Tartu Maakohus
Kohtukoosseis
kohtunik Eveli Vavrenjuk
Otsuse tegemise aeg ja koht
23. mai 2006.a Tartu
Tsiviilasja number
2-05-1972
Viimase kohtuistungi aeg
26. aprill 2006. a
Tsiviilasi
X hagi Y vastu 60 000 krooni nõudes.
Menetlusosalised ja nende esindajad
• • • •
hageja: X esindaja: vandeadvokaat Marina Valge, Advokaadibüroo Valge & Uiga; kostja: Y esindaja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa.
Hagiavaldusest tulenevalt müüs X Y ja W 29. augustil 2002. a sõlmitud korteriomandi ostu-müügi ja hüpoteekide seadmise lepingu (tl 11-21) kohaselt Tartus Xxx asuva korteri. Lepingu p 5.1. kohaselt oli müügihinnaks 260 000 krooni, mille tasumine pidi toimuma perioodiliste maksetena, kusjuures 31. jaanuariks 2003. a kohustusid kostjad tasuma 63 000 krooni. Tegelikult tasusid Y ja W selleks kuupäevaks vaid 2000 krooni. Hageja pöördus võlgnevuse sissenõudmiseks kohtutäituri poole. 17. märtsil 2003. a esitasid Y ja W vastuväite. 31. märtsil 2003. a tegi kohtutäitur asjas otsuse (tl 21-24), millega jättis kaebuse rahuldamata ning algatas täitemenetluse 61 000 krooni nõudes.
Y ja W esitasid X vastu hagi, milles nõudsid 79 306 krooni poolte vahelise lepingu esemeks olnud korteri kütteseadmete parandamise hüvitamiseks. Kohtuvaidlus sai lõpliku lahendi Tartu Ringkonnakohtu 23. detsembri 2004. a otsusega (tl 25-32), millega mõisteti X Y ja W kasuks välja 37 600 krooni. Seega olid Y ja W 61 000 krooni tasumisega viivituses 1. veebruarist 2003. a kuni 25. jaanuarini 2005. a. Käesolevaks ajaks on hagejale teatavaks saanud, et Y ja W on abielu lahutanud ning korteriomanikuna on kinnistusraamatusse (tl 36-37) sisse kantud Y. Lepingu punkti 5.1.2. kohaselt kohustus ostja juhul, kui tema süül viibib lepingu punktis 5.1. märgitud ükskõik millise maksekohustuse nõuetekohane täitmine, maksma müüjale viivist 0,2% lepingu järgi tasumisele kuuluvast, kuid viivitatud ostu-müügi hinnast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping pooltele täitmiseks kohustuslik. Kostja ei täitnud lepingujärgset maksekohustust nõuetekohaselt. Kostja-poolse lepingujärgse maksega viivitamise näol on tegemist lepingulise kohustuse rikkumisega VÕS § 100 kohaselt. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral näevad VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 ette võlausaldaja õiguse nõuda viivist. Antud juhul on lepingus viivises kokku lepitud, seega tuleb seda kohaldada vastavas suuruses. Kostja oli 61 000 krooni tasumisega viivituses 1. veebruarist 2003. a kuni 25. jaanuarini 2005. a, s.o 725 päeva. Viivise suuruseks kujuneb 88 450 krooni, mille kostja on kohustatud hagejale tasuma. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt enda kasuks välja mõista viivisevõlgnevuse 88 450 krooni ning kohtukulud jätta kostja kanda.
Kostja oma kirjalikus vastuses 28.juunist 2005.a. (tl 43-44) hagi ei tunnista. Y ja X vahel oli tsiviilvaidlus, milles kostja ja W nõudsid hagejalt korteri küttekollete parandamise hüvitamist summas 79 306 krooni. Hagi esitamise tingis asjaolu, et Y ja W olid ostnud X mittetöötavate küttekolletega korteri. Enne hagi esitamist nõudsid Y ja W hagejalt puuduste kõrvaldamist. Seda hageja aga ei teinud. Seega tuli isikutel oma vahenditega ahjud korda teha. Sinna kulus ka summa, mis oli planeeritud korteri eest X tasumiseks. Y loeb viivisevõlgnevuse tekkes süüdi olevaks X, kes ei olnud nõus andma Y küttekollete remondirahasid või remontima neid oma vahenditega.X viiviste tasumine oleks temale alusetu rikastumise allikaks Y arvelt. Viivituse periood oli kohtumenetluse toimumise aeg. 25. jaanuaril 2005. a viivise kulgemine peatus, kuna poolte vahel sõlmiti kohtutäituri juures maksegraafik. Kostja on tasunud viimase osamakse 17.juunil 2005.a. , millega sai kogu võlgnetav summa kostja poolt tasutud. Kostja leiab, et viiviste tasumine hagejale oleks õigustamatu.
Kohtuistungil 26.aprillil 2006.a. (tl 100-104) vähendas hageja nõuet 60 000 kroonile. Kostja ütleb, et pöördus 2002. a detsembris hageja poole teavitamaks teda ahjudega seonduvast. Hageja võtab selle omaks ja täpsustab, et see toimus umbes jõulude paiku. Kostja pretensioonile hageja aga ei reageerinud. Kostja selgitab, et plaanis tasuda korteri eest pangalaenust. Kostjal oli pangaga kokkulepe, et laenu antakse kahes osas. Teist osa laenust pank aga lõpuks enam andma ei soostunud. Kuna parandada tuli ka küttekoldeid, siis olnud kostjal vahendeid lepingu täitmiseks. Muus osas jäävad pooled oma seisukohtade juurde.
Kohus, kuulanud pooled ära ja hinnanud tõendeid, jõudis järgmisele seisukohale. VÕS § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.
Pooltevahelise lepingu näol on tegu müügilepinguga, millega hageja kohustus kostjale üle andma korteri asukohaga xxx, Tartu ning kostja kohustus korteri vastu võtma ja maksma selle eest tasu. Riigikohtu 25.oktoobri 2004.a. otsusega nr 3-2-1-115-04 on tuvastatud, et hageja müüs kostjale korteri, mille küttekolded olid kasutuskõlbmatud. Kohus leidis, et kuna tegu oli eluruumi müügiga, siis on ilmne, et funktsioneeriva küttekolde olemasolu on vältimatult vajalik. Käesoleval juhul ei olnud kostjal võimalik kasutada asja viisil, nagu seda tavaliselt kasutatakse. Seega ei vastanud asi lepingutingimustele, millest tulenevalt ei ole hageja lepingut nõuetekohaselt täitnud. VÕS § 220 lg 1 esimese lause kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Kostja on viidanud, et hakkas alates 2002. a novembrist kõnesolevas korteris elama. Istungil on kostja kinnitanud, et sama aasta detsembris teatas ta hagejale asja puudusest, kuid hageja ei võtnud selles osas midagi ette (tl 101). Hageja istungil nimetatud asjaolule vastu vaielnud (tl 101), seega leiab kohus, et kostja on oma VÕS § 220 lg-st 1 tulenevat kohustust, teatada asja lepingutingimustele mittevastavusest, mõistliku aja jooksul täitnud. Hageja ei võtnud aga puuduse kõrvaldamiseks midagi ette, mistõttu antud juhul on tegu hagejapoolse kohustuse rikkumisega. VÕS § 221 lg 1 p-st 2 tulenevalt võib ostja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta asja üle ei vaadanud või selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui müüja asja lepingutingimustele mittevastavusest teadis või pidi teadma. Ringkonnakohtu 23.detsembri 2004.a. otsuses nr 2-2-389/2004 on kohus toetanud samade poolte vahelises vaidluses tehtud maakohtu otsuses kujundatud seisukohta, et kostja pidi olema küttekollete seisukorrast teadlik. Seega, isegi kui lugeda kostja esimeseks pöördumiseks hageja poole 14.veebruaril 2003.a. saadetud kirja (tl 47), märgib kohus, et VÕS § 221 lg 1 kohaselt võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes oma kohustuse täitmisest keelduda. VÕS § 111 lg 1 sätestab, et kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Seega on käesoleva sätte kohaldamiseks vajalik nelja eelduse olemasolu. 1) nõue ja vastunõue peavad tulenema ühest ja samast võlasuhtest; 2) tegemist peab olema vastastikuse lepinguga; 3) kohustuste vahel peab olema vastastikune seos; 4) kohustus peab olema muutunud sissenõutavaks. Mõlemad nõuded tulenevad hagi aluseks olevast müügilepingust, mille näol on tegemist vastastikuse lepinguga, luues poolte vahel vastastikused kohustused. Ühtlasi on käesoleval juhul kohustuste vahel olemas vastastikune seos. Müügilepingu puhul on ühe poole kohustuse eelduseks üldjuhul teise poole kohustus. Antud juhul jättis hageja lepingu kohaselt täitmata, mistõttu on põhjendatud ka kostja samasugune käitumine. VÕS § 222 lg 1 kohaselt, kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist. Ostjal oli õigus nõuda kohustuse täitmist, mistõttu on tegu sissenõutavaks muutunud nõudega. Seega on kindlaks tehtud, et hageja ja kostja vahelises õigussuhtes esines VÕS § 111 lg-st 1 tulenev kohustuse täitmisest keeldumist õigustav olukord. Kohus ei ole tuvastanud § 111 lg-s 3 sätestatud asjaolusid ning leiab, et kohustuse täitmisest keeldumine ei ole asjaolusid arvestades ei mõistlik ega vastuolus hea usu põhimõttega. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja poolt tasu maksmatajätmine kokkulepitud tähtpäeval on § 111 lg-st 1 tulenevalt õiguspärane ega kujuta endast lepingu punkti 5.1. rikkumist. Järelikult ei ole hagejal õigust perioodi 1. jaanuar 2003. a kuni 25. jaanuar 2005. a eest kostjalt viivist nõuda, millest tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.