Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

2-22-3237

Liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks on kostjaga (käendaja) sõlmitud käendusleping, mille punkti 3.1 järgi vastutab käendaja solidaarselt liisingulepingust ja selle lisadest tulenevate kohustuste täitmise eest. Käendaja vastutuse maksimummäär käenduslepingu punkti 3.1 viimase lause järgi on 97 356 eurot. Käenduslepingu punkti 3.2 alusel vastutab käendaja ka juhul, kui liisinguvõtja pankrotistub või ta sundlõpetatakse.

Liisinguvõtja igakuist liisingumaksete tasumise kohustust kohaselt ei täitnud, millega rikkus lepingut. Liisinguvõtja pankrot kuulutati välja 20.02.2019. Kostja oli liisinguvõtja pankroti väljakuulutamise hetkel liisinguvõtja juhatuse liige. Peale liisinguvõtja pankroti välja kuulutamist esitas hageja graafiku järgi arveid edasi, et käendaja jätkaks 2

2-22-3237 liisingumaksete tasumist. Samuti oli veel otsustamata, kas pankrotihaldur võtab liisingulepingu massikohustusena täitmiseks. Liisingulepingut massikohustusena täitmiseks ei võetud ja samuti ei tasunud liisinguarvete võlga käendaja, kes oli liisinguvõtja juhatuse liige ja teadis seega võla olemasolust. Antud võla menetlus oli antud ka inkassofirmale Aktronte Group OÜ-le, milline esitas võla menetluse eest hagejale arve summas 75,60 eurot. Seega rikkus kostja (käendaja) oma käenduslepingust tulenevat kohustust. Eelnevast lähtuvalt luges hageja liisingulepingu üles öelduks ka käendaja suhtes 02.04.2019. Ülesütlemise avaldusest nähtub (kirja lõpus), et ülesütlemise teatis on saadetud ka käendajale. Sellest teatisest sai käendaja teada, et kõik kohustused on muutunud ka tema suhtes täies ulatuses sissenõutavaks ja liisinguese kuulub tagastamisele.

Kostja sai ülesütlemise teatise kätte ja viis liisinguobjekti nõutud tähtpäevaks 05.04.2019 K OÜ platsile. Tagastatud liisingueseme seisukorra kohta koostati 10.04.2019 ka defekteerimise akt nr 1904102 koos fotodega. Liisinguobjekti tagastamise faktist lähtuvalt krediteeris hageja liisingulepingu ülesütlemise päeva seisuga esialgset müügiarvet, graafiku järgse jääkmaksumuse ulatuses.Seoses käibemaksu korrigeerimisega jäi kreeditarve järgi graafiku järgseks jääkmaksumuseks nüüd lepingu ülesütlemise päeva seisuga 65 533,74 eurot. Liisinguobjekti turuväärtuseks määrati 62 000 (lisandub käibemaks). Vara hindamise eest esitas R L OÜ hagejale arve summas 75,60 eurot, millest käibemaksuta osa summas 63,00 eurot kuulub hagejale hüvitamisele. Kuna liisinguvõtja kohustused ületasid liisinguobjekti määratud turuväärtus, otsustati see müüki suunata kallimalt kui turuväärtus.

Liisinguobjekti ostuks avaldas soovi S OÜ, kes taotles selle hinna juures hagejalt liisingut. Liisingutaotlus aktsepteeriti ja liisinguobjekt müüdi 26.07.2019 hinnaga 65 000 eurot (lisandus käibemaks); müügihind koos käibemaksuga 78 000 eurot. Liisinguobjekti müügi korraldamise eest esitas K. OÜ hagejale arve summas 1 560 eurot, millest käibemaksuta osa summas 1 300 eurot kuulub hagejale hüvitamisele.

Pärast liisinguobjekti müüki edastas liisinguandja kostjale e-mailiga teate müügi kohta ja esitas ka nõuded liisingulepingusse järelejäänud võlgade tasumiseks ning andis täiendava tähtaja kuni 04.01.2022. Kostja palus peale nõude tõenduseks dokumente, millised hageja kõik kostjale saatis. Pärast seda asusid pooled läbirääkimistesse kohtuvälise kokkuleppe saavutamiseks. Hageja tegi kostjale kompromissettepaneku 7 000 eurot, kuid kostja teatas, et peab seda summat suureks ja kostja lubas teha omapoolse pakkumise 23.02.2022. Kostja oma pakkumist teinud pole ja võlg on tasumata.

Hageja palus hagiavalduses mõista kostjalt hageja kasuks välja vara soetamisega seotud kahju hüvitis summas 533,74 eurot, põhiosa tagasimaksete võlg summas 2 553,09 eurot, intressi võlg summas 447,32 eurot, viivis kokku summas 3 417,52 eurot, inkasso poolt võlamenetluse, varade hindamise ja müügiga seotud kahju hüvitis kokku summas 1900,50 eurot ning lisanduv viivis võlasummalt 1 900 eurot 0,3% päevas, alates 04.03.2022 kuni võla täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem, kui 1 147,83 eurot.

04.11.2024 menetlusdokumendis vähendas hageja oma nõuet ja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja vara soetamisega seotud kahju hüvitis summas 533,74 eurot, põhiosa tagasimaksete võlg summas 2 553,09 eurot, intressi võlg summas 447,32 eurot, viivis kokku summas 680,16 eurot, inkasso poolt võlamenetluse, varade hindamise ja müügiga seotud kahju hüvitise kokku summas 1900,50 eurot, ajas kasvav viivis võlasummalt 1900,50 eurot 0,02% päevas, alates 04.03.2022 kuni võla täieliku tasumiseni. Samuti palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja kantud menetluskulu summas 770,00 3

2-22-3237 eurot.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

Antud juhul tuleb ka arvestada et põhivõlgniku osas toimub pankrotimenetlus ts. asi nr xxx, mille käigus on võõrandatud põhivõlgnikule kuuluv vara, milleks on veoautod, mistõttu on hagejale ka sealt laekumas mingi summa. Kostja leiab, et hagi punktis E toodud kulude eest kostja ei vastuta, sest kulud kas ei ole tõendatud või ei ole põhjendatud. Inkassomenetluse kulu puhul on tõendamata, et see oli põhjendatud või et sellist teenust osutati ja et see tõi ka oodatud tulemuse. Hagejal on olemas juristid, kes vajadusel oleks saanud põhivõlgnikule saata kas siis hoiatusi või meeldetuletusi. Tõendamata on sõiduki pesemisega seotud kulu. Kostja leiab, et viimane ei pea vastutama nn müügikulu eest, mille eesmärgiks nagu hageja hagis märgib, oli vabaneda müüja võimalikust vastutusest ostja ees ja tagada liisingut soovivale isikule liisingu võimalus, st kolmnurkne tehing, kus liisinguandjaks oli hageja. Kostja leiab, et hagis toodud kulud, mis on lahtris kui liisinguobjekti vahendus tasu, ei ole kuludeks, mille hüvitamist saaks hageja nõuda VÕS 367 lg 4 alusel, sest need kulud tekkisid hageja vastutuleku soovist sõiduki lõppostjale.

Viiviste osas tuleb aga arvestada, et nõude esitas hageja kostjale alles 04.01.2022 ja palvega tasuda rahaline nõue samuti 04.01.2022, mis ei ole mõistlik. Arvestades nõude suurust ja nõude aluseks olevaid tõendeid ja asjaolusid, oleks mõistlik aeg pidanud olema vähemalt 14 päeva, st 19.01.2022. Kostja leiab, et antud juhul on hagejal õigus nõuda viivist üksnes alates 20.01.2022. Samuti leiab kostja, et hageja poolt nõutav viivise määr ei ole mõistlik, 0,3 % on oluliselt kõrgem, kui seaduses sätestatud viivise määr ning enamus krediidiasutusi, näiteks SEB Pank ja Swedbank, jmt ei ole viivise määr rohkem kui 0,15% päevas. Kostja märgib, et on juba põhivõlgniku kohustuste käendamise tõttu ja asjaolu tõttu, et üks võlausaldajatest ei olnud nõus, et põhivõlgnik jätkab tegevust, sattunud raskesse majanduslikku seisukorda. Kostja osas on kaks kehtivat kohtulahendit ja menetluses on üks täiteasi, mille summa ületab 30 000 eurot lisaks muud kohustused. Kostja märgib, et käendused või kohustused, millede täitmise tõttu on tekkinud majanduslikult raske olukord on kõik seotud sooviga tagada põhivõlgniku tegevus ning antud vahendid on eranditult kasutatud põhivõlgniku tegevuseks või tema kohustuste täitmiseks.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:  Hageja SIA Citadele Leasing (endise ärinimega SIA UniCredit Leasing) Eesti 4

2-22-3237





  

filiaali kaudu ja K OÜ (pankrotis) sõlmisid 14.10.2017 liisingulepingu nr xxx, mille ese oli veoauto MAN TGX (dtl 9-12). Hageja ja kostja sõlmisid 04.10.2017 käenduslepingu, mille kohaselt võttis kostja endale kohustuse tagada liisingulepingust nr xxx ja nende tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Käendatavaks summaks on 97 356,00 eurot. Kostja on käenduslepingule alla kirjutanud, käendaja vastutus võlausaldaja ees on solidaarne liisinguvõtjaga. (dtl 20-21). Kuivõrd liisinguvõtja pankrot kuulutati välja 20.02.2019 ning liisingumakseid ei tasutud, ütles hageja 02.04.2019 teatisega liisingulepingu nr xxx põhivõlgnikule üles (dtl 23). Hageja võõrandas 26.07.2019 liisingulepingu esemeks olnud sõiduki hinnaga 78 000 eurot (km-ga), so käibemaksuta 65 000 eurot (dtl 32-33). Sõiduki jääkmaksumus oli 65 533,74 eurot (km-ta, dtl 27). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.

Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kui liisinglepingu käendajalt liisingulepingu alusel tasumata lepingumaksete, sõiduki müügiga kaasneva kulu hüvitamist. Kostja vaidleb hagile vastu põhjusel, et tema hinnangul ei müünud hageja sõidukit parimal moel. Samuti on hagejal võimalik saada rahasummat põhivõlgniku pankrotimenetluses. Samuti ei nõustu kostja hageja kulude kandmisega sõiduki võõrandamisel ega hageja viivisenõudega.

Kuivõrd nõue on esitatud kostja kui käendaja vastu, kohalduvad asjas võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 ja § 145 lg 1. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Vastavalt VÕS § 65 lg-le 1 võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine eeldab, et võlausaldaja ja käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. Kuna liisinglepingust tulenevaid kohustusi tagab käenduslepingute alusel käendaja ehk kostja, kes on füüsiline isik, kontrollib kohus, sõltumata sellest, et vaidlust poolte vahel puudus, kas leping on kehtiv, kuivõrd kohus peab alati kontrollima tarbijakäenduslepingu kehtivust. Kohus märgib, et tarbijakäenduslepinguks on igasugune käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte.

Kohtule esitatud käenduslepingust nähtuvalt on see sõlmitud kirjalikult, kostja on selle alla kirjutanud ega ole seda eelnevalt vaidlustanud ja selles on määratletud kostja vastutuse maksimumsumma solidaarselt liisinguvõtjaga kuni summas 97 356,00 eurot. Seega vastab käendusleping VÕS § 143 lg 1, 2, § 144 lg 2 nõuetele ning on iseenesest kehtiv.

Kohtu ette ei ole toodud ka ühtegi asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et hageja ning kostja vahel sõlmitud käendusleping oleks ülesöeldud või heade kommetega vastuolus ja seega tühine. Kohus märgib, et kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal 5

2-22-3237 põhivõlgniku juhatuse liige ja ainuosanik. Seega sai käendaja kontrollida põhivõlgniku majandustegevust ja võetavaid kohustusi ning majanduslikku olukorda. Samuti pidi kostja ise hindama enda võimekust vajaduse korral tasuda liisinguvõtja kohutused.

Kohus märgib ka seda, et kuigi käenduslepingus toodud maksimummäär on küllaltki kopsakas, ei olnud see siiski sedavõrd suur, et see tähendaks kostja jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Lepingujärgsed kuumaksed moodustasid ca 1 494,58 eurot ning lepingu tähtaeg oli 72 kuud (6 aastat), mistõttu ei saa pidada lepingust tulenevaid kohustusi ka füüsilisele isikule üle jõu käivateks. Riigikohus on selgitanud, et „käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule.“ (RKTKo 3-2-1-157-14, p 11). Riigikohus on ka leidnud, et käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (RKTKo nr 2-15-21710, p 48). Seega leiab kohus, et kostja vastutuse aluseks olev käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus.

Kohus osundab, et ka liisinguleping hageja ja liisinguvõtja vahel oli iseenesest kehtiv, leping on lõppenud 02.04.2019 hagejapoolse ülesütlemise alusel. Liisingulepingu lisa 2 p 5.3.10 kohaselt on liisinguandjal õigus liisinguleping, lisaks õigusnormidega sätestatud juhtudele, üles öelda, kui liisinguandjale saavad teatavaks asjaolud, mille tulemusena tekivad liisinguandjal õigustatud kahtlused liisinguvõtja poolt liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise (sh. maksedistsipliinist kinnipidamine) võimalikkuse kohta.

VÕS § 3 p 1 järgi tekib võlasuhe muuhulgas lepingust. VÕS § 8 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

VÕS § 361 järgi kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lg 1 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Liisingulepingu punkti 5.1 ning 5.2 kohaselt liisinguvõtja kohustus liisingulepingu kehtivuse ajal tasuma tähtaegselt liisingu osamakseid ja intressi. Liisingulepingu lisa 2 p 6.3 järgi kuulub liisinguese liisingulepingu lõppemisel liisinguandja poolt kolmandale isikule võõrandamisele või kasutusse andmisele. Lisa 2 p 6.3.1 ja 6.3.2 kohaselt on liisinguandjal õigus kasutada liisingueseme võõrandamise või kasutusse andmise teostamiseks enda poolt valitud kolmanda isiku teenuseid. Liisinguandjal või tema poolt valitud kolmandal isikul on õigus liisinguvõtja kulul teostada liisinguesemega toiminguid (s.h remonti, puhastust, monteerimist, transporti), mis võimaldavad liisingueset parimal viisil võõrandada, kui liisinguvõtja ei ole kohaselt täitnud liisingulepingu tüüptingimuste punktis 6.2. sätestatud kohustust. Vastavalt lisa 2 p-le 6.4 kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles liisingulepingu tüüptingimuste punktis 5.3 loetletud põhjustel, hüvitab liisinguvõtja liisinguandjale kõik liisingulepingu 6

2-22-3237 ülesütlemise ja/või liisingueseme valduse tagasisaamise ja/või võõrandamise või uuesti kasutusse andmisega seotud põhjendatud kulud (sh. liisinguandjale ja/või kolmandale isikule tasutav müügiteenuse- ja/või tagastusteenuse kulu; liisingueseme hoidmise -, hindamise-, monteerimise-, remondi- ja/või puhastuse kulu; liisingueseme müügikohta transportimise kulu).

VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja on esile toonud, et lepingu lõpetamise aja seisuga võlgnes põhivõlgnik hagejale kokku 81 946,45 eurot, millest 78 640,46 eurot oli liisingu jääkmaksumus, 2 553,09 eurot liisingumakse põhiosa tagasimaksete võlg, 435,47 eurot intressimaksete võlg, 11,85 eurot liisingu intress kuni 02.04.2019, võlamenetluse inkasso tasu 225 eurot ja viivis 80,55 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista 2 553,09 eurot liisingumakse põhiosa tagasimaksete võlg Kostja nimetatud summale konkreetseid vastuväiteid esitanud ei ole, seda vaidlustanud ei ole. Asjast nähtub, et 28.02.2019 ja 31.03.2019 pidi põhivõlgnik tasuma hagejale osamaksetena 1 285,88 ja 1 267,21 eurot (dtl 12). Kohtu ette ei ole toodud, et kohustus oleks täidetud. Hageja nõuab kostjalt intressivõlga summas 447,32 eurot. Asjast nähtub, et 28.02.2019 ja 31.03.2019 pidi põhivõlgnik tasuma hagejale intressi 208,40 ja 227,07 eurot, ja 02.04.2019 seisuga veel 11,85 eurot, mis kokku moodustab 447,32 eurot (dtl 12). Kostja ei ole esitatud intressiarvutust vaidlustanud ega toonud esile, et intress oli tegelikkuses hagejale tasutud. Kuna tõendamata on, et märgitud võlg oleks tasutud, on tegemist VÕS § 361 tuleneva põhivõlgniku liisingmakse tasumise kohustuse rikkumisega VÕS § 100 mõttes ja hagejal on õigus nõuda märgitud võla tasumist.

Vaidlust ei ole ka selles, et hageja müüs liisingueseme hinnaga 65 000 eurot käibemaksuta. Hagiavalduse kohaselt tekkis hagejal liisingueseme puhul müügikahju 533,74 eurot (65 000 – 65533,74= -533,74 eurot).

Kostja on vaidlustanud liisingulepingu esemeks olnud sõiduki müügihinna ning leiab, et hageja ei ole teinud kõike, et saada sõidukist paremat hinda. Hageja omakorda selgitas, et on müünud sõiduki tavapärase müügiprotsessi käigus, mille raames kujunenud müügihind on turuhind TsÜS § 65 tähenduses, sest järelikult ei olnud võimalik sõiduki eest kõrgemat hinda saada. Hageja selgitas, et liisinguobjekt pandi 25.04.2019 müüki esialgse pakkumishinnaga 72 000 eurot. See pakkumishind koos käibemaksuga oli 86 400 eurot. Kuna selle hinnaga huvi puudus, alandati 05.05.2019 hinda ja müük jätkus hinnaga 82 800 eurot (käibemaksuga). Kuna ka see hind huvi ei tekitanud, alandati 16.05.2019 hinda uuesti ja uueks hinnaks pandi 78 000 eurot (käibemaksuga). Antud hind tekitas juba huvi ja seepärast muudeti natuke hinda kõrgemaks ja alates 25.05.2019 sai uueks hinnaks 79 080 eurot, mis ilma käibemaksuta on 65 900 eurot. Juulis 2019 tehti liisinguobjektile pakkumine hinnaga 65 000 eurot + käibemaks, koos käibemaksuga 7

2-22-3237 78 000 eurot. Hageja võttis selle pakkumise vastu. Seega on hageja müünud liisinguobjekti parimal võimalikul moel ja saavutanud parima võimaliku müügitulemi.

Kohus märgib, et sõiduki turuväärtuse hindamisel on oluline lähtuda muuhulgas sõiduki müügis oleku ajast, sest pikem müügiperiood võib näidata liiga kõrget hinda turusituatsioonis. Teadmine müügiperioodist ning hinna alandamistest saab anda objektiivse pildi võimalikust turuhinnast. Lühike müügiperiood viitab pigem sellele, et vara alghind on turuhinnast väiksem või sellele ligilähedane. Kostja väidab, et hageja ei teinud kõike selleks, et saavutada sõiduki müügist parim tulemus. Kohus sellega ei nõustu. Keskmise turuhinna osas kuulub käesoleval juhul kohaldamisele TsÜS §-s 65 sätestatu. Nimetatud normi kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vaidlust ei ole selles, et liisinguesemeks olnud sõiduk võõrandati hinnaga 65 000 eurot (km-ta). Hageja hinnangul on tegemist turuhinnaga, millega õnnestus liisinguese müüa. Samas on sõiduki ülevaadanud isik hinnanud sõiduki eeldatavaks turuväärtuseks 62 000 eurot. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et hageja poolt saavutatud müügihind ei vastanud sõiduki tegelikule väärtusele, seega ei ole võimalik väita, et hageja müüs sõiduki turuhinnast odavamalt ja tekitas endale sellega ise kahju (VÕS § 139 lg 1). Antud asjaoludel on mõistlik eeldada, et sõiduki müügihind kujunes müügiprotsessi käigus ja sõiduk müüdi selle kohaliku keskmise müügihinnaga. Parajalt pikk müügiperiood viitab sellele, et hageja pani sõiduki müüki turuhinnast kõrgema hinnaga. Seega tuleb liisingueseme turuväärtuseks lugeda selle müügihind, so 65 000 eurot käibemaksuta. Kostja ei ole põhistanud, et liisingueseme turuväärtus oli vara tagastamise hetkel suurem kui selle tegelik müügihind.

Hageja leiab, et liisingueseme müügiga on ta kandnud kulu kokku 1 900,50 eurot. Müügiteenuse kulu suurust tõendab K OÜ 25.07.2019 arve 702977, mille kohaselt teenuse hind oli 1 300 eurot (dtl 34). Kohtu hinnangul on nimetatud kulu põhjendatud ja vajalik. Hageja kasutas sõiduki hoidmiseks K OÜ müügiplatsi, seega on komisjonitasu põhjendatud. Samuti on põhjendatud hageja kulutused sõiduki hindamisele summas 63 eurot (dtl 31).

Kohtule on arusaamatud hageja kulutused inkassoteenusele summas 187,50 eurot. Hageja ei ole hagiavalduses esile toonud, milles arvel näidatud teenus seisnes ja millest tulenes vastava teenuse vajadus. Käesoleval juhul on asja materjalide juurde esitatud S G OÜ 26.02.2019 arve nr 028-2019 summas 187,50 eurot millele lisandub käibemaks. Teenuse sisuks on arvel märgitud võlgnevuse tasumine ja lepingu ennistamine, lep 20170880, K OÜ. Seega ei saa olla kahtlust, et on arve seotud põhivõlgnikuga. Samas ei ole arusaadav, milleks oli vaja hagejal seda teenust kasutada ja mida selle teenusega saavutati. Vaidlust ei ole selles, et põhivõlgniku pankrot kuulutati välja 20.02.2019 Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr xxx. Kohtuinfosüsteemi andmete kohaselt esitati põhivõlgniku pankrotiavaldus kohtusse 21.01.2019. Hageja ütles liisingulepingu põhivõlgnikuga üles lepingu p 5.3.10 alusel ja kostja tagastas sõiduki vabatahtlikult hageja määratud ajal hageja määratud kohta. Hageja ei ole esile toonud, et S G OÜ tegevuse tulemusena saavutati võlgnevuse tasumine kohtuväliselt või oleks S G OÜ abi läinud vaja sõiduki valduse saamiseks. Kohus leiab, et nimetatud teenuse näol ei ole tegemist VÕS § 367 lg-s 4 sätestatud liisingulepingu ülesütlemisest tingitud lisakuluga.

Riigikohus on selgitanud, et „kostja kohustuse rikkumisega seotud kohtueelsed õigusabikulud võivad olla osaks lepingu rikkumise tõttu põhjustatud kahjust (kulutustest) VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 järgi ning nende hüvitamist võib hageda, kuivõrd nende hüvitamiseks ei tule TsMS § 174 lg 7 järgi kohaldada menetluskulude 8

2-22-3237 kindlaksmääramise korda (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-128-10, p-d 26–30). Need on hõlmatud ka VÕS § 127 lg-tega 2 ja 3 (RKTKo nr 3-2-1-5-13). Kohtuväliste õigusabikulude hindamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaselt kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, kas ilma selleta oleks hagejad saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Riigikohus on lahendis nr 32-1-128-10 p 29 asunud seisukohale, et advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke võib vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelse vaidluse staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad. Kuid samas ei tähenda see seda, et samas korras oleks hüvitatavad inkassofirma kaasamisega seotud kulutused. Inkassofirmal ei ole reeglina kuigi head võimalust nõude maksmapanekuks ning seetõttu rikub inkassobüroo kaasamine võlausaldaja kohustust kahju vähendada (VÕS § 139 lg 2, TlnRKo nr 2-13-15654). Käesoleval juhul ei ole hageja esile toonud, milleks oli käesoleval juhul vajalik inkasso abi kasutada. Asja materjalide juurde ei ole esitatud kirju või pöördumisi põhivõlgnikule, mille alusel kohus saaks hinnata S G OÜ tegevuse vajadust ja põhjendatust. Kohus jätab kostjalt 187,50 eurot välja mõistmata.

Kohus ei mõista kostjalt välja ka sõiduki väidetava pesuga kaasnevat summat 350 eurot. Kuigi sõiduki pesu on enne müügiprotseduuri kahtlemata vajalik, ei ole selle kulu kandmine käesoleval juhul tõendatud. Kostja on oma vastuses selgelt juhtinud tähelepanu, et antud kulu on tõendamata. Hageja ei ole pidanud vajalikuks sõiduki pesu maksumuse kohta täiendavaid tõendeid esitada. Kohus jätab selle summa 350 eurot kostjalt välja mõistmata.

VÕS § 367 lg 1 ja 3 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivise. Kostja hinnangul on lepingus kokkulepitud viivisemäär liiga suur. Kohus kostjaga ei nõustu. Kohus juhib tähelepanu, et liisingulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,3% tasumata summalt päevas on krediiditurul ning ka muus majandustegevuses tavapärane viivisemäär ning ka Riigikohtu praktikas korduvalt aktsepteeritud (RKTKo nr. 3-2-1-24-11 ja 3-2-1-97-07) ega saa olla seega kostjat ebamõistlikult kahjustav (dtl 9). Viivis ei ole automaatselt liisingulepingu sõlmimisega kaasnev kulu vaid seda hakatakse arvestama siis, kui liisinguvõtja ei tasu võlgnevust. Kohus märgib ka seda, et antud juhul ei ole tegu tarbijalepinguga. Viivisemäär tuleb liisinguandja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingust. K OÜ (pankrotis) ei ole tarbija, kelle puhul saab eeldada, et viivisemäär, mis ületab seadusejärgset määra mitu korda, oleks koheselt tühine. Kostja kui liisinguvõtja seaduslik esindaja on kinnitanud lepingut allkirjastades, et ta on tutvunud lepingu tingimustega. Seega võttis liisinguvõtja kui majanduskutsetegevuses tegutsev ettevõtja endale kohustuse täita lepingut VÕS § 8 lg 1 ja 2 järgi ning pidi olema teadlik, et lepingu rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 6 tuleneva õiguskaitsevahendi ehk viivise kasutamist lepingus kokkulepitud määras. Rahalise kohustuse rikkumise korral on viivis põhiline õiguskaitsevahend võlausaldajale 9

2-22-3237 kohustust rikkunud võlgniku vastu. Lepingu rikkumine on välditav, kui lepingut täita kohaselt, tähtaegselt ning samuti on võlgnikul võimalik vältida viivise suurenemist, kui kohustus täita võimaliku väikse viivitusega. Kohus märgib ka seda, et Riigikohtu praktikas on tunnustamist leidnud nt ka rendilepingus sätestatud viivitusintressimäär 0,5% võlgnetavalt summalt päevas (RKTKo 3-2-1-24-11) ning müügilepingus sätestatud viivitusintressimäär 0,5% võlgnetavalt summalt päevas (RKTKo 3-2-1-97-07). Kohtu arvates ei ole seega viivis võlalt 0,3% päevas ebamõistlikult suur vaidlusaluses äriühingute vahelises lepingus. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega.

Lisaks on hageja nii hagiavalduses kui menetluse kestel kostjalt nõutavat viivist ja viivisemäära oluliselt vähendanud. 04.11.2024 menetlusdokumendi järgi palub hageja kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivises hagi esitamise seisuga summas 680,16 eurot. Mõista kostjalt hageja kasuks välja ajas kasvav viivis võlasummalt 1900,50 eurot 0,02% päevas, alates 04.03.2022 kuni võla täieliku tasumiseni.

Kuivõrd kohus on eelpool leidnud, et S G OÜ teenuse kulu summas 187,50 eurot ja sõiduki pesemise kulu tuleb jätta rahuldamata, tuleb kostjalt välja mõista hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis järgmiselt 113,79 eurot (533,74 x 0,02% x 1066 päeva) + 544,32 eurot (2553,09 x 0,02% x 1066 päeva) + 15,81 eurot (1363 x 0,02% x 58 päeva), kokku 673,92 eurot.

Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista vara soetamisega seotud kahju hüvitis summas 533,74 eurot, põhiosa tagasimaksete võlg summas 2 553,09 eurot, intressivõlg summas 447,32 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 673,92 eurot, varade hindamise ja müügiga seotud kahjuhüvitis summas 1 363 eurot, lisanduv viivis võlasummalt 1 363 eurot 0,02% päevas alates 04.03.2022 kuni kohtulahendi tegemise kuupäevani summas 305,58 ja alates 29.03.2025 kuni võla täieliku tasumiseni.

TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kuivõrd hageja soovis kostjaga kompromissile jõuda, vähendas hageja kahel korral kostjalt nõutava viivise määra ja sellega koos ka väljanõutava viivise summat. Kohus selgitab, et haginõude vähendamiseks ei ole vajalik kostja või kohtu nõusolek. Menetluslikult saab olla tegu haginõude osalise tagasivõtmise või hagist osalise loobumisega, mis tuleb kohtumäärusega vastu võtta ja vastavalt kas jätta hagi osaliselt läbi vaatamata või menetlus lõpetada. Eeltoodust kohus käsitleb hageja nõude vähendamist selles osas viivisest osalise loobumisena ja tulenevalt lõpetab kohus selles osas menetluse. Kohus lõpetab menetluse viivise väljamõistmiseks osas, mis ületab 04.11.2024 menetlusdokumendis toodud viivisemäära 0,02% tasumata summalt päevas.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.

Menetluskulude jaotus

2-22-3237 rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Käesolev kohtuotsus on tehtud valdavalt kostja kahjuks. Hageja on teinud menetluses mitmel korral järeleandmisi ja pakkunud kostjale erinevaid kompromissilahendusi, kuid kostja neid vastu võtnud ei ole. Kohus mõistiski kostjalt välja summad vastavalt hageja poolt vähendatud nõudele, kuigi rahuldada oleks saanud hagi ka suuremas ulatuses. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.

Kohtuinfosüsteemist nähtub, et hageja on 03.03.2022 tasunud riigilõivu 770 eurot. Vastava kulu kandmine on tõendatud. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Muid hageja menetluskulusid kohtutoimikust ei nähtu.

TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson kohtunik

11

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.