lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-2-1-107-04

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 19.10.2004

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-107-04
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
19.10.2004
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1483
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
PaS § 36 lg 1, 2, 5Palgaseaduse § 36 lg 1VÕS § 6 lg 2Hea usu põhimõtePalgaseadus § 36 lg 5Palgaseaduse § 32PaS § 37TLS § 119Alaealisega töölepingu sõlmimine seadusliku esindaja nõusolekuta ja alaealise tööle lubamine tööinspektori nõusolekutaTLS § 86Töölepingu ülesütlemine katseajalTsMS § 363Hagiavalduse sisuVÕS § 1 lg 1Seaduse kohaldamine

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (15)

lahend.ee
2-14-61771/21Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium29.05.20152-14-55518/12Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja09.12.20142-14-58017/14Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja08.12.20142-13-56226/37Viru Maakohus Narva kohtumaja15.08.20142-12-50588/29Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja29.01.20142-10-20487/28Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium24.10.2011

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-107-04 Otsuse kuupäev Tartu, 19. oktoober 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa Kohtuasi Jana Laasalu hagi Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutuse vastu lõpparve saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2004. a otsus asjas nr 2-2/421/2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutuse kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 27. september 2004. a, kirjalik menetlus Resolutsioon

1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2004. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutusele 4. juunil 2004. a tasutud kautsjon 1 253 (üks tuhat kakssada viiskümmend kolm) krooni 80 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Jana Laasalu töötas 1. jaanuarist 2001. a Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutuses infokommunikatsiooni teenuste direktorina. Tema põhipalk oli 27 027 krooni kuus ja tööstaa"i arvutati alates tööleasumisest Valitsussides 13. septembrist 1999. a. 30. novembril 2001. a lõpetas tööandja J. Laasaluga töösuhte töölepinguseaduse (TLS) § 86 p 3 alusel ja maksis välja lõpparve koos koondamishüvitisega summas 98 352 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2003. a otsusega tunnistati koondamine ebaseaduslikuks, J. Laasalu ennistati tööle ja mõisteti Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutuselt tema kasuks välja keskmine palk sunnitult töölt puudumise aja eest 357 493 krooni. Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutus täitis kohtuotsuse.
2.
VÕS § 197Tasaarvestuse mõiste
VÕS § 200 lg 1Tasaarvestuse piirangud
2-09-66185/24
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
03.12.2010
2-10-4134/21Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium22.11.2010
2-09-66185/13Viru Maakohus Narva kohtumaja08.06.2010
2-09-415/16Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium08.02.2010
2-07-49585/18Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja31.12.2008
2-06-4190/3Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja05.06.2007
2-07-3467/4Viru Maakohus Narva kohtumaja05.06.2007
2-04-1563/4Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium13.12.2006
2-05-16180/7Tallinna Ringkonnakohus16.05.2006
Hagiavalduse kohaselt anti J. Laasalule 6. veebruaril 2003. a koondamisteade, mille alusel Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutus lõpetab temaga töölepingu TLS § 86 p 3 alusel 10. veebruarist 2003. a. Pooled jõudsid töölepingu lõpetamises kokkuleppele ja sõlmisid töölepingu lisa, mille kohaselt pidi hageja saama töölepingu lõpetamisel hüvitise nelja kuu põhipalga ulatuses, 39 keskmise päevapalga ulatuses koondamisest vähem etteteatatud aja eest ja tasu saamata jäänud 59 puhkusepäeva eest. Hageja pangaarvele laekus lõpparvena 86 169 krooni. Kostja oli 10. veebruari 2003. a käskkirjaga hageja lõpparvest kinni pidanud 98 352 krooni, s.o summa, mis kostja oli hüvitisena maksnud hagejale seoses 30. novembri 2001. a koondamisega. Hageja hinnangul puudus kinnipidamiseks seaduslik alus.
3.Hageja palus kostjalt välja mõista ebaseaduslikult kinni peetud lõpparve summas 98 352 krooni ja 27 027 krooni suuruse hüvitise lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Hageja tugines oma nõudes palgaseaduse (PaS) §-dele 32, 36 ja TLS § 119 lg-le 2.
4.Kostja leidis, et tal oli PaS § 36 lg 5 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 alusel õigus teha
10.veebruaril 2003. a hagejaga töölepingu lõpetamisega seotud hüvitiste väljamaksmisel tasaarvestus
30.novembri 2001. a koondamishüvitisega. Hageja tööle ennistamisel 24. jaanuaril 2003. a muutus

esimene koondamine õigustühiseks ja langes ära alus saada selle eest hüvitist. Topelthüvitise nõue on vastuolus võlasuhtes kohaldatava VÕS § 6 lg-tes 1 ja 2 sätestatud hea usu põhimõttega.

5.Tallinna Linnakohus rahuldas 5. jaanuari 2004. a otsusega hagi. Linnakohus tunnistas kostja
10.veebruari 2003. a käskkirja S-5 punkti 2 õigusvastaseks ja tühiseks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja alusetult kinni peetud lõpparve 98 352 krooni ja hüvitise lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 27 027 krooni. Võlaõigusseaduse § 200 lg 1 p 3 järgi ei saa tasaarvestada teise poole nõuet, mille tasaarvestamine seadusest tulenevalt ei ole lubatud. PaS § 36 lg 2 kohaselt võib tööandja töötaja palgast kinni pidada tööandjale tähtajaks tagastamata avansse, töötajale arvutusvea tõttu liigselt makstud summasid ja töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid. Tööandja pidas töötaja palgast kinni koondamisega seoses väljamakstud hüvitise. Palgaseaduse § 36 kohaselt on sellise summa kinnipidamine töötaja palgast keelatud ja hageja ei olnud andnud kirjalikku nõusolekut lõpparvest kinnipidamise tegemiseks. Palgaseaduse § 32 kohustab tööandjat maksma töötajale töölepingu lõppemise päeval kõik tööandjalt saada olevad summad. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. mai 2004. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata.
7.Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tasaarvestamise üldised alused sätestatud VÕS §st 197. Võlaõigusseaduse § 200 lg 1 p 3 kohaselt ei saa tasaarvestada teise poole nõuet, mille tasaarvestamine seadusega ei ole lubatud. Töötajal saadaoleva palga ja tööandja nõude tasaarvestamise välistab PaS § 36 lg 1. Eeltoodud sättest tuleneb, millistel alustel, korras ja ulatuses võib tööandja töötaja palgast kinnipidamisi teha. Arvestades töösuhete eripära, kus tööandja on töösuhte tugevam pool ning seadus tagab töötajale laiema kaitse, võib töötaja palgast kinni pidada ainult PaS §-s 36 ettenähtud juhtudega. Muude tööandja nõuete alusel kinnipidamine töötaja palgast ei ole lubatud.
8.Hüvitiste maksmist reguleeriv palgaseadus ei tee vahet palgalt ja hüvitistelt kinnipidamise osas. Avansiline makse tehakse töötajale palga või muude tulevikus makstavate kulude arvelt. Hagejale
30.novembril 2001. a väljamakstud lõpparve ei olnud avansiline makse. See, et hiljem kohtuotsusega tunnistati hagejaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, ei muuda väljamaksmise hetkel seaduslikult tehtud makset avansiks.
9.Iseenesest on õige kostja väide, et 30. novembril 2001. a tehtud makse õiguslik alus on ära langenud ja võlaõiguse kohaselt võiks olla tegemist hageja alusetu rikastumisega. Kuid see ei anna alust tööandjale kinni pidada töötajale lõpparvena 30. novembril 2001. a väljamakstud summat. Palgast saab kinni pidada ainult neid summasid, mis on sätestatud PaS §-s 36. Lisaks annab tagasinõudeõiguse PaS § 37, kuid ka sellest ei tulene tööandja õigust kinni pidada eelnevalt väljamakstud lõpparvet. Töösuhtele laienevad VÕS § 1 lg 1 järgi küll võlaõigusseaduse üldosa sätted, kuid alusetu rikastumise sätteid kohaldatakse ainult palgaseaduses toodud piiranguid arvestades.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

10.Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutus esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada nii

ringkonnakohtu kui ka linnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kostja arvates on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud materiaalõiguse normi, väites, et töösuhetes võlaõigusseaduse ja palgaseaduse sätted tasaarvestust ei võimalda. Ringkonnakohus leidis, et töötajal on seaduslik alus alusetult rikastuda.

11.Ringkonnakohtu seisukoht, et seadusandja ei tee vahet palgalt ja hüvitistelt kinnipidamise vahel, on otseses vastuolus PaS §-s 36 sätestatuga. Palgaseaduse § 36 lg 1 sätestab tööandja õiguse teha töötaja palgast tema nõusolekuta kinnipidamisi. Palgaseadus § 36 lg 5 reguleerib tööandja õigust ühepoolselt kinni pidada (tasaarvestada) töölepingu lõpetamisel tööandja poolt makstavatest hüvitistest seadusega kehtestatud maksud, tasu väljatöötamata puhkusepäevade eest ja tagastamata avansid. Seaduse eksliku tõlgendamise tõttu on ringkonnakohus rõhutanud, et töötaja palgast saab kinni pidada ainult neid summasid, mis on sätestatud PaS §-s 36. Kohtud on eiranud kostja väidet, et hageja palgast ei ole tehtud kinnipidamisi.
12.Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kuigi tegemist on hagejale õigusliku aluseta tehtud väljamaksega ja ka hageja alusetu rikastumisega, puudus kostjal alus hageja lõpparvest 98 352 krooni kinnipidamiseks. Alusetu rikastumine ei saa olla aktsepteeritav mistahes õigussuhte poole puhul. Kostja arvates tuleb tasaarvestamise õiguslik alus nii VÕS § 197 lg-st 1 kui ka PaS § 36 lg-st 5.
13.Vaieldav on ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukoht, et tegemist ei olnud avansilise maksega. Pärast töötaja tööle ennistamist muutusid talle töölepingu lõpetamisega seoses tehtud väljamaksed oma olemuselt avansilisteks väljamakseteks.
14.Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja ei ole hagi esitades rikkunud hea usu põhimõtet. Kui hagi esitatakse eesmärgiga alusetult rikastuda, on tegemist ebaproportsionaalse õiguskaitsevahendi rakendamisega eesmärgiga tekitada kostjale kahju. Alus VÕS § 6 lg-s 2 sätestatu kohaldamiseks on olemas.
15.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Kostjal puudus VÕS § 200 lg 1 p 3 ja PaS § 36 kohaselt õiguslik alus hagejale väljamakstud palgast kinnipidamist teha või tasaarvestada. Ringkonnakohus viitas õigesti seaduses sätestatud piirangutele tööandja poolt kinnipidamiste teostamisel. Kohus ei ole hea usu põhimõttest kõrvale kaldunud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu.
17.Kohtud on õigesti leidnud, et tööandja õigus teha töötaja lõpparvest kinnipidamisi reguleerib PaS § 36. Selle paragrahvi lõike 1 kohaselt võib töötaja palgast tema nõusolekuta kinni pidada seadusega kehtestatud makse, tasu väljatöötamata puhkusepäevade eest, muid seadusega ettenähtud summasid. Sama paragrahvi lõike 2 järgi võib tööandja töötaja palgast kinni pidada tööandjale tähtajaks tagastamata avansse, töötajale arvutusvea tõttu liigselt makstud summasid ja töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid. Kolleegium nõustub apellatsioonikohtuga ka selles, et töötajale välja makstud koondamishüvitis ei ole avanss. Avansiline makse tehakse töötajale palga või muude tulevikus väljamakstavate kulude arvelt. Õige on

ka see, et töösuhte spetsiifikat arvestades annab seadus töötajale töösuhtes laiema kaitse kui muus võlasuhtes.

18.Palgaseaduse § 36 eesmärk on kaitsta töösuhtes nõrgemat poolt (töötajat) tööandja omavoli eest, lubades palgast kinnipidamisi ainult töötaja õigusi kahjustamata. Palgaseaduse vastav regulatsioon lähtub rahvusvaheliselt tunnustatud palga puutumatuse põhimõttest. Kuid selles vaidluses ei ole tegemist olukorraga, kus palgast kinnipidamine eirab PaS § 36 eesmärki. Töötaja ise leidis, et temaga töölepingu lõpetamine koondamise tõttu 30. novembril 2001. a oli ebaseaduslik ja soovis tööle ennistamist. Seega luges hageja ise koondamishüvitise alusetult saaduks ja soovis, et seda kinnitaks kohus. Tallinna Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2003. a otsusega tunnistatigi hagejaga koondamise tõttu töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, hageja ennistati tööle ja kostjalt mõisteti hagejale välja sunnitult töölt puudumise aja eest keskmine palk. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et kui kohus on töötaja soovil andnud hinnangu, et koondamine oli ebaseaduslik ja selle tulemusel langes õiguslik alus koondamishüvitise saamiseks ära, siis võib tööandja alusetult makstud koondamishüvitise töötajalt kinni pidada. Kooskõlas VÕS § 6 lg-ga 1 peavad ka töösuhtes töötaja ja tööandja teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõttega poleks kooskõlas olukord, kus töölepingu lõpetamise korral töötajale makstud koondamishüvitis jääb töötajale, kui töötaja hagi alusel tunnistatakse töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, töötaja ennistatakse tööle ning talle mõistetakse välja sunnitult töölt puudumise aja eest keskmine palk. A. Kull, H. Jõks, L. Laarmaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.