lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/2-05-1068/3

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 30.06.2006

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-05-1068/3
Asja liik
Tsiviilasi
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
30.06.2006
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1635
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
VÕSRS § 9 lg 1, 2, 3AeguminePS § 10TsMS § 331 lg 1Avalduste hilisem esitamineTsÜS § 116Tehingu tegemine esindatava nimelTsÜS § 117EsindusõigusTsÜS § 146 lg 1Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
2-05-1068/1Tartu Maakohus Tartu kohtumaja06.02.2006

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Egon Konsand, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2006. a Tartu

Tsiviilasja number

2-05-1068

Tsiviilasi

AS Tartu REV (pankrotis) hagi Tartu linna vastu 1 583 965 krooni väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 06.02.2006. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Tartu REV (pankrotis) apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

Apellant AS Tartu REV (pankrotis, registrikood 10300157), esindaja Katrin Prükk Vastustaja Tartu linn, esindaja advokaat Anne Tammer

esindajad

RESOLUTSIOON

1.Jätta Tartu Maakohtu 06.02.2006 otsus muutmata
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kohtukulude jaotus

Jätta menetluses kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1.
Tartu Maakohtu 11.09.2001 otsusega kuulutati välja AS Tartu REV pankrot. AS Tartu REV sõlmis Tartu Puuetega Laste Kooliga (praegune Maarja Kool) 25.10.1993 tööettevõtulepingu nr 13/93 ning 1. märtsil 1994 tööettevõtulepingud nr 18/94 ja 19/94 kooli kapitaalremondiks. Viimasena nimetatud lepingut muudeti 02.07.1994. AS Tartu REV teostas objektil töid kogumahus 2 366 492 krooni. Tööd on tellija poolt vastu võetud. Tööde eest tasumine ei toimunud lepingu kohaselt. Tellija hilines tasumisega 14-619 päeva. Tasumiste tähtaegade ja tegeliku tasumise kohta on hageja koostanud tabeli (tl 19-20). Lõplikult suutis tellija põhivõla tasuda 1997 jaanuaris. Lepingutes oli ette nähtud tellijapoolse maksekohustusega viivitamise eest viivis 0,5% võlasummast iga viivitatud päeva eest. Lepingujärgsete summade tasumisega viivitamisest tekkis hagejal tellija vastu viivisenõue summas 2 726 046.40 krooni. Kostja on tasunud viivisenõudest 782 527 krooni, sellest 717 419 krooni tasaarvestuse teel. Seniajani on tasumata lepingujärgne viivis summas 1 943 519.40 krooni, millisest summast hageja taotles 1 583 965 krooni väljamõistmist.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja nõudis hagi aegumise kohaldamist VÕSRS § 9 lg 3 alusel. Kui viivisearvestuse kohaselt oli kostja kohustatud tasuma viimase talle esitatud arve hiljemalt 15.02.1995, aga ei teinud seda, siis algas hagi aegumise tähtaja kulgemine 16.02.1995 ning viivisenõue arve nr R-28 alusel aegus 15.02.2005. Kuna ülejäänud arvete tasumise tähtpäevad olid varasemad kui 15.02.1995, siis on ka varasemate arvete tasumisega viivitamise eest viivisenõuded aegunud. Hageja esitas hagi 04.04.2005.

MAAKOHTU LAHEND

3.Tartu Maakohus jättis 06.02.2006 otsusega hagi rahuldamata ning mõistis välja AS-lt Tartu REV (pankrotis) kohtukuluna 12 980 krooni Tartu linna kasuks. Kohus leidis, et hageja nõue on aegunud. Enamus arveid, mille õigeaegse tasumata jätmise eest viivist nõutakse, on esitatud ajal, mil kehtis TsÜS vana redaktsioon, st pärast 01.09.1994. Nimetatud seaduse § 113 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, milline aegumistähtaeg kehtis ka viiviste nõude osas. TsÜS § 116 kohaselt algas aegumise kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et aegumise kulg algas arve tasumise tähtpäevale järgnevast päevast, viimase arve nr R28 puhul seega 16. veebruarist 1994, sest sellel päeval sai hageja teada, et arve ei ole tasutud tähtaegselt. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et aegumistähtaja kulgemist võiks siduda viivisearve esitamisega 22.04.1999. Viivisearve esitamise eelduseks oli enne arve koostamist ja esitamist tekkinud nõudeõigus viiviste osas. Seega juhul, kui alates 01.07.2002 kehtima hakanud TsÜS ei oleks kaasa toonud muudatusi aegumistähtaegade osas, oleks arve nr R28 mittetähtaegsest tasumisest tulenev viivisenõue aegunud 15.02.2005. Kuna nimetatud seadus tõi kaasa muudatusi aegumistähtaegade osas, siis reguleerib VÕSRS § 9 üleminekut seniselt aegumise regulatsioonilt uuele. Kohus viitas VÕSRS eelnõu seletuskirjale ning leidis, et kostja on aegumise vastuväite esitamisel õigesti lähtunud VÕSRS § 9 lg 3, mille kohaselt, kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TSÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt VÕSRS § 9 lg 2

arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et VÕSRS § 9 lg 2 ja 3 sätestavad ühte ja sedasama erinevas sõnastuses. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS sätestas pikema aegumistähtaja (10 aastat), mis lõppes käesoleval juhul varem kui uues TSÜS-s sätestatud lühem aegumistähtaeg (kolm aastat), millisel juhtumil kohaldatakse pikemat aegumistähtaega. Seega on VÕSRS § 9 lg 3 erinorm lõike 2 suhtes. Nõue arve nr R28 tasumisega viivitamisest aegus hiljemalt 15.02.2005. TsÜS (vana redaktsioon) § 117 kohaselt aegub peanõude aegumisega ka sellest tulenev kõrvalnõue, vaatamata sellele, et kõrvalnõude aegumistähtaeg ei ole möödunud. Kuna ülejäänud arved, mille tasumisega viivitamise eest hageja viiviseid nõuab, olid esitatud enne 05.02.1995, seega varem kui arve nr R28, siis on ka varasemate arvete tasumisega viivitamise eest esitatud viivisenõue aegunud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4.AS Tartu REV (pankrotis) taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning aegumise taotluse osas uue otsuse tegemist, jättes aegumise kohaldamise taotluse rahuldamata; muus osas saata asi hagi edasiseks arutamiseks tagasi Tartu Maakohtule. Kaebuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selles, et 1. juulil 2002 oli hageja nõue Tartu linna vastu aegumata. Sel ajal käis poolte vahel kohtuvaidlus selles, kas Tartu linnal on vastunõue AS Tartu REV vastu (tsiviilasi nr 2-241/2002). Tartu Maakohus leidis nimetatud tsiviilasjas, et Tartu linnal pole vastunõuet AS Tartu REV vastu. Kui kohus oleks tuvastanud vastunõude olemasolu, ei oleks AS Tartu REV saanud viivisenõuet enam esitada. Maakohtu otsus jõustus 29.01.2005. Seega VÕSRS § 9 lg 1 tulenevalt tuli tsiviilseadustiku üldosa seaduses aegumise kohta sätestatut kohaldada ka hageja nõude suhtes kostja vastu. 1. juulil 2002 jõustunud TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ning hageja nõue kostja vastu pidi aeguma alles 1. juulil 2005. Vana TsÜS § 117 kohaldamine on põhjendamatu, kuna see reguleeris juhtu, kus põhinõudele saab esitada aegumise vastuväite. Võlgniku kaitseks sätestas seadus, et kui põhinõue jäetakse aegumise tõttu rahuldamata, jäetakse samal põhjusel rahuldamata ka selle põhinõude kõrvalnõuded. Antud juhul ei esitanud hageja kohtule hagi põhinõude väljamõistmiseks, sest põhinõue oli täitmise tõttu lõppenud. Normitehniliselt on VÕSRS § 9 ebaõnnestunud säte, mis ei võimalda õiguse rakendajal sellest aru saada. Esiteks välistab VÕSRS § 9 lg 1 sõnastus võimaluse, et pärast 1. juulit 2002 saaks aegumistähtaja lõppemisele kohaldada enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Vastupidiselt sätestab aga VÕSRS § 9 lg 3, et teatud juhtudel kohaldatakse aegumise lõppemisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Seega on VÕSRS § 9 lg 1 ja 3 omavahel vastuolus. Tegu ei ole ka üld- ja erinormi lubatava vastuoluga, sest mõlemad sätted reguleerivad samasugust situatsiooni – 1. juuliks 2002 aegumata nõude aegumistähtaja lõppemist. Teiseks probleemiks on VÕSRS § 9 lg 2 ja 3 omavaheline suhe. Lõige 2 on rajatud konstruktsioonile „Kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse [...] kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt [...]", lõige 3 aga konstruktsioonile „Kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumistähtaeg [...]". Tegemist on samatähenduslike lauseosadega. Käesolevas kohtuasjas tõusetunud situatsioonile kohaldub VÕSRS § 9 lg 2, sest täidetud on selle normi rakendamise eeldus: tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt on aegumistähtaeg

lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt. Seega peaks kohus kohaldama sellest normist tulenevat õiguslikku tagajärge – arvestama tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Kohus kohaldas normi (VÕSRS § 9 lg 3), mis on ilmselges vastuolus VÕSRS § 9 lg 1, mis sõnaselgelt välistab aegumise suhtes enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaldamise (v.a lõike 1 teises lauses toodud erandid). Lisaks on kurioosne VÕSRS § 9 lg 3 tehtud tagasiviide lõikele 2. Kuna VÕSRS § 9 lg 3 kohaldamise eeldus on sama, mis VÕSRS § 9 lg 2 puhul, ei saa VÕSRS § 9 lg 3 nimetatud aegumistähtaeg lõppeda varem kui vastavalt VÕSRS § 9 lg 2 arvestatud aegumistähtaeg. Juhul kui ringkonnakohus siiski leiab, et VÕSRS § 9 lg 3 on käesolevas asjas asjakohane norm, palub apellant jätta see kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, sest see norm rikub PS § 10 tulenevat õigusselguse põhimõtet.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks.
7.Menetlusosalised ei vaidle asjaolu üle, et hageja pidi oma õiguste rikkumisest teada saama arve R28 tasumise tähtpäevale järgnevast päevast, seega 16.02.1994. Hageja arvates aga ei hõlma põhinõude rikkumisest teadasaamine kõrvalnõude täitmise rikkumisest teadasaamist, kuna viivisearveid esitati veel 1999. aastal, samuti oli menetluses kostja vastuhagi nõue. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et põhinõude aegumise kulgemisega algas samaaegselt ka kõrvalnõude aegumise kulgemine. Nimetatud põhimõtte sätestas ka TsÜS (redaktsioon 01.09.1994) § 117, mille kohaselt põhinõude aegumisega aegub ka sellest tulenev kõrvalnõue vaatamata sellele, et kõrvalnõude aegumistähtaeg ei ole möödunud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnormi ning jõudnud järeldusele, et hageja nõue on aegunud.
8.Ringkonnakohus leiab, et VÕSRS § 9 on sätestatud seadusandja loogiline ja põhjendatud taotlus, et seaduse muudatusega ei satuks isikud oma õiguste kaitse teostamisel halvemasse olukorda, et uus regulatsioon arvestaks varasema õiguspärase ootuse põhimõttega. Selletõttu on sätestatud VÕSRS § 9 lg 2 võimalus, et uue lühema tähtaja kulgemine algab mitte reeglipärasest aegumise algusest (nõude sissenõutavaks muutumisest) vaid 01.07.2002. Ringkonnakohtu arvates aga ei tulene VÕSRS § 9, et seadusandja tahe oleks varasemat 10- aastast aegumise tähtaega pikendada veel kuni 3. aasta võrra.

olnud

VÕSRS § 9 lg 3 kohaselt, kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud sättest tuleneb, et seadusandja pidas 10- aastast aegumise tähtaega pigem ülemääraseks, kuna 01.07.2002 aegumise tähtajad lühenesid oluliselt, kuid vaidlusalune VÕSRS § 9 lg 3 võimaldas siiski erandina varem kehtinud 10 -aastase aegumise tähtaja kohaldamist.

10.Vastustaja Tartu Linnavalitsuse esindaja sai apellatsioonkaebuse ärakirja koos ringkonnakohtu menetlusse võtmise määrusega, mis kohustas teda 21 päeva jooksul

kirjalikult kaebusele vastama, kätte 15.03.2005.a. Vastustaja vastas ringkonnakohtule 09.05.2005, märkimata sealjuures põhjendusi, miks vastus esitati olulise hilinemisega. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja ei ole oma menetlusosalise õigusi kasutanud heas usus ning on põhjendusi märkimata esitanud vastuse olulise hilinemisega, seetõttu kooskõlas TsMS § 331 lg 1 tulenevalt kohus vastustaja vastust ei menetle ning jätab vastuse koos sellele lisatud taotlustega tähelepanuta.

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.