Tsiviilasi nr. 2-05-1068
Kohus
Tartu Maakohus Tartu Kohtumaja
Kohtukoosseis
kohtunik Kersti Kerstna-Vaks
Määruse tegemise aeg ja koht
06. veebruar 2006. a Tartu
Tsiviilasi
AS TARTU REV ( pankrotis) hagi TARTU LINN ́a vastu 1 583 965 krooni nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AS Tartu REV ( pankrotis, pankrotihaldur Sirje Tael, reg. Nr. 10300157, Saekoja 36a, Tartu, postiaadress: Uus 1133, Tartu ) Hageja esindaja: Katrin Prükk Kostja: Tartu linn, Raekoda Kostja esindaja: vandeadvokaat Anne Tammer, postiaadress: Advokaadibüroo Anne Tammer, Kalevi 9, Tartu 51010)
Kohtuistungi toimumise aeg
Protokollija
Helju Rebane
Jätta AS Tartu REV ( pankrotis) hagi TARTU LINN ́a vastu viiviste 1 583 965 krooni nõudes rahuldamata. Välja mõista AS-lt Tartu REV ( pankrotis) kohtukuluna 12 980 ( kaksteist tuhat üheksasada kaheksakümmend) krooni Tartu linna kasuks. Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD ja HAGEJA NÕUE Tartu Maakohtu 11.09.2001.a. otsusega kuulutati välja AS Tartu REV pankrot. AS Tartu REV sõlmis Tartu Puuetega Laste Kooliga ( praegune Maarja Kool) 25.10.1993.a. tööettevõtu lepingu nr. 18/94 ja samal päeval ka tööettevõtu lepingu nr. 19/94 kooli kapitaalremondiks. Viimasena nimetatud lepingut muudeti 02. juulil 1994.a. AS Tartu REV teostas objektil töid kogumahus 2 366 492 krooni. Tööd on tellija poolt vastu võetud ja selle üle poolte vahel vaidlus puudub. Tööde eest tasumine ei toimunud lepingu kohaselt. Tellija hilines tööde eest tasumisega 14 kuni 619 päeva. Tasumiste tähtaegade ja tegeliku tasumise kohta on hageja koostanud tabeli, mis asub tl. 19-20. Lõplikult suutis tellija põhivõla tasuda 1997.a. jaanuaris. Lepingutes ( punktid 4.1.a. ja 8.a.) oli ette nähtud tellijapoolse maksekohustusega viivitamise eest viivis 0,5 % võlasummast iga viivitatud päeva eest. Lepingujärgsete summade tasumisega viivitamisest tekkis hagejal tellija vastu viivisenõue summas 2 726 046.40 krooni. Kostja on tasunud viivisenõudest 782 527
krooni, millisest summast 717 419 krooni toimus tasaarvestuse teel. Seniajani on kostja jätnud tasumata hagejale lepingujärgse viivise summas 1 943 519.40 krooni, millisest summast hageja taotleb 1 583 965 krooni väljamõistmist.
Kostja 23.05.2005.a. kirjalikus vastuses hagi ei tunnista ( tl. 44-49). Kõigepealt esitab kostja aegumise vastuväite. Hagiavalduse lisas nr. 7 toodud viivisearvestusest nähtub, et viimane arve, mille hageja esitas kostjale tööettevõtu lepingute alusel tasumiseks oli 05. veebruari 1995.a.a arve nr. R-28. 01.03.1994.a. tööettevõtu lepingu nr. 19/94 punkti 6 kohaselt oli arvete tasumise tähtaeg 10 päeva. Viivisearvestuse kohaselt oli hageja kostjale esitatud viimase arve tasumisega viivitamise eest arvestatud viivist alates 15. veebruarist 1995.a.. Kõikide ülejäänud arvete tasumise tähtpäevad olid varasemad kui 15. veebruar 1995.a. Vastavalt 01.09.1994.a. jõustunud TSÜS § 113 lg.1 oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Sama seaduse § 118 kohaselt kui kohustus kuulub täitmisele ositi, siis aegub iga osa täitmise nõue eraldi. 01.07.2002.a. jõustunud TSÜS § 146 lg.1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. VÕSRS § 9 lg.3 kohaselt, kui enne 01. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TSÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui VÕSRS § 9 lg.2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 01. juulit 2002 kehtinud seadust. Seega kuuluvad käesolevas asjas kohaldamisele kuni 01.07.2002.a. kehtinud TSÜS-i sätted. TSÜS (kuni 01.07.2002.a. kehtinud redaktsioon) § 113 lg.1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine tähtaeg 10 aastat. Vastavalt sama seaduse §-le 116 algab aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Kuna poolte vahel sõlmitud lepingutes oli kokku lepitud tööde eest tasumise tähtaeg, siis hakkas aegumistähtaeg kulgema lepingus näidatud täitmise tähtpäeva saabumisel. Hageja oli oma õiguste rikkumisest teadlik, sest temal oli teada nii lepingus ettenähtud täitmise tähtaeg kui ka kohustise mittetäitmise fakt. Kui viivisearvestuse kohaselt oli kostja kohustatud tasuma viimase talle esitatud arve hiljemalt 15. veebruaril 1995.a., aga ei teinud seda, siis algas hagi aegumise tähtaja kulgemine 16.02.1995.a. Hagi arve nr. R-28 järgi viivise nõudes aegus 15. veebruaril 2005.a. Kuna ülejäänud arvete tasumise tähtpäevad olid varasemad kui 15.02.1995.a., siis on ka varasemate arvete tasumisega viivitamise eest viivise nõuded aegunud. Hageja esitas hagi 04.aprillil 2005.a. Kostja nõuab hagi aegumise kohaldamist. Kostja on oma kirjalikus vastuses esitanud ka teisi vastuväiteid hagile, mida kohus asja otsustamisel TSMS § 449 lg.3 korras ei käsitle.
Hageja ei nõustunud kostja vastuväitega selles, et hagi on aegunud ( tl.55, 175-176). Kostja jäi selle väite juurde. Hageja esindaja leidis, et hagi oleks võinud aeguda 01.07.2005.a., kuid hagi on esitatud enne seda tähtpäeva. Käesoleval juhul tuleb juhinduda VÕSRS §-st 9 lg.2. Nimetatud §-i lõikes kolm väljendatakse sama mõtet kui lõikes kaks, kuid erinevate sõnadega. Lõike kaks järgi arvutatav tähtaeg ei saa olla ei lühem ega pikem kui lõke kolm järgi arvutatav tähtaeg, vaid see tähtaeg on sama. Hageja tõlgendus on õige. Lõike kolm eesmärk ei ole selge ja hageja ei tea üldse selliseid juhtumeid, mil seda kohaldada. Arve viivise tasumiseks esitas hageja 22.04.1999.a., maksetähtajaga 02.05.1999.a. Hageja esindaja avaldas 17.01.2006.a. kohtuistungil, et lepingute nr. 13 ja 18 alusel käesolevas asjas hageja viivist ei nõua, mistõttu ei pea kohus võtma seisukohta ka nende lepingute alusel esitatud nõude aegumise küsimuses.
TSMS § 449 lg.3 kohaselt võib kohus teha asjas vaheotsuse aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kohus leiab, et hageja nõue on aegunud ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Pooltel puudub vaidlus selles, et hageja nõue tuleneb tööettevõtu lepingutest, mis on sõlmitud Maarja Kooli ehituseks. Tööde eest tasumiseks on hageja esitanud arved, mis on tasutud viivitustega. Hageja on esitanud andmed esitatud arvete ja esitamise tähtaegade osas tabelis, mis asub tl.19-20. Kostja ei vaidlusta tabelis märgitud arveid ja summasid ( tl. 164 p.). Seega puudub pooltel vaidlus ka selles, et viimane arve, mille tasumisega viivitamise eest hageja viiviseid nõuab on arve nr. R28, mis on esitatud 05.02.1995.a. ja ülejäänud arved on esitatud veel varem. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et vastavalt 01.03.1994.a. tööettevõtu lepingu nr. 19/94 p.le 6 oli tellija kohustatud arved tasuma 10 päeva jooksul arvates nende dokumentide saamise päevast ( tl.13). Enamus arveid, mille õigeaegse tasumata jätmise eest viivist nõutakse, on esitatud ajal, mil kehtis TSÜS vana redaktsioon st. pärast 01.09.1994.a. Nimetatud seaduse § 113 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, milline aegumistähtaeg kehtis ka viiviste nõude osas. TSÜS § 116 kohaselt algas aegumise kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Kohus nõustub kostja esindaja seisukohaga selles, et käesoleval juhul algas aegumise kulg arve tasumise tähtpäevale järgnevast päevast. Viimase arve R28 puhul algas seega aegumistähtaeg 16. veebruarist 1994.a., sest sellel päeval sai hageja teada, et arve ei ole tasutud tähtaegselt. Nõustuda ei saa hageja esindaja seisukohaga, et aegumistähtaja kulgemist võiks siduda viivise arve esitamisega 22.04.1999.a. ( tl.18). Hageja õiguste rikkumine sai alguse ikkagi lepingujärgsete kohustuste täitmisega viivitamisest ( arvete mittetasumisest), mitte aga viivisarve mittetasumisest. Viivise arve esitamise eelduseks oli enne arve koostamist ja esitamist tekkinud nõudeõigus viiviste osas. Seega juhul kui alates 01.07.2002.a. kehtima hakanud TSÜS ei oleks kaasa toonud muudatusi aegumistähtaegade osas, oleks arve nr. R28 mittetähtaegsest tasumisest tulenev viivisenõue aegunud 15.02.2005.a. Kuna nimetatud seadus tõi kaasa ka muudatusi aegumistähtaegade osas, siis reguleerib VÕSRS § 9 üleminekut seniselt aegumise regulatsioonilt uuele. Pooltel on tekkinud õiguslik vaidlus VÕSRS § 9 lg.2 ja 3 kohaldamise osas. VÕSRS § 9 lg.2 kohaselt kui TSÜS-i või VÕS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TSÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates 01. juulist 2002. Sama §-i lg.3 sätestab, et kui enne 01. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TSÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt VÕSRS § 9 lg.2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 01. juulit 2002 kehtinud seadust. VÕSRS eelnõu seletuskirja kohaselt on nimetatud säte esmapilgul komplitseeritud, tegemist on siiski ainuvõimaliku regulatsiooniga, mis peaks lahendama üleminekuga seonduvad küsimused. Säte eristab enne eelnõu §-s 1 nimetatud tähtaega tekkinud aegunud ja aegumata nõudeid. (§9)lõike 1 kohaselt kohaldatakse "Tsiviilseadustiku üldosa seaduses" ja "Lepingute ja lepinguväliste kohustuste seaduses"( muudetud nimega-võlaõigusseaduses) aegumise kohta sätestatut ka enne eelnõu §-s 1 nimetatud tähtaega tekkinud aegumata nõuetele. Selliste nõuete suhtes kehtivad seega "Tsiviilseadustiku üldosa seaduses" ja "Lepingute ja lepinguväliste kohustuste seaduses" sätestatud uued aegumistähtajad. Lõike 2 kohaselt tuleb üleminekuperioodil arvestada ka seni kehtinud seaduse ja uue "Tsiviilseadustiku üldosa
seaduse" või "Lepingute ja lepinguväliste kohustuste seadusega" sätestatud aegumistähtaegade pikkusega. Kui "Tsiviilseadustiku üldosa seaduse" või "Lepingute ja lepinguväliste kohustuste seaduse" kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui seni kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse lühemat tähtaega alates rakendusseaduse jõustumisest. Kui seni kehtinud seaduses sätestatud pikem aegumistähtaeg lõpeb varem, kui "Tsiviilseadustiku üldosa seaduses" või "Lepingute ja lepinguväliste kohustuste seaduses" sätestatud lühem aegumistähtaeg, kohaldatakse pikemat aegumistähtaega. Kohus leiab, et kostja on oma aegumise vastuväite esitamisel õigesti lähtunud VÕSRS §-st 9 lg.3. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga selles, et VÕSRS § 9 lg.2 ja lg.3 sätestavad ühte ja sedasama erinevas sõnastuses. Kuni 01.07.2002. kehtinud TSÜS sätestas pikema aegumistähtaja ( kümme aastat), mis lõppes käesoleval juhul varem, kui uues TSÜS-s sätestatud lühem aegumistähtaeg ( kolm aastat), millisel juhtumil kohaldatakse pikemat aegumistähtaega. Seega on VÕSRS § 9 lg.3 erinorm lõige 2 suhtes. Nõue arve nr. R28 tasumisega viivitamisest aegus hiljemalt 15. veebruaril 2005.a. TSÜS ( vana redaktsioon) § 117 kohaselt aegub peanõude aegumisega ka sellest tulenev kõrvalnõue, vaatamata sellele, et kõrvalnõude aegumistähtaeg ei ole möödunud. Kuna ülejäänud arved, mille tasumisega viivitamise eest hageja viiviseid nõuab, olid esitatud enne 05.02.1995.a., seega varem kui arve R28, siis on ka varasemate arvete tasumisega viivitamise eest esitatud viivisnõue aegunud.
Hageja kohtukulude nimekirja ei ole esitanud. Kostja kohtukulude nimekirja ( tl. 171) kohaselt on kostja kohtukuluks tasu advokaadi õigusabi eest summas 12 980 krooni ( koos käibemaksuga). Hageja esindaja leiab, et kulutused õigusabile on liiga suured. Põhjendatud kulu oleks 8000 krooni. Põhjendatud õigusabi kulu määramisel tuleb arvestada asjaoluga, et kostja esindaja esindas kostjat juba eelmises sarnase sisuga kohtuvaidluses, kus kostja kulutused õigusabile olid 20 000 krooni ( tl. 176). Kostja esindaja leidis, et nn. eelmine vaidlus ei saa mõjutada käeoleva kohtuasja kulutuste suurust, kuna toimus viis aastat tagasi, enne võlaõigusseaduse jõustumist. Esindajalt ei saa nõuda, et ta valdaks materjali perfektselt ka viis aastat hiljem. Ka tunnitasude hinded on vahepeal tõusnud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud. Kuni 01.01.2006.a. kehtinud TSMS § 60 lg.1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Sama seaduse § 61 lg.1 p.1 kohaselt on õigusabi kasutamise korral vajalikuks ja põhjendatud kohtukuluks hinnaga hagi puhul kuni 5 % hagi rahuldamata jäänud osast kostjale. Käesoleval juhul jääb kogu hagi rahuldamata. Hagihinnast 1 583 965 krooni moodustab 5 % 79 198.25 krooni. Seega moodustavad kostja poolsed kulutused õigusabile alla 1% hagihinnast, mida tuleb asjaolusid arvestades pidada mõistlikuks. Hageja esindaja väiteid selles, et põhjendatud õigusabikulu määramisel tuleb arvestada eelmist poolte vahelist vaidlust ( Tartu maakohtu tsiviilasi nr. 2-1204/2001) ei pea kohus põhjendatuks ja nõustub kostja esindaja vastuväidetega selles osas.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.