Kohtulahend

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED, PÕHJENDUSED

2 (10)

Vastuväidete kohaselt kestis töösuhe hagejaga 01.03.2004 - 10.05.2004. 01.03.2004 - 13.03.2004 töötas hageja suulise töölepingu alusel. Alates 14.03.2004 püüdis Teap Ehitus OÜ töölepingut kirjalikult vormistada, kuid hageja keeldus. Töölepingu järgi oli kokkulepitud tööaja kestus nädalas 40 tundi ja töötasu 20 krooni tund vastavalt tegelikult töötatud tundide arvule. Kostja on pidanud töötajate tööaja arvestuse tabelit, milles fikseeriti iga töötaja tegelikult töötatud töötunnid. Palga maksmine toimus üks kord kuus hiljemalt 12. kuupäeval. Hageja ei esitanud avaldust töötasu pangakontole kandmiseks ning seetõttu on makstud talle töötasu sularahas. Hageja keeldus töötasu saamise kohta palgalehtedele allkirja andmast, mis on igakordselt fikseeritud palgalehele raha üleandmise juures viibinud juhatuse liikme ja raamatupidaja poolt. Teap Ehitus OÜ on töölepingus kokkulepitud töötasult igakuiselt arvestanud, kinni pidanud ja tasunud sotsiaalmaksu, tulumaksu, töötuskindlustusmakse ja kohustusliku kogumispensioni makse.

MAAKOHTU LAHEND

3 (10)

Tõendatud ei ole, et kostja ei kindlustanud hagejat tööga, seega puudub alus tööga mittekindlustamise aja eest palga väljamõistmiseks TLS § 66 alusel. Kostja väitel oodati hagejat jätkuvalt tööle, hageja ei ole 02.08.2004 kohtule esitatud vastusest nähtuvalt mais tööl olnud. Lähtudes Vabariigi Valitsuse 23.08.2001 määrusest nr 278 Puhkusetasu arvutamise kord §-dest 2 lg 2; 3 lg l ja 4 ning arvestades töötatud 2 kuud ja päevatasu 119.32 krooni, tulnuks hagejale maksta puhkusehüvitist 5 päeva (28/12 x 2) eest kokku 596.60 krooni (5 x 119.32). Kostja on arvestanud ja maksnud hagejale puhkusehüvitist 571.43 krooni, seega ettenähtust 25.17 krooni vähem. Seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 25.17 krooni rahalist hüvitust kasutamata puhkuse eest. Palgaseaduse (edaspidi PalS) § 35 kohaselt maksab palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-48-99 kohaselt tuleb viivist palga maksmisega viivitamisel maksta kuni töölepingu lõpetamise päevani. Töölepingu lõpetamisega lõpeb palga maksmine ja võimalik palga maksmisega viivitamine. Töölepingu lõpetamise päeval on tööandja PalS § 32 alusel kohustatud välja maksma lõpparvena kõik tööandjalt saadaolevad summad. Lõpparve kinnipidamise eest järgneb tööandja vastutus TLS § 119 lg 2 alusel. Kuna kohus tuvastas, et kostja ei ole hagejale maksnud palka 2004 märtsi eest ning hageja leiab, et palk oleks tulnud talle välja maksta hiljemalt 30.04.2004, tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja PalS § 35 alusel viivis 2004 märtsi palga maksmisega viivitamise eest kuni töölepingu lõpetamiseni 10.05.2004 184 krooni (3680x0,5%x10). Tööleping lõpetati 10.05.2004 ning seetõttu puudub alus kostjalt aprilli palgaga maksmisega viivitamise eest viivise väljamõistmiseks, kuna aprilli palga oleks kostja pidanud maksma lõpparvena. PalS § 32 lg l kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. Kui töötaja ei saanud töölepingu lõppemise päeval lõpparvet vastu võtta, on tööandja kohustatud maksma lõpparve viie päeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. TLS § 119 lg 2 kohaselt on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kuna kostja ei ole käesoleva ajani maksnud hagejale lõpparvena kõike hagejal saadaolevaid summasid, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista TLS § 119 lg 2 alusel ühe kuu keskmine palk 3520 krooni (((3680+3360)/(23+21))x((23+21)/2)), arvestades Keskmise palga arvutamise korra §-des 2 lg 2, 3 lg l, 4 lg 4 sätestatut. Kokkuvõttes tuleb hageja kasuks välja mõista 2004 märtsi ja aprilli palk 7040 krooni, puhkusehüvitis 25.17 krooni, viivis palga maksmisega viivitamise eest 184 krooni ning ühe kuu keskmine palk lõpparve kinnipidamise eest 3520 krooni, kokku 10 769.17 krooni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

252.03 krooni. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) hindas maakohus ebaõigesti apellandi 05.05.2004 saadetud teatist töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel ja vastustaja 10.05.2004 apellandile saadetud töölepingut nr 27 ning tegi seetõttu

4 (10)

väära järelduse, et tööleping lõppes TLS § 79 alusel. Apellant oli esitanud avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, samuti oli ta järginud TLS § 72 lg l ja § 73 lg 2, mistõttu tuleb poolte vahel töölepingu lõpetamise aluseks lugeda TLS § 82 ning töölepingu lõpetamise päevaks 11.05.2004; 2) on maakohus põhjendamatult jätnud arvestamata apellandi väite, et kokkulepitud tunnitasuks oli 35 krooni ning ebaõigesti tuvastanud apellandi palgamäära suuruseks 20 krooni tunnis. Kui tööandja oleks pakkunud töötasu alla 35 krooni tunnis, ei oleks apellant tööle asunudki. Samuti ei arvestanud maakohus apellandi esitatud tõenditega, mille kohaselt on ehitusfirmades tunnitasuks 35 krooni. Vastustaja esitatud palgalehest saab teha järelduse, et vastustaja maksab töötajatele ümbrikupalka, sest ei ole mõistlik ning loogiline, et töölised töötaksid firmas, kus palgamäär on kaks korda väiksem keskmisest palgamäärast. 3) palub apellant välja mõista märtsikuu saamata palga 8505 krooni (243 tundi x 35 krooni) ja aprillikuu palga 6767.25 krooni (193,35 tundi x 35 krooni), kokku 15 272.25 krooni, millest kuulub mahaarvestamisele 651.43 krooni. Kasutamata puhkuse eest tuleb välja mõista 258.85 x 5 = l 294.25 krooni, TLS § 119 lg 2 alusel tuleb välja mõista ühe kuu keskmine palk 7 636.13 krooni ning TLS § 82 lg 2 alusel tuleb välja mõista kahe kuu keskmise palk 15 272.25 krooni.

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

töötaja palgamäär kindlaks töölepingu sõlmimisel poolte kokkuleppel ja töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS § 26 lg 1 p 3 järgi oli kokkulepe töötasu kohta üheks töölepingu kohustuslikuks tingimuseks. Seega pidid töötaja ja tööandja töölepingu sõlmimisel töötajale makstavas tasus kokku leppima. Kohtud on töötasu määra tuvastamisel põhjendamatult tuginenud üksnes kostja koostatud tööaja arvestuse tabelitele ja palgalehtedele ning jätnud arvestamata hageja väited, et pooled leppisid kokku kõrgemas tunnitasu määras. Kuna töösuhtes on töötaja nõrgemaks pooleks ja töölepingu kirjalik vormistamine on eelkõige tööandja kohustus, mille täitmata jätmise eest kannab tööandja TLS § 28 lg 3 järgi ka haldusvastutust, ei saa töölepingu kirjalikult vormistamata jätmise korral tuvastada töötasu kokkulepet üksnes kostja koostatud dokumentide alusel. Suulise töölepingu puhul puuduvad töötajal reeglina kirjalikud tõendid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seaduse nõude järgimata jätmise tõttu ja seetõttu peab ka kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kandma tööandja. Eeltoodust tulenevalt, kui poolte kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata ka hageja esitatud tõendeid selle kohta, millist töötasu teised ettevõtted sama töö eest maksavad (tl-d 110-113), ning juhul, kui poolte kokkulepet ei ole võimalik kindlaks teha, tuvastada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja maalritele tavapäraselt makstav keskmine mõistlik tasu. Riigikohtu 30. septembri 2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-03 asus kolleegium seisukohale, et kui töötaja ei ole esitanud avaldust lõpetada tööleping TLS § 79 alusel, ei ole tööandjal seaduslikku alust sellel alusel töölepingut lõpetada. Riigikohtu 10. novembri 2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-120-05 märkis kolleegium lisaks, et sellises olukorras on tööandjal võimalik lõpetada tööleping töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidlusorganis. Käesolevas vaidluses on tuvastatud, et hageja esitas 5. mail 2004 avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel põhjusel, et kostja ei maksa hagejale palka ega anna hagejale tööd. Samuti teatas hageja, et ei tule alates 11. maist 2004 tööle. 11. mail 2004 esitas hageja kostjale uue avalduse, paludes saata hagejale tööraamatu. Kostja vormistas töölepingu lõpetamise

6 (10)

Vastavalt TsMS §-ile 693 lg 2 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning hinnanud asjas olevaid tõendeid. Asjas on vaidlus selles, millises palgamääras pooled kokku lepiti ja kas hagejal on õigus saada töölepingu lõpetamisel hüvitist TLS § 82 lg 2 alusel. Õige on apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud palgamäära. PalS § 10 lg 1 järgi määratakse töötaja palgamäär kindlaks töölepingu sõlmimisel poolte kokkuleppel ja töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS § 26 lg 1 p 3 järgi oli kokkulepe töötasu kohta üheks töölepingu kohustuslikuks tingimuseks. Seega pidid töötaja ja tööandja töölepingu sõlmimisel töötajale makstavas tasus kokku leppima. Asjas on olemas poolte vahel suuline tööleping, kirjalik tööleping on jäänud vormistamata. Hageja väitel leppisid pooled kokku järgmises töötasus: lagede remont 40 kr/m2, seinte remont 35 kr/m2 ja akendega sein 25 kr/m2. Kostja seisukoha kohaselt oli kokkulepe töötasus 20 krooni tunnis. Maakohus on töötasu määra tuvastamisel põhjendamatult tuginenud üksnes kostja koostatud tööaja arvestuse tabelitele ja palgalehtedele ning jätnud arvestamata hageja väited, et pooled leppisid kokku kõrgemas tunnitasu määras. Kuna töösuhtes on töötaja nõrgemaks pooleks ja töölepingu kirjalik vormistamine on eelkõige tööandja kohustus, mille täitmata jätmise eest kannab tööandja TLS § 28 lg 3 järgi ka haldusvastutust, ei saa töölepingu kirjalikult vormistamata jätmise korral tuvastada töötasu kokkulepet üksnes kostja koostatud dokumentide alusel. Suulise töölepingu puhul puuduvad töötajal reeglina kirjalikud tõendid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seaduse nõude järgimata jätmise tõttu ja seetõttu peab ka kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kandma tööandja. Kui poolte kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad. Seega tuleb asjas hinnata ka hageja ja kostja poolt esitatud tõendeid teiste ehitusettevõtjate tunni- ja tükitööhindade kohta. Hageja poolt esitatud tõendite kohaselt (tl 110 – 113) oli AS Tartu Ehitus olnud 2004 augustis nõus tasuma maalrile töötasu 30 krooni tunnis ning Hardal Ehitus OÜ on tasunud 2004 juulis 35 kr/m2. Kostja on esitanud OÜ Stesamex kirja, mille kohaselt oli 2004 märtsis-aprillis Tartu-Jõgeva piirkonnas maalri tavapärane tasu 20-25 krooni tunnis. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt esitatud AS Tartu Ehitus ja tema vahel sõlmitud töölepingus märgitud tasu 30 krooni tunnis saab lugeda 2004 märtsis - aprillis maalritele tavapäraselt makstavaks keskmiseks mõistlikuks tasuks. Kostja poolt esitatud OÜ Stesamex kirjas on märgitud maalri tavapärane tasu Tartu-Jõgeva piirkonnas, kuid asjas on vajalik maalri tasu vaid Tartu piirkonnas ning kuna hageja poolt esitatud tasu 30 krooni tunnis hõlmab Tartu piirkonda, siis tuleb seda lugeda mõistlikuks. Samas võtab ringkonnakohus tööajaarvestuse aluseks mitte hageja poolt esitatud arvestuse, vaid töö- ja puhkeaja seaduse §-is 4 lg 1 sätestatud tööaja üldise riiklik norm 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas. Maakohus on õigesti leidnud, et tõendatud ei ole kostja poolt hagejale palga maksmine perioodil märts – aprill. Märts 2004 ja aprill 2004 palgalehtedel puudub T. T allkiri (tl 33-34). Hageja enda seletuse kohaselt ei ole ta saanud 2004 märtsi ja aprilli töötasu. Kostja väitel sai hageja töötasu, kuid keeldus allkirja andmast. Riigikohtu 03.05.2002 otsuses nr 3-2-1-39-02 väljendatud seisukoha kohaselt on palga maksmine tööandja rahaline kohustus ning selle täitmist ei saa tunnistajate ütlustega tõendada. Seega ei tõenda hagejale palga maksmist märts 2004 ja aprill 2004 palgalehed, sest neil puudub hageja allkiri. Samuti ei tõenda palga maksmist kindlustatute registri väljavõte (tl 40), mille kohaselt OÜ Teap Ehitus ajavahemikul 01.03.2004 – 30.04.2004

7 (10)

on teinud T. T töötasu väljamakse 7040 krooni, sest nimetatud väljavõte ei tõenda töötasu reaalset maksmist või maksmata jätmist. Kuna puuduvad kirjalikud tõendid selle kohta, et kostja on maksnud hagejale märtsi ja aprilli 2004 töötasu, siis tuleb selles osas hagi rahuldada ning kostjalt välja mõista hageja kasuks märtsi 2004 töötasu 5520 krooni (23 tööpäeva x 240 kr = 5520 kr) ja aprilli 2004 töötasu 5040 krooni (21 tööpäeva x 240 kr = 5040 kr). Hageja väitel ei kindlustanud kostja teda mais 2004 tööga ja seetõttu nõuab ta kostjalt TLS § 66 alusel keskmise palga maksmist 7 tööpäeva eest (s. o kuni töölepingu lõpetamiseni 10.05.2004). Kostja väitel ei ilmunud hageja ise tööle alates 4. maist 2004 ning seetõttu ei saanudki tööandja teda tööga kindlustada. Oma väite tõestuseks on esitanud kostja tööajaarvestuse tabeli mai 2004 kohta (tl 32), mille kohaselt T.T. on töötanud maikuus 2004 ainult 3. mail 4 tundi. Hageja enda kirjaliku seletuse kohaselt maakohtule (tl 45 – 51) maikuus ta tööl enam ei olnud, tegi oma poja korteris remonti, käis maksuametis, tööinspektsioonis, advokaadi juures jms. Samuti ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud asjaolu, et hageja ise ei ilmunud mais 2004 tööle, mitte aga kostja ei kindlustanud teda tööga. Kuna ei ole tõendatud, et kostja ei kindlustanud hagejat mais 2004 tööga, siis puudub alus tööga mittekindlustamise aja eest keskmise palga väljamõistmiseks. Lähtudes eeltoodust, on olnud hageja töötasuks 2004 maikuus 120 krooni (4 tundi x 30 kr = 120 kr). Kostja on maikuu töötasuna maksnud 80 krooni (tl 17) ning seega tuleb täiendavalt maikuu eest veel välja mõista kostjalt hageja kasuks 40 krooni. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et töölepingu lõpetas kostja ning hageja oleks pidanud vaidlustama töölepingu lõpetamise. Hageja on nõudnud töölepingu lõpetamise hüvitist TLS § 82 lg 2 alusel, kuna ta leidis, et ta lõpetas ise töölepingu vastavalt TLS §-ile 82 lg 1. Riigikohtu 30. septembri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-03 asus tsiviilkolleegium seisukohale, et kui töötaja ei ole esitanud avaldust lõpetada tööleping TLS § 79 alusel, ei ole tööandjal seaduslikku alust sellel alusel töölepingut lõpetada. Riigikohtu 10. novembri 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-120-05 märkis tsiviilkolleegium lisaks, et sellises olukorras on tööandjal võimalik lõpetada tööleping töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidlusorganis. Käesolevas vaidluses on tuvastatud, et hageja esitas 5. mail 2004 (tl 14) avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel põhjusel, et kostja ei maksa hagejale palka ega anna hagejale tööd. Samuti teatas hageja, et ei tule alates 11. maist 2004 tööle. 11. mail 2004 esitas hageja kostjale uue avalduse, paludes saata tööraamatu (tl 15). Kostja vormistas töölepingu lõpetamise 10. mail 2004 (tl 18) TLS § 79 lg 1 järgi töötaja soovil. Olukorras, kus hageja oli esitanud avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 aluse, oli kostjal võimalik lõpetada tööleping töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidlusorganis. Kostja ei ole vaidlustanud töölepingu lõpetamise alust töövaidlusorganis ja seetõttu oleks ta pidanud lõpetama töölepingu etteteatamistähtaja möödumisel TLS § 82 lg 1 alusel. Töötaja avaldus töölepingu lõpetamiseks on ühepoolne tehing, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Kuna hageja soovis lõpetada töölepingu TLS § 82 lg 1 alusel, oleks maakohus pidanud kontrollima TLS § 82 lg 1 järgi töölepingu lõpetamise aluse olemasolu. Hageja on esitanud avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel põhjusel, et kostja ei maksa hagejale palka ega anna talle tööd. Ringkonnakohus leiab, et kuna asjas on tuvastatud kostja poolt hagejale palga mittemaksmine, siis oli olemas alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel. Tulenevalt eeltoodust, on kostja lõpetanud ebaseaduslikult töölepingu TLS § 79 lg 1 alusel ning seetõttu tuleb TLS § 117 lg 1 alusel muuta töölepingu lõpetamise aluse formuleeringut ning lugeda T. T ja OÜ Teap Ehitus vahel sõlmitud tööleping lõppenuks TLS § 82 lg 1 alusel tööandja poolse lepingutingimuste rikkumise tõttu.

8 (10)

Samuti arvestades seda, et oli olemas TLS § 82 lg 1 järgi töölepingu lõpetamise alus, tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks TLS § 82 lg 2 alusel hüvitus kahe kuu keskmise palga ulatuses 10 560 krooni. Lähtudes Vabariigi Valitsuse 23.08.2001 määrusest nr 278 Puhkusetasu arvutamise kord §-dest 2 lg 2; 3 lg l ja 4 ning arvestades töötatud 2 kuud (59 kalendripäeva) ja päevatasu 179 krooni, tulnuks hagejale maksta puhkusehüvitist 5 päeva eest 895 krooni (5 x 179 = 895). Kostja on arvestanud ja maksnud hagejale puhkusehüvitist 571.43 krooni, seega ettenähtust 323.57 krooni vähem. Seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 323.57 krooni rahalist hüvitust kasutamata puhkuse eest. PalS § 35 kohaselt maksab palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-48-99 kohaselt tuleb viivist palga maksmisega viivitamisel maksta kuni töölepingu lõpetamise päevani. Töölepingu lõpetamisega lõpeb palga maksmine ja võimalik palga maksmisega viivitamine. Töölepingu lõpetamise päeval on tööandja PalS § 32 alusel kohustatud välja maksma lõpparvena kõik tööandjalt saadaolevad summad. Lõpparve kinnipidamise eest järgneb tööandja vastutus TLS § 119 lg 2 alusel. Kostja ei ole hagejale maksnud palka 2004 märtsi eest ning hageja leiab, et palk oleks tulnud talle välja maksta hiljemalt 30.04.2004. Lähtudes eeltoodust, tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja PalS § 35 alusel viivis 2004 märtsi palga maksmisega viivitamise eest kuni töölepingu lõpetamiseni 10.05.2004 276 krooni (5520 x 0,5% x 10). Tööleping lõpetati 10.05.2004 ning seetõttu puudub alus kostjalt aprilli palgaga maksmisega viivitamise eest viivise väljamõistmiseks, kuna aprilli palga oleks kostja pidanud maksma lõpparvena. Samuti oleks tulnud maksta maikuu eest maksmata töötasu 40 krooni lõpparvena. Vastavalt PalS §-ile 32 lg l on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. Kui töötaja ei saanud töölepingu lõppemise päeval lõpparvet vastu võtta, on tööandja kohustatud maksma lõpparve viie päeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. TLS § 119 lg 2 kohaselt on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kuna kostja ei ole käesoleva ajani maksnud hagejale lõpparvena kõike hagejal saadaolevaid summasid, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista TLS § 119 lg 2 alusel ühe kuu keskmine palk 5280 krooni (5520 +5040 : 44 = 240; 240 x 22 = 5280), arvestades Keskmise palga arvutamise korra §-des 2 lg 2, 3 lg l, 4 lg 4 sätestatut. Kokkuvõttes tuleb hageja kasuks välja mõista 2004 märtsi, aprilli ja mai palk 10 600 krooni, TLS § 82 lg 2 alusel hüvitus kahe kuu keskmise palga ulatuses 10 560 krooni, puhkusehüvitis 323.57 krooni, viivis palga maksmisega viivitamise eest 276 krooni ning ühe kuu keskmine palk lõpparve kinnipidamise eest 5280 krooni, kokku 27 039.57 krooni. Apellatsioonkaebuses esitatud taotlus muuta töölepingu lõpetamise kuupäeva tuleb jätta rahuldamata. Hageja enda avalduse kohaselt on ta teatanud, et ei tule enam tööle alates 11. maist 2004. Vastavalt TLS §-ile 73 lg 2 on töölepingu lõpetamise päevaks töötaja tööloleku viimane päev. Kuna hageja enda tahte kohaselt sai lugeda tööloleku viimaseks päevaks 10. mai 2004, siis ongi õigesti sel kuupäeval tööleping lõpetatud. Vastavalt „Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse“ §-ile 3 enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.

9 (10)

Tartu Maakohtu 22.09.2004 määrusega oli määratud T. T riigi õigusabi ja vabastati ta täielikult õigusabi eest tasumisest. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 2 kohaselt kui isik, kelle kasuks otsus tehti, on õigusabi eest tasumisest vabastatud, nõuab kohus nimetatud tasu teiselt poolelt sisse riigituludesse. Arvestades TsMS §-is 61 lg 1 p1 sätestatud piirangut, tuleb OÜ-lt Teap Ehitus sisse nõuda riigituludesse õigusabikulu 1352 krooni. Samuti oli T.T. vabastatud riigilõivu tasumisest. TsMS § 64 lg 1 (kehtis kuni 01.01.2006) kohaselt riigilõivu, mille tasumisest hageja on vabastatud, mõistab kohus kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Arvestades hagi rahuldatud osa, tuleb OÜ-lt Teap Ehitus välja mõista riigilõiv riigituludesse 1750 krooni. Kokku tuleb OÜ-lt Teap Ehitus välja mõista riigituludesse menetluskulud 3102 krooni. Riigi õigusabi osutas Riigikohtus ja apellatsiooniastmes advokaat Valli Murde, kes on esitanud kohtule taotluse riigi õigusabikulu 621.86 krooni väljamõistmiseks ringkonnakohtus esindamise eest ning Riigikohtus on olnud õigusabikulu 2332.50 krooni. Kuna tasu riigi õigusabi osutamise eest on arvestatud, lähtudes Justiitsministri 26.01.2005 määrusest nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“, siis on taotlus põhjendatud ja tuleb rahuldada taotletud ulatuses, s. o kokku 2954.36 krooni.

Maili Lokk

Ago Kutsar

Viivi Tomson

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.