaselt 0,025% päevas). 08.09.1997.a sõlmiti laenulepingu lisa nr 1, millega anti kostjatele lisalaenu summas 7250 Saksa marka ning pikendati laenu tagastamise lõpptähtpäeva kuni 31.10.2011.a. Samuti alandati intressi tasemeni DEM 6 kuu LIBOR +marginaal 8%. Laenu tagatiseks seati pant kostja M.M. poolt ostetavale majavaldusele X külas, Valgjärve vallas Põlvamaal ja M.H. kuuluvale majavaldusele X külas, Laimjala vallas Saaremaal. Nimetatud pandiga olid tagatud kõik nõuded, mis tulenevad M.K. K.K., M.P. ja Panga vahel sõlmitud laenulepingust ja selle kõigist võimalikest muutmis- ja lisalepingutest. Pandi seadmise lepingu punkti 5.3. kohaselt kohustusid panditud varade omanikud alluma kohesele sundtäitmisele tasumata summade ulatuses. Kuivõrd kostjad ei täitud laenulepingut kohaselt, lõpetas hageja alates 18.01.1999.a ühepoolselt ja ennetähtaegselt Laenulepingu ning nõudis kõigi laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist hiljemalt 03.02.1999.a. Kostjad ei tasunud hagejale laenulepingu alusel võlgnetavaid summasid ning hageja asus laenu tagatiseks panditud varasid realiseerima. 19.04.2000 ning 20.04.2000 laekus X küla majavalduse müügist 268 268 krooni ning 02.08.2001.a tasus Saaremaa majavalduse omanik hagejale 249 548,46 krooni nõude loovutamise eest M.K. vastu laenu põhisoa ulatuses. Seejärel loobus hageja nõude pööramisest laenulepingu tagatiseks panditud Saaremaa majavaldusele. Kuivõrd laenulepingu tagatiseks panditud vara realiseerimine oli väga aeganõudev, siis ei olnud võimalik tagatise müügist saadud rahast kogu nõuet rahuldada. Seetõttu palub hageja kostjatelt välja mõista ülejäänud nõude summa. Seisuga 07.10.2004.a. moodustas kostjate võlgnevus laenulepingu alusel 87 544,16 krooni, mis koosneb intressivõlgnevusest 42 807,12 krooni, põhiosa võlgnevuselt arvestatud viivisest 44659,23 krooni ja leppetrahvist 77,81 krooni. Hageja nõuab kostjale vastu tulles sisse vaid tasumata intressid summas 42 807,12 krooni ning palub kohtukulud jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja M.P. oma kirjalikus vastuses kohtule 14.septembrist 2005.a. (tl 45-47) hagi ei tunnista. Kostja tunnistab, et on 28.10.1996.a sõlminud AS Hoiupangaga sihtotstarbelise laenu lepingu maavalduse ostuks X asulas, milles kostja on osaline kaastaotlejana. Kostja ei ole kõnealusest lepingust saanud mingisugust isiklikku kasu. Laenusaajana maavalduse soetaja oli M.M., kes oli antud ajahetkel kostja endise elukaaslase K.K. ema. Kostja osalus kaastaotluses pidi olema ja jääma formaalsuseks, et täita vastavasisulisi Hoiupanga eeskirju. Kostja oli heauskne osaline, kellele kinnitati panga esindaja poolt, et probleemide tekkimisel ei pöörata täitmist kostja vastu, kuna pandi ja hüpoteegiga tagatakse kõik lepingust ja selle kõigist võimalikest muutmis-ja lisalepingutest tulenevad nõuded. Põlvas 31.10.1996.a sõlmitud ostu-müügi ja pandilepingu punktis 3.2 kinnitatakse, et pandiga on tagatud AS Eesti Hoiupanga, M.K. ja laenu kaastaotlejate K.K. ja M.P. vahel 30.10.1996 sõlmitud laenulepingust nr. 735 tulenev nõue ning selle võimalikest lisadest tulenevad nõuded nende vastu. Ka hageja avalduses kinnitab hageja esindaja, et pandi ja hüpoteegiga olid tagatud kõik nõuded, mistõttu on alusetu kostja suhtes nõudeid esitada. Hageja avaldusest ja M.M. lepingul sooritatud operatsioonide väljavõttest tuleneb, et ajavahemikus 30.10.1996 (lepingu nr 735 sõlmimine) kuni 02.08.2001 (nõude pööramise lõpetamine panditud majavalduse suhtes) on hageja laenu põhiosa, intresside, viiviste ja muu sellise näol üle kuuesaja tuhande eesti krooni. Laenatud summa koos lisalaenuga oli kokku 388 000 eesti krooni. Laenulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel 18.01.1999 oli koguvõlgnevus laenu põhiosa, intressivõlgnevuse ja viivistega kokku 406 408 eesti krooni. Hüpoteegi sundvõõrandamise ja pandi suhtes nõude pööramise eest laekus hagejale 517816 eesti

krooni. Sellest tulenevalt on hageja teeninud intresside, viiviste ja muu sellise näol viie aastaga tunduvalt üle kahesaja tuhande krooni. Hageja nõude suurus tuleneb ebaõiglaselt suurest 0,2% viivisest päevas, millele kostja lepingu sõlmimisel ei osanud pöörata tähelepanu, kuna eeldas, et hageja näol on tegu õiglase ja usaldusväärse äriühinguga, kes ei sea oma klientidele headest tavadest suuremaid kohustusi. Alates 01.07.2002 on vastavalt Võlaõigusseadusele seesuguste viiviste määraks 0,019% päevas, mis näitab selgesti, kuivõrd kõrgemas suurusjärgus esitas hageja varem oma nõudeid. Justkui viivistest ja trahvist loobumine, kuid intresside nõudmine on silmakirjalik ning petlik ja juhib tähelepanu kõrvale nõude olemuselt. Hageja on hagiavalduses esitanud nõuded, mida ei olnud võimalik tagatiste müügist saadud rahadega tagada, kuid kuigi hüpoteegis oleva X majavaldusega teostati turuhinnast märkimisväärselt odavam müük, siis panditud majavalduse suhtes otsustas pank nõudest loobuda peale majavalduse omanike poolt laenu põhiosa tasumist. Seega ei toimunud vara realiseerimist, nagu väidab hageja. Kõnealuse panditud majavalduse turuväärtus oli kordi suurem, kui pandi eest makstud summa. Panga esindajad kinnitasid tol korral suusõnaliselt, et 249548 krooni tasumisega ja laenulepingust nr. 735 tulenevate nõuete tagamiseks oleva pandi vabastamisega on lõpetatud kõik nõuded laenu saaja ja kaastaotlejate vastu. Laenulepingu nr. 735 punktist 3.2 tuleneb võlgnevuse kustutamise järjekord, mis ütleb, et lepingu alusel tasumisele kuuluvatest kõikidest maksetest loetakse makstuks esimeses järjekorras viivis, seejärel trahvid, seejärel tähtajaks maksmata intressisummad vastavalt nende ajalisele järjekorrale alates varasematest võlgnevustest, seejärel tähtajaks tasumata laenusumma maksed vastavalt nende ajalisele järjekorrale alates varasemast võlgnevusest. Hagiavalduses kinnitab AS Hansapank, et Laimjala majavalduse omanik tasus pangale nõude loovutamise eest 249 548 eesti krooni laenu põhiosa katteks. Vastavalt laenulepingu nr. 735 p. 3.2 esitatud võlgnevuste kustutamise järjekorrale pidi laenu põhiosa tasumine olema viimane teostatav makse panga kasuks. Kostja ja kõik teised lepinguga seotud pooled lähtusid õiguspärasest ootusest, et sellega on laenuleping nr. 735 lõpetatud seoses tähtajavälise täitmisega, mistõttu 4 aastat hiljem esitatud nõue intresside, viiviste ja trahvide osas on ebaõiglane ja kohatu.

KOHTUISTUNG

Viimasel kohtuistungil (tl 115-116) 28.juunil 2006.a. osales kostja poolel vaid võlgnik M.P. Kostja väljendas seisukohta, et kuna pandiga tagatud objektide suhtes ei toimunud sundvõõrandamist, ei tohi pank tugineda väidetele, et pandi realiseerimisest saadud summad olid liiga väikesed laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks. Panditud kinnisasjad pidid tagama laenuvõtja ja kostja kohustused nii pandilepingu kui laenulepingu järgi. Hageja poolt pantidest loobumine ilma kostja nõusolekuta oli meelevaldne ja rikkus kostja õigusi ning suurendas kostja kohustuste mahtu. Hageja eiras laenuvõtja ja kostjatega sõlmitud laenulepingut osas, mis sätestas laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise järjekorra. See asetas kostja olukorda, millega ta objektiivselt ei saanud arvestada lepingu sõlmimisel. Kostja ühines lepinguga vaid selleks, et tagada nõudeid, mis jäänuks üles õiglase hinnaga ja seadusjärgse pantide realiseerimise järel. Kostja leiab, et nõude loovutamine hageja ja Saaremaa majavalduse omaniku vahel oli meelevaldne ning sellesse arutellu ei kaasatud kostjat. Hageja oli seisukohal, et kui tagatisest ei piisa, on õigus võlgnikult laenu tagastamist nõuda üldkorras. Kuna põhivõla tagastamine toimus kolmanda isiku poolt mitte enam laenulepingu vaid nõude loovutamise lepingu alusel, siis lepingu p.3.2. ei olnud enam siduv.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Hageja nõue kostjate vastu tuleneb 28.10.1996.a kostjate poolt hagejaga sõlmitud laenulepingust nr 735 (tl 9-14) ning seisneb tasumata intressinõudes. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 272 lg 1 kohaselt annab laenulepingu järgi üks pool teise poole omandusse raha, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha tagastama. TsK § 173 lg 1 sätestab, et kohustused tuleb täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. TsK § 174 kohaselt ei ole ühepoolne keeldumine kohustuse täitmisest lubatud. Laenu kaastaotlejast kostjad leiavad, et nende roll kaastaotlejana sõlmitud laenulepingust nr 735 oli üksnes formaalne. Kohus peab põhjendatuks hageja seisukohta, et kostja väide tema formaalse osaluse kohta on paljasõnaline ja tõendamata. Laenulepingu nr 735 punktis 9.5 on pooled kokku leppinud, et laenusaaja ja kaastaotlejad vastutavad laenukohustuse täitmise eest solidaarselt. Kohus leiab, et laenu kaastaotlejatest kostjad ei saa toetuda heausksusele panga väite osas, et riskid on seatud pandiõigusega maandatud ning probleemide tekkimisel täitmist kostja vastu ei pöörata. Kohtu arvates pidid kostjad arvestama laenu ja selle tagatistega harilikult kaasneva riskiga, et asjaõiguslike tagatiste ebapiisavuse korral hageja nõude täielikuks rahuldamiseks vastutavad kostjad isiklikult ja solidaarselt. Kostjad ei ole tõendanud, et laenulepingut allkirjastades ei olnud tegemist sooviga olla õiguslikult seotud ning kanda lepingust tulenevalt kohustusi. Asjaolu, et kaastaotlejad laenulepingust isiklikku kasu ei saanud, ei vähenda kostjate poolt laenulepinguga võetud kohustusi. 31.10.1996.a. sõlmitud ostu-müügi ja pandilepingu (tl 17-19) p 3.2. kohaselt tagati pandiga ostetav Valgjärve valla X küla ehitis ning M.H. kuuluv Saaremaal Laimjala vallas X külas asuv ehitis. Kostja leiab, et tulenevalt nimetatud kokkuleppest, mille kohaselt on nii laenulepingut tulenev nõue kui ka selle võimalikest lisadest tulenev nõue tagatud eelnimetatud pantidega, on kostjate vastu nõuete esitamine alusetu. Kohus ei nõustu kostja niisuguse seisukohaga. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 295 lg 1 sätestab, et pantija kohustus loetakse täidetuks pantitud asja müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud vajalikud müügikulud. Sellest tulenevalt jääb kohustus kostjate suhtes kehtima ulatuses, millest müügist saadud raha ei kata kohustust täielikult. Kohustuse täitmata osas ei näe seadus ette kohustuse lõppemist ning selle täitmist saab nõuda võlaõiguse sätete alusel üldises korras. Samuti ei ole kostjatel nõude aegumistähtaja jooksul õiguspärast ootust loota, et hageja on nõudest loobunud. Hagejapoolsete intressiarvestuste selgituse tulemusena (tl 110) ning tuginedes viimase kohtuistungi materjalidele (tl 115-117) puudub poolte vahel vaidlus viivise-ja intressiarvestuse üle. Viiteid hageja poolt juba teenitud kasumile ei pea kohus asjakohaseks ning jätab need otsuses käsitlemata. Kostja väitel on rikutud laenulepingu tagamiseks seatud pantide realiseerimise korda ning sellega halvendatud õigustamatult kostjate olukorda. Kostja leiab, et panditud X majavaldus müüdi turuhinnast odavamalt ning realiseerimise korda rikkudes. AÕS § 294 lg 1 kohaselt müüakse asi avalikul enampakkumisel, mille aeg ja koht tuleb teatavaks teha pantijale ja kolmandale isikule, kellel on panditud asjale õigusi. Lõikest 4 tulenevalt võivad pantija ja pandipidaja kokku leppida eelnevalt nimetatust erinevas panditud asja müügi viisis. Ostu-müügi ja pandilepingust ega poolte avaldustest ei tulene teistsuguse kokkuleppe olemasolu. Hageja väitel oli X majavalduse müügiga raskusi ning see realiseeriti sundtäitmise korras. Täitemenetluse dokumente hageja sõnul säilinud ei ole. AÕS § 294 lg 5 kohaselt vastutab panditud asja müügi viisi kokkulepet rikkunud pandipidaja sellest tekkinud kahju eest. Kuna pooled ei ole teisiti kokku leppinud, on asja müügi viisiks seadusest tulenev enampakkumise kord.

Vastavalt TsMS § 230 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja tõendamiskohustuse hulka kuulub X majavalduse enampakkumise nõuetekohase läbiviimise tõendamine, kuid hageja ei ole kohtule sellekohaseid tõendeid esitanud. Kostjal omalt poolt lasub kohustus tõendada, et asja müügi viisi kokkulepet on rikutud ning sellega on kostjatele tekkinud kahju, mille hüvitamist kostjad AÕS § 294 lg 5 alusel nõuda saaks. Kostja ei ole temale tekkinud kahju hüvitamist menetluse käigus taotlenud ega kahju olemasolu tõendanud. Sellest tulenevalt on kostja vastuväited tõendamata, mistõttu ei saa kohus nende põhjendatust analüüsida. 20.07.2001.a. sõlmiti hageja ja M.H. kui Saaremaa majavalduse omaniku vahel nõude loovutamise leping (tl 72), mille kohaselt loovutas hageja oma nõude laenu põhiosa ulatuses summas 249 548,46 krooni M.H., kes vastavalt nõude loovutamise lepingu punktile 1.4 omandas nõude laenu põhiosa ulatuses kostjate vastu. Tulenevalt AÕS § 278 võib pantijaks olla nii võlgnik kui kolmas isik. AÕS § 291 kohaselt kui võla on tasunud pantija, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Kostja leiab, et hageja on rikkunud kohustust realiseerida Saaremaa majavaldusele seatud pandiõigus ning pandiõiguse lõpetamiseks puudus võlgnike nõusolek. Nõude loovutamise ajal kehtinud TsK § 216 lg 1 kohaselt on nõude loovutamine kreeditori poolt teisele isikule lubatud, kui see ei ole vastuolus seaduse või lepinguga või kui nõue ei ole seotud kreeditori isiksusega. 31.oktoobri 1996.a. ostu-müügi ja pandilepingust ega poolte avaldustest ei tulene, et pooled oleksid nõude loovutamise kokkuleppeliselt välistanud. Samuti ei tulene TsK §-st 216 ega poolte kokkuleppest piirangut nõude loovutamiseks osaliselt ega nõude loovutamise sõltuvust võlgniku nõusolekust. Kostja väide selle kohta, et talle saadeti teatis (tl 73) nõude loovutamise kohta valele aadressile, ei mõjuta nõude loovutamise kehtivust, vaid annab TsK § 218 kohaselt võlgnikule üksnes õiguse täita kohustus esialgsele võlausaldajale. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et põhivõla tasumisega Saaremaa majavalduse omaniku poolt ning temale vastavas ulatuses nõude loovutamisega ei ole hageja rikkunud pandiõiguse realiseerimise korda ega rikkunud kuidagi kostjate õigusi. Kui hageja oleks rahuldanud kõik olemasolevad nõuded, sealhulgas intressi, leppetrahvi ja viivisenõuded panditud esemete arvelt, ei oleks kostjad õiguslikult soodsamas olukorras. Panga nõue kostjate vastu oleks täies ulatuses pantijale üle läinud, seega vastupidiselt kostjate arvamusele ei erineks kostjate positsioon kohustuste mahu poolest praegusest. Asjaõiguslik tagatis on panga jaoks laenukohustuse tagamisel soodne võimalus maandada enda riske ning vajaduse korral saada nõue rahuldatud panditud eseme arvelt. Kohustuse täitmine panditud eseme arvelt on eelkõige panga õigus, mitte kohustus. Asjaoludest tulenevalt soovis hageja säilitada mittevõlgnikust pantija omandit ning nõuda Saaremaa majavalduse arvelt üksnes laenu põhiosa tasumist, jättes kõrvalnõuete tasumise kohustuse laenulepingu poolte kanda. Sellest tulenevalt leiab kohus, et hagejal on täielik õigus nõuda kõrvalkohustuste täitmist kostjatelt kui laenulepingu järgi kohustatud isikutelt. Järgnevalt leiab kostja, et hageja on rikkunud laenulepingu nr 735 punktist 3.2 tulenevat kohustust lugeda lepingu alusel tasumisele kuuluvatest kõikidest maksetest esimesena tasutuks viivis, seejärel trahvid, siis intress ja viimaks laenusumma maksed. Hageja on seevastu seisukohal, et kostjate viide nimetatud lepingupunktile on väär, kuna see reguleerib lepingu alusel tasumisele kuuluvate maksete debiteerimise järjekorda, põhivõla tasumine M.H. poolt toimus aga nõuete loovutamise lepingu alusel, mistõttu ei ole antud juhul laenulepingus sätestatud võlgnevuse kustutamise järjekord kohaldatav. Kohus leiab, et kostja väide võlgnevuse debiteerimise järjekorra rikkumise kohta ei ole põhjendatud. Laenu põhiosa tasumisega M.H. poolt 07.augustil 2001.a. läks põhinõue vastavas summas kostjatele üle. Käesolevas menetluses kostjatele esitatud intressinõue summas 42 807,12 krooni on arvestatud kuni laenu põhiosa tasumiseni M.H. poolt (tl 90-93). Seega ei ole kostjate

vastu esitatud nõue põhinõude täitmise momendist alates suurenenud ning hageja ei ole debiteerimise algselt kokkulepitud järjekorrast erinevalt esitatud nõuetega kostjate positsiooni halvendanud, vaid pigem vältinud kõrvalnõuete asjatut suurenemist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue on põhjendatud ning kostjatelt tuleb TsK § 272 lg 1, 173 lg 1, 174 lg 1, 216 lg 1 ja 187 alusel solidaarselt hageja kasuks välja mõista 42 807,12 krooni.

KOHTUKULUDE JAOTUS

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.