Tööõigus › Muud tööõigusasjad

2(6)

tööleping lõppenuks TLS § 79 alusel alates 11.04.2005. Töövaidluskomisjon mõistis M.G. OÜ-lt kostja kasuks välja hüvitise TLS § 117 lg 2 alusel kahe kuu keskmise palga ulatuses. Töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud ja täidetud. Koondamishüvituse osas 7667 krooni tegi M.G. OÜ hagiavalduses märgitu kohaselt tasaarvestuse kostjale töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetud summaga. Tegelikkuses tasaarvestust ei toimunud, sest kostja kohtuistungil antud seletuse kohaselt on töövaidluskomisjoni otsus täidetud. Kostja väidet hageja ümber ei lükanud. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et hagi on aegunud. ITLS § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg neli kuud. Kostja seadusliku esindaja seletuse kohaselt sai M.G. OÜ töövaidluskomisjoni otsuse kätte 18.04.2005. 05.05.2005 tasaarvestuse avaldusega (t lk 16-17) teatas M.G. OÜ kostjale tasaarvestuse tegemisest töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetud hüvituse ja makstud koondamishüvitusega ning andis tähtaja 3 tööpäeva tasaarvestust puudujääva koondamishüvitise tagasimaksmiseks. 04.07.2005 loovutas M.G. OÜ nõude 3803 krooni koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid kostja vastu hagejale. 07.07.2005 esitas hageja kostjale võlgnevuse tasumise nõude (t lk 19-20) 7 päeva jooksul võlgnevuse tasumiseks 3803 krooni suuruses summas. Kooskõlas VÕS § 167 lg-ga 2 peatub aegumine õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni. Seega hageja poolt kostjalt võlgnevuse tasumiseks 7 päevase tähtaja andmisega aegumine peatus ning seetõttu hagi ei ole aegunud. Hageja esitas hagi kohtusse 23.08.2005. Kohus tasaarvestusega seonduvat ei analüüsinud, kuna see ei ole vaidluse ese ning tasaarvestust ei toimunud, kuna täideti töövaidluskomisjoni otsus. Ka ei loovutanud kostja endine tööandja hagejale nõuet, mille osas tegi väidetava tasaarvestuse. VÕS § 164 sätestatust tulenevalt oli nõude loovutamine võimalik. § 167 lg 3 alusel läksid hagejale üle ka õigused intressile ja leppetrahvile. M.G. OÜ järgis VÕS § 170 ning teatas kostjale nõude loovutamisest. Õige on hageja seisukoht, et kostja sai koondamishüvituse alusetult, kuna koondamine tunnistati ebaseaduslikuks. Tööandja M.G. OÜ koondas kostja ja maksis talle seetõttu vastavalt TLS § 90 lg 1 p-s 1 sätestatule hüvitist. Kostja avalduse alusel tunnistas töövaidluskomisjon töölepingu lõpetamise kostjaga koondamise tõttu ebaseaduslikuks. Seega leidis kostja ise, et töölepingu lõpetamine temaga koondamise tõttu on ebaseaduslik ja soovis töölepingu lõpetamist TLS § 79 järgi. Töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tõttu mõistis töövaidluskomisjon tööandjalt kostja kasuks TLS § 117 lg 2 alusel välja kahe kuu keskmise palga. Koondamise ebaseaduslikuks tunnistamisega töövaidluskomisjoni poolt langes ära õiguslik alus koondamishüvituse saamiseks ning hagejal kui isikul, kellele kostja tööandja loovutas nõudeõiguse koondamishüvituse osaliseks tagastamiseks, on õigus kostja poolt alusetult saadut tagasi nõuda. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendis 3-2-1-107-04, leides, et kooskõlas VÕS § 6 lg-ga 1 peavad töösuhtes töötaja ja tööandja teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui töötaja avalduse alusel tunnistatakse töölepingu lõpetamine koondamise tõttu ebaseaduslikuks, kuid töötajale jääks talle makstud koondamishüvitus. Seoses sellega, et tööleping loeti lõppenuks TLS § 79 alusel, sai kostja tööandjalt TLS § 117 lg 2 3(6)

alusel hüvitust kahe kuupalga ulatuses. Väljamõistetud hüvituse suurust kostja ei vaidlustanud. Rahuldamisele kuulub ka viivise nõue VÕS § 114 lg 1 alusel. Viivisenõuet ega selle suurust kostja ei vaidlustanud. Apellatsioonkaebuse põhjendused K.V. esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Töösuhteid ja nendest tekkinud vaidlusi reguleeritakse eriseadustes – töölepinguseaduses ja individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses. ITLS § 6 lg 1 alusel on töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks 4 kuud ja see tähtaeg peatus kuni 01.01.2006 ITLS § 8 lg 5 alusel töövaidluskomisjoni menetluse ajaks. Ei ole õige kohaldada üldseaduse sätteid. Kohus kohaldas alusetult tähtaja kulgemisele 7-päevast peatumist VÕS § 167 lg 2 alusel. VÕS § 167 lg 2 aegumist ei sätesta. TsÜS § 167 käsitleb aegumise peatumist läbirääkimiste korral, lg 2 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt kohutatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni. Kostjal hagejaga täiendavaid läbirääkimisi ei toimunud ja hageja ei ole õigustatud isik. Kohtu keeldumine hagi aegumise kohaldamisest oli alusetu. Kohus ei põhjendanud, miks ta pidas õigustatud isikuks hagejat, ei hinnanud töösuhtest tuleneva nõude loovutamise õigsust ega arvestanud hageja ja M.G. OÜ esindaja kokkulangevust. Hageja ja M.G. OÜ esindaja E.N. käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei saa kohaldada TsÜS § 167 lg-st 2 tulenevat aegumise peatumist. Hageja ei esitanud kohtule nõude loovutamise lepingut, nõude üleminek ei ole tõendatud. Nõudeõiguse tekkimise aluseks tööandjal said olla nõuet tõendavad dokumendid, milleks ei saa olla Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-107-04, mis on tehtud konkreetses töövaidluses teiste poolte vahel. Tööandja andis hagejale üle nõude, mille suhtes tal puudus nõudeõigus. Otsusest ei nähtu, millise sätte alusel luges kohus tööandja oletatava nõue üleläinuks kostjale ega hinnanud selle seaduslikkust. Kohus tugines vaidluse lahendamisel üksnes VÕS-i sätetele ja hageja viidatud Riigikohtu lahendile. Riigikohtu lahendit ei saa kohaldada, kuna konkreetses vaidluses on käesolevast vaidlusest erinevad asjaolud. Töötaja tegelik tahe töövaidluskomisjoni pöördumisel oli tunnistada tööandja käitumine töölepingu lõpetamisel ebaseaduslikuks ja soov saada selle eest kahesugust (töökoha kaotamise fakti ja lepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse eest) seaduses ettenähtud kahjutasu ehk hüvitist. Kohaldades töösuhetele üldseadusi ja kohtupretsedenti, rikkus kohus õiguskindluse põhimõtet. Asjaolu, et töövaidluskomisjoni otsusega loeti tööleping lõppenuks ITLS § 29 lg-st 2 tulenevalt omal algatusel, ei muuda olematuks koondamise toimumist (tööandja ühepoolset soovi töötajast vabanemiseks). Kostja tööandja oli M.G. OÜ. Hageja ja kostja vahel töösuhteid ei olnud. Töölepingust tulenevad õigused ja kohustused saavad ühelt tööandjalt teisele üle minna ainult TLS § 6 lg-s 1 sätestatud alustel. Hageja ühtegi alust ei tõendanud. Kuna vaidlus tuleneb töölepingu alusel tekkinud väidetavast tööandja õigusest, tuleb kohaldada TLS § 16 ja 17, mille järgi tööandja ühepoolsed töötaja olukorda halvendavad otsused on kehtetud ning sätete vastuolu korral kohaldatakse sätet, mis on töötaja jaoks soodsaim, st tuleb kohaldada TLS ja ITLS sätteid. Otsus nõude üleandmise kohta halvendas kostja olukorda võrreldes ITLS § 6 lg-st 1 tulenevaga.

4(6)

Kohus jättis tähelepanuta kostja viidatud palgaseaduse § 37 lg 2, mis reguleerib töötajale ekslikult väljamakstud summade tagasisaamist. Kuna seadus ei reguleeri koondamishüvituse tagasinõudmist, tuleks kohaldada TsMS § 9 lg 2 alusel palgaseaduse § 36 ja 37. Hageja esitas vastuväited kostja vastusele kohtus. Kohus ei andnud kostjale aega vastuväidetega tutvumiseks ega omapoolsete vastuväidete esitamiseks. Vastus apellatsioonkaebusele E.N.C.H. OÜ ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et linnakohtu otsus tuleb tühistada. Asjas tuleb teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Poolte vahel ei ole vaidlust alljärgnevates asjaoludes:

5(6)

töövaidluskomisjoni poolt töötaja avalduse rahuldamisel satub töötaja olukorda, kus mitte talle ei maksta hüvitust tema õiguste rikkumise eest, vaid ta peab tööandjale veel raha tagasi maksma. Käesolevas asjas ei saa tööandja rikkumist töölepingu lõpetamisel pidada formaalseks, kuna töövaidluskomisjoni otsusest tuleneb, et töötajale ei ole pakutud teist tööd ega tehtud ettepanekut töö jätkamiseks. Töövaidluskomisjon on TLS § 117 lg 2 alusel hüvitusena töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest töötaja kasuks välja mõistnud kahe kuu keskmise palga. Töövaidluskomisjon ei ole küll põhjendanud, millistele asjaoludele tuginedes ta just sellise summa välja mõistis, kuid kolleegium möönab, et töövaidlustes on senini tihti lähtutud praktikast, et töötajate koondamise ebaseaduslikuks tunnistamisel on töövaidlusi lahendav organ arvestanud töötajale eelnevalt väljamakstud summasid. Hagi tuleb jätta rahuldamata eeltoodu tõttu. Apellandi väide, mille kohaselt oleks linnakohus pidanud kohaldama nõudele aegumist, on ebaõige. Linnakohus on õigesti tuvastanud, et hageja nõue ei ole aegunud. Töölepingule kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatut. Linnakohus on õigesti kohaldanud nõude aegumise vastuväite põhjendatuse üle otsustamisel lisaks ITLS § 6 lg-st 1 tulenevale ka TsÜS § 167 lg-s 2 sätestatut. Kohtuotsuses on ekslikult märgitud VÕS § 167 lg 2, mis on ilmne ebatäpsus. Vaidlust ei ole selles, et 07.07.2005 on andud hageja kostjale täiendava tähtaja 7 päeva võla tasumiseks, mis peatas selleks ajaks nõude aegumise ja 22.08.2005. a hagi esitamine oli ITLS § 6 lg-s 1 sätestatud 4kuulise aegumistähtaja piires. Ebaõige on apellandi väide, et M.G. OÜ ei saanud nõuet loovutada. VÕS § 166 lg-st 1 ei tulene nõude loovutamiseks piiranguid. Nõude loovutamise lepingu esitamine kohtule ei olnud nõutav, kuna VÕS § 170 kohaselt on piisav nõude loovutamisest võlgnikule teatamine, mida on OÜ M.G. teinud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt tuleb käesolevas asjas kohtukulude väljamõistmisel lähtuda kuni 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetest. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, tuleb vastustajalt apellandi kasuks välja mõista TSMS § 60 lg-te 1, 8 ja 11 järgi apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 250 krooni.

Ülle Jänes

Margo Klaar

Tiit Kollom

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.