M.K. kaebus kohtutäitur Jane Rumjantseva vastu täiteotsuse 189/2005/167 tühistamiseks ja täitemenetluse lõpetamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10.04.2006. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M.K. määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 10.04.2006 määrus muutmata. Jätta määruskaebus rahuldamata.
ASJAOLUD
1.Kaebaja ja K.E. vahel sõlmiti 01.04.2005 võlasumma perioodilise tasumise kokkulepe, mille kohaselt kohustus kaebaja tasuma puudutatud isikule 128 416 krooni, millest võlg ja viivised moodustasid 110 000 krooni, kohtukulud 12 500 krooni ning kohtutäituri tasu 5900 krooni. Kokkuleppes on ka TMS § 30 lg 1 alusel toodud tingimus, mis sätestab, et kui kaebaja ei ole tasunud kokkuleppe alusel igakuiselt tasumisele kuuluvaid summasid, arvestab kohtutäitur igakuulisele tasumata summale juurde 10 protsenti viivist iga tasumata kuu eest ning see nõutakse sisse võlgnikult sissenõudja kasuks. 21.09.2005 esitas Tartu kohtutäitur Jane Rumjantseva täiteasjas nr 189/2005/167 Tartu Maakohtule avalduse sissenõude pööramise viisi määramiseks kinnisasjale. Selle täitetoimingu peale esitas kaebaja kohtutäiturile kaebuse. 07.12.2005 tegi kohtutäitur otsuse, milles leidis, et kaebust ei ole võimalik sisuliselt lahendada, kuna ei ole põhjendatud, millist toimingut vaidlustatakse, mille alusel ja millistel põhjendustel. Kaebaja palus juhindudes TMS §-dest 218; 48 lg 1 p 2 ja TsÜS §-dest 86; 87 tühistada vastustaja poolt 07.12.2005 tehtud otsus täiteasjas nr 189/2005/167 ja lõpetada täitemenetlus nimetatud täiteasjas.
Kaebuse kohaselt on kaebaja oma põhivõla K. E ees tasunud. Kaebuse esitamise hetkeks TMS § 30 lg 1 regulatsiooni täitemenetluse seadustikus enam ei ole. Sellest tulenevalt palus kaebaja kohtul lõpetada nimetatud viivise nõudmine, kuna see ei ole kaebuse esitamise hetkeks enam seaduslik ning seetõttu puudub sellel õiguslik alus. Lisaks on kokkuleppes sätestatud viivise suurus ebaõiglaselt suur, kuna ületab aasta jooksul võla enda suuruse. Samamoodi leiab ka seadusandja, kuna õigusnorm, mille alusel sellises summas kokku lepiti, on täitemenetluse seadustiku kehtivast redaktsioonist välja jäetud. Vastavalt TsÜS §-dele 86 ja 87 on heade kommete, avaliku korra ja seadusega vastuolus olev tehing tühine. Kaebaja ja puudutatud isiku vahel 01.04.2005 sõlmitud kokkulepe on tühine, kuna viivise osas on kokkulepitud tingimus käesolevaks hetkeks seadusega vastuolus. Kaebaja viitas Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05.
2.Kohtutäitur J. Rumjantseva palus jätta kaebuse rahuldamata. 01.04.2005 kokkulepe on sõlmitud selle sõlmimise ajal kehtinud TMS § 30 lg 1 alusel. Asjaolu, et tänases õigusruumis ja ajas säte ei kehti, ei muuda sätte kehtimise ajal sõlmitud kokkulepet õigustühiseks. Nimetatud kokkulepe on võlaõiguslik leping, millega üks pool on võtnud teatud tähtajalise kohustuse ja ka vastutuse tagajärgede eest, kui kohustus jääb nõuetekohaselt täitmata. Kaebaja peaks tõendama, miks oli viivisenõue kaebajat kahjustav ja ebamõistlikult suur. 21.09.2005 kohtule tehtud avaldus sissenõude pööramise viisi määramiseks kinnisasjale ei saanud olla täiturile esitatud kaebuse sisuks, mille osas täitur 07.12.2005 otsuse tegi. Pigem võiks selleks toiminguks olla täituri poolt 10.11.2005 koostatud täitekutse täitetoimingust teatamine, milles täitur on välja arvestanud kokkuleppest tuleneva viivise suuruse ja selle kostjale teatavaks teinud. Esitatud avaldus ja selles tehtud viide viivistele ei saanud olla kaebuse sisuks ka sel põhjusel, et selleks ajaks oli enam kui pool põhinõudest täitmata ja kinnisasja müüki taotles sissenõudja eelkõige just selle tõttu.
3.K. E leidis lisaks vastustaja esitatule, et antud juhul tuleneb kohustus tasuda 10 protsenti viivist seadusest, mitte tehingust, mistõttu on viited TsÜS §-dele 86 ja 87 ning riigikohtu lahendile asjakohatud.
4.Tartu Maakohus rahuldas 10.04.2006 määrusega kaebuse osaliselt ning tühistas kohtutäitur J. Rumjantseva poolt täitemenetluses tehtud otsuse nr 189/2005/167 ja jätkas täitemenetlust. Määruse kohaselt on täitemenetluses tehtud otsus nr 189/2005/167 tühine, kuna sisuliselt on kaebus kohtutäituri poolt läbi vaatamata jäetud, sellist võimalust täitemenetluse seadustik aga ette ei näe. Kaebaja seisukoht, et 10-protsendist viivist ei saa nõuda, kuna seadus, mille alusel leping sõlmiti, ei ole praegusel ajal kehtiv, on ekslik. Eesti õigusruumis kehtib õiguspärase ootuse põhimõte, mille kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtud muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik (Riigikohtu otsus nr III-4/A-5/94). Seega teataval ajahetkel sõlmitud lepingute suhtes kehtib vastaval ajahetkel kehtinud seadus. Seadusemuudatused ei saa tuua kaasa muudatusi lepingutes. Seega on kokkuleppes sisalduv viivisetingimus seaduspärane. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-66-05 seisab, et ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning olla seetõttu tühine. Võlausaldaja õigused oma lepingujärgse leppetrahvinõude sissenõudmisel ei ole siiski piiramatud. Üldisest hea usu põhimõttest (VÕS § 6 lg 1) tuleneb võlausaldajale kohustus oma
õigusi mitte kuritarvitada. Oleks lepingutingimustest nähtunud, et võlausaldaja oma privilegeeritud seisust ära kasutab, olnuks kohtul põhjust viivise vähendamist kaaluda. Käesoleval juhul aga on tegemist seaduses sätestatud tingimuse lisamisega pooltevahelisse lepingusse, seega ei saa tegu olla pahatahtlikkusega, vastuoluga seadusega ega heade kommetega, vaid lubatud standardse tingimusega, mis on praktikas laialt kasutusel. Kohus ei nõustunud ka kaebaja seisukohaga, et tegu ei ole võlaõigusliku lepinguga. Asjaolu, et leping on sõlmitud kohtutäituri juures, ei muuda selle olemust. Lepingu poolteks on kaebaja ja puudutatud isik ning lepingu esemeks nimetatud poolte vaheline võlasuhe, seega on tegu võlaõigusliku kokkuleppega. Võlgnik on vabatahtlikult lepingu sõlminud ning sellele omakäeliselt alla kirjutanud. Eelnevast tulenevalt on pooltevahelises kokkuleppes sisalduv viivise määr seaduspärane ja mõistlik. Seetõttu puudub alus täitemenetluse lõpetamiseks.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
5.M. K taotleb määruskaebuses maakohtu määruse tühistamist osas, millega jätkati täitemenetlust täiteasjas nr 189/2005/167. Määruskaebuse põhjendused: 1) Täitemenetlust ei saa jätkata, sest võlgnik on võlgnevuse (põhivõlgnevus, viivised, kohtutäituri tasu) tasunud. Täitemenetluse jätkamise välistab TMS § 48 lg 1 p 2, mille kohaselt, kui sissenõudja nõue on rahuldatud, lõpetab kohtutäitur täitemenetluse. 2) Võlasumma perioodilise tasumise kokkulepe on täitemenetluses koostatud akt, mis ei ole võlaõiguslik kokkulepe. Antud dokument on koostatud kohtutäituri poolt TMS (eelmise redaktsiooni) § 29 lg 3 alusel ning selle sätte kohaselt on kohtutäitur antud dokumendi koostamisega teostanud esialgseid toiminguid täitemenetluses. Kohus ei ole viidanud ühelegi seaduslikule alusele, millest nähtuks, et tegemist on võlaõigusliku kokkuleppega. Kaebaja viitab VÕS § 2 lg 1 ja § 8 lg 1 ning leiab, et vaidlusalusest kokkuleppest ei tulene poolte õigusi ja kohustusi. Õiguste ja kohustuste aluseks on kohtuotsus. TMS § 1 lg 1 p 1 kohaselt algatati kohtuotsuse kui täitedokumendi alusel täitemenetlus. Antud dokumenti on lisatud TMS § 30 (mis on nüüdseks kehtetu), mis sätestab kohtutäiturile õiguse arvestada viivist. Kui võlasumma perioodilise tasumise kokkulepe ei ole võlaõiguslik kokkulepe, siis nimetatud sätet ei saa käsitleda kokkuleppena. Kokkulepe kui selline hõlmab aktis vaid tähtaegades kokku leppimist. Kokkuleppe sõlmimiseks on vajalik poolte tahe milleski kokku leppida ning vastavalt TsÜS § 67 lg 1 väljendub see tahteavalduses. Kuna TMS § 30, millest tuleneb kohtutäituri õigus teatud tegevuseks, välistab sellest erineva kokkuleppe, ei olegi pooltel võimalik midagi kokku leppida. See omakorda lükkab ümber kohtu seisukoha kokkuleppe vabatahtlikkuse kohta selles tingimuses. Antud juhul seisneb poolte õiguspärane ootus selles, et täidetaks poolte tahet ja sellest tulenev kokkulepe. See on aga täidetud, sest võlgnik on võlgnevuse tasunud. Õiguspärase ootuse ning lepingu kohustuslikkuse seisukohalt ei muudaks seadusandja tahte muutmine lepingutingimust tühiseks juhul, kui tegemist oleks poolte kohustusi puudutavate ehk lepingu sisuks olevate tingimusega. TMS § 30 nimetatud tingimuse näol on tegemist kohtutäituri õigusega midagi sooritada. Samas ei ole kohtutäitur kokkuleppe pooleks, vaid koostajaks ning temapoolsed sooritused ei hõlma lepingu täitmist, vaid tema enda õiguse realiseerimist. Seega TMS § 30 ei hõlma poolte tahet (ja ei ole seetõttu kokkuleppe osaks) ning sellest tuleneb võimalus aktis sisalduv tingimus arvestamata jätta. Käesolevaga on selgunud, et see tingimus ei hõlma ka seadusandja tahet. Seetõttu kaob tingimusel igasugune mõte ja õigustus.
Antud viivisenõude täitmine on seadusevastane, kuna täitemenetlus saab toimuda üksnes kehtiva seaduse alusel. Kuna norm puudub, ei ole võimalik täitemenetlust selles osas jätkata. 3) Põhjus, miks TMS § 30 on kaotatud, on õiglane. Kui viivis on liigselt kahjustav, on õigustühine nii kokkulepe kui seadus. Ka seadusandja on selle sätte õigustühisust mõistnud ning seetõttu antud normi kaotanud. Viivist arvestades tuleb lähtuda võlgnikust ning samuti hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Kohus ei ole oma seisukohta, et viivisemäär on mõistlik, piisavalt põhistanud. Esiteks ei ole põhjendatud, kuidas saab mõistlik olla viivisemäär, mis juba aastaga ületab võlgnetava summa. Samuti kui võlausaldaja saab vähem kui aasta jooksul oma võla tagasi ligikaudu poole suuremas ulatuses, osutub ta vägagi privilegeerituks. Teiseks ei ole kohus arvestanud võlgniku isikut. Konto väljavõttest nähtub, et kaebaja on püüdnud võlgnevust tasuda. Nii kui tema kontole on suurem rahasumma laekunud, on ta selle kohe kohtutäiturile tasunud. Kuna tasutud summad ei ole olnud väiksed ning on hõlmanud olulise osa võlgniku sissetulekust, tuleks võlgniku isikust lähtudes arvestada, et ta on täitnud oma kohustust sellises ulatuses, nagu temalt mõistlik oodata oli. Asjaolu, et kohus, kes oli pädev viivisenõuet vähendama, jättis selle õigustamatult tegemata, on täiendavaks põhjuseks, miks kaebaja kohtu seisukohaga ei nõustu.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
6.Kohtutäitur J. Rumjantseva taotleb määruskaebuse rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt on võlasumma perioodilise tasumise kokkulepe võlaõiguslik lepe, millega võlgnik on endale võtnud kohustuse teatava toimingu tegemiseks täitemenetluse käigus ja ühtlasi ka vastutuse kokkuleppe mittenõuetekohase täitmisel tagajärgede eest. Täitedokumendiks täitemenetluse seadustiku alusel saab antud nõudes olla kohtuotsus, millest tulenevad kohustused on kaebaja täitnud, kuid kuna viiviste sissenõudmine 01.04.2005 kokkuleppe alusel toimub kohtuotsuse täitmiseks algatatud täitemenetluse käigus ja kehtinud seaduse alusel, siis ei saa toodud asjaolud olla iseenesest menetluse lõpetamise aluseks. Kokkuleppe sõlmimise ajal oli sissenõudja ootus, et nõue täidetakse 2005 aprillikuu jooksul täielikult. Sissenõudja ootus oli suunatud ka sellele, et kui ta ei saa oma raha ettenähtud ajaks, on tal õigus viivistele iga kuu eest, millega võlgnik on viivitanud oma kohustuse täitmisega. Normi järgi arvestab viivised kohtutäitur, kuid praktikas oli siiski vajalik ka sissenõudja sellekohane teade (avaldus). Mis puudutab sõlmitud dokumendi sisu ja vormi, siis kohtutäitur kasutab vastavalt kohtutäiturimäärustikule justiitsministri poolt kinnitatud dokumente, ka antud kokkulepe oli seda ja lõik, mis puudutab viivise arvestamist, oli kokkuleppesse kirjutatud täituri omapoolse aktiivsuseta. Samas oli just see punkt kokkuleppe sõlmimiseks sissenõudja jaoks oluline. Tema oli see, kes andis oma nõusoleku talle kohtuotsusega väljamõistetud rahade hilisemaks saamiseks. Võlgnik pidanuks antud lahendi täitma koheselt esimesel võimalusel, faktiliselt aga oli sunnitud tegema seda sundtäitmise käigus. Viide, et kuna puudub norm, siis ei saa täitur menetlust jätkata, ei ole kohane. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadus sätestab, et selle seaduse jõustumise ajaks alustatud täitemenetlus viiakse läbi ka nende täitedokumentide alusel, mida täitemenetluse seadustiku alusel täita ei saa. K. E poolt täitmisele antud kohtuotsuse täitmisega seoses loodud perioodilise tasumise kokkulepe on see dokument, milline põhimõtteliselt kuulub ka täitmisele. Rakendussätted ei sätesta, et enne 01.01.2006 täitemenetluse käigus loodud ja menetlusosaliste poolt allkirjastatud võlasumma perioodilise tasumise kokkulepped ja viiviste nõudmine ei kuulu täitmisele.
7.K. E vaidleb määruskaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on maakohus ammendavalt selgitanud, miks kõnealune kokkulepe on võlaõiguslik. TMS eelmise redaktsiooni § 30 sätestatud viivis on sissenõudja seadusest
tulenev õiguskaitsevahend kokkuleppe rikkumise puhuks ning kohtutäituril on kohustus seda arvestada ja täita. On arusaamatu, kuidas saaks see olla kohtutäituri õigus, kuivõrd kokkuleppe rikkumisega kannab kahju sissenõudja, mitte täitur. Antud viivise määr on õiglane ning antud juhul ainus toimiv tagatis, et kogu kohtumenetluse jooksul pahauskselt käitunud võlgnik oma võla lõpuks tasuks. Sõlmitud võla perioodilise tasumise kokkulepe on seaduslik ja kehtiv ning puudub igasugune alus seda vaidlustada. Seega puudub alus täitemenetluse lõpetamiseks, sest võlgnik ei ole oma kohustusi täielikult täitnud ning sellest johtuvalt ei ole täitemenetlus asjas lõpule viidud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse põhjendused ei anna alust määruse muutmiseks ega tühistamiseks. Võlgniku vastutuse täitedokumendi täitmisest kõrvalehoidumise eest sätestas kuni 01.01.2006 kehtinud TMS § 30, mille lg 1 kohaselt, kui võlgnik ei tasu kokkuleppe alusel igakuiselt tasumisele kuuluvaid summasid, arvestab kohtutäitur igakuulisele tasumata summale juurde 10 protsenti viivist iga tasumata kuu eest ning see nõutakse sisse võlgnikult sissenõudja kasuks. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud säte andis täiturile õiguse nimetatud suuruses viivise sissenõudmiseks seadusest tulenevalt, seega sõltumata asjaolust, kas nimetatud viivise määr oli märgitud ka kokkuleppes, mis võlgniku ja võlausaldaja vahel sõlmiti võla tasumiseks perioodiliste maksetena. Kohtutäitur on õigesti lähtunud Tsiviilkohtumenetluse ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 11 lg 1 esimesest lausest, mille kohaselt käesoleva seaduse ajaks alustatud täitemenetlus viiakse läbi ka nende täitedokumentide alusel, mida täitemenetluse seadustiku alusel täita ei saa. Määruskaebuse esitaja viide TMS § 48 lg 1 p 2, ei ole asjakohane, kuna sissenõudjal on õigus kuni 01.01.1006 kehtinud TMS § 30 alusel nõuda ka lisaks põhinõudele ning menetluskuludele viivist, siis ei olnud sissenõudja nõue veel täies ulatuses rahuldatud.
01.01.2006 alates kehtiv Täitemenetluse seadustik ei sätesta viivise määra täitmisega viivitamise eest, kuid sama küsimust reguleerib TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 461 lg 4, mille kohaselt kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja intressi, välja arvatud viivise summalt arvestatakse kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses, kui kohtulahendis ei ole viivisesummat teisti määratud või teisiti ei tulene lahendist endast. Eeltoodust tuleneb, et ka pärast 01.01.2006 tuleb võlgnikul täitmisega viivitamise korral maksta viivist, ning see võib olla ka suurem kui VÕS § 113 lg 1 sätestatud määr. Ringkonnakohus leiab, et võlausaldaja õigus viivist saada on põhjendatud, kuna viivise väljamõistmise küsimus saab tekkida üksnes jõustunud kohtulahendi alusel täitmisele pööratud nõude täitmisega viivitamise korral. Seega saab kohaldatud 10 % viivist käsitleda täiendava iseloomuga tagamisvahendina. Ringkonnakohus leiab, et nii kokkuleppest kui seadusest tulenevat viivise määra saab kohus vähendada, kui vähendamise aluseks olevad asjaolud on võlgniku poolt esitatud. Samas märgib ringkonnakohus, et käesolevas asjas ei ole esitatud asjaolusid, mis annaksid aluse viivist vähendada.
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.