kohtunik Ülo Vijar, rahvakohtunikud Helen Saatmann, Ene Künnapuu
Otsuse tegemise aeg ja koht
19. detsember 2005 Võru
Tsiviilasja number
2-46/1995
Tsiviilasi
P. K. hagi Eesti Vabariigi vastu kahju hüvitamise nõudes
Pooled ja nende esindajad
hageja P. K. , isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, esindaja vandeadvokaadi vanemabi Eve Laine, kostja Eesti Vabariik Justiitsministeeriumi kaudu, asukoht Tõnismägi 5a Tallinn, esindaja Natalia Kamberg
Kohtuistungi toimumise aeg
21. november 2005
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata P. K. hagi Eesti Vabariigi vastu 1 208 956,12 krooni nõudes. Kohtukulude jaotus Määrata P. K. le Eve Laine poolt osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 13 546 (kolmteist tuhat viissada nelikümmend kuus) krooni ja 40 senti. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 20 päeva jooksul, alates otsuse avalikult teatavaks tegemise päevale järgnevast päevast, esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule Võru Maakohtu kaudu, kui Võru Maakohtule on teatatud kirjalikult 10 päeva jooksul apellatsioonkaebuse esitamisest. Pärast
1.jaanuari 2006 tuleb apellatsioonkaebus esitada vahetult Tartu Ringkonnakohtule.
HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED
Esialgselt oli hagi esitatud RAS VGT või tema õigusjärglase vastu (tl 1-2). Selle hagiavalduse kohaselt on hageja nõue ja selle põhjendused järgmised. Kostja, RAS VGT, kes oli hageja viimane tööandjana, viivitas kostjale tööraamatu dublikaadi väljaandmisega 13. aprillist kuni 3. juunini 1993. Kostja süül on sellega hagejale tekitatud materiaalne kahju alates 30. aprillist 1993 igakuiselt 10 000 krooni, kuna Arne ja Priidu
Ettevõtmiste ASga sõlmitud tööleping ei realiseerunud võimatuse tõttu esitada tööle asumisel tööraamat või selle dublikaat. Kostja on kahju hüvitamisest hoidunud. Neil asjaoludel palus P. K. hagis RAS Võru Gaasianalüsaatorite Tehase või tema õigusjärglase vastu TsK §-de 448, 449 alusel välja mõista kostjalt 40 476,12 krooni seisuga 31. august 1993 ja alates 1. septembrist 1993 igakuiselt 10 000 krooni. Asja menetlemise käigus esitas hageja kohtule avalduse haginõude suurendamiseks (tl 78-79), viidates järgmistele asjaoludele. P. K. esitas 9. septembril 1993 Võru Maakohtusse hagi RAS Võru Gaasianalüsaatorite Tehase või selle õigusjärglase vastu tekitatud kahju hüvitamiseks seisuga 31. august 1993 ühekordselt summas 40 476,12 krooni ja alates 1. septembrist 1993 igakuiselt 10 000 krooni. RASi Võru Gaasianalüsaatorite Tehas õigusjärglaseks on käesoleval ajal AS VGT. Võru Maakohtu kohtuniku Vambola Olli 12. novembri 1996 määrusega peatati tsiviilasja menetlus kuni sama tsiviilasja materjalidega seoses algatatud kriminaalasja menetluse lõpetamiseni või kohtuotsuse jõustumiseni. Pärast kriminaalasjas menetluse lõpetamist
26.novembril 2002 on tsiviilasjas menetlus uuendatud.
19.mail 2003 toimunud eelistungil esitas hageja oma tööraamatu originaali. Ta selgitas, et luges tööraamatut kaotsiläinuks, kuna andis selle 1993.aasta veebruarikuus Võru Politseiprefektuuri uurijale asitõendina kriminaalasja juurde võtmiseks ja selle kandele ekspertiisi teostamiseks. Vastavat ekspertiisi ei tehtud ning hiljem uurija temalt tööraamatu vastuvõtmist ei tunnistanud. Tööraamatu originaali sai hageja kätte alles 1997.aastal, kui avastas selle Võru Politseiprefektuuri arhiivis tutvumiseks saadud kriminaalasja toimiku vahelt. 13. aprillil 1993 esitas hageja praeguse kostja õiguseellasele avalduse tööraamatu dublikaadi saamiseks, kuid viimane viivitas dublikaadi väljaandmisega kuni 3. juunini 1993. Hageja oli 20. aprillil 1993 sõlminud töölepingu Arne ja Priidu Ettevõtmiste ASga tööle asumiseks alates 30. aprillist 1993. Tööleping jäi aga realiseerimata, kuna hagejal ei olnud võimalik uuele tööandjale esitada tööraamatut või selle dublikaati, mille esitamise nõue tuleneb TLS §-st 30 lg 1 p 2. Hageja leiab, et kostja õiguseellase viivitus tööraamatu dublikaadi väljaandmisel oli ebaseaduslik. Dublikaadi õigeaegsel kättesaamisel oleks ta saanud tööle asuda ja teenida töölepingus kokkulepitud palka 10 000 krooni kuus alates
30.aprillist 1993 kuni käesoleva ajani, mistõttu hageja soovib haginõuet suurendada. Hageja poolt taotletava kahjuhüvitise suurus 30. mai 2003 seisuga on järgmine: 30.05.2003 - 31.08.1993 = 9 aastat 9 kuud =117 kuud x 10 000 = 1 170 000 + 40 576,12 = l 210 576,12 krooni. Kohtuistungil (tl 386-398) hageja vähendas haginõude suurust 9 kuu kestel hageja poolt saadud töötu abiraha võrra. Hagiavalduse kohaselt oli hageja töötu abirahaks kuus 180 krooni. Seega on hageja vähendanud hagi nõuet 9x180= 1 620 krooni võrra ja hageja nõudeks on lõppkokkuvõttes 1 210 576,12-1 620=1 208 956,12 krooni. Kohus rahuldas hageja taotluse kostja asendamiseks ja asendas kostja kostjaga riik (tl 89, 162165). Samas leidis kohus, et TsMS §-de 76 lg 1; 147 lg 1 p 3 mõtte kohaselt on hageja protsessiosaline isik, kes näitab ära kostja.
KOSTJA VASTUVÄITED
2 (11)
Esialgne kostja vaidles hagile vastu (tl 53, 66-71). Pärast kostja asendamist, esitas kostja riik hagile kirjaliku vastuse, milles vaidleb hagile vastu, viidates järgmistele asjaoludele (tl 173-177).
1.Kostja leiab, et hageja on esitanud nõude Eesti Vabariigi vastu põhjendamatult. Hagiavaldusest nähtub, et väidetav õigusvastane viivitus, millega hageja väidab kahju tekkinud olevat, leidis aset 13. aprillist kuni 3. juunini 1993. aastal ning kahju tekitajaks oli
RAS VGT.
Eesti Vabariigi Valitsuse 29. detsembri 1990 määrusega nr 264 kinnitatud Riiklike aktsiaseltside asutamise ajutise juhendi punkt 2 sätestas, et riiklike aktsiaseltside asutamine ja tegevus toimub kooskõlas Eesti NSV Ministrite Nõukogu 23. novembri 1989 määrusega nr 385 kinnitatud Aktsiaseltsi põhimäärusega, arvestades erisusi, mis on ette nähtud Eesti Vabariigi Valitsuse 29.detsembri 1990 määrusega nr 264 Eesti Vabariigile kuuluvate riiklike ettevõtete üleviimise kohta uutele organisatsioonilistele vormidele. Selle Aktsiaseltsi põhimääruse punktid 3, 5 sätestasid, et aktisaselts on juriidiline isik ja aktsiaseltsi liikmete (aktsionäride) vastutus aktsiaseltsi kohustuste täitmise eest on piiratud nende omanduses olevate aktsiate nominaalväärtusega. Seega aktsionärid aktsiaseltsi kohustuste täitmise eest isikliku varaga ei vastutanud ja riiklik aktisaselts oli juriidiline isik, kelle vara ja kohustused olid lahutatud selle aktsionäride varast ja kohustustest. Seetõttu ei ole põhjendatud hagi esitamine RAS VGT kohustuste täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes Eesti Vabariigi vastu.
2.Kui kohus leiab, et Eesti Vabariiki saab selle vaidluse raames pidada RAS VGT õigusjärglaseks, siis kostja leiab, et P. K. hagi on ka sisuliselt põhjendamatu. Kahju hüvitamise eelduseks on kannatanul kahju tekkimine, kahju tekitaja õigusvastane käitumine ning põhjuslik seos õigusvastase käitumise ning tekkinud kahju vahel.
2.1.Kostja leiab, et ei ole tõendatud hageja väited kahju tekkimise kohta. Hageja loeb talle tekitatud kahjuks töötasu, mis jäi hagejal saamata seetõttu, et seoses võimatusega esitada tööraamat või selle duplikaat, ei realiseerunud Arne ja Priidu Ettevõtmiste ASga sõlmitud tööleping. Kostja arvates ei ole tõendatud hageja töölepingu sõlmimine Arne ja Priidu Ettevõtmiste ASga. Kohtule on esitatud üksnes valguskoopia töölepingust. Kriminaalasja menetlemise käigus on uurija tuvastanud, et kohtule esitatud töölepingu sõlmimine ei saanud reaalselt aset leida, kuivõrd väidetava tööandja juhatuse esimees A. S. , kelle allkirjale sarnane allkiri töölepingu koopial oli, ei ole kunagi P. K. t tööle võtnud ning kuivõrd Arne ja Priidu Ettevõtmiste ASil ei ole kunagi olnud ei palgalisi töötajaid ega ka sisulist majandustegevust, ei saa kohtule esitatud töölepingu koopiat pidada usaldusväärseks tõendiks. Hagejal kahju esinemist ei saa tõendatuks lugeda ka töölepingu sõlmimise tõendatuse korral. Hageja väidetav kahju koosneb saamata jäänud tulust. Saamata jäänud tuluks tuleks lugeda selline tulu, mida isik asjade normaalse kulgemise korral, ilma kahju tekitaja väidetavalt õigusvastase käitumiseta saanud oleks, kuid mis seoses sellise käitumisega saamata jäi. Tõendamata on hageja väide, et juhul kui RAS VGT oleks andnud tööraamatu duplikaadi kohe vastava nõudmise esitamisel, oleks hageja saanud asuda tööle Arne ja Priidu Ettevõtmiste ASs palgaga 10 000 krooni kuus ning et talle ka reaalselt sellises suuruses töötasu oleks makstud. Asjast ei selgu, millisel alusel tööandja väidetavalt sõlmitud töölepingu P. K. ga lõpetas või millisel alusel keeldus Kongot tööle lubamast. Sellises
3 (11)
olukorras tuleks hageja väitesse, et ta kindlasti oleks Arne ja Priidu Ettevõtmiste ASs töötades saanud palka 10 000 krooni kuus, suhtuda kriitiliselt. Ei ole tõendatud, et hageja oleks selles suuruses töötasu saanud praeguse ajani.
2.2.Kostja leiab, et ka juhul kui hageja tõendaks kahju tekkimise, ei saaks nõustuda seisukohaga, et väidetava kahju tekitaja käitumine olnuks õigusvastane. P. K. on RAS VGT direktori poole pöördunud 13. aprillil 1993 avaldusega ning taotlenud uue tööraamatu väljaandmist seoses tööraamatu kaotsiminekuga. Hageja on seletanud 16. juuni 2003 eelistungil, et tema töösuhe RASga VGT lõppes 1992. aasta oktoobrikuus. Tööraamatu pidamist, sellesse kannete tegemist ning samuti ka tööraamatu duplikaadi välja andmist reguleeris sel ajal Eesti Vabariigi Tööministeeriumi 1. juuni 1992 määrusega nr 7 kinnitatud Tööraamatu täitmise kord. Selle korra punkt 5.1 sätestas, et tööraamatu või selle vahelehe kaotanud töötajale väljastab tööraamatu dublikaadi viimane tööandja, tehes esilehele parempoolsesse ülemisse nurka märkuse "dublikaat". Hagile lisatud RAS VGT kirjast, millega vastati P. K. 2. juuni 1993 avaldusele, milles Kongo oli küsinud, kas RAS VGT nõustub vabatahtlikult hüvitama tekkinud kahju 10 000 krooni kuus, nähtub, et P. K. l ei olnud takistusi tööraamatu duplikaadi saamiseks pärast isikut tõendava dokumendi esitamist kaadriosakonna juhatajale ning duplikaadi vormi eest tasumist. Seega ei ole tööandja rikkunud duplikaadi väljaandmise korda.
2.3.Kostja leiab, et ka kannatanul kahju tekkimise ja kahju tekitaja õigusvastase tegevuse tõendamise korral, ei ole tõendatud, et väidetav kahju tekkimine ning tööraamatu duplikaadi välja andmisega viivitamine oleksid omavahel põhjuslikus seoses. Töösuhteid reguleeris 1993. aastal Eesti Vabariigi töölepingu seadus. TLS § 30 lg l p 2 kohaselt oli tööraamat vajalik töölepingu sõlmimiseks. TLS pani tööandjale kohustuse nõuda töötajalt tööraamatut töölepingu sõlmimiseks. Hageja väidab aga, et tema ja Arne ja Priidu Ettevõtmiste AS vahel tööleping siiski sõlmiti ja tema tööle asumise päevana lepiti kokku 30. aprill 1993. Tööraamatu esitamine või mitteesitamine juba sõlmitud töölepingu pooli nende õigustest ja kohustustest ei vabastanud. Töölepingu sõlmimisel töötajalt tööraamatu nõudmata jätmine ei olnud ka TLS kohaselt töölepingu tühistamise aluseks. Kostja leiab, et ka juhul, kui oleks tõendatud, 1) et hageja sõlmis töölepingu Arne ja Priidu Ettevõtmiste ASga, mille kohaselt pidanuks ta asuma tööle alates 30.aprillist 1993 palgaga 10 000 krooni kuus; 2) et sellise töölepingu alusel oleks ka reaalselt P. K. le töötasu makstud ning et seda oleks tehtud käesoleva ajani; 3) ja et RAS Võru Gaasianalüsaatorite tehas käitus õigusvastaselt, viivitades tööraamatu duplikaadi väljastamisega P. K. le, ei oleks tõendatud põhjusliku seose olemasolu väidetavalt tekkinud kahju ja RAS VGT väidetavalt õigusvastase tegevuse vahel, kuivõrd tööraamatu duplikaadi väljastamine või mitteväljastamine ei oleks saanud anda tööandjale õigust oma lepingujärgsete kohustuste mittetäitmiseks. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et P. K. tööraamat ei olnud duplikaadi nõudmise ajaks kaotatud. Hageja väitel oli tööraamatu originaal antud Võru Uurimisbüroo uurija kätte ning hageja leidis tööraamatu 1997. aastal kriminaalasja toimikust. Eelmise kostja AS VGT esindaja poolt käesoleva tsiviilasja toimikusse esitatud Võru Politseiprefektuuri 10. juuni 2003 ning 17. juuli 2003 kirjadest nähtuvalt on alust hageja väidetes kahelda. Hageja väidab, et leidis tööraamatu originaali kriminaalasja toimiku vahelt, ent kriminaalasja menetlenud politseiametnikud välistavad tööraamatu võtmise kriminaalasja materjalide juurde. Neil asjaoludel peaks hageja tõendama, et sel ajal ei olnud tema valduses tööraamatu originaali. Hageja ei ole seda asjaolu tõendanud.
4 (11)
KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD PÕHJENDUSED, TEHTUD
JÄRELDUSED
Kohus leiab, et hagi ei ole tõendatud ja rahuldamisele ei kuulu, arvestades, et kohus loeb tuvastatuks järgmised asjaolud ja esitades põhjendused, teeb nendest järgmised järeldused.
1.Hagi kahju hüvitamise nõudes on esitatud riigi vastu, pärast hageja poolt kostja RAS VGT ja tema õigusjärglase asendamist. Kohus on juba kostja asendamisel leidnud, et TsMS §-de 76 lg 1; 147 lg 1 p 3 mõtte kohaselt on hageja see protsessiosaline isik, kes näitab ära kostja (tl 164-165). Kohus leiab jätkuvalt, et isiku, kelle vastu hagi esitatakse, näitab ära hageja ja TsMS § 76 lg 1 kohaselt puudus kohtul alus hageja ettepaneku korral kostja asendamiseks selle taotluse rahuldamata jätmiseks. Kostja leiab, et ka teiste kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks vajalike asjaolude tõendatuse korral, ei vastutaks riik hagejale kahju tekitamise eest (tl 173-177). Sellega seoses loeb kohus tuvastatuks järgmised asjaolud.
1.1.VÕSRS § 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Seega tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldada asjaoludele ja toimingutele, mis on tehtud enne 1. juulit 2002, nende asjaolude tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Väidetava kahju tekitamise ajal kehtis Eesti NSV Tsiviilkoodeks, mida tuleb käesoleva asja lahendamisel rakendada, arvestades VÕSRS §-s 2 sätestatut.
1.2. TsK §-de 25; 26 lg 1 p 1; 27 kohaselt loeti juriidilisteks isikuteks organisatsioone, kes omavad eraldatud vara. Sellisteks juriidilisteks isikuteks loeti ka isemajandavaid riiklikke ettevõtteid, kellel on põhikiri. TsK § 35 lg 1 kohaselt ei vastuta riik juriidilisteks isikuteks olevate riiklike organisatsioonide kohustiste eest. Hagiavalduse kohaselt tekitati hagejale kahju RAS VGT poolt. Erastamise ostu-müügilepinguga (tl 100-113) on tõendatud, et RAS VGT oli juriidiline isik, riiklik aktsiaselts, riiklik ettevõte, kes tegutses põhikirja alusel, kelle kõik aktsiad kuulusid riigile. Seega oli RAS VGT juriidiline isik, riiklik ettevõte, riiklik organisatsioon, kes tegutses põhikirja alusel ning riik ei vastuta TsK § 35 lg 1 kohaselt sellise riikliku organisatsiooni, juriidilise isiku kohustuste eest. Sama järeldus tuleneb ka kostja poolt kirjalikus vastuses viidatud õigusaktidest (tl 174). Ka RAS VGT erastamise ostumüügilepingu p 9.3 kohaselt Erastamisagentuur, riik, ei vastuta ühegi teise isiku õiguste ja kohustuste eest selle ettevõttega seotud asjaolude osas (tl 105). Seega ei vastutanud riik oma varaga riiklike aktsiaseltside kohustuste täitmise eest. Ka erastamise lepingus ei ole sellises riigi kohustuses kokku lepitud. Seega ei ole tõendatud, et selline kohustus oleks riigil tekkinud ka riikliku aktsiaseltsi erastamisel. RAS VGT erastati, mis tähendas erastamise lepingu kohaselt ostu-müüki. Erastamislepingu kohaselt müüdi RAS VGT aktsiad AS-le EVGT ning RAS VGT likvideeriti 27. augustil 1993. Registrikaardi kohaselt on AS VGT AS EVGT õigusjärglane (tl 27, 100-118, 128, 153-161). Seega ei ole tõendatud, et riik oleks RAS VGT õigusjärglane ja riik ei vastuta RAS VGT poolt tekitatud võimaliku kahju eest. Kuivõrd hagi on esitatud riigi vastu, siis ei ole kohtul alust käsitleda AS VGT kohustust täita RAS VGT poolt võimalikust kahju tekitamisest tulenevaid kohustusi.
1.3.Hageja leiab, et talle RAS VGT poolt tekitatud kahju eest vastutab riik ja hageja viitab sealjuures järgmistele asjaoludele. AS VGT esindaja on teises tsiviilasjas avaldanud, et RAS
5 (11)
VGT erastati AS-le VGT ilma õigusjärgluseta. Õigusjärglust ei ole fikseeritud ka erastamise ostu-müügi lepingus. J. P. hagis AS VGT vastu tervisekahjustuse hüvise nõudes on samuti tuvastatud, et RAS VGT erastati ilma õigusjärgluseta ja sellest tulenevalt on õigusjärglaseks riik (tl 89,162-165, 198-203). Hageja on kohtule esitanud selle väitega seoses Võru Maakohtu määruse 30. oktoobrist 1998, mis on tehtud J. P. hagis AS VGT vastu tervisekahjustuse hüvise nõudes ja milles on leitud, et RAS VGT erastati õigusjärgluseta (tl 276-277). AS VGT esindaja on käesolevas tsiviilasjas möönnud, et erastamisleping ei näinud ette ostja õigusjärglust ning lepingus ei ole nimetatud uuele omanikule üleminevaid kohustusi (tl 147). Kohus leiab nende väidetega seoses järgmist. TsMS § 94 lg 2 kohaselt ei saa ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatuks loetud asjaolu vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled. Hageja on kohtule esitanud jõustunud kohtumääruse, mitte jõustunud kohtuotsuse, kusjuures sellest asjast ei võtnud osa samad pooled kui käesolevast asjast. Seega ei tõenda see kohtumäärus õigusjärgluse puudumist või esinemist käesolevas asjas. Kohus leiab, et RAS VGT aktsiate müük ASle EVGT ei tähendanud RAS VGT erastamist ilma õigusjärgluseta. AS VGT esindaja väited RAS VGT erastamise kohta ilma õigusjärglaseta, ei tõenda veel, et erastamine oleks toimunud ilma õigusjärgluseta. Erastamise lepingus ei ole kokku lepitud selles, et erastamine toimuks ilma õigusjärgluseta. Kohus leiab, et kohtuotsuses eespool tuvastatuks loetud asjaoludel ei tõenda need hageja ja AS VGT esindaja väited, et hagejale RAS VGT poolt tekitatud võimaliku kahju eest vastutaks riik. TsK § 473 sätestab riigi vastutuse juriidilise isiku likvideerimisel ilma õigusjärgluseta ainult tervisekahjustuse või surmaga põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise korral. Kohus loeb eespool kohtuotsuses viidatud asjaoludega arvestades tuvastatuks, et riik ei vastutanud TsK § 35 alusel RAS VGT kohustuste eest selle aktsiaseltsi tegutsemise ajal, erastamislepingus ei lepitud kokku riigi vastutuses RAS VGT kohustuste eest ning puuduvad alused, mille kohaselt riik vastutaks selle aktsiaseltsi kohustuste eest pärast aktsiate müüki, selle aktsiaseltsi erastamist, likvideerimist.
2.Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist TsK §-de 448, 449 alusel, so deliktilisel alusel, õigusvastase kahju tekitamise sätete järgi. Kuivõrd hagi ei kuulu juba kohtuotsuse eelmises punktis tuvastatuks loetud asjaoludel rahuldamisele, siis puuduks protsessiökonoomiast lähtudes vajadus hinnangu andmiseks kostjal kahju hüvitamise kohustuse tekkimise teiste aluste suhtes. Kohus leiab, et otstarbekas on siiski asja arutamisel esimese astme kohtus anda hinnang ka teiste hagi alusesse kuuluvate asjaolude suhtes. Kohtunik on saatnud materjalid Võru Politseiprefektuuri P. K. kriminaalvastutuse küsimuse otsustamiseks ja Võru Politseiprefektuur on algatanud kriminaalasja KrK §15 lg 2 ja KrK § 143 lg 1 tunnustel (tl 8-9). Lõppkokkuvõttes kriminaalasjas menetlus lõpetati (tl 15-18, 20-23, 26, 55-56, 65, 148-152) seoses kuriteo koosseisu puudumisega. Hageja on viidanud oma nõude õiguslikul põhjendamisel TsK §-dele 448, 449. Kohus nõustub hagejaga selles, et asja lahendamisel tuleb käsitleda väidetava kahju tekitamise ajal kehtinud seadust. TsK §-s 448 lg 1, 2, 3 on sätestatud, et isiku varale tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses. Kahju tekitanu vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Õiguspäraste tegudega tekitatud kahju kuulub hüvitamisele vaid seadusega ettenähtud juhtudel. TsK § 449 kohaselt on organisatsioon kohustatud hüvitama kahju, mis on tekitatud tema töötajate süü läbi nende töökohustuste täitmisel.
6 (11)
Seega deliktiõiguslikel alustel kostjal kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks peavad olema tõendatud: hagejal kahju esinemine, kostja poolt õigusvastase teo toimepanemine, põhjuslik seoses kostja õigusvastase teo ja hageja kahju vahel, kostja süü hagejale kahju tekitamises. Kolme esimesena nimetatud asjaolu tõendamiskoormus on hagejal. Kostja peab vastutusest vabanemiseks tõendama süü puudumist. Kohus leiab, et ei ole tõendatud ükski kostjal kahju hüvitamise kohustuse tekkimise aluseks olevatest asjaoludest.
3.Hagiavaldusest ja avaldusest haginõude suurendamise kohta nähtub, et hageja loeb talle tekitatud kahjuks töötasu, mis jäi hagejal saamata seetõttu, et seoses võimatusega esitada tööraamat või selle duplikaat, ei realiseerunud Arne ja Priidu Ettevõtmiste ASga sõlmitud tööleping. Hageja on esitanud tõendid (tl 7, 54), mille kohaselt ta on olnud arvel töötuna ja seoses töötu abiraha saamisega on hageja nõuet vähendanud. Kostja leiab, et ei ole tõendatud hageja väited hagejale kahju tekitamise kohta. Kahju esinemise kohta hagejal loeb kohus tuvastatuks järgmised asjaolud.
3.1.Hageja on esitanud oma kahju tõendamiseks töölepingu (tl 73-75, 145-146, 249). Selle töölepingu kohaselt on hageja ja Arne ja Priidu Ettevõtmiste AS 20. aprillil 1993 leppinud kokku selles, et hageja asub 30. aprillist 1993 tööle selle tööandja juurde aktsiaseltsi esindaja töökohale palgaga 10 000 krooni kuus. Lepingule on väidetavalt tööandja esindajana alla kirjutanud A. S. , kes on tunnistajana ülekuulamisel kinnitanud järgmist (tl 358-359): P. K. t ta ei tunne ja ei ole temaga Arne ja Priidu Ettevõtmiste AS nimel töölepingut sõlminud ega seda lõpetanud. See aktsiaselts ei alustanud majandustegevust ja seetõttu ei olnud plaanis inimesi tööle võtta, aktsiaseltsil ei olnud palgalisi töötajaid. Tunnistaja andis aktsiaseltsi dokumendid P. K. kätte. Tunnistaja arvab, et töölepingul ei ole tema allkiri. Tunnistaja ei mäleta, kas talle esitati politseis töölepingu originaal. Samad asjaolud on tõendatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega (tl 149-152), millega on samuti tuvastatud, et töölepingu sõlmimine ei saanud reaalselt aset leida. Samast määrusest nähtuvalt on kohtule esitatud töölepingu koopia ja ei ole kindlaks tehtud töölepingu originaali esinemist. Registrikeskuse teatega ja registreerimiskaardiga ja registrikeskuse teiste dokumentidega (tl 124-127, 129-144) on tõendatud, et Arne ja Priidu Ettevõtmised AS asutati 17. juulil 1992 ja kanti arhiivi 2. märtsil 1999 seoses sundlõpetamisega. Seega lõpetas selts tegevuse 1999. aastal. Registreerimiskaardi kohaselt oli aktsiaseltsi peadirektoriks P. K. . Kostja poolt esitatud kirjalike tõenditega Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti andmete kohta (tl 251-270) on tõendatud järgmised asjaolud. Arne ja Priidu Ettevõtmiste AS käive on olnud: 1993. aasta oktoobris 2 506 krooni, 1993. aasta novembris 21 770 krooni, 1993. aasta detsembris 12 901 krooni, 1994. aasta jaanuaris 16 291 krooni, 1994. aasta veebruaris 10 733 krooni, 1994. aasta märtsis, aprillis, mais käive puudus. 1993. aasta detsembris ja 1994 jaanuaris, veebruaris, mais ei peetud füüsilistelt isikutelt kinni tulumaksu. Hageja ei ole neid asjaolusid vaidlustanud. Seega sellel aktsiaseltsil praktiliselt puudus käive, tööle ei olnud võetud palgalist tööjõudu. Need tõendid kinnitavad tunnistaja A. S. ütlusi selle kohta, et selts majandustegevust ei alustanud, seltsil palgalisi töötajaid ei olnud.
7 (11)
Neil asjaoludel ei ole tõendatud hageja poolt töölepingu sõlmimine Arne ja Priidu Ettevõtmiste ASga. Töölepingu väidetavalt allkirjastanud A. S. väidab tunnistajana, et ta ei ole kostjaga töölepingut sõlminud ja sellesse aktsiaseltsi ei ole üldse kedagi tööle võetud.
3.2.Hageja väidab, et ta on esitanud kohtule töölepingu originaali (tl 68, 187,281). Töölepingu originaali tsiviilasja toimikus ei ole. Kriminaalasjas tehtud määruse kohaselt ei olnud töölepingu originaali ka kriminaalasja toimikus (tl 15-16). Protokollist (tl 271-275) ei nähtu, et Võru Linnavalitsuse kasutuses oleks vaidlusaluse töölepingu originaal, mida kinnitavad ka hageja esindaja selgitused (tl (tl 280). Kohus leiab sellega seoses järgmist. Hageja on oma kahjuna käsitlenud palga näol saamata jäänud tulu. Kohus leiab, et saamata jäänud palka oleks põhjust käsitleda hageja saamata jäänud tuluna, kahjuna, kui oleks põhjust arvata, et hageja oleks seda palka ilma kahju tekitaja väidetavalt õigusvastase käitumiseta, tööraamatu duplikaadi tööandjale esitamisel, saanud. Hageja väidab, et töölepingu sõlmis ta Arne ja Priidu Ettevõtmiste AS juhatuse esimehega A. S. ga ja töölepingu originaali esitas hageja kohtule (tl 68, 320). Tunnistaja Sõna on kinnitanud, et aktsiaselts majandustegevust ei alustanud, kedagi töölepinguga tööle ei võetud, tunnistaja ei ole hagejaga töölepingut sõlminud. Hageja on esitanud kohtule väidetavalt sõlmitud töölepingu, kuid ei ole esitanud tõendeid, mis alusel tööleping lõpetati. Kohtule on esitatud hageja avaldus, millega ta ise palus tühistada Arne ja Priidu Ettevõtmiste ASga sõlmitud töölepingu (tl 250). Arne ja Priidu Ettevõtmiste AS sundlõpetati 1999. aastal, kuid hageja nõuab talle saamata jäänud palga näol kahju hüvitamist kuni 2003. Kohus leiab, et neil asjaoludel ei ole tõendatud, et ka väidetava õigusrikkumise korral tööraamatu duplikaadi väljastamisel, oleks hageja saanud palka 10 000 krooni kuus. Kohus leiab, et neil asjaoludel ei ole usaldusväärselt tõendatud hagejale kahju tekitamine.
4.Hageja seletuste kohaselt (tl 90) lõppes tema töösuhe RASga VGT 1992. aasta oktoobrikuus. Hageja poolt kohtule esitatud kirjalike tõenditega (tl 3-5) on tõendatud järgmised asjaolud. Hageja on esitanud RAS VGT direktorile 13. aprillil 1993 avalduse taotlusega uue tööraamatu väljaandmiseks seoses tööraamatu kaotsiminekuga. Seejärel esitas hageja 3. juunil 1993 RAS VGT direktorile avalduse hüvituse saamiseks seoses tööraamatu duplikaadi mittetähtaegse väljastamisega. RAS VGT on kirjaga 3. juunist 1993 selgitanud hagejale, et hagejal on isikutunnistuse (passi) esitamisel kaadriosakonna juhatajale ja tööraamatu duplikaadi eest tasumisel õigus kätte saada tööraamatu duplikaat. Hageja on selgitanud, et tööraamatu duplikaadi sai ta kätte 3. juunil 1993 ja sama nähtub ka hagiavaldusest (tl 1, 68). Tööraamatu duplikaadi välja andmine oli vaidlusalusel ajal reguleeritud Eesti Vabariigi Tööministeeriumi 1. juuni 1992 määrusega nr 7 kinnitatud Tööraamatu täitmise korraga (edaspidi Kord). Selle korra punkt 5.1 sätestas, et tööraamatu või selle vahelehe kaotanud töötajale väljastab tööraamatu dublikaadi viimane tööandja. RAS VGT ja hageja kirjavahetusest (tl 3-4) nähtub, et RAS VGT ei teinud hagejale takistusi tööraamatu duplikaadi saamiseks pärast isikut tõendava dokumendi esitamist ning duplikaadi vormi eest tasumist. Kohus leiab, et hagejalt isikutunnistuse (tegemist on üldteadaolevalt suure ettevõttega) ja tasu nõudmine tööraamatu duplikaadi eest on kooskõlas Tööraamatu täitmise korraga. Seega ei ole tõendatud, et RAS VGT oleks käitunud tööraamatu duplikaadi väljastamisel õigusvastaselt ja neil asjaoludel puudub ka RAS VGT süü hagejale väidetava kahju tekitamises.
5.Vaidlusalusel perioodil, 1993. aastal, reguleeris töösuhteid Eesti Vabariigi töölepingu seadus. TLS §-s 30 lg l p 2 oli sätestatud, et töölepingu sõlmimiseks nõuab tööandja töötajalt
8 (11)
tööraamatut. Hageja väidete kohaselt oli tal tööleping Arne ja Priidu Ettevõtmiste ASga sõlmitud. Kohus nõustub kostjaga, et tööraamatu esitamine või mitteesitamine juba sõlmitud töölepingu pooli nende õigustest ja kohustustest ei vabastanud. Seega oli tööandjal sellises olukorras tööraamatu esitamisest sõltumata kohustus maksta töö eest palka. Töölepingu seaduses ei ole sätestatud töölepingu sõlmimisel töötajalt tööraamatu nõudmata jätmist töölepingu lõpetamise, tühistamise, kehtetuks tunnistamise alusena ning kohtule ei ole esitatud tõendeid sel alusel hagejaga töölepingu lõpetamise kohta. Hageja teatas ise tööle mitte asumisest (tl 250). Seega oli tööle mitte asumine hageja valik, mitte seadusest tulenev tööandja nõue. Seega ka teiste kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks vajalike asjaolude tõendatuse korral, ei oleks tõendatud põhjusliku seose olemasolu väidetavalt tekkinud kahju ja RAS VGT töötaja väidetavalt õigusvastase tegevuse vahel, kuivõrd tööraamatu duplikaadi väljastamine või mitteväljastamine ei oleks saanud anda tööandjale õigust oma lepingujärgsete kohustuste, palga maksmine, mittetäitmiseks.
6.Hageja esitas kohtu eelistungil tööraamatu originaali (69-70). Hageja väitel seisnes tööraamatu originaali kadumine selles, et hageja oli selle andnud Võru Uurimisbüroo uurija kätte ning hageja leidis tööraamatu 1997. aastal kriminaalasja toimikust (tl 66-71). Võru Politseiprefektuuri kirjadega (tl 84-86, 121-123) on tõendatud, et hageja tööraamatu originaali kriminaalasja materjalide juurde võetud ei ole. Sellele on viidanud ka AS VGT esindaja (tl 82-83). Hageja on oma ütlustega kohtus kinnitanud, et tööraamatu originaali sai ta kätte 1997. aastal, kuid 25. novembril 1999 on ta uuesti taotlenud tööraamatu duplikaadi saamist (tl 88). Seega ei ole hageja väide tööraamatu originaali kadumise kohta millegagi tõendatud ja on Võru Politseiprefektuuri kirjadega ümber lükatud. Ka neil asjaoludel puudub põhjuslik seos RAS VGT väidetava õigusvastase käitumise, tööraamatu duplikaadi väljaandmisega viivitamise ja hagejal väidetavalt esineva kahju vahel. Seega, kuna ei ole tõendatud hagejal tööraamatu kadumine, ei saanud ka väidetav tööraamatu duplikaadi väljaandmisega viivitamine hagejale kahju tekitada.
7.Hageja on taotlenud tunnistada Põhiseadusega vastuolus olevateks Tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätted, mille alusel on tehtud kohtu määrused hageja tagaselja või kirjalikus menetluses, kuna need õigusaktid on Põhiseaduse vastased, sest Põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures (tl 58-63, 162-165, 188). Hageja on sealjuures viidanud nende sätete rakendamisele teistes tsiviilasjades. Seega taotleb hageja õigusaktide tunnistamist Põhiseadusega vastuolus olevateks seoses nende kohaldamisega teistes tsiviilasjades. Hageja ei ole sellest aspektist viidanud käesolevas tsiviilasjas kohaldamisele kuuluvatele asjassepuutuvatele õigusaktidele. Kohus leiab, et neil asjaoludel ei ole kohtul alust PSJKS §-s 9 lg 1 sätestatut arvestades, anda sisulist hinnangut hageja taotlusele kuna kohus saab võtta seisukoha ainult käesoleva tsiviilasja lahendamisel asjassepuutuvate õigustloovate aktide kohaldamata jätmise suhtes seoses nende vastuolus olemisega Põhiseadusega.
8.Kohus arutas tsiviilasja kohtuistungil 21. novembril 2005, kohtuistung lõppes kell 17.20 (tl 386-398). Hageja esitas kohtule 23. novembril 2005 avalduse, millega palus võtta asja juurde kolm kirjalikku tõendit ja uuendada asjas menetlus (tl 399-402). Kuna hageja on need tõendid esitanud pärast asja sisulise arutamise lõpetamist ja kohtuvaidlusi ajal, kui kohus oli lahkunud nõu pidama otsuse tegemiseks, ei ole kohtul alust anda sisulist hinnangut nendele tõenditele. Seoses hageja avaldusega, millega on tõendid esitatud, peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Hageja ei ole Võru Maakohtule neid tõendeid varem esitanud, ehkki asi on olnud kohtu menetluses väga pikka aega. Pealegi ei viita tõendid uutele asjaoludele. Samas avalduses (tl 399-402) on hageja taotlenud kolmanda isikuna tööameti kaasamist (tl 399) ning
9 (11)
sellega seoses asjas menetluse uuendamist. TsMS § 196 kohaselt, kui kohus kohtuvaidluse ajal peab vajalikuks uute asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamist või uute tõendite uurimist, uuendab ta määrusega asja sisulise arutamise. Pärast asja sisulise arutamise lõpetamist toimub uus kohtuvaidlus üldises korras. Hageja poolt taotletud asjaoludel ei ole kohtul alust pärast kohtuvaidlusi kohtuotsuse tegemise ajal asjas menetlust uuendada, arvestades TsMS §-s 196 sätestatut. Selle taotlusega seoses peab kohus vajalikuks märkida veel järgmist. Esialgses hagiavalduses on hageja taotlenud kolmanda isikuna Võru linnavalitsuse kaasamist seoses hagejale töötu abiraha maksmisega (tl 1). Kohtuistungil on hageja kinnitanud, et ta ei soovi Võru linnavalitsuse kaasamist (tl 394), mistõttu ei ole kohtul olnud vajadust seda taotlust sisuliselt lahendada. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja taotlenud kolmanda isiku kaasamist kolmanda isiku õiguste kaitseks ning kolmanda isiku kaasamata jätmine ei riku hageja õigusi. Võru linn saab oma õigusi teostada hageja poolt viidatud asjaolude suhtes ka ilma kolmanda isikuna protsessis osalemiseta. Hageja on esitanud kohtule teabenõude vastuse (tl 33), mis ei oma asja lahendamise seisukohalt sisulist tähtsust ja seetõttu puudub kohtul vajadus sellele hinnangu andmiseks.
9.Hageja on esitanud kohtukulude nimekirja ja kuludokumentidena sõidupiletid (tl 382-383), mille kohaselt on hageja kohtukuluks 920 krooni, millest on sõidukulud Tallinnasse 680 krooni ja päevarahad 240 krooni. Kostja esindaja ei ole esitanud kohtukulude nimekirja ja taotlenud kohtukulude väljamõistmist (tl 396). Seega ei ole alust seoses hagi rahuldamata jätmisega kohtukulude väljamõistmiseks pooltelt teineteise kasuks, arvestades TsMS §-s 60 lg 1 sätestatut.
10.Hagiavaldus on esitatud kohtusse 9. septembril 1993 (tl 1). Hagiavalduses on hageja taotlenud enda vabastamist maksejõuetuse tõttu riigilõivu tasumisest. Hagiavalduse esitamise ajal kehtinud Eesti NSV tsiviilprotsessi koodeksi § 70 lg 3 ja alates 15. septembrist 1993 jõustunud Tsiviilkohtupidamise seadustiku § 54 lg kohaselt oli kohtul õigus isikut, lähtudes tema maksejõuetusest, vabastada täielikult või osaliselt kohtukulude tasumisest riigituludesse. Hageja hagi esitamisel riigilõivu ei tasunud ja kohus võttis asja menetlusse. Kohus tõlgendab seda olukorda selliselt, et kohus tegemata küll määrust hageja riigilõivust vabastamise kohta, kuid nõudmata ka hagejalt riigilõivu tasumist, vabastas hageja riigilõivu tasumisest. Kuna hagi esitamise ajal kehtinud seadus ei näinud ette riigilõivu tasumisest vabastamise otsustamisel eraldi märkimist, kas hageja on vabastatud riigilõivu tasumisest ainult hagi esitamisel või ka selle rahuldamata jätmisel, siis järelikult vabastas kohus hageja riigilõivu tasumisest nii hagi esitamisel kui ka hagi rahuldamata jätmisel. Hageja esitas 2. juunil 2003 avalduse haginõude suurendamiseks (tl 78-79), taotledes samas enda vabastamist riigilõiv tasumisest. Kohus määrusega 26. juunist 2003 (tl 96-98) määras vabastada hageja riigilõivu tasumisest hagi esitamisel, kuid mitte vabastada teda riigilõivu tasumisest hagi rahuldamata jätmise korral. TsMS § 64 lg 2 kohaselt, kui hageja on vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagiavalduse esitamisel, mõistab kohus hagi rahuldamata jätmisel otsusega temalt riigilõivu välja riigituludesse. Kohus leiab, et seoses hagi rahuldamata jätmisega ei ole käesolevas asjas põhjendatud TsMS § 64 lg 2 alusel hagejalt riigilõivu sissenõudmine riigituludesse, arvestades järgmiste asjaoludega. Esialgses hagiavalduses palus hageja välja mõista kostjalt 31. augusti 1993 seisuga ühekordselt 40 476,12 krooni ja alates 1. septembrist 1993 igakuiselt 10 000 krooni.
10 (11)
Avalduses haginõude suurendamise kohta (tl 78-79) palus hageja 30 mai 2003 seisuga kostjalt välja mõista 1 210 576,12 krooni arvestusega 10 000 krooni kuus. Seega ei ole hageja sisuliselt haginõuet suurendanud, võrreldes esialgse hagiga, vaid on seda täpsustanud. Seega on tegemist esialgse nõudega, mida on hageja täpsustanud ja millelt riigilõivu tasumisest on hageja juba vabastatud ka hagi rahuldamata jätmise korral, arvestades kohtuotsuses eespool toodud põhjendusi. Kohus leiab, et seega ei kuulu rakendamisele Võru Maakohtu 26. juuni 2003 määruse alusel TsMS §-s 64 lg 2 sätestatu ja neil asjaoludel ei nõua kohus hagejalt seoses hagi rahuldamata jätmisega riigilõivu tasumist riigituludesse.
11.Võru Maakohus on määrusega 19. veebruarist 2003 määranud hagejale esindajaks advokaadi riigi arvel (tl 42-43). Hagejat on selle määruse alusel esindanud vandeadvokaadi vanemabi Eve Laine (tl 57). Seega on toimunud hagejale riigi arvel advokaadi määramine enne Riigi õigusabi seaduse kehtima hakkamist 1. märtsil 2005. Kohus leiab, et hagejale on RÕS § 8 p 1 mõttes õigusabi antud kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Hageja esindaja taotlusel (tl 184) on kohus menetluse kestel teinud määruse hageja täielikult õigusabi eest tasumisest vabastamise kohta perioodi eest kuni 16. detsember 2003 ja on jätnud riigi kanda tema kulud õigusabi eest (tl 191-192, 206-210, 213-214) summas 7 080 krooni. Hageja esindaja on esitanud taotluse õigusabi tasu suuruse määramiseks alates
20.detsembrist 2003 summas 13 546,40 krooni (tl 384-385) ja on tasu suurust põhjendanud. Kohus leiab, et õigusabi tasu suurus on taotluses toodud asjaoludel ja kohtuasja töömahukust arvestades põhjendatud ning kohus määrab õigusabi tasu suuruseks selle perioodi eest 13 546,40 krooni.
Kohtunik: Rahvakohtunikud:
11 (11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.