Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.03.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-10194
Tsiviilasi
OÜ 3 Step IT hagi AS Oskar LT vastu lepingust tuleneva võlgnevuse, viivise ja kahjuhüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.07.2016 otsus ja 04.01.2017 täiendav otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Oskar LT apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
10 915.09 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/kostja AS Oskar LT (registrikood 10372286), lepinguline esindaja v/adv abi Martin-Johannes Raude Vastustaja/hageja OÜ 3 Step IT (registrikood 10731756), lepinguline esindaja v/adv v/abi Veiko Vaske
Kohtuistungi toimumise aeg
08.03.2017
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 01.07.2016 otsus, mida täiendas 04.01.2017 otsus, jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellandi kanda.
Mõista AS-lt Oskar LT välja OÜ 3 Step IT kasuks apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks 2129.05 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda hüvitise suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.07.07.2015 hagis palus mõista kostjalt välja liisingulepingust tulenev maksete võlgnevus kokku 6584.27 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 4290.82 eurot ja kahjuhüvitis 40 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Nõude aluseks on poolte vahel 20.12.2013 sõlmitud kontoritehnika liisinguleping. Lepingu punkti 18 järgi on lepingu lahutamatuteks osadeks liisingulepingu üldtingimused (ÜT), vara üleandmise-vastuvõtu aktid ja kõik muud allkirjastatud lepingu lisad. Lepingu osaks ei ole poolte varasemad tahteavaldused ja kokkulepped. ÜT on olnud sama alates 2011.a. Kostja tasus kuni vaidlusaluste arveteni üleandmise perioodi makseid nii 2011. kui 2013.a lepingu alusel. Hageja kohustus andma üleandmise-vastuvõtu aktide alusel kostja kasutusse kontoritehnika. Kostja kohustus tasuma kokkulepitud tingimustel üleandmise perioodi makseid ja osamakseid. Kostja jättis osaliselt (5258.10 euro ulatuses) tasumata üleandmise perioodi makse 01.10.2014 arve alusel ja täielikult 31.12.2014 arve alusel.
3.Lepingu tingimused ega ÜT ei olnud kostjat kahjustavad, sest puudutasid lepingu põhilist eset (liisinguesemete kasutamise hinda; võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lõige 2). Pooled allkirjastasid liisingulepingu ja selle lisad ning tegid nende alusel koostööd, mistõttu ei saa kostja väide ÜT punkt 1.1 tühisuse kohta olla tõsiseltvõetav.
4.Üleandmise perioodi maksete suurus on arvutatud vastavalt lepingu punktile 1.3, selle lisaks oleva teenuste hinnakirjale ja ÜT punktile 1.1. Hageja arvestas arvete esitamisel Pohjola Finance AS-i baasintressi muutusega. Hageja genereeris kostjale Exceli kalkulaatori arvutamise käigu selgitamiseks. Kalkulaatorisse kehtiva baasintressi sisestamisel saab näha, mis tuleb maksekordajaks. 2012.a sai kostja maksed odavamalt, kui oli lepingus kokku lepitud, sest baasintress oli ekslikult arvesse võetud 0%-na. Nimetatu ei ole käsitletav lepingu muudatusena, sest ei olnud vormistatud lepingu punktis 15 kokkulepitud vormis kirjalikult. Tagantjärgi ümberarveldust hageja ei teinud. Vea avastamisel parandas hageja selle ettevõttesiseselt ning liisingumaksed olid esitatud arvestades kokkulepitud baasintressi. Kostja ei saanud eeldada, et hageja on muutnud lepingutingimusi.
5.Üleandmise periood algab ÜT kohaselt akti allkirjastamisest, mitte raha laekumisest müüjale. Pooled ei ole muudes kui liisingulepingus toodud tingimustes kokku leppinud. ÜT punkti 1.1 kohaselt on üleandmise periood ajavahemik, mis algab liisingueseme üleandmise päevast liisinguvõtjale ja lõpeb liisinguperioodi algusega.
6.Lepingu punktis 7.1 lepiti viivisemääraks kokku 0,25% päevas tähtajaks tasumata maksete summast. Lepingut muudetud ei ole. Kostja ei saanud eeldada, et hageja ei nõua viivist lepingujärgses määras.
7.Hageja kasutas kostjalt võlgnevuse sissenõudmiseks Creditreform Eesti OÜ inkassoteenust. Kostja ei tasunud hagejale lepingu alusel nõuetekohaselt, mistõttu tekkis hagejal kostja vastu nõudeõigus. Eelnevast tulenevalt nõuab hageja kostjalt VÕS § 1131 alusel sissenõudmiskulude hüvitamist 40 eurot. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Lepingust tulenev liisinguperiood jagunes kaheksaks ajavahemikuks. Iga ajavahemiku algusele eelnes liisingueseme üleandmise-vastuvõtu akti allkirjastamine ning üleandmise perioodi eest tasumisele kuuluva arve väljastamine liisinguandja poolt. Kostja tasus nõuetekohaselt kahe esimese liisinguperioodi eest. 01.10.2014 alanud kolmanda perioodi eest väljastatud arvelt nähtunud osamakse arvutus erines kahe eelneva perioodi arvutustest. Kostja tasus arve eelnevalt praktikas väljakujunenud arvutuspõhimõtete alusel. Samas pöördus kostja maksete kujunemisloogika väljaselgitamiseks hageja poole. Ka 01.01.2015 alanud neljanda perioodi eest väljastatud arvetel kujutatud summad ei vastanud poolte praktikas väljakujunenud arvutusmeetodile ja selle arve jättis kostja täies ulatuses tasumata.
9.Hageja peab välja tooma, kuidas ta arvestas tasu, mida ta hagis kostjalt nõuab ja peab oma arvutuskäigu siduma lepingu sätetega, mis on hageja arvutuskäigu aluseks. Hageja peab ka selgitama, miks ta ei kasutanud arvete esitamisel järjekindlalt samu põhimõtteid, vaid muutis neid ühepoolselt.
10.Pooltel puudus lepingu sõlmimisel ühene arusaam baasintressi kasutamisest. Baasintressi määr omab tähendust maksekordaja suuruse kindlakstegemisel. Nimelt tuleb lepingu ÜT punkti 1.1 kohaselt üleandmise perioodi makse arvutamisel võtta arvesse kolme suurust: 1) liisinguperioodi osamakse, 2) üleandmise perioodi pikkus ja 3) liisinguperioodi makseintervalli pikkus. Osamakse kujuneb liisingumaksekordaja ja liisingueseme soetusmaksumuse korrutisest. Maksekordaja sõltub lepingus määratlemata viisil Pohjola Finance Estonia AS-i baasintressist. See, kuidas arvutamisel baasintressi arvestatakse, ei ole lepingus kokku lepitud. Osamaksete kujunemise aluseks on lepingu erinevates osades välja toodud ebaühtlased osamakse kujunemise tingimused. Nii sisaldub osa arvutamistingimustest ÜT-s, teine osa lisas 4 (teenuste hinnakirjas) ning kolmas osa lepingudokumendis. Seejuures ei viita ükski dokument ühelegi arvutusviisile.
11.Hageja arusaam maksekordaja arvutamisest on vastuolus eelneva praktikaga. Lepinguosalised ei kasutanud läbivalt samasugust arvutusmeetodit, nagu vaidlusaluste arvete kalkuleerimisel aluseks võeti. 19.12.2013 lepingu ja kostja arusaamise kohaselt ka 16.12.2011 sõlmitud lepingu puhul kasutas hageja teistsuguseid arvutuspõhimõtteid. Hageja muutis ühepoolselt maksekordaja arvutamise põhimõtteid. Kostja ei vastuta lepingulises suhtes hageja väidetava eksimuse järel ilmnenud tagajärgede eest.
12.Sõltumata sellest, kuidas hinnata hageja arvutuskäiku majandusliku loogika aspektist, tuleb õiguslikult arvestada poolte vahel kujunenud praktikaga. Kostja hinnangul tekkis tal põhjendatud alus eeldada, et ka järgnevad arved väljastatakse kahel eelneval liisinguperioodil kasutatud arvutusmeetodite alusel. Tegemist on kaudsete tahteavaldustega saavutatud kokkuleppega väljakujunenud praktika järgimise kohta
tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lõike 3 alusel. Hageja poolt arvete väljastamisega ja kostja poolt nende arvete alusel osamaksete tasumisega saavutati kokkulepe, milles määratleti ära arvutusmeetod, mis kohustuse täitmise aluseks olevast lepingust seni puudus.
13.Kostja tõlgendas hageja tegevust vaidlusaluste arvete esitamisel pooltevahelise praktika muutmise katsena. Kostja muutmisega ei nõustunud. Hageja arvutuskäik ei ole ka loogiline. Samal ajal, kui vaidlusaluse lepingu alusel kasutatav baasintressi määr vähenes, kasvas hageja loogika kohaselt maksekordaja ja makse. Kui baasintressimäär langeb, peaksid langema mõlemad näitajad. Hageja arvestus ei rajane lepingul ega ole ka sisuliselt põhjendatav.
14.Pooled on üksmeelel, et üleandmise perioodi makse arvutamise tegurid on sätestatud liisingulepingu lahutamatuks lisaks olevas ÜT-s. Pooled ei ole lepingu sõlmimisel arvestamise tegureid ja põhimõtteid läbi rääkinud ning kostjal puudus võimalus mõjutada nende sisu. Seega on tegemist tüüptingimustega VÕS § 35 lõike 1 tähenduses, mis on lepingu koosseisu võetud muul põhjusel kui lepingupoole initsiatiivil. Kuna hinnakirjast ei tulene selgelt ühtegi konkreetset hinda ega arvutuskäiku, on osamakse arvutamise põhimõtte sätestamine sellisel kujul tüüptingimustes kostjat ebamõistlikult kahjustav. Juhul, kui kohus peaks lugema tüüptingimuse siiski kehtivaks, tuleb seda tõlgendada liisinguandja kahjuks.
15.Arvutuskäigu aluseks tuleb võtta ajavahemik akti allkirjastamisest kuni üleminekuperioodi lõpuni. Akti nr 043123-AD02-002-000 puhul tuleb arvestada 113 päevaga, kuivõrd raha laekus müüjale aktis nimetatust 5 päeva hiljem. Akt nr 043123AD02-003-000 allkirjastati 20.06.2014, ent lubatud summa laekus müüja arvele 27.06.2014. Kostja allkirjastas akti eeldusega, et raha akti alusel laekub müüjale allkirjastamise päeval. Hageja nimetatud põhimõtet ei järginud, rikkudes sellega oma kohustust tasuda õigeaegselt akti alusel müüjale. Perioodi pikkust tuleb arvestada raha laekumisest müüjale.
16.Arvetel oli märgitud viivise määraks 16%. Ka varem hageja esitatud arvetel oli märgitud viivise määraks 16%. Seega sai kostja eeldada, et hageja ei nõua viivist rohkem kui 16% aastas. Hageja tagantjärgi kõrgema viivise nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Esimese astme kohtu otsus
17.01.07.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja võlgnevuse 6584.27 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 4290.82 eurot ja kahjuhüvitise 40 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kohus mõistis kostjalt hagejale menetluskuluna välja õigusabikulu 4201.50 eurot ja viivise. 04.01.2017 täiendavas otsuses määras maakohus kindlaks täiendavalt tasumisele kuuluva menetlsukulud ehüvitise 1110.08 eurot.
18.Poolte seisukohtadest lähtuvalt ja kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lõikega 4 ei ole poolte vahel vaidlust selles, et hageja ja kostja vahel sõlmiti 20.12.2013 kontoritehnika liisinguleping. Lepingu punkti 18 järgi on lepingu lahutamatuteks osadeks liisinguleping, kontoritehnika liisingulepingu ÜT, vara üleandmise-vastuvõtu aktid ja kõik muud allkirjastatud lepingu lisad. Lisade kohaselt kohustus hageja andma kostja kasutusse kontoritehnika vara üleandmise-vastuvõtu aktide alusel. Lepingu punktis 2 leppisid pooled kokku liisinguperioodis 36 kuud (01.04.2014-01.04.2016) ja eseme üleandmise perioodis, mis vastavalt ÜT punktile 1.1
on ajavahemik, mis algab eseme üleandmise päevast liisinguvõtjale ja lõpeb liisinguperioodi algusega. Hageja esitas kostjale 16.09.2014 arve nr 512861 summas 6970.86 eurot. Arve nr 512861 koosnes kahe akti 043123-AD02-002-000 ja 043123AD02-003-000 üleminekuperioodist. Liisinguperiood algas mõlema puhul 01.10.2014 (tulenevalt lepingu punktist 2). Akt 043123-AD02-002-000 oli allkirjastatud kostja poolt 05.06.2014, seega algas liisinguperiood 01.10.2014. Akt 043123-AD02-003-000 oli allkirjastatud kostja poolt 05.06.2014, seega algas liisinguperiood 01.10.2014. Hageja esitas kostjale 10.12.2014 arve nr 513069 summas 1326.17 eurot. Arve koosnes kahe akti (043123-AD02-004-000 ja 043123-AD02-005-000) üleminekuperioodist algusega 01.01.2015. Kostja jättis tasumata arve nr 512861 5258.10 euro ulatuses ja arve nr 513069 täies ulatuses.
19.Hageja nõuab kostjalt liisingulepingust tuleneva kohustuse täitmist VÕS § 361 ja § 108 lõike 1 alusel. Vaidlust ei ole, et poolte vahel on kehtiv liisinguleping VÕS § 361 tähenduses ning et kostja on aktides 043123-AD02-002-000, 043123-AD02-003-000, 043123-AD02-004-000 ja 043123-AD02-005-000 märgitud tooted ja teenused vastu võtnud. Pooled vaidlevad, kas hagetavad arved koostati vastavuses 20.12.2013 lepinguga või muul viisil vastavalt kokkulepitud liisinguintressile.
20.Kohus võttis esmalt seisukoha, kas 20.12.2013 raamleping määras kindlaks liisingumaksekordaja suuruse. Selleks peab kohus lepingu tõlgendamise teel tegema kindlaks lepingu sisu. Lepingu tõlgendamise juhised on toodud VÕS §-s 29. Kohus viitas VÕS § 29 lõigetele 1, 4 ja 5. 20.12.2013 sõlmitud liisinguleping oli raamleping ega sätestanud kõiki üksikasjalikke lepingutingimusi, sh nt liisinguesemete koosseisu. Seega ei tulene kohtu arvates lepingu eesmärgist ja olemusest, et poolte kokkulepet peaks mõistma selliselt, et raamlepingus määratakse kindlaks maksekordaja suurus või selle igakordse arvutamise parameetrid.
21.Lepingu lisa 4 (t I kd lk 17) sätestas teenuste hinnakirja ning sellelt nähtus ka lepingu sõlmimise aegne maksekordaja. Samuti, et rendisumma arvutatakse maksekordajate alusel üleandmise-vastuvõtmise akti koostamise päeval. Maksekordaja arvutamise aluseks on üleandmise-vastuvõtmise akti koostamise päeval kehtiv 36 kuu Pohjola Finance Estonia AS baasintress. Ülaltoodud maksekordajate arvutamise aluseks on 19.12.2013 36 kuu Pohjola Finance Estonia AS baasintress, milleks on 0,875%.
22.Kohus leidis, et lisa 4 tekstist ei saa järeldada, et pooled määrasid kindlaks maksekordaja suuruse või selle igakordse arvutamise parameetrid. Lisast 4 võib siiski teha järelduse, et maksekordaja muutub sõltuvalt sellest, kuidas muutub 36 kuu Pohjola Finance Estonia AS baasintress. Samas ei saa lisast 4 järeldada, et baasintressi mõju maksekordajale oleks aritmeetiline (nt kui intress väheneb 0,5% võrra, siis ka maksekordaja väheneb 0,5 võrra). Hageja on istungitel korduvalt selgitanud, et tegelikkuses baasintressi mõju aritmeetiline ei olnud ning et baasintressi kõikumine mõjutas maksekordajat proportsionaalselt väga vähe.
23.Vaidlust ei ole, et hageja edastas kostjale Exceli kalkulaatori, mis võimaldas suvalise ajahetke seisuga maksekordajat arvestada, kuid kalkulaatorist ei ilmnenud siiski kõiki sisendeid ja nende omavahelisi proportsioone (vt eelistungi protokoll). Hageja väitel on viimane asjaolu tema ärisaladus ning seda ta klientidele esitada ei soovi.
24.Kohus asus seisukohale, et ka pooltevahelisest praktikast ei saa teha järeldust, et maksekordaja suuruse või selle igakordse arvutamise parameetrid olid kindlaks määratud
20.12.2013 lepingus. Lepingupoolte praktikas koostasid pooled iga tellimuse korral (mis võis koosneda mitmetest esemetest) esemete üleandmise-vastuvõtu akti, millelt nähtus eseme hind, osamakse, liisinguperioodi pikkus ja algus. Aktidelt maksekordajat ei nähtunud, kuid nähtus eseme hind ja osamakse ning nende kahe näitaja alusel võis maksekordaja tuletada.
25.Eelneva alusel asus kohus seisukohale, et 20.12.2013 raamlepingus ei määratud kindlaks maksekordaja suurust ega selle igakordse arvutamise parameetreid. Maksekordaja suurus määrati kindlaks aktides, seega ei saa kostja tugineda väitele, et maksekordaja ei vastanud 20.12.2013 liisingulepingule.
26.Kohus leidis, et kokkulepe, mille kohaselt rendisumma arvutatakse maksekordajate alusel üleandmise-vastuvõtmise akti koostamise päeval, kusjuures maksekordajat liisinguvõtjale ei avaldata, ei ole tüüptingimusena tühine ega heade kommete vastane. Lepingu kohaselt pärast akti koostamist maksekordaja enam liisinguperioodi kestel ei muutu. Seega oli liisinguvõtjal maksekordaja üle kontroll akti koostamisel olemas (ta võis lepingut mitte sõlmida), mis tähendab, et kordajat ei määranud ühepoolselt liisinguandja.
27.Kostja on esitanud väite, et hagejal ei ole õigus rakendada sellist maksekordajat nagu vaidlusalustel arvetel seetõttu, et enne rakendas ta märgatavalt väiksemat kordajat. Hageja on kostjale avaldanud, et arvestas algselt süsteemivea tõttu maksekordajat 0,50,8% võrra väiksemana. Viga tuli sellest, et valemis ei arvestatud baasintressi (t I kd lk 60-61). Kohus leidis, et kostja väide ei ole põhjendatud. Kuigi VÕS § 23 lõike 1 punkti 2 järgi võivad lepingupoolte kohustused tuleneda ka lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast, ei ole põhjendatud seisukoht, et hageja poolt ekslikult rakendatud maksekordaja muutus lepingupooltele siduvaks. Et raamleping maksekordajat kindlaks ei määranud, ei mõjutanud maksekordaja rakendamine raamlepingut. Toote ostmisel või liisimisel ei ole müüja või liisinguandja kohustatud pakkuma kliendile sama hinda või tingimusi, mis eelmises lepingus.
28.Hageja nõuab arvetel nr 512861 ja 513069 näidatud summades üleandmise perioodide makseid. ÜT punkti 1.1 järgi on üleandmise perioodi makse tasu vara kasutamise eest liisinguvõtja poolt üleandmise perioodi jooksul. Üleandmise perioodi makse saadakse üleandmise perioodi makse liisinguperioodi osamakse korrutamisel üleandmise perioodi pikkuse ja liisinguperioodi makseintervalli pikkuse jagatisega. Pärast liisingulepingu jõustumist ja vara üleandmise-vastuvõtu akti allkirjastamist liisingueseme vastuvõtmise kohta tasub liisinguvõtja liisinguandjale üleandmise perioodi makse liisinguandja esitatud arve alusel arvel näidatud tähtpäevaks. Vara üleandmise-vastuvõtu akti allakirjutamise hetkest lähevad liisinguvõtjale üle vara valdus ja juhusliku hävimise riisiko.
29.Kohus ei nõustunud ÜT punkti 1.1 alusel kostjaga, et üleandmise periood peaks algama mitte akti allkirjastamisest, vaid raha laekumisest müüjale või esemete reaalsest kättesaamisest. Lepingust, sh üldtingimuste punktist 1.1, selliseid tingimusi ei tulene.
30.Hageja on näidanud, et arvetel nr 512861 ja 513069 toodud summad vastavad üleandmise-vastuvõtu aktidele ning lepingu lisale 4. Aktil nr 043123-AD02-002-000 näidatud summa on kujunenud järgmiselt: aktil märgitud ostusumma: 32 999.76 eurot -> liisingumakse 3,047%x32 999.76= 1005.503x3kuud=3016.51 eurot (klapib summaga aktil väikese sendierinevusega). Akt oli allkirjastatud kostja poolt 05.06.2014, seega
algas vastavalt liisingulepingu punktile 2 liisinguperiood 01.10.2014. Alates akti allkirjastamisest kuni liisinguperioodi alguseni on 118 päeva (juuni: 26; juuli: 31; august: 31; september: 30). Päevarent: 1005.503/30=33.517 eurot päevas. Üleminekuperioodi makse seega 118x33.517=3955 eurot (kajastub arvel väikese sendierinevusega). Aktil nr 043123-AD02-003-000 näidatud summa kujunes järgmiselt: aktil märgitud ostusumma: 17 729 eurot -> liisingumakse 3,046% x 17 729 eurot = 540.02x3 kuud=1620.06 eurot (ühtib summaga aktil väikese sendierinevusega). Akt oli allkirjastatud kostja poolt 20.06.2014. Liisinguperiood varadele algas 01.10.2014. Alates akti allkirjastamisest kuni liisinguperioodi alguseni on 103 päeva (juuni: 11; juuli: 31; august: 31; september: 30). Päevarent: 540.02/30=18 eurot. Üleminekuperioodi makse: 103x18= 1854 eurot (ühtib summaga arvel väikese sendierinevusega).
31.Mõlema akti üleminekuperioodi makse suurus kokku on 3955+1854=5809 eurot, mis arvestades sendierinevust, vastab arvel nr 512861 näidatud summale 5809.05 eurot käibemaksuta ja 6970.86 eurot koos käibemaksuga. Analoogiliselt vastab arve nr 513069 aktidele 043123-AD02-004-000 ja 043123-AD02-005-000. Seega on hagejal õigus nõuda arvetel nr 512861 ja 513069 toodud summade tasumata osa 6584.27 eurot.
32.Kohus viitas VÕS § 113 lõikele 1. Liisingulepingu punktis 7.1 on kokku lepitud, et viivise määraks on 0,25% päevas liisinguvõtja poolt tähtajaks tasumata lepinguliste maksete summast. Kostja on leidnud, et hagejal ei ole hea usu põhimõttest tulenevalt õigus nõuda viivist suuremas määras kui 16% aastas. Vaidlust ei ole, et arvetel oli märgitud määraks 16%. Ka varem oli hageja esitatud arvetel märgitud viivise määraks 16%. Seega sai kostja enda väitel eeldada, et hageja ei nõua viivist rohkem kui 16% aastas. Kohus kostjaga ei nõustu. Nii nagu ei tekiks kostjale kohustust tasuda suuremat viivist kui arvetel oleks lepingulisest määrast suurem viivis, ei teki ka vastupidisel juhul õigust tugineda väiksemale viivisele. Saldoteatisi vms hageja antud juhul väljastanud ei ole. Arvestades kostjapoolseid makseviivitusi ja lepingu punktis 7.1 kokkulepitud viivise määra 0,25% tasumata summalt päevas, on seisuga 07.07.2015 kostja kohustatud maksma hagejale viivist kokku 4290.82 eurot.
33.Kohus viitas VÕS §-le 1131. Hageja kasutas kostjalt võlgnevuse sissenõudmiseks Creditreform Eesti OÜ inkassoteenust. Kostja ei ole hagejale lepingu alusel nõuetekohaselt tasunud, mistõttu tekkis hagejal kostja vastu viivise nõudeõigus. Eelnevast tulenevalt nõuab hageja kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist 40 eurot.
34.Menetluskulud jäid kostja kanda. Kohtule esitatud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid 6493.95 eurot käibemaksuta järgnevalt: 27.10.2015 hagiavalduse täpsustuse koostamine ja täiendavate tõendite kogumine ning komplekteerimine, 9,9h; 28.10.2015 suhtlus kliendiga, 0,1h; 30.10.2015 menetlusdokumentide analüüs, 1h; 09.12.2015 suhtlus kohtu ja kliendiga, 0,2h; 17.12.2015 suhtlus kliendiga ja tõendite kogumine, 1h; 21.12.2015 hagiavalduse täpsustuse ja hageja arvamuse kostja vastuse kohta koostamine, täiendavate tõendite komplekteerimine, 5,3h; 22.12.2015 hagiavalduse täiendava täpsustuse ja hageja arvamuse ülevaatamine, dokumentide saatmine kohtule ja kostjale, 0,7h; 02.03.2016 suhtlus kohtu ja kliendiga, 0,1h; 14.03.2016 suhtlus kohtuga kohtukutse parandamiseks, 0,2h; 21.03.2016 asjaolude analüüs ja suhtlus kohtuga, 0,3h; 07.04.2016 seisukohtade koostamine kohtuistungiks, 1h; 08.04.2016 kaasuse materjalide analüüs ja kohtumine kliendiga istungi ettevalmistamiseks, 3,9h; 11.04.2016 kohtuistungiks valmistumine, 0,7h; 12.04.2016 kohtuistungiks valmistumine, kohtuistungil osalemine ja istungi tulemuste kliendile edastamine, 4h; 27.04.2016 kostja
täiendava seisukoha analüüs, 0,5h; 28.04.2016 suhtlus kliendiga kostja täiendava seisukoha ja vastuväidete teemal, 0,5h; 09.05.2016 eelistungi protokolliga tutvumine, hageja arvamuse koostamine kostja täiendavale seisukohale, 4h; 24.05.2016 kohtukõne teeside ja menetluskulude nimekirja koostamine, 6,5h. Seega kokku 39,9h.
35.Kohus leidis, et põhjendamatu oli kohtukulu hageja arvamuse koostamisele kostja täiendavale seisukohale. Kohus ei ole sellist seisukohta hagejalt küsinud. Osaliselt ei ole põhjendatud kulu kohtukõne teeside ja menetluskulude nimekirja koostamisele ning 08.04.2016 toimingud. Kokku pidas kohus mõistlikuks õigusabitundide hulgaks 30h.
36.Hageja on käibemaksukohustuslane, seega ei sisalda menetluskulude hüvitise nõue käibemaksu (TsMS § 174 lõige 10). Kohus leidis, et hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 4201.50 eurot ja need kuuluvad kostjalt väljamõistmisele.
37.07.07.2016 hageja taotluse alusel tegi maakohus 04.01.2017 täiendava otsuse, millega mõistis lisaks 01.07.2016 kindlaksmääratud menetluskuludele kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu hüvitise 1110.08 eurot, mis sisaldab 600 eurot maakohtus tasutud riigilõivu, 4h ulatuses esindaja tasu hagiavalduse koostamise eest tunnihinnaga 75 eurot, kokku 300 eurot, ja 1,5h ulatuses esindaja tasu 09.05.2016 arvamuse koostamsie eest, seega 210.08 eurot käibemaksuta. Apellatsioonkaebus
38.Apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus hindas vääralt tõendeid ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui jõudis järeldusele, et kuigi poolte vahel ei olnud kindlaks määratud liisingumaksekordaja suurust ega selle igakordse arvutamise parameetreid, ei saa tugineda VÕS § 23 lõike 1 punkti 2 järgi pooltevahelisele väljakujunenud praktikale. Ühtlasi rikkus maakohus otsuse põhjendamise kohustust.
39.Pooled vaidlevad arvete kujunemise, st maksekordaja suuruse ja üleandmise perioodi pikkuse üle. Olukorras, kus hageja ei suutnud kummagi arve osas nõude aluseks oleva maksekordaja kujunemist selgitada, rahuldas maakohus alusetult hagi. Hageja märkis 12.04.2016 istungil, et maksekordajas sisaldub lisaks baasintressile ka muid komponente, mis ei ole tuvastatavad. Kostja hinnangul ei ole aktsepteeritav, et hageja esitab arveid lähtuvalt enda väljamõeldud valemist, mille sisendid ei ole kostjale ega kohtule tuvastatavad ning mille avaldamisest hageja keeldub. Selliselt on arvetel kajastatud summad täiesti kontrollimatud. Hagi rahuldamiseks peaks hageja olema võimeline selgitama arvel märgitud summade ning nende aluseks olevate maksekordajate kujunemist ning asjakohast lepingulist alust.
40.Kostja jääb seisukohale, et baasintressimäära kasutamisel tuleb arvestada poolte vahel väljakujunenud praktikat. Kohus on otsuses vääralt järeldanud, et kuna liisinguvõtjal oli võimalik lepingut mitte sõlmida, oli liisinguvõtjal maksekordaja üle kontroll üleandmise-vastuvõtu akti koostamisel ja seega ei määranud liisinguandja kordajat ühepoolselt. Üleandmise-vastuvõtmise akti koostas ja maksekordaja määras hageja. Arvestades asjaolu, et hageja kostjale baasintressimäära kasutamise viisi maksekordaja arvutamisel ei avaldanud, ei olnud kostjal maksekordaja kujunemise üle kontrolli. Kokkulepet baasintressi kasutamise kohta ei ole liisingulepingus ega selle lisades ega aktides. Aktidest ei nähtu, kuidas baasintressi maksekordaja arvestamisel hageja poolt kasutati.
41.Lisaks järeldas kohus ebaõigesti, et kokkulepe, mille kohaselt rendisumma arvutatakse maksekordajate alusel akti koostamise päeval, kusjuures maksekordajat liisinguvõtjale ei avaldata, ei ole tüüptingimusena tühine ega heade kommete vastane. Aktid ei ole eraldi liisingulepingud, mille puhul võiks hagejal olla õigus igakordselt tingimusi muuta. Akt üksnes fikseerib liisingueseme üleandmise teatud hinnaga. Akti sõlmimise alused peavad tulenema sõlmitud lepingust. Kuna lepingus ja selle lisades puudus kokkulepe baasintressi konkreetse kasutamise kohta, tuleb lähtuda poolte vahel välja kujunenud praktikast. Maksekordaja arvutamise praktika oli ühetaoline kuni 16.09.2014 väljastamiseni. Mõlemad pooled aktsepteerisid kahe esimese makseperioodi jooksul rakendatud praktikat ning seega sõlmiti kaudsete tahteavaldustega kokkulepe kasutatava arvutuskäigu osas. Hageja muutis ühepoolselt arvutamise põhimõtteid. Asjaolule, et hageja arvestas varem rendimaksekordajat 0,5-0,8% väiksemana, viitas ka kohus. Kostjal ei olnud põhjust arvata, et maksekordaja oli varem ekslikult arvutatud ning kostja võis sellisele arvutusviisile heausklikult tugineda. Kostja selgitas 26.04.2016 menetlusdokumendi punktides 3.2-3.10, milline oleks pidanud olema hageja õige maksekordajaga nõue.
42.Kostja jääb seisukoha juurde, et lepingus olemasolev info liisingu osamakse tegurite kohta on tühine tüüptingimus või, alternatiivselt, sellist tüüptingimust tuleb tõlgendada hageja kahjuks. Seega tuleb praegusel juhul arvestada kostja poolt aktsepteeritud arvutamismeetodiga ehk poolte vahel varem väljakujunenud praktikaga.
43.Maakohus on vääralt leidnud, et ÜT punktist 1.1 ei tulene sellist tingimust, mille järgi saaks üleandmisperioodi makset arvestada alates esemete tegelikust üleandmisest. Kõnealune punkt sätestab, et üleandmise periood on ajavahemik, mis algab eseme üleandmise päevast liisinguvõtjale ja lõpeb liisinguperioodi algusega. Eelnevast tulenevalt on tegelik üleandmisperiood aktil nr 002 märgitud esemete suhtes 5 päeva lühem ja aktil nr 003 märgitud esemete suhtes 7 päeva lühem.
44.Hageja viivisenõue ei saa ületada 428.10 eurot. Kohus ei saanud pooltevahelist praktikat ja hea usu põhimõtet arvesse võttes rakendada kõrgemat viivise määra kui 16% aastas.
45.Hagi rahuldamata jäämisel peavad menetluskulud Apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta vastustaja kanda.
jääma
hageja
kanda.
Vastustaja seisukoht
46.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
47.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusnormide olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ja nõustub maakohtu põhjendustega hagi rahuldamisel. Kaebuses jääb kostja maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Kolleegium leiab, et maakohus on menetlusosaliste väidetele TsMS § 442 lõike 8 kohaselt vastanud, mistõttu lähtudes TsMS § 654 lõikest 6 ringkonnakohus käesolevas lahendis maakohtu põhjendusi ei korda. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellandi kanda ja kolleegium määrab kindlaks vastustajale hüvitamisele kuuluvate kulude rahalise suuruse.
48.Vastuseks kaebusele selgitab kolleegium järgmist. Maakohus tõlgendas pooltevahelist 20.12.2013 lepingut kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamise reeglitega koos selle lahutamatute lisadega (vt lepingu punktist 18) ning jõudis asjakohasele järeldusele, et pooltevahelised kokkulepped sisaldusid nii lepingudokumendis kui lisades, kusjuures käesoleva vaidluse lahendamiseks vajalik konkreetse tasu kokkulepe sisaldus lepingu lahutamatuks lisaks olevates aktides nr 043123-AD02-002-000 ja nr 043123-AD02-003000. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et ÜT punkt 1.1 vastab VÕS § 35 lõikes 1 sätestatud tüüptingimuse kirjeldusele, kuid ei nõustu käsitlusega, et tegemist on tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lõike 1 alusel. Viidatud säte (üleandmise perioodi ja sel ajal esemete kasutamise eest tasumisele kuuluva makse kujunemise kirjeldus) ei kahjusta liisinguvõtjat ebamõistlikult ega ole vastuolus heade kommetega, sest sellele laieneb sama sätet lõige 2, mille kohaselt ei loeta tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavaks mh siis, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. Üleandmisperioodi makse oma sisult oli pooltevahelises õigussuhtes tasu liisingueseme kasutamise eest nagu liisinguosamaksegi. Isegi kui asuda seisukohale, et poolte vahel oli tegemist segatüüpi lepinguga (üür üleandmisperioodidel + liising liisinguperioodidel), siis ka üürilepingu puhul on üüritasu maksmise kohustus üürieseme kasutamise eest üürniku põhikohustus. Maakohus tuvastas samuti asjakohaselt, et poolte vahel oli saavutatud tasu kokkulepe iga konkreetse liisingueseme kohta enne selle üleandmist ja kokkulepe sisaldus vastavas üleandmise-vastuvõtuaktis eseme hinna ja osamaksete näol. Liisinguvõtjal oli iga akti allakirjutamisele eelnenud läbirääkimiste käigus võimalik vajadusel saada täiendavat teavet osamaksete suuruse kujunemise kohta. Poolte vahel puudub vaidlus, et peale akti allkirjastamist selles äratoodud tasumisele kuulunud makseid liisinguandja ühepoolselt ei muutnud. Seega tuli liisinguvõtjal käituda vaidlusaluste arvete tasumisel vastavus VÕS § 8 lõikega 2, mille kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
49.Asjaolu, et liisinguandja oli lepingu alusel esitatud arvetele märkinud lepingus kokkulepitust madalama viivise määra ei muuda iseenesest hea usu põhimõtte vastaseks tugineda võlgnevuse sissenõudmisel lepingus kokkulepitule. Kostja ei toonud maakohtus esile elulisi asjaolusid, mille alusel saaks tuvastada, et tegemist ei olnud mitte lihtsalt eksimusega arvete väljastamisel, vaid hageja esindusõigusliku isiku tahtega muuta viivisekokkulepet või osaliselt viivisenõudest loobuda. Riigikohus on lahendis nr 3-2143-13 (punktis 15) selgitanud, et alles seejärel saaks hinnata, kas arvetel esitatust suurema viivise nõudmine võib arvel märgitut ületavas osas olla hea usu põhimõtte vastane. Eelkõige saaks arvetel märgitud viivisemäära ületavas osas viivise nõudmine olla hea usu põhimõtte vastane juhul, kui hageja oleks oma vastuolulise käitumisega jätnud kostjale mulje, et ta lepingujärgses ulatuses viivist ei nõuagi. Käesolevas asjas ei toonud kostja välja, millisest hageja käitumisest (lisaks arvete esitamisele) võis kostja mõistlikult aru saada, et hageja soovibki kostjalt saada viivist üksnes arvetel märgitud määras. Sarnaselt ei saa ainuüksi asjaolust, et liisinguandja oli eelmise pooltevahelise liisingulepingu alusel teatud perioodil väljastanud liisinguvõtjale lepingus kokkulepitust soodsamaid arveid, teha põhjendatud järeldust, et liisinguandja tahe oli ühepoolselt muuta lepingut liisinguvõtjale soodsamaks. Seda enam, et vaidlusaluse lepingu punktis 18 oli selgelt lepitud kokku, et lepingu osadeks ei loeta poolte varasemaid tahteavaldusi ega kokkuleppeid. Liisinguandja mittekorrektsus arvete väljastamisel on taunimisväärne, kuid ei anna liisinguvõtjale õigust jätta täitmata enda lepingust tulenevaid kohustusi. Puudub vaidlus, et vaidlusaluste arvete aluseks olnud aktidel näidatud esemete ostmist liisinguandja finantseeris ja esemed kasutamiseks liisinguvõtjale üle andis.
50.Apellandi väited selle kohta, et esemete tegelikud üleandmise päevad ei kattunud aktide allkirjastamise päevadega, on tõendamata. ÜT punkti 1.1 kohaselt algas üleandmise periood üleandmise päevast liisinguvõtjale. Aktidelt nähtub, et allkirjastamisega kinnitas liisinguvõtja, et on vara kätte saanud (t I kd lk 20, 23). Järeldust, et aktide allkirjastamise ajal pidi vara olema juba liisinguvõtja valduses, toetab lepingu punkt 10, mille kohaselt oli liisinguvõtja kohustatud hiljemalt 3 tööpäeva jooksul pärast liisingueseme müüjalt oma valdusesse saamist toimetama liisinguandjale tagasi allkirjastatud eseme üleandmise-vastuvõtu akti. Liisinguvõtja poolt üleandmisperioodi alguse seostamine liisinguandja raha laekumisega müüjale (seisukoht 31.08.2015 menetlusdokumeid punktis 2.4.1) ei ole kooskõlas eelpool kirjeldatud pooltevaheliste kokkulepetega ega liisingusuhte sisuga, mille kohaselt tasub liisinguvõtja liisingueseme kasutamise eest, milline võimalus sõltub eseme temale tegelikust üleandmisest.
51.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
52.Järgnevalt määrab kolleegium vastavalt jaotusele kindlaks TsMS § 174 lõikest 3 lähtudes ringkonnakohtus vastustaja poolt kantud ja talle apellandi poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse. Vastavalt menetluskulude nimekirjale on vastustaja menetluskuluks apellatsioonimenetluses lepingulise esindaja tasu, kes teostas järgmised õigusabitoimingud: 05.08.2016 kaebusega tutvumine 0,6h; 12.08.2016 kaebuse analüüs ja vastuse põhiseisukohtade kujundamine 1h; 29.08.2016 vastuse koostamine ja esitamine 8h; 30.11.2016 valmistumine istungiks ja istungil osalemine 4h; 30.11.2016 suhtlus kliendiga kohtumenetluse ja võimaliku kompromissi teemal 1,1h; 08.12.2016 kohtumine kliendiga kohtuasja perspektiivi ja võimaliku kompromissi tingimuste arutamiseks 2,3h; 08.03.2017 istungiks valmistumine 1,4h. 08.03.2017 istungil osalemise eest lisandus protokolli kohaselt tasu 4,1h eest summas 634.84 eurot. Kokku nõuab vastustaja seega 22,5 töötunni eest 3483.84 euro hüvitamist. Apellant esitas kuludele vastuväite, mille kohaselt kuna vastustaja poolt 30.11.2016 ja 08.12.2016 märgitud kulud kompromissi suhtluse osas tulemusi ei toonud, ei ole tegemist kuluga, mida apellant peaks hüvitama. Samuti ei nõustu apellant 29.08.2016 kuluga seoses kaebuse vastusega.
53.Kolleegium, tutvunud vastustaja lepingulise esindaja poolt teostatud toimingute nimekirjaga ja toimikuga, leiab, et esiletoodud toimingute ajakulu kokku 22,5h oli osaliselt põhjendatud ja vajalik. Arvestades apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu, mh seda, et kaebus ei sisaldanud uusi väiteid ega asjaolusid, ning vastuse sisu ja mahtu (dokumendi sisuline osa ca 4 lk), on kolleegiumi hinnangul kaebusega tutvumise, analüüsi ja sellele vastuse koostamise mõistlikuks ja põhjendatud ajakuluks kokku 6h. Seega vähendab kolleegium kaebusele vastuse koostamisega seotud toimingute ajakulu kokku 3,6h võrra. Ringkonnakohtu 30.11.2016 istungiks ettevalmistamise kulu on samuti põhjendatud osaliselt. Kuivõrd kulude nimekirjast nähtuvalt kulus esindajal ettevalmistamiseks ja istungil osalemiseks kokku 4h ning istung kestis protokolli järgi 39min, so 0,65h, siis kulutas esindaja ettevalmistamiseks 3,35h. Kolleegiumi hinnangul, arvestades, et kaebusele vastuse koostamisest oli möödas ca 3 kuud, tuli esindajal tuletada vaidluse asjaolud uuesti meelde, samas arvestades, et kaebus ega vastus sellele ei olnud eriti mahukad, on mõistlik ja põhjendatud istungiks ettevalmistamise ajakulu 1,5h. Istungil osalemise ajakulu 0,65h on põhjendatud täies ulatuses. Seega vähendab kolleegium 30.11.2016 istungiga seotud ajakulu kokku 1,85h võrra. 30.11.2016 suhtlemine kliendiga kohtumenetluse ja võimaliku kompromissi teemal, on samuti põhjendatud osaliselt. Arvestades, et peale istungit läks asi tagasi maakohtusse täiendava
otsuse tegemise taotluse lahendamiseks, samuti, et istungil arutati ka kompromissivõimalust, oli esindajal põhjendatud anda kliendile menetluse seisust ülevaade, milliseks toiminguks oli kolleegiumi hinnangul mõistlik ajakulu 0,5h. Seega 30.11.2016 toiminguteks kulunud aega vähendab kohus 0,6h võrra. Kogu ulatuses põhjendamatu oli aga kulutada 08.12.2016 2,3h kohtumiseks kliendiga kohtuasja perspektiivi ja võimaliku kompromissi tingimuste arutamiseks. Viidatud toiming ei ole asja materjalide põhjal kontrollitav, samuti ei nähtu 30.11.2016 istungi protokollist, et kohus oleks andnud pooltele nt tähtaja kompromissi arutamiseks. Lisaks ei olnud tegemist ka tulemusliku toiminguga, kuna kompromissi ei sõlmitud. Kolleegium möönab, et esindaja võib igal ajal kliendiga kohtuda, et asja perspektiivi arutada, kuid sellisel juhul ei ole tegemist kuluga, mida vastaspool peaks hüvitama. 08.03.2017 istungiks ettevalmistamise kulu 1,4h on kohtu hinnangul põhjendatud 1h ulatuses, arvestades, et eelnevalt on esindaja juba 30.11.2016 valmistunud istungiks, mh sisuliseks aruteluks, mis lükkus edasi 08.03.2017 istungile. 08.03.2017 istungi protokollist nähtuvalt kestis see ca 4,1h, milline kulu kuulub samuti täies ulatuses vastaspoole poolt hüvitamisele. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja esindaja mõistlik ja põhjendatud ajakulu apellatsioonimenetluses 13,75h. Kohus hindas ajakulu põhjendamatuks 8,75h ulatuses.
54.Taotlusest nähtuvalt on vastustaja lepingulise esindaja tunnitasu 154.84 eurot (käibemaksuta). Arvestades käesoleva vaidluse keskmisest mõnevõrra keerukamat sisu ning ka asjaolu, et apellandi esindajal oli sama kõrge tunnihind, teisel esindajal aga veel kõrgem, on viidatud tunnihind kolleegiumi hinnangul põhjendatud. Apellant ei ole vastustaja esindaja tunnihinnale ka vastu vaielnud. Seega tuleb vastustaja kasuks mõista apellandilt välja menetluskulu 13,75 töötunni eest tunnitasuga 154.84 eurot (käibemaksuta) kokku summas 2129.05 eurot. Taotlus jääb rahuldamata 1354.79 euro ulatuses. Vastustaja on kinnitanud, et on käibemaksukohustuslane, seega vastavalt TsMS § 174 lõikele 10 tuleb talle lepingulise esindaja kulu hüvitada käibemaksuta.
55.Kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4 tuleb rahuldada ka vastustaja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.