2.Välja mõista ET-lt menetluskulude hüvitis 360 eurot ÜL kasuks.
3.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb ET-l tasuda ÜL-le kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.ET esitas 30.09.2015 Harju Maakohtule hagi ÜL vastu 20 000 euro saamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt elasid hageja ja kostja ajavahemikel 1979-1982 ja 1987-2011 koos aadressil XXX, Tallinnas. Hageja ja kostja olid abielus 26.04.1980-16.02.2011. Kuni 1994.a kuulus kinnistu kostja isale EL-le, mille järel sai pärimise teel kinnistu omanikuks kostja ema S-LL. Kostja päris kinnistu 2001.a.
3.Kuna kinnistul olid poolte sinna elama asumisel vana elamiskõlbmatu elumaja ja puukuur, ehitasid pooled koos uue elamu. Aastatel 1980-1982 valmisid uue elamu esimese korruse kaks tuba ja esik. Seoses sellega kandis hageja kulusid vähemalt 15 000 eurot, mis kulus ehitusmaterjalide ostmisele, materjalide transportimisele, hoone ehitamisele ja viimistlemisele. Elamu teisele korrusele tubade ehitamisega seoses kandis hageja kulutusi vähemalt 8000 eurot, mis kulus puitlaudade, sarikate ja katuse ehitamiseks vajaliku puitmaterjali hankimisele ja transpordile. Aastatel 1997-1998 ehitas hageja elamu teisele korrusele veel ühe toa, millega seoses kandis kulutusi rohkem kui 2000 eurot. Aastatel 1994-2000 ehitas hageja kõrvalhoone, millega seoses kandis kulutusi enam kui 22 000 eurot.
4.Hageja osales ka kasvuhoone teisaldamisel, ehitas puidust piirdeaia ja tegi muid igaaastaseid vajalikke remonditöid kinnistul, millele kulutas 2000 eurot aastas ehk 27 aasta jooksul kokku 54 000 eurot. Kokku on hageja seoses kinnistul tehtud ehitustöödega kandnud kulusid vähemalt 101 000 eurot.
5.2010.a ekspertarvamuse kohaselt on kinnistu väärtus koos abihoonetega 164 892 eurot. Hageja ehitatud kõrvalhoone ja teisele korrusele lisaks ehitatud toad moodustavad sellest umbes 1/5 ehk 32 978 eurot.
6.Hageja palub kostjal hüvitada talle 20 000 eurot, so kinnistul tehtud ehitustööde ja kantud kulutuste maksumus, mille tulemusel kinnistu väärtus suurenes vähemalt 32 978 euro võrra. Kostja kinnitas korduvalt, et tasub hagejale 10 aasta jooksul iga aasta 2000 eurot, kokku 20 000 eurot, sh 28.02.2014 e-kirjas, kuid ei ole seda teinud. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
8.Kuna hageja nõuab kulutuste hüvitamist, mis tehti elamus aastatel 1980-1982 ja 1994-2000, on hageja nõue aegunud. Kostja omandas kinnisasja oma emalt pärimise teel 14.12.2001,
hageja ei esitanud pärast seda kostja vastu nõuet. Hageja ei esitanud nõudeid ka kostja vanemate vastu.
9.Hageja nõue ja nõude aluseks olevad asjaolud on alusetud ja põhjendamata. Pooled abiellusid 26.04.1980 ja elasid kostja vanemate juures 1980-1982 ja 1987 kuni kooselu lõpuni 2006. Kostja oli seejärel sunnitud elama üürikorteris. Hageja vabastas 2011.a elamu kohtulahendi alusel. Maja ostis kostja isa 1978.a, koostas elamu ja kõrvalhoonete rekonstrueerimisprojekti ja alustas ehitust. Tegemist oli kostja vanemate projekti ja ehitusega enne poolte abielu ja elamist kostja vanemate juures. Pooled ei ole kostja vanematele maja ega kõrvalhoonet ehitanud ega sellesse oma vahendeid paigutanud. Poolte sissetulek oli väga tagasihoidlik. Et pooled abistasid kostja vanemaid, ei anna alust hageja nõude rahuldamiseks.
10.Nõue on ilmselget põhjendamatu. Hageja ei ole oma väidete kinnituseks esitanud ühtegi tõendit. Hageja väidetud kulutuste suurus on ebaõige.
11.Kui kostja isa 18.01.1994 suri, olid elamu ja kõrvalhoone valminud. 19.12.1997 erastas kinnistu kostja ema oma vahenditega ja tal olid vajalikud vahendid kinnistu ja elamu hooldamiseks. Pooled teostasid elamus ise vaid nende kasutuses olnud ruumide sanitaarremonti, mis oli aastaks 2011 täielikult amortiseerunud. Arusaamatu on väide igaaastastest remonttöödest 27a vältel maksumusega 2000 eurot aastas.
12.Kuna pooled olid abielus, kuulusid hageja väidetud rahalised vahendid poolte ühisvara hulka.
13.Kuna kostja omandas väidetavalt hageja arvelt vara enne 01.07.2002, tuleb kohaldada ENSV TsK § 477 sätteid. Selle nõude aluseks ei saa olla 2010.a ekspertarvamus ehitiste ja kinnistu maksumuse kohta. VÕS § 1042 alusel ei saa välja mõista ehitise väärtust ehitusmaksumuse alusel käesoleval ajal, vaid kulutuste hüvitamise aluseks ja piirmääraks on konkreetselt tehtud kulutused. Esimese astme kohtu otsus
14.Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 1800 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras.
15.Vaidlust ei ole asjaolude üle, et pooled olid abielus 26.04.1980-16.02.2011; kostja isa EL ostis XXX, Tallinn elamu 04.07.1979; EL suri 18.01.1994, mille järel sai pärimise teel omanikuks kostja ema S-LL; 19.12.1997 erastas kostja ema kinnistu; kostja omandas kinnistu pärimise teel 14.12.2001; pooled elasid XXX, Tallinnas perioodil 1980-1982 ja 1987-2006; 2006-2011 elas kinnistul vaid hageja. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja andis võlatunnistuse 20 000 euro kohta.
16.Hageja ei tõendanud kostja poolt kehtiva võlatunnistuse andmist. Kostja 28.02.2013, 29.11.2011, 12.12.2011, 10.01.2012, 04.02.2012 e-kirjade puhul ei ole tegemist võlatunnistusega. E-kirjadest ei nähtu kostja selge tahe võlatunnistuse andmiseks. Kostja tõi oma 28.02.2013 e-kirjas välja, et kaalub oma varasemat surve all avaldatud mõtet ja mõtleb 2011 novembrikuu seisukoha üle. Kostja eitab võlatunnistuse andmist. E-kirjadest võib aru saada, et pooled pidasid läbirääkimisi kohtuväliseks kokkuleppe saavutamiseks. Kompromissiläbirääkimistest ei saa tuletada kostja soovi anda võlatunnistus.
17.Kui käsitleda kostja e-kirju võlatunnistusena, on need kehtetud kirjaliku vorminõude järgimata jätmise tõttu. Võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole
sätestatud teisiti (VÕS § 30 lg 2). Kirjalik vorm tähendab võlatunnistuse puhul kirjalikku dokumenti, millele on kohustatud pool andnud allkirja. Kirjaliku vorminõude järgimata jätmine toob kaasa võlatunnistuse tühisuse, va kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Käesoleval juhul ei ole kostja e-kirjad kostja kui kohustatud isiku poolt allkirjastatud.
18.Hageja teatas 08.07.2016, et tema nõude alus on võlatunnistus ja kinnitas seda ka 13.09.2016 istungil. TsMS § 4 lg 2 ja § 5 lg 1 alusel ei hinda kohus muid hageja võimalikke nõude aluseid. Apellatsioonkaebus
19.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
20.Maakohtu otsus põhineb maakohtu materiaalõiguse (VÕS § 30, TsÜS § 69, § 72 ja § 75) ja menetlusõiguse (TsMS § 5, § 230, § 232, § 236, § 238, § 251 ja § 436) normide rikkumisel, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti, kui leidis, et kostja e-kirjade näol ei ole tegemist võlatunnistusega. Kostja tunnistas e-kirjades selgelt kohustust tasuda hagejale 10 aasta jooksul 20 000 eurot. Kirjadest tuleneb kostja selge tahteavaldus.
21.Maakohus leidis ebaõigesti, et tegemist ei ole võlatunnistusega, kuna 28.03.2013 e-kirjas sisaldub sõna „mõtlen“. See sõna on ainult ühes e-kirjas, samas tunnistas kostja võlga viies erineval ajal saadetud e-kirjas. Sõna „mõtlen“ ei seondu e-kirja tekstis raha maksmise kohustuse tunnistamisega, kostja arutleb hoopis selle üle, miks ta pidi hüvitise maksmiseks hagejalt aega juurde paluma.
22.Võlatunnistuses sisalduvat tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt kostja tahtele ja hageja arusaamale sellest. Hageja kinnitas vande all, et ta tegi kostja kinnistul suures ulatuses ehitus- ja remonttöid. Kostja kinnitas vande all, et ta püüdis hagejaga jõuda kokkuleppele kinnistul tehtud tööde hüvitamise osas. Kostja ütlustest nähtub, et kinnistul töötasid kõik pereliikmed, sh hageja. Kostja ütles, et on hüvitist kaalunud ja rääkinud erinevatest variantidest. Seega on e-kirjades sisalduv lubadus kostja tahteavaldus hageja rahaliste kulutuste ja tööaja hüvitamiseks. Kohus tõlgendas tahteavaldust erinevalt kostja tahtest ja hageja arusaamast, millega kohaldas ebaõigesti TsÜS § 75 lg-t 1 ja rikkus TsMS § 436.
23.Maakohus leidis ebaõigesti, et e-kirjad ei vasta seaduses sätestatud võlatunnistuse vorminõuetele ja kohaldas ebaõigesti VÕS § 30, mis sätestab üksnes konstitutiivse võlatunnistuse vorminõude. Otsusest ei nähtu, kas kohus kvalifitseeris e-kirjades sisalduva võlatunnistuse konstitutiivse või deklaratiivsena. Kuna deklaratiivsele võlatunnistusele ei näe seadus ette vorminõuet, kohaldatakse sellele üldist vormivabaduse põhimõtet. Järelikult on võlatunnistus kehtiv ka kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja hageja on kostja võlatunnistuse andmise tõendanud. Kuna kostja antud võlatunnistus pöörab ümber tõendamiskoormise, ei pea hageja tõendama kulutuste tegemist ega tehtud kulutuste täpset suurust.
24.Maakohtu järeldus, et kostja eitas kogu menetluse kestel võlatunnistuse andmist, on ebaõige ja vastuolus poolte avaldustega. Kostja ei ole menetluse jooksul kordagi eitanud võlatunnistuse andmist ega selle aluseks olevaid asjaolusid. Kohus rikkus TsMS §-s 5 sätestatut. Isegi kui kostja esindaja istungil väitis, et kostja ei ole võlatunnistust andnud, siis on see ebaoluline, kuna see on vastuolus kostja enda vande all antud ütlustega.
25.Kohus jättis ebaõigesti rahuldamata hageja taotluse Henno Sildveeri tunnistajana ülekuulamiseks põhjendusega, et taotluses toodud asjaolud ei oma asja lahendamisel tähtsust. Käesolevas vaidluses on väga olulised asjaolud, mis puudutavad kinnistul tehtud töid ja kulutatud raha. Kuna hageja ei ole ehitamise perioodist säilitanud tšekke ega muid dokumentaalseid tõendeid, saab neid asjaolusid tõendada poolte endise naabri ütlustega. Naaber osales ehitustöödel, nägi poolte igapäevatoimetusi, on poolte hea tuttav ja teadlik poolte suhete halvenemise perioodil toimunust. Maakohus rikkus TsMS § 230 lg-d 1 ja 2 ning § 238 lg-t 1, kuna jättis hagi rahuldamata, olles samas poolelt võtnud ära võimaluse esitada tõendeid oma tõendamiskoormuse täitmiseks. Kohus ise kohustas hagejat täiendavaid tõendeid esitama. Hageja ei soovi tunnistaja ülekuulamist ringkonnakohutus, kuna kostja andis vande all hageja väiteid kinnitavaid ütlusi. Siiski on tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega. Vastus apellatsioonkaebusele
26.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
27.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ja maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi.
28.Maakohus tuvastas ja apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud asjaolusid, et pooled olid abielus 26.04.1980-16.02.2011; kostja isa EL ostis XXX, Tallinn elamu 04.07.1979; EL suri 18.01.1994, mille järel sai pärimise teel omanikuks kostja ema S-LL; 19.12.1997 erastas kostja ema kinnistu; kostja omandas kinnistu pärimise teel 14.12.2001; pooled elasid XXX, Tallinnas perioodil 1980-1982 ja 1987-2006; 2006-2011 elas kinnistul vaid hageja.
29.Pooltel on jätkuvalt vaidlus selle üle, kas kostja on andnud võlatunnistuse, millega võttis endale kohustuse tasuda hagejale kinnistul tehtud ehitustööde eest 20 000 eurot.
30.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kostja ei ole 29.11.2011, 12.12.2011, 10.01.2012, 04.02.2012 ja 28.02.2013 e-kirjades võlatunnistust andnud. 29.11.2011 e-kirjas on kostja märkinud, et ta teeb ettepaneku, et maksab hagejale 10 aasta jooksul igal aastal 2000 eurot (I kd lk 169). 12.12.2011, 10.01.2012 ja 04.02.2012 e-kirjades on kostja märkinud, et kordab novembrilõpu seisukohta, st 29.11.2011 e-kirjas märgitud ettepanekut (I kd lk 170-172). 28.02.2013 e-kirjas märkis kostja, et kaalub oma varasemat surve all esitatud mõtet ja 2011. novembrilõpu seisukohta ning mõtleb (I kd lk 36). Hageja ei ole esitanud kohtule oma vastuseid nendele e-kirjadele, kuid kostja poolt saadetud e-kirjade sisu hinnates saab teha järelduse, et pooled pidasid läbirääkimisi summa üle, mille kostja võiks hagejale maksta. Seda, mille eest võiks kostja hagejale raha maksta, kirjadest ja muust asja materjalist ei nähtu. Kostja on kasutanud eelmärgitud e-kirjades sõnu „teen ettepaneku“, „kaalun“, „mõtlen“, mistõttu ei saa teha järeldust selle kohta, et pooled oleks saavutanud raha tasumise osas kokkuleppe ja kostja oleks võtnud endale mingi kindla summa tasumise kohustuse. Nende sõnade alusel ei saa teha järeldust, et kaalumise ja mõtlemise all oli üksnes raha maksmise aeg, nagu hageja apellatsioonkaebuses väidab. Maakohus leidis õigesti, et e-kirjadest ei nähtu kostja selge tahe võlatunnistuse andmiseks, st raha tasumise kohustuse võtmiseks.
31.Asja materjaliga ei ole kooskõlas apellatsioonkaebuse väide, et kostja tahteavaldus võlatunnistuse andmiseks on tõendatud tema vande all antud seletusega. Maakohus märkis
otsuses õigesti, et kostja eitab võlatunnistuse andmist. Kostja kinnitas vande all, et ehitustööde eest ei ole ta lubanud hagejale tasuda, ta on kaalunud hagejale üldiselt raha maksmist ja kaalumisel oli ka muid variante (II kd lk 30 pöördel). Seega ei saa ka kostja seletuse alusel teha järeldust kindla sisuga tahteavalduse tegemise kohta. Maakohus ei kohaldanud TsÜS § 75 lg-t 1 ebaõigesti, nagu hageja apellatsioonkaebuses leiab.
32.Kuna maakohus tuvastas, et kostja ei ole võlatunnistust andnud, on alusetu hageja etteheide, et kohus ei andnud hinnangut sellele, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega. Võlatunnistuse puudumise tõttu on aga asjakohatu maakohtu käsitlus võlatunnistuse vorminõuete kohta ja sellekohased põhjendused tuleb jätta otsusest välja.
33.Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus menetlusnorme, kui jättis hageja taotluse tunnistaja HS tunnistajana ülekuulamiseks 28.06.2016 määrusega rahuldamata (I kd lk 163), kuigi maakohtu põhjendused on tulenevalt taotluse ebaselgusest ebapiisavad. Hageja märkis taotluses, et ta soovib tunnistaja HS ütlustega tõendada hagi aluseks olevaid asjaolusid (I kd lk 156). Taotluses ei ole põhjendatud, milliste konkreetsete asjas tähtsust omavate asjaolude tõendamiseks soovib hageja tunnistajat üle kuulata (TsMS § 236 lg 3). Üldsõnalised väited kinnistul tehtud tööde ja kulutatud raha kohta ei ole taotluse rahuldamiseks piisavad.
34.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
35.Kostja palus hagejalt välja mõista apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks 360 eurot (käibemaksuga). Menetluskulude nimekirja järgi on esindaja osutanud õigusabi järgmiselt: maakohtu otsusega tutvumine ja tutvustamine kliendile 1 tund, apellatsioonkaebusega tutvumine, analüüs ja vastuse koostamine 2 tundi. Esindaja tunnihind on 120 eurot (käibemaksuga).
36.Ringkonnakohus leiab, et esindaja tehtud toimingud on vajalikud ja põhjendatud ning ajakulu on mõistlik. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks 3x120 eurot, s.o kokku 360 eurot. Reet Allikvere