Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev Resolutsioon
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-12-06 Tartu, 21. märts 2006. a Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve Audru valla hagi U.K vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja kinnistusraamatu kande parandamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 30. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/894/05 Audru valla kassatsioonkaebus Hageja Audru vald, esindaja vallavanem Rein Talisoo ning kostja U.K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Risto Käbi. 20. veebruar 2006. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/894/05 ja Pärnu Maakohtu
29.jaanuari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-345/2002 ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
2.Tunnustada Audru valla omandiõigust Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Pärnu maakonna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr xxxxxxx (endine nr xxxxx) kantud Xxxxx kinnistule ning lugeda, et U.K nõustub enda kustutamisega samast registriosast kinnistu omanikuna ja annab nõusoleku kanda samasse registriossa omanikuna Audru vald.
3.Mõista U.K Audru valla kasuks kohtukuluna välja 8620 krooni.
4.Mõista U.K riigituludesse vähem makstud riigilõiv 4750 krooni.
5.Kassatsioonkaebus rahuldada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Audru vald esitas 25. aprillil 2002. a U.K vastu hagiavalduse, millega palus tunnustada enda omandiõigust Pärnu maakonnas Audru vallas Valgeranna külas asuvale Xxxxx kinnistule (Pärnu maakonna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr xxxxxxx, endine nr xxxxx) (edaspidi kinnistu) ja teha kinnistusraamatusse vastav kanne. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid Aktsiaselts P müüjana ja kostja ostjana 13. detsembril 2001. a kinnistu ostu-müügilepingu, mille p 2.1 järgi oli kinnistu müügihinnaks 75 000 krooni. Ostja kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 19. veebruari 2002. a kinnistamisotsuse alusel. Audru Vallavolikogu 21. detsembri 2001. a otsusega nr 181 otsustas hageja kasutada asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 20 lg 1 alusel kinnistu suhtes ostueesõigust. 28. detsembri 2001. a notariaalselt tõestatud avaldusega teatas hageja nii kinnistu müüjale kui ka ostjale soovist teostada kinnistu suhtes ostueesõigust ning tasus kinnisasja ostu-müügilepingus nimetatud müügihinna ja lepingu sõlmimisega seotud kulud, kokku 76 233 krooni 50 senti notar Kaia Krügeri deposiitkontole. Osundatud avaldustele ostja ei reageerinud ega sõlminud hagejaga asjaõiguslepingut. Hageja on
täitnud ostueesõigust omava isiku kohustused, mistõttu tuleb tema nõue rahuldada asjaõigusseaduse (AÕS) § 264 lg 3 alusel.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja arvates esitas ostueesõiguse teostamise avalduse hageja nimel ebaõigesti vallavanem, kuna tal ei olnud selleks pädevust. Vastavalt Audru valla vara valdamise, kasutamise ja käsutamise korra § 5 lg-le 1 otsustab kinnisasja ostueesõiguse teostamise volikogu. Seega on ostueesõiguse avaldus esitatud Audru Vallavolikogu 21. detsembri 2001. a otsuse nr 181 alusel. Avalduse kohaselt pidi hageja kandma müügihinna ja lepingu sõlmimisega seotud kulud notari deposiitkontole avalduse koostamise päeval. Raha deponeeriti aga alles 23. jaanuaril 2002. a. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oleks keeldunud temale pakutud raha vastu võtmast ja asjaõiguslepingut sõlmimast. Lisaks teatas kostja, et on 18. jaanuaril 2002. a vaidlustanud Audru Vallavolikogu 21. detsembri 2001. a otsuse nr 181 halduskohtus ja palus tsiviilasja menetlemise peatada. Ka leidis kostja, et hageja ei ole tasunud riigilõivu omandiõiguse tunnustamise nõudelt.
3.Pärnu Maakohtu 13. septembri 2002. a määrusega peatati tsiviilasjas menetlus kuni Pärnu Halduskohtu otsuse jõustumiseni. Pärnu Halduskohtu 24. septembri 2002. a otsusega jäeti kostja kaebus Audru Vallavolikogu 21. detsembri 2001. a otsuse nr 181 peale rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2003. a otsusega Pärnu Halduskohtu otsus tühistati, kaebus rahuldati ning volikogu otsus tühistati. 18. septembri 2003. a määrusega uuendas Pärnu Maakohus tsiviilasjas menetluse.
4.Pärnu Maakohus jättis 29. jaanuari 2004. a otsusega hagi rahuldamata, tühistas Pärnu Maakohtu
25.aprilli 2002. a hagi tagamise määruse kinnistule hageja kasuks käsutamise keelumärke kandmise kohta, mõistis hagejalt kostja kasuks välja kohtukuluna 5500 krooni ja hagejalt riigituludesse riigilõivuna 4750 krooni. Otsust põhjendas kohus sellega, et kohus on Audru Vallavolikogu otsuse ostueesõiguse teostamiseks tühistanud ja vallavanema pädevuses ei olnud otsustada ostueesõiguse teostamise üle. Vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 50 lg 1 p-le 2, Audru valla põhimääruse p-le 10 ning Audru valla vara valdamise, kasutamise ja käsutamise korra § 5 lg-le 1 otsustab kinnisasja ostueesõiguse teostamise üle volikogu. Kuna halduskohus on volikogu vastava otsuse tühistanud ja vallavanemal puudus pädevus ostueesõiguse teostamise otsustamiseks, on hageja avaldus ostueesõiguse teostamiseks tühine ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohus viitas seejuures enne 1. juulit 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 96 lg-le 2 ja §-le 98. Riigilõivu mõistis kohus hagejalt välja põhjendusega, et hageja oli jätnud selle tasumata omandiõiguse tunnustamise nõudelt, kuigi tegemist on hinnaga hagiga.
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. oktoobri 2004. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
Otsuse põhjenduste kohaselt kuulus AÕSRS § 20 lg 1 järgse kinnisasja ostueesõiguse kasutamise otsustamine vallavolikogu pädevusse. Maakohus leidis põhjendatult, et kuna halduskohtu otsusega tühistati ostueesõiguse teostamise õiguslikuks aluseks olev volikogu otsus, on hageja avaldus ostueesõiguse teostamiseks tühine ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kinnisasja ostueesõiguse kasutamiseks ei piisanud üksnes sellest, et vallavanemal on esindusõigus valla esindamiseks.
7.Hageja esitas Riigikohtule ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.
8.Riigikohus tühistas 19. aprilli 2005. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ning saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus leidis, et ringkonnakohtul tuleb selgitada, kas vaidluse asjaolude kohaselt on asjaõigusseadusest tulenevad ostueesõiguse teostamise eeldused täidetud. Ostueesõiguse teostamise eelduseks on notariaalselt tõestatud avalduse esitamine müüjale või ostjale ja ostuhinna tasumine ning nende eelduste täitmise korral on ostueesõigust teostanud isikul õigus nõuda enda kandmist kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. Kuna pooled vaidlevad selle üle, kas ostueesõiguse teostamise avaldus on tühine, sest halduskohtu otsusega on selle aluseks olev volikogu otsus tühistatud, tuleb selgitada, kas vallavanem oli pädev ostueesõigust teostama. Kuni volikogu otsuse tühistamiseni tuli seda täita ning vallavanem seda ka vastavalt talle antud pädevusele tegi. Kuigi volikogu otsus tühistati, kehtis see õiguspärasena ajal, kui vallavanem esitas ostueesõiguse teostamise avalduse. Vallavanemal oli kehtiv volitus ostueesõiguse teostamiseks. Põhjused, miks tühistati volikogu otsus, ei muuda ostueesõiguse teostamise avaldust tagasiulatuvalt esindusõiguseta isiku tehinguks ning tühiseks TsÜS § 103 lg 1 mõttes. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. septembri 2005. a otsusega maakohtu otsuse lõppjäreldustes muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et kuna kohus on tühistanud vallavolikogu otsuse kasutada ostueesõigust ja vallavanema pädevuses ei olnud otsustada ostueesõiguse teostamise üle, on hageja avaldus ostueesõiguse teostamiseks tühine. Kuni volikogu otsuse tühistamiseni tuli seda täita, mida vallavanem vastavalt talle antud pädevusele ka tegi. Lisaks vallavanema esindusõigusele tahteavalduse tegemise ajal pidid täidetud olema ka ostueesõiguse teostamise materiaalõiguslikud eeldused. Kohalikul omavalitsusel on AÕSRS § 20 lg 1 järgi ostueesõiguse teostamise õigus üksnes olulise avaliku huvi olemasolul ja ainult kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Kuigi ostueesõiguse teostamiseks esitatud avaldus on tsiviilõiguslik tahteavaldus, ei saa seda käsitada lahus selle aluseks olevast avalik-õiguslikust otsustusest. Kuigi lõpptulemusena muutuvad kohaliku omavalitsuse ostueesõiguse teostamisel ka tsiviilõigused ja -kohustused, on ostueesõiguse teostamise protsessis määravaks avaliku õiguse põhimõtted. Sätestades kohaliku omavalitsusüksuse jaoks omandireformi ajaks oluliselt laiemad alused ostueesõiguse kasutamiseks, on AÕSRS § 20 lg 1 avalik-õiguslik norm. Vallavanema volitused tulenesid just sellest aktist ning seda mitte üksnes
formaalselt, vaid 21. detsembri 2001. a otsusega oli volikogu otsustanud kasutada temale seadusega antud ostueesõigust. Õige ei ole väide, et volikogu otsus ostueesõiguse kasutamise kohta ei ole suunatud kostja kui üksikisiku õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele, vaid tegemist on organisatsioonisisese otsustusega oma tsiviilõiguste kasutamiseks. Kuigi ostueesõiguse teostamine on oma olemuselt tsiviilõiguslik tehing, ei ole võimalik jätta kõrvale asjaolu, et tahteavalduse väljendajaks oli avalik-õiguslik juriidiline isik. Osaledes eraõiguslikes suhetes, peab avalik-õiguslik juriidiline isik arvestama avaliku õiguse põhimõtete ja normidega. Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenevalt peab isikul olema võimalus end kaitsta ka sellisel juhul, kui avaliku võimu tehtud eraõigusliku tehinguga (nt ostueesõiguse kasutamisega) on rikutud tema subjektiivseid avalikke õigusi. Tsiviilkohtumenetluse normid ei keela üldkohtul arvestada avaliku õiguse normidega ja neid täiendavalt kohaldada. Vastupidine kahjustaks õiguskaitse efektiivsust. Vaidluse lahendamisel tuleb arvestada, et AÕSRS § 20 lg-s 1 sätestatud võimalus kujutab endast olulist sekkumist põhiseaduse § 32 lg-ga 1 kaitstud omandiõigusesse. Nimetatud sättes ettenähtud ostueesõigust võib kasutada vaid olulise avaliku huvi rahuldamiseks. Vaidluses volikogu otsuse kehtivuse üle asus Tallinna Ringkonnakohus 30. mai 2003. a otsuses haldusasjas nr 2-3/193/03 seisukohale, et avaliku huvi põhistusena toodud asjaolud ei ole piisavad ega kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, õigustamaks kohaliku omavalitsuse sekkumist põhiseadusega kaitstud omandiõigusesse. Maakohus ei saanud jätta seda arvestamata. Kuna Audru Vallavolikogu 21. detsembri 2001. a otsus nr 181 on kohtuotsusega tühistatud, ei ole võimalik hageja nõuet rahuldada. Nõustuda ei saa hageja väitega, et nimetatud haldusakt ei riiva kostja õigusi, sest sellega ei teostatud ostueesõigust. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 20 lgst 1 tuleneva ostueesõiguse teostamise õiguslik alus, s.o avalik-õiguslik põhistatus, tulenes üheselt volikogu vastavast otsustusest. Asjaolu, et kostja ei ole eraldi vaidlustanud 28. detsembri 2001. a avaldust, ei võimalda teha asjas teistsugust järeldust.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada, hagi rahuldada ning mõista kostjalt välja riigilõiv 4810 krooni ja ringkonnakohtus kantud õigusabikulud 15 045 krooni. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt eiras ringkonnakohus Riigikohtu tõlgendust asjaõigusseaduse sätetele, mis reguleerivad ostueesõiguse teostamise eeldusi. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, missugusest asjaõigusseaduse sättest tuleneb volikogu otsuse kehtivus kui eeldus ostueesõiguse teostamiseks. Ostueesõiguse teostamise eeldused ei tulene AÕSRS §-st 20. Menetlusosalised ei ole väitnud, et volikogu otsus ostueesõiguse kasutamise kohta on eelduseks ostueesõiguse teostamisel. Pooled vaidlesid selle üle, kas ostueesõiguse teostamise avaldus on tühine. Seega ületas ringkonnakohus asja läbivaatamise piire, rikkudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg-t 2 ja § 319 lg-t 1. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg-t 6, sest ei vastanud hageja apellatsioonkaebuse väitele, et ostueesõiguse teostamise avaldus kehtib, kuna kostja ei ole seda vaidlustanud. Samuti on vastamata
apellatsioonkaebuse väidetele, et volikogu otsus ei ole AÕS §-s 264 nimetatud avaldus ja et poolte suhe ei ole muutunud avalik-õiguslikuks.
11.Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus ei eiranud kostja arvates Riigikohtu suuniseid, sest Riigikohus lahendas vallavanema volitustega seonduvad küsimused, kuid jättis lahendamata hagi rahuldamise võimalikkuse. Kuna ostueesõiguse teostamiseks antud haldusakt on kohtuotsusega tühistatud, puudub alus hagi rahuldamiseks. Ringkonnakohus ei ole ületanud asja läbivaatamise piire ega jätnud hageja väidetele vastamata.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium teeb TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega tühistab ühtlasi maakohtu otsuse ja rahuldab hagi.
13.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole vaidluse lahendamisel järginud Riigikohtu juhiseid, rikkudes sellega otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 365, mille kohaselt on Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Sama põhimõte tuleneb ka kehtiva TsMS § 693 lg-st 2. Samuti on ringkonnakohus vääralt kohaldanud asjaõigusseaduse ostueesõigust reguleerivaid sätteid ja AÕSRS § 20 lg-t 1. Tulenevalt TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega läbivaatamise põhimõtetest peab kolleegium võimalikuks ja vajalikuks lahendada vaidlus ise ja teha TsMS § 691 lg 5 alusel alama astme kohtute tuvastatud asjaolude alusel hagi rahuldav otsus.
14.Samas asjas 19. aprillil 2005. a tehtud otsuses leidis kolleegium, et asja lahendamiseks tuleb selgitada, kas vaidluse asjaolude kohaselt on asjaõigusseadusest tulenevad ostueesõiguse teostamise eeldused täidetud. Kuna pooled vaidlesid selle üle, kas ostueesõiguse teostamise avaldus on tühine, sest halduskohtu otsusega on selle aluseks olev Audru Vallavolikogu otsus tühistatud, tuli selgitada, kas vallavanem oli pädev ostueesõigust teostama. Seejuures leidis kolleegium, et vallavanemal oli kehtiv volitus ostueesõiguse teostamiseks ning põhjused, miks tühistati volikogu otsus ostueesõiguse teostamise kohta, ei muuda ostueesõiguse teostamise avaldust tagasiulatuvalt esindusõiguseta isiku tehinguks ning tühiseks TsÜS § 103 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus ei ole Riigikohtu seda seisukohta sisuliselt järginud.
15.Asjas on tuvastanud järgnevad asjaolud: - Aktsiaselts P ja kostja sõlmisid 13. detsembril 2001. a kinnistu ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu, millega kinnistu müüdi kostjale ja mille alusel kanti kostja omanikuna kinnistusraamatusse; - Audru Vallavolikogu otsustas 21. detsembri 2001. a otsusega nr 181 kasutada müüdud kinnistu suhtes ostueesõigust; - 28. detsembril 2001. a tegi Audru vallavanem notariaalselt tõestatud avalduse ostueesõiguse teostamiseks ja teavitas sellest nii müüjat kui kostjat; - Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2003. a otsusega tühistati Audru Vallavolikogu 21. detsembri
2001. a otsus nr 181.
16.Pooled ei vaidle selle üle, et 23. jaanuaril 2002. a deponeeris hageja müügihinna 76 233 krooni 50 senti notari deposiitkontole. Ei vaielda ka selle üle, et volikogu otsuse alusel oli vallavanem pädev ostueesõigust teostama. Pooled vaidlevad selle üle, kas volikogu otsuse hilisema tühistamise tõttu kaotas vallavanem ostueesõiguse teostamiseks volituse tagasiulatuvalt ja kas seetõttu on
28.detsembri 2001. a avaldus ostueesõiguse teostamise ajal kehtinud TsÜS § 103 lg 1 järgi tühine.
17.Kolleegium jääb 19. aprilli 2005. a otsuses väljendatud seisukoha juurde, et kuni vallavolikogu otsuse tühistamiseni tuli seda täita ning vallavanem seda ka vastavalt talle antud pädevusele tegi. Kuigi volikogu otsus tühistati, kehtis see õiguspärasena ajal, kui vallavanem esitas ostueesõiguse teostamise avalduse. Vallavanemal oli kehtiv volitus ostueesõiguse teostamiseks. Põhjused, miks tühistati ostueesõiguse teostamise aluseks olnud volikogu otsus, ei muuda ostueesõiguse teostamise avaldust tagasiulatuvalt esindusõiguseta isiku tehinguks ning tühiseks TsÜS § 103 lg 1 mõttes.
18.Lähtudes eelnevast, on kolleegiumi arvates tuvastatud asjaõigusseaduses ostueesõiguse teostamise ajal sätestatud ostueesõiguse kasutamise eeldused. Lähtudes AÕSRS § 20 lg-st 1, oli hagejal õigus ostueesõigust teostada. Ka oli hageja ostueesõiguse teostamise ajal kehtinud AÕS § 264 lg-te 1 ja 2 kohaselt teatanud oma soovist ning astunud AÕS § 264 lg 3 kohaselt sõlmitud ostumüügilepingu järgi ostja asemele ning omandanud õiguse nõuda kostjalt kinnistusraamatusse kande tegemist ja kinnistule omandiõiguse tunnustamist. Samuti ei vaielda, et hageja on ostueesõiguse teostamise ajal kehtinud AÕS § 269 lg 1 kohaselt tasunud ostuhinna ja kinnistusraamatusse kandmisega seotud vajalikud kulutused.
19.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et AÕSRS § 20 lg 1 alusel ostueesõiguse teostamise protsessis on määravaks avaliku õiguse põhimõtted, ega ka selles, et hageja nõuet ei ole võimalik rahuldada, kuna kohus on tühistanud Audru Vallavolikogu 21. detsembri 2001. a otsuse nr 181. Ringkonnakohus märkis õigesti, et AÕSRS § 20 lg-st 1 tuleneva ostueesõiguse teostamise õiguslik alus tulenes vallavolikogu vastavast otsusest. Samas jättis ringkonnakohus tähelepanuta kolleegiumi seisukoha, et kuni tühistamiseni nimetatud vallavolikogu otsus kehtis ja seda tuli täita. Seega ei tähenda vallavolikogu otsuse hilisem tühistamine seda, et ostueesõiguse teostamise eeldused ei oleks täidetud. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et hageja on täitnud asjaõigusseaduses sätestatud ostueesõiguse teostamise eeldused ja hagi tuleb rahuldada.
20.Kolleegiumi arvates on hageja nõude näol tegemist enne 1. juulit 2002. a kehtinud AÕS § 264 lgst 3 tuleneva nõudega kinnistule omandiõiguse tunnustamiseks ja kinnistusraamatu kande parandamiseks. Nõude rahuldamise eeldused on täidetud, mistõttu loeb kolleegium kostja omandiõiguse tuvastatuks ja TsÜS § 68 lg-le 5 tuginedes kostja nõusoleku antuks hageja kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks.
21.Kuna kolleegium rahuldab hagi, lahendab kolleegium ka hageja kohtukulude jagamise nõude. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi kohaldatakse enne 1. jaanuari 2006. a alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Enne 1. jaanuari
2006. a kehtinud TsMS § 60 lg 11 järgi muudab kõrgema astme kohus kohtukulude jaotust, kui ta muudab tehtud otsust või teeb uue otsuse asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Kuna kolleegium rahuldab hagi, tuleb kostjalt hageja kasuks TsMS § 60 lg 1 alusel välja mõista kohtukulud, s.o maakohtus tasutud 60 krooni riigilõivu ja ringkonnakohtus tasutud 4810 krooni riigilõivu, samuti 3750 krooni hageja õigusabikulude katteks apellatsiooniastmes. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks kohtukuludena välja mõista seega 8620 krooni. Samuti tuleb kostjalt TsMS § 50 lg 3 alusel mõista riigituludesse hagi esitamisel vähem tasutud riigilõiv 4750 krooni. Peeter Jerofejev, Ants Kull, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.