Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. juuni 2006 Tartu
Tsiviilasja number
2-05-17635
Tsiviilasi
OÜ Avoterm hagi väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 17. veebruari 2006 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Avoterm apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant-hageja: OÜ Avoterm, esindaja Avo Kangro
esindajad
Vastustaja-kostja: S.K. , esindaja Maiu Paloots
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 17. veebruari 2006 otsus muutmata. Apellandi apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta tema kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Edasikaebamise kord
S.K.
vastu
18 182.75
krooni
Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
kulutuste tegemist kostjale teatanud. Esmane pretensioon kostjale soojusenergia võlgnevuse kohta on esitatud 04.05.2005. Hageja poolt viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-101-03 on olnud olukord, kus kostjad on teenust tarbinud ja ei ole seda vaidlustanud, kuid vaidlus on tõusetunud esitatud nõude aluse üle. Käesolevas vaidluses ei ole aga kostja soojusenergiat tarbinud, mistõttu ei ole hageja viited nimetatud lahendile asjakohased. Hageja nõuab kostjalt õigusliku aluseta edastatud soojusenergiale tehtud kulude hüvitamist, kuid samas on seisukohal, et ta on soojusenergiat tootnud ja edastanud elamule kui tervikule. Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-111-04 on põhjalikult käsitletud võrguettevõtja poolt liitumislepingu ja soojusenergia müügilepingu sõlmimist ja Riigikohus on jõudnud järeldusele, et võrguettevõtja on kohustatud sõlmima soojuse müügilepingu üksnes korteriomanike või -valdajatega ühiselt või valitsejaga või korteriühistuga. Võrguettevõtjal on õigus sõlmida ka soojuse müügileping korteriomanikega eraldi, kuid taolisel juhul oleks lepingu rikkumise korral võrguettevõtja poolt õiguskaitsevahendite kasutamine raskendatud. Vaidlusalusel juhul ei ole hageja tõendanud, et ta oleks kostjaga kui korteriomanikuga sõlminud eraldi soojuse müügilepingu, mille korral ta võiks vaidlustatud summat nõuda kostjalt lepingu järgi. Soojatootjal on kohustus edastada soojust kuni tarbijapaigaldiseni (elamu soojasõlmeni). Edasine soojusenergia jaotamine, jagunemine ja arvestamine sõltub juba korteriomanike (-valdajate) omavahelistest kokkulepetest. elamu majandamiseks ei ole moodustatud korteriühistut, samuti puudub korteriomanike ühise tegutsemise leping või muu korteriomanike kokkulepe kulutuste kandmise kohta. Vastavalt AÕS §-le 75 lg 1 (ka KOS §-le 13 lg 1) kannab kaasomanik ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi vastavalt temale kuuluva osa suurusele. Eeltoodust tulenevalt võivad võimaliku nõude kostja vastu esitada kaasomanikud.
4) on ebaõige maakohtu seisukoht, et nõuet kostja vastu ei saa esitada mitte hageja (apellant), vaid ainult teised kaasomanikud. Teised kaasomanikud pole teinud kulutusi hoone kütmiseks, s.t puudub nõude alus. Apellanti ei teavitatud omavalitsuse ega ka korterite kaasomanike poolt ühestki asjaolust, mis oleks andnud võimaluse või pannud kohustuse jaotada soojusenergiat teistel alustel kui ehitisregistri andmebaasis märgitud osade suurusele. Võimaluse mitte soojusenergia eest tasuda oleks pidanud kostja ise looma, leppides selles teiste kaasomanikega eelnevalt kokku.
Vaidlustatud maakohtu otsusest nähtuvad kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Samuti on maakohus analüüsinud kõiki esitatud tõendeid ning põhjendanud, miks ta ei arvesta hageja väidetega. Apellandi väide, et maakohus on rikkunud TsMS § 442 lg 8 sätteid, ei ole põhjendatud. Maakohus on hinnanud kõiki esitatud tõendeid kogumis ja põhjendatult leidnud, et vastustaja ei ole alates 2000/2001 kütteperioodist soojusenergiat tarbinud. Apellandi seisukoht, et kuna pole teada, kus ja millal on tehtud vastustaja esitatud kaks fotot (t.l 66-67), siis ei tõenda need vastustaja väidet soojusenergia mittetarbimise kohta, võib olla iseenesest põhjendatud, kuid maakohtu järeldus apellandi nõude tõendamatuse kohta ei põhine nimetatud kahel fotol. Mõisaküla Linnavalitsuse arve, võlanõue ja tõend (t.l 68-70) kinnitavad vastustaja väidet, et 2000. aastal ühendas tookordne elamu haldaja vastustaja korteri vastustaja korteri all asuvast korterist nr 16 küttesüsteemist välja. Neid asjaolusid ei ole apellant ümber lükanud. Samuti tõendavad vastustaja vastuväiteid tema ja Mõisaküla Linnavalitsuse 27.01.2006 e-kirjad (t.l 118). Kui apellant oleks soovinud vastustaja tõendeid kummutada, siis oleks tal olnud ilma liigse ajakuluta võimalik tutvuda korterite nr 16 ja 18 küttesüsteemiga ning tõendada oma nõude põhjendatust. Kui apellant ei soovi kindlaks teha, millistesse küttekehadesse elamus soojusenergia jõuab (s.t kas vastustaja vastuväited on põhjendatud), siis sellega võtab ta võimaluse enda nõuet tõendada. Apellandi 17.03.2006 teatis (t.l 110) ei tõenda vastustaja poolt soojusenergia tarbimist 2002/2003, 2003/2004 ja 2004/2005 kütteperioodil, kuna vastustaja väitel oli tema korter 17.03.2006 uuesti soojavõrku ühendatud. Apellandi esitatud asjaolu nn osaluskoefitsiendi kasutamise kohta ning tõend selle kohta, kes küttis elamut 2001/2002 kütteperioodil, võivad olla põhjendatud, kuid need ei tõenda vastustaja poolt soojusenergia tarbimist 2002/2003, 2003/2004 ja 2004/2005 kütteperioodil ning seetõttu ei saa olla aluseks apellatsioonkaebuse rahuldamisele. Põhjendatud on apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti viidanud VÕS §-le 1042 lg 2 p 2. Nimetatud asjaolu ei ole aga aluseks kohtuotsuse tühistamisele ja apellatsioonkaebuse rahuldamisele. VÕS § 1042 lg 2 p 2 kohaldamine eeldab, et teisele isikule (vastustajale) on kulutusi tehtud ja viimane on seetõttu rikastunud. Nagu eespool märgitud, ei ole apellant tõendanud, et ta on teinud kulutusi vastustaja korterile ning seepärast polnud maakohtul põhjust VÕS § 1042 lg 2 p 2 kohaldamiseks. Vaidlustatud maakohtu otsusest ei tulene, et nõude vastustaja vastu saaksid esitada ainult elamu kaasomanikud. Maakohus on üksnes viidanud apellandi võimalusele sõlmida soojuse müügileping korteriühistu või –haldajaga. Sellisel juhul vastutaks soojatootja ees korteriühistu või –haldaja ning korteriomanikud vastutaksid omavahelistes suhetes vastavalt AÕS §-le 75 ja KOS §-le 13. Antud juhul ei ole apellant tõendanud, et vastustaja oleks tarbinud tema poolt väljastatud soojusenergiat (rikastunud tema arvel), ja seetõttu on maakohus jätnud apellandi nõude rahuldamata. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellandi menetluskulud (riigilõiv) tema kanda.
Andra Pärsimägi
Egon Konsand
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.