2-04-972/8 - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Benz E200 CDI ostu-müügilepingu, selle järgi oli sõiduki müügihinnaks 465.000 krooni. Hageja omandas sõiduki liisingukliendi palvel ja huvides ning sõiduk anti kliendile üle. 16. juunil 2003. a. teostas politsei sõiduki suhtes võetuse, kuna kahtlustati, et tegemist on Rootsist varastatud sõidukiga. Dokumentide kohaselt oli sõiduki ehitusaastaks 2000, kuid politsei poolt teostatud ekspertiisi tulemusel ilmnes, et sõiduk ei ole varastatud, küll aga on vahetatud tehasetähised ja tegemist on 1996. a. sõidukiga. Kuna sõiduki vanus on tema oluline omadus ja mõjutab otseselt sõiduki väärtust, pöördus hageja auto müügiga tegelevate spetsialistide poole, et sõiduki tegelikku väärtust välja selgitada. Firmadelt Tauf-Auto AS ja AS Silberauto sai hageja vastuse, et taoliselt ümber ehitatud auto tegelik väärtus on üle kahe korra madalam hinnast, mis hageja kostjale tasus. Hageja pöördus kostja poole 19. märtsil 2004. a. lepingust taganemise avaldusega ja palus tagastada lepingu järgi saadud summa 465.000 krooni. Alternatiivse nõudena palus hageja vähendada sõiduki müügihinda. Hageja hindas sõiduki väärtuseks 160.000 krooni ja palus kostjalt välja mõista 305.000 krooni. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnistanud. Poolte vahel sõlmiti sõiduauto Mercedes-Benz E200 CDI ostumüügileping ning lepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku kõigis olulistes küsimustes, samuti vaadati üle müügiobjektiks olnud auto. Kostja täitis kõik omapoolsed lepingujärgsed kohustused. Ostu-müügilepingu p. 6. 2 kohaselt on ostjal õigus esitada pretensioone vara lepingule mittevastavuse korral ühe kalendrikuu jooksul, s. t. hageja pretensioonide esitamise tähtaeg möödus 29. juunil 2003. a. Vaidlusalune sõiduk oli avariiline ning osa keredetaile on vahetatud, mis aga ei muuda sõiduki ehitusaastat. Sõiduk on ARK-i poolt kontrollitud ning kõik andmed selle kohta vastavad tõele. Hageja poolt esitatud sõiduki hindamisakte ei saa arvestada, sest puuduvad tellimiskirjad andmetega, mis hindajatele on esitatud. Hageja esitas lepingust taganemise avalduse aasta pärast lepingu sõlmimist, seda ei saa lugeda mõistlikuks ajaks. Käesoleval ajal ei ole sõidukil enam sama turuväärtust, mis lepingu sõlmimise ajal, seega endist olukorda taastada ei ole võimalik. Alternatiivnõue on ebaselge, kuna hageja ei saa üheaegselt kasutada lepingust taganemist ja hinna alandamist. Pealegi toimub hinna alandamine avalduse tegemisega teisele lepingupoolele, niisugust avaldust ei ole hageja teinud. Esimese astme kohtu otsus Tallinna Linnakohus rahuldas 13. detsembril 2005. a. otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 165.000 krooni hagi rahuldamiseks ja 10.000 krooni kohtukulu. Ostu-müügilepingu kohaselt leppisid pooled kokku, et hageja omandab kostjalt sõiduauto Mercedes-Benz E200 CDI sedaan ehitusaasta 2000 ning hindamisaktis märgitud lisavarustusega. Vara müügihinnaks leppisid pooled kokku 465.000 krooni, millest vara väärtus oli 394.067, 80 krooni ja käibemaks 70.932, 20 krooni. Lepingust ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud mingeid eritingimusi, millele lepinguese peaks vastama. VÕS § 217 lg. 1 ja lg. 2 punkti 2 järgi peab asi vastama lepingutingimustele kvaliteedi osas ja oma omadustelt tavaliselt seda liiki kasutatavale asjale. Sõiduki hind on üks olulistest tunnustest, mille järgi on võimalik tuvastada asja kvaliteeti. Seega pidi vaidlusalune sõiduk vastama oma omadustelt tavaliselt selle hinnaga müüdavale sõidukile. Tauf-Auto AS-i hinnangu järgi võis vaidlusaluse sõiduki harilik väärtus olla müügilepingu sõlmimisel 130.000 – 150.000 krooni, kui tema ehitusaastaks on 2000. AS-i Silberauto hinnangu kohaselt võib sõiduki harilik väärtus olla pool aastat peale müügilepingu sõlmimist – jaanuaris 2004 – 180.000 krooni, kui tema ehitusaasta on 1997. a. Kohus on lähtunud kohtu poolt määratud ekspertiisi tulemustest, kus ekspert leidis, et sõiduauto tõenäoline turuhind mais 2003. a. võis olla 300.000 krooni koos käibemaksuga. Ekspert jõudis

järeldusele, et sõiduki keredetailid on pärast avariid vahetatud. Seega ei vastanud kostja poolt hagejale müüdud sõiduk oma omadustelt lepingu tingimustele. VÕS § 218 lg. 1 järgi vastutab müüja asja müügilepingule mittevastavuse eest siis, kui mittevastavus oli olemas asja juhusliku hävimise riisiko üleminekul müüjalt ostjale. Ostjale ülemineku ajal olid sõiduki keredetailid avarii tõttu vahetatud. Seega oli mittevastavus asja juhusliku hävimise riisiko üleminekul olemas ning müüja vastutab selle eest. VÕS § 219 lg. 1 järgi oli hagejal kohustus sõiduk üle vaadata. Vara vastuvõtu-üleandmise aktist nähtub, et hageja klient oli õigustatud tegema kõiki toiminguid hageja nimel, seega oli kliendil kohustus sõiduk üle vaadata. VÕS § 220 lg. 1 järgi peab ostja teatama asja mittevastavusest mõistliku aja jooksul. Tarbijale müügi puhul on mõistlik aeg kaks kuud ning majandus- või kutsetegevuse raames ei tohiks mõistlik aeg olla pikem. Hageja esitas kostjale pretensioonid 2004. a. märtsis. Ligikaudu 10 kuud hiljem esitatud pretensioon lepingu tingimuste mittevastavuse kohta ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. VÕS § 221 lg. 1 punktis 2 on sätestatud erand, mil ostja võib tugineda lepingutingimustele mittevastavusele hoolimata asja ülevaatamisest ja mõistliku tähtaja jooksul teatamata jätmisest. Kostjale oli sõiduki avariilisus ja keredetailide ulatuslik vahetus teada, kuid kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks sellest teavitanud hagejat. Lepingueseme kvaliteedi kohta informatsiooni andmine on eelkõige müüja kohustus, mida kostja täitnud ei ole. Kostja müüs hagejale asja, mis ei vastanud kokkulepitud tingimustele ja jättis hagejale teatamata asja lepingule mittevastavusest. Ekspertiisiakti järgi oli sõiduki harilikuks väärtuseks müügilepingu sõlmimisel 300.000 krooni. Hageja on esitanud nõude ostuhinna alandamiseks 305.000 krooni võrra. Hageja nõue müügihinna alandamiseks on põhjendatud, ostuhinda tuleb alandada 165.000 krooni võrra, mõistes selle summa kostjalt hageja kasuks välja. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja otsuse tühistada ning jätta hagi rahuldamata. Kohus leidis, et asi ei vastanud lepingutingimustele, kuna müügihind oli üle hariliku väärtuse ja sõiduk oli avariiline. Otsusest ei nähtu, millest tuleneb kohtu järeldus, et asja kvaliteeti on võimalik tuvastada eelkõige hinna järgi. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et sõiduk oleks olnud müümise hetkel avariiline. Sellist väidet ei esitanud ka hageja. Müüdud sõiduk oli täielikult remonditud, seega ei saa seda nimetada avariiliseks. Sõiduki hind oli sobiv nii müüjale, ostjale kui kapitaliliisingu lepingu alusel sõiduki omandajale, kelle huvides hageja sõiduki soetas. Seda, et sõiduk on osalenud avariis, oleks hageja saanud kontrollida ning vajaliku hoolsuse korral oleks ta seda ka teinud. Otsusest ei nähtu ka, milles seisnes müüja tahtlus asja lepingutingimustele mittevastavuse tekkimises või miks oleks pidanud müüja üldse arvama, et asi ei vasta lepingutingimustele. Ühestki seadusesättest ei tulene müüja kohustust talle kuuluva eseme müümisel määrata selle harilik väärtus. Lepinguvabaduse kohaselt valivad pooled ise, kas asja hinnata hariliku väärtuse järgi või lepitakse kokku mõni teine hind. Ostu-müügilepingust ei nähtu, et asja hinnaks oleks kokku lepitud harilik väärtus. VÕS § 112 lg. 2 kohaselt toimub hinna alandamine avalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Seda hageja teinud ei ole. Alternatiivse haginõude esitamist ei saa lugeda avalduse tegemiseks teisele lepingupoolele. Lisaks esitati alternatiivne nõue ebamõistlikult hilja. Hageja ei ole viidanud ühelegi VÕS § 217 lõikes 2 toodud asjaolule, millised omadused sõidukil puuduvad või mis takistavad seda sõidukit kasutamast. Asjaolu, et sõiduk on remonditud, ei takistanud seda kasutamast. Vastustaja seisukoht

26.mail 2003. a. sõlmitud müügilepinguga müüs kostja hagejale sõiduauto Mercedes-Benz E200 CDI hinnaga 465.000 krooni ja et dokumentide kohaselt oli selle auto ehitusaastaks 2000. Müügilepingus märgiti nii sõiduki ehitusaasta kui tehasetähis. Oma sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse kohta esitatud väite põhjendamiseks tõi hageja esile, et müügilepingu täitmiseks üle antud auto ei olnud valmistatud 2000. a., vaid 1996. a., kusjuures autol oli asendatud hulk detaile, mis olid võetud 2000. a. valmistatud autolt, et tegemist oli nn. hübriidautoga, mis ei vastanud hagejale müüdud auto margile, ning et asendatud oli algne tehasetähis. Hageja poolt esiletoodud asjaolusid kinnitas ekspert Rein Münt oma eksperdiarvamuses (tl. 94 – 97). Asjaolusid, et sõiduki kere karkass oli vahetatud 1996. a. toodetud mudelilt võetud karkassiga, et sel kerel algselt olnud tehasetähis oli vahetatud ja et auto oli komplekteeritud vähemalt kahest erinevast sõidukist ning selle komplektsus ei vastanud neist kummalegi, ei vaidlustanud ka kostja apellatsioonikohtu istungil. Sel istungil selgitas kostja esindaja ka, et eespoolkirjeldatud asjaoludest kostja müügilepingu sõlmimisel hagejat ei teavitanud. Seega ei olnud aga pooled lepingu sõlmimisel sõiduki eespoolkirjeldatud puudustes kokku leppinud ja hagejale müüdud sõiduk ei vastanud kvaliteedi ja kirjelduse osas lepingutingimustele. Kostja rikkus müügilepingut, kui andis hagejale üle lepingule mittevastava asja (VÕS § 100) ja see on vastavalt VÕS § 218 lõikele 1 aluseks tema vastutusele. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu vastaks hagejale müüdud sõiduk lepingutingimustele seetõttu, et sõiduk oli remonditud ja hageja ei ole osundanud ühelegi VÕS § 217 lõikes 2 toodud asjaolule ega märkinud, millised omadused sõidukil puuduvad või mis takistavad seda sõidukit kasutamast. VÕS § 217 lg. 2 sisaldab üksnes näitliku loetelu puudustest, mille tõttu asi ei vasta lepingutingimustele, see ei välista aga asja mittevastavust loetelus loetlemata puuduste tõttu.

VÕS § 218 lg. 1 lause 1 kohaselt vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Hagejale müüdud auto mittevastavus ilmnes hiljem, kuid kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et enne müügilepingu sõlmimist oli sõiduk läbi teinud ulatusliku avarii, et avariijärgselt oli sõiduk täielikult remonditud ning et karkassi asendamine varemtoodetud mudeli karkassiga ning muud eespoolloetletud muudatused tehti selle remondi käigus enne vaidlusaluse müügilepingu sõlmimist. Seega on osundatud sätte eeldused täidetud. VÕS § 218 lg. 4 kohaselt ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavusest teadis või pidi teadma. Kostja kinnitas apellatsioonikohtu istungil, et avariist, remondist ja detailide ning tehasetähise asendamisest ta müügilepingu sõlmimisel hagejale ei teatanud. Samas leidis kostja, et andmed sõiduki avarii kohta olid üleval Internetis ja seega ka hagejale kättesaadavad ning et enne müügilepingu sõlmimist oleks hageja pidanud andmeid sõiduki eelnevate avariide kohta kontrollima. Kolleegium kostjaga ei nõustu. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja ei teadnud avariist, mille sõiduk on läbi teinud, nagu ka detailide ulatuslikust vahetusest. Hagejal ei olnud kohustust otsida enne müügilepingu sõlmimist müügilepingu objektiks oleva sõiduki kohta andmeid ja seega ei pidanud ta selle puudustest teadma. Sellest tulenevalt ei vabasta osundatud säte kostjat vastutusest. Pooled vaidlevad selle üle, millal hageja kostjale asja puudustest teatas ja kas ta tegi seda mõistliku aja jooksul pärast puudustest teadasaamist. Hageja väitel tekkisid tal kahtlused asja puuduste suhtes 16. juunil 2003. a., kui politsei sõiduki ärandamist kahtlustades selle ära võttis, teada sai ta aga puudustest politseis tehtud ekspertiisi tulemusel sama aasta septembris. Hageja kinnitas, et teatas kostjale esmakordselt asja puudustest vahetult pärast nendest teadasaamist 25. septembri 2003. a. kirjaga (tl. 57); kui kirjale vastust ei tulnud, võttis hageja esindaja ühendust kostja juhatuse liikmega, kes kirja kättesaamist kinnitas. Apellatsioonikohtu istungil väitis kostja esindaja, et kostja ei ole hageja 25. septembri 2003. a. kirja kätte saanud ja hageja esmakordse teate asja puudustest sai kostja 19. märtsil 2004. a. Seega on poolte väited vastuolulised. Samas leiab kolleegium, et sellel, millal hageja kostjale asja puudustest teatas, ei olegi vaidluse lahendamiseks määravat tähtsust. Nii võib VÕS § 221 lg. 1 p. 2 kohaselt ostja tugineda lepingutingimustele mittevastavusele sõltumata sellest, et ta asja üle ei vaadanud või selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale. Selle üle, et müüja asja puudustest ja sellega seotud asjaoludest teadis ja seda ostjale ei avaldanud, ei ole vaidlust. Seega võib hageja tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele olenemata sellest, millal ta kostjale asja puudustest teatas. VÕS § 112 lõikes 1 sätestatu kohaselt võib lepingupool juhul, kui ta võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda. Sama paragrahvi lg. 2 lause 1 kohaselt toimub hinna alandamine avalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kostja väitel ei ole hageja talle avaldust hinna alandamise kohta teinud. Kolleegium selle väitega ei nõustu. Hinna alandamise avalduse saab teha ka kohtumenetluse käigus kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus. Hageja hinna alandamise avalduseks on kohtumenetluse käigus 2. märtsil 2005. a. esitatud avaldus alternatiivse nõude esitamise kohta (tl. 60), mille adressaadiks oli küll kohus, kuid mille nõue oli suunatud kostjale. Kostjale on nimetatud avaldus kohtu poolt kätte toimetatud (tl. 62 – 63) ning kostja on sellele ka vastanud (tl. 64). VÕS § 112 lg. 1 mõtte kohaselt alandatakse hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse; kohase ja mittekohase täitmise väärtused määratakse kohustuse täitmise aja seisuga; kui kohase ja mittekohase täitmise