Kohtulahend

AS-il ei ole kunagi olnud ei palgalisi töötajaid ega ka sisulist majandustegevust, ei saa kohtule esitatud töölepingu koopiat pidada usaldusväärseks tõendiks. Hagejal kahju esinemist ei saa tõendatuks lugeda ka töölepingu sõlmimise tõendatuse korral. Hageja väidetav kahju koosneb saamata jäänud tulust. Tõendamata on hageja väide, et juhul kui RAS VGT oleks andnud tööraamatu duplikaadi kohe vastava nõudmise esitamisel, oleks hageja saanud asuda tööle Arne ja Priidu Ettevõtmiste AS-is palgaga 10 000 krooni kuus. Asjast ei selgu, millisel alusel tööandja väidetavalt sõlmitud töölepingu P.K. ga lõpetas või millisel alusel keeldus P.K. tööle lubamast. Lisaks ei ole väidetava kahju tekitaja käitumine olnud õigusvastane. P.K. on RAS VGT direktori poole pöördunud 13.04.1993 avaldusega ning taotlenud uue tööraamatu väljaandmist seoses tööraamatu kaotsiminekuga. Hageja on seletanud 16.06.2003 eelistungil, et tema töösuhe RASiga VGT lõppes 1992. aasta oktoobrikuus. Tööraamatu pidamist, sellesse kannete tegemist ning samuti ka tööraamatu duplikaadi väljaandmist reguleeris sel ajal Eesti Vabariigi Tööministeeriumi 01.06.1992 määrusega nr 7 kinnitatud Tööraamatu täitmise kord. Selle korra punkt 5.1 sätestas, et tööraamatu või selle vahelehe kaotanud töötajale väljastab tööraamatu dublikaadi viimane tööandja, tehes esilehele parempoolsesse ülemisse nurka märkuse „dublikaat“. Hagile lisatud RAS VGT kirjast nähtub, et P.K. l ei olnud takistusi tööraamatu duplikaadi saamiseks pärast isikut tõendava dokumendi esitamist kaadriosakonna juhatajale ning duplikaadi vormi eest tasumist. Seega ei ole tööandja rikkunud duplikaadi väljaandmise korda. Samuti ei ole tõendatud põhjuslik seos väidetavalt tekkinud kahju ja RAS VGT väidetavalt õigusvastase tegevuse vahel, kuivõrd tööraamatu duplikaadi väljastamine või mitteväljastamine ei oleks saanud anda tööandjale õigust oma lepingujärgsete kohustuste mittetäitmiseks.

MAAKOHTU LAHEND

ei ole alust käsitleda AS VGT kohustust täita RAS VGT poolt võimalikust kahju tekitamisest tulenevaid kohustusi. Hageja on nõudnud kostjalt kahju hüvitamist TsK §-ide 448, 449 alusel, s. o deliktilisel alusel, õigusvastase kahju tekitamise sätete järgi. Tõendamist ei leidnud hageja poolt töölepingu sõlmimine Arne ja Priidu Ettevõtmiste AS-iga. Töölepingu väidetavalt allkirjastanud tunnistaja A. Sõna on kinnitanud, et aktsiaselts majandustegevust ei alustanud, kedagi töölepinguga tööle ei võetud, tunnistaja ei ole hagejaga töölepingut sõlminud. Kohtule on esitatud hageja avaldus, millega ta ise palus tühistada Arne ja Priidu Ettevõtmiste AS-iga sõlmitud töölepingu (tl 250). Arne ja Priidu Ettevõtmiste AS sundlõpetati 1999. aastal, kuid hageja nõuab talle saamata jäänud palga näol kahju hüvitamist kuni 2003. Neil asjaoludel ei ole tõendatud, et ka väidetava õigusrikkumise korral tööraamatu duplikaadi väljastamisel oleks hageja saanud palka 10 000 krooni kuus. Seega ei ole usaldusväärselt tõendatud hagejale kahju tekitamine. Hagejalt isikutunnistuse (tegemist on üldteadaolevalt suure ettevõttega) ja tasu nõudmine tööraamatu duplikaadi eest on kooskõlas Tööraamatu täitmise korraga. Seega ei ole tõendatud, et RAS VGT oleks käitunud tööraamatu duplikaadi väljastamisel õigusvastaselt ja neil asjaoludel puudub ka RAS VGT süü hagejale väidetava kahju tekitamises. Vaidlusalusel perioodil 1993 reguleeris töösuhteid Eesti Vabariigi töölepingu seadus (TLS). TLS §-is 30 lg l p 2 oli sätestatud, et töölepingu sõlmimiseks nõuab tööandja töötajalt tööraamatut. Hageja väidete kohaselt oli tal tööleping Arne ja Priidu Ettevõtmiste AS-iga sõlmitud. Tööraamatu esitamine või mitteesitamine juba sõlmitud töölepingu pooli nende õigustest ja kohustustest ei vabastanud. Seega oli tööandjal sellises olukorras tööraamatu esitamisest sõltumata kohustus maksta töö eest palka. Töölepingu seaduses ei ole sätestatud töölepingu sõlmimisel töötajalt tööraamatu nõudmata jätmist töölepingu lõpetamise, tühistamise, kehtetuks tunnistamise alusena ning kohtule ei ole esitatud tõendeid sel alusel hagejaga töölepingu lõpetamise kohta. Hageja teatas ise tööle mitte asumisest (tl 250). Seega oli tööle mitte asumine hageja valik, mitte seadusest tulenev tööandja nõue. Seega ka teiste kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks vajalike asjaolude tõendatuse korral ei oleks tõendatud põhjusliku seose olemasolu väidetavalt tekkinud kahju ja RAS VGT töötaja väidetavalt õigusvastase tegevuse vahel, kuivõrd tööraamatu duplikaadi väljastamine või mitteväljastamine ei oleks saanud anda tööandjale õigust oma lepingujärgsete kohustuste, palga maksmine, mittetäitmiseks. Hageja väide tööraamatu originaali kadumise kohta ei ole millegagi tõendatud ja on Võru Politseiprefektuuri kirjadega ümber lükatud. Järelikult, kuna ei ole tõendatud hagejal tööraamatu kadumine, ei saanud ka väidetav tööraamatu duplikaadi väljaandmisega viivitamine hagejale kahju tekitada.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

käesolevas asjas kohtumääruse (tl 97-98), millega apellant vabastati riigilõivu tasumisest riigituludesse üksnes hagi esitamisel, mitte aga hagi rahuldamata jätmise korral, siis on kohtunik Ü. Vijar otseselt huvitatud apellandi hagide rahuldamata jätmisest. Toodud asjaoludel esinevad kuni 12.12.2005 kehtinud TsMS §-is 18 lg 1 p 3 sätestatud asjaolud ja taandust lahendanud rahvakohtunikud pidanuks taanduse rahuldama. Kuivõrd taandust ei rahuldatud, siis on kaevatava kohtuotsuse teinud kohtukoosseis, kuhu kuulub P.K. huve kahjustavast lahendist väidetavalt otseselt huvitatud kohtunik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Nähtuvalt asja materjalidest, esitas P.K. 21.11.2005 kohtuistungil taanduse kohtuniku Ü. Vijar vastu (tl 387-391). Rahvakohtunikud lahendasid esitatud taanduse (tl 381) ning jätsid selle õigesti rahuldamata, leides, et P.K. poolt esitatud põhjused ei anna alust kohtuniku taandamiseks. Ka apellatsioonkaebuses esitatud kohtuniku taandamise aluse põhistused ei anna alust asuda teisele seisukohale kui taandamise avaldust lahendanud rahvakohtunikud. Apellant on põhistanud kohtuniku taandamise aluseid järgmiste asjaoludega: 1) kõik maakohtu kohtunikud, s. h Ü. Vijar, on apellandi varasemate kriminaal- ja tsiviilasjade lahendamisest ebaseaduslikult taandunud; 2) kohtuistungile eelneval kuul, s. t 2005 oktoobrikuul, olevat Võru Maakohtus olevatest apellanti puudutavatest kriminaalasjade toimikutest üks köide ennetähtaegselt hävitatud; 3) Võru Maakohtus olevatest toimikutest on menetluse kestel kõrvaldatud asitõend - käesolevas tsiviilasjaks oluliseks tõendiks oleva töölepingu originaal. Kuna kohtunik Ü. Vijar sellest asjaolust teadlik olles tegi käesolevas asjas kohtumääruse, millega apellant vabastati riigilõivu tasumisest riigituludesse üksnes hagi esitamisel, mitte aga hagi rahuldamata jätmise korral, siis on kohtunik Ü. Vijar otseselt huvitatud apellandi hagi rahuldamata jätmisest. Ükski eelnimetatud asjaoludest ei tekita kahtlusi kohtunik Ü. Vijari erapooletuses. Kohtunik selgitas apellandile 21.11.2005 toimunud kohtuistungil (tl 387-381), et ta ei ole menetlenud hagejat puudutavaid kriminaalasju. Samuti ei ole Ü. Vijar andnud korraldust arhiveerida ja hävitada arhiivi dokumente ning kui kriminaalasjade toimikutest üks köide olekski olnud ennetähtaegselt hävitatud, ei sea see kahtluse alla Ü. Vijari erapooletust antud asjas. Kohtunikul on puudunud isiklik huvi P.K. hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise osas. Asjakohatu on väide töölepingu originaali kui tähtsa tõendi eemaldamise kohta. Kohtule on esitatud töölepingu koopia ja ei ole kindlaks tehtud originaali esitamist. Arvestades kõike eeltoodut, on õigesti jäetud rahuldamata P.K. poolt 21.11.2005 esitatud taandus kohtunik Ü. Vijari suhtes ning puudub alus maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellandi väited, mis on seotud kriminaalasja (s. o teise kohtuasja) menetlemisega, sest need ei ole asjakohased. Samuti ei sõltu sellest, kas antud asjas menetluse peatamine oli seaduslik või mitte, vaidlustatud otsuse seaduslikkus ning seetõttu ei anna ringkonnakohus hinnangut menetluse peatamise määruse õiguspärasusele. Asja õige otsustamine ei sõltu kohtuistungi protokolli protsessiosalistele teatavaks tegemisest ega allakirjutamiseks esitamisest ning seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta ka apellandi väite, et kohtuistungi protokoll tuleb tunnistada ebaseaduslikuks, sest seda ei tutvustatud kohe menetlusosalistele ütluste kontrollimiseks ja allkirjastamiseks. Kohtuotsus on menetlusosalistele teatavaks tehtud vastavalt sel ajal kehtinud TsMS sätetele ning apellandi väited, mis on esitatud seoses sellega, on asjassepuutumatud. Käesolevas asjas oli maakohus otsustanud 19.02.2003 määrusega anda apellandile riigi õigusabi. Kuna riigi õigusabi andmine oli otsustatud enne Riigi õigusabi seaduse (RÕS) kehtima hakkamist, siis oli tegemist RÕS § 8 p 1 mõttes õigusabi andmisega kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud ning seetõttu jäävad riigi õigusabi kulud riigi kanda. Riigi õigusabi osutas apellatsiooniastmes advokaat Eve Laine, kes on esitanud kohtule taotluse riigi õigusabikulu 2623.14 krooni väljamõistmiseks. Kuna tasu riigi õigusabi osutamise eest on arvestatud, lähtudes Justiitsministri 26.01.2005 määrusest nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“, siis on taotlus põhjendatud ja tuleb rahuldada taotletud ulatuses. Vastavalt alates 01.01.2006 kehtiva TsMS §-ile 184 lg 4 kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi, eeldatakse, et menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises kohtuastmes. Maakohus on vabastanud P.K. esimese astme kohtus riigilõivu

tasumisest ja arvestades seda, et P.K. majanduslik olukord ei ole muutunud, tuleb lugeda menetlusabi jätkuvaks ja jätta apellatsiooniastmes riigilõiv talt välja mõistmata.

Maili Lokk

Ago Kutsar

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.