Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar, Ülle Jänes
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. märts 2006. a Tallinn
Tsiviilasja number
2-99-81
Tsiviilasi
1) OÜ R hagi L. R. vastu 1 394 743,50 krooni saamiseks, 2) TÜ M ja L. R. vastuhagi OÜ R vastu laenulepingu mittesõlmimise ja käenduslepingu tühisuse tunnustamiseks, 3) TÜ M vastuhagi OÜ R vastu nõude summas 650 000 krooni tunnustamiseks ja tasaarvelduse tunnustamiseks, 4) L. R. vastuhagi OÜ R ja V. G. vastu solidaarselt 2 670 000 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Linnakohtu 09. mai 2005.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
TÜ M ja L. R. apellatsioonkaebus ning V. G. ja OÜ R apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
9. märts 2006. a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant ja vastustaja (põhihagis hageja, vastuhagis kostja) OÜ R, seaduslik esindaja V. G., lepinguline esindaja adv Siim Roode Apellant ja vastustaja (põhihagis hageja, vastuhagis kostja) V. G., lepinguline esindaja adv Siim Roode Apellant ja vastustaja (põhihagis kostja, vastuhagis hageja) L. R., lepinguline esindaja adv Äili Rodi Apellant ja vastustaja (põhihagis kolmas isik, vastuhagis hageja) TÜ M, seaduslik esindaja L. R., lepinguline esindaja adv Äili Rodi
RESOLUTSIOON
1.
Jätta Tallinna Linnakohtu 09. mai 2005.a otsus muutmata osas, milles linnakohus jättis rahuldamata TÜ M ja L. R. vastuhagi OÜ R vastu 15. jaanuari 1996.a laenulepingu nr 01 mittesõlmimise ning 15. jaanuari 1996.a käenduslepingu nr 01 tühisuse tunnustamiseks.
2.Jätta muutmata Tallinna Linnakohtu 09. mai 2005.a otsuse lõppjäreldus osas, millega kohus jättis rahuldamata OÜ R hagi L. R. vastu 1 394 743,50 krooni nõudes. Linnakohtu otsus tühistada osaliselt hagi rahuldamata jätmise põhjenduste osas ning teha selles osas uus otsus ringkonnakohtu põhjendustel.
3.Tühistada Tallinna Linnakohtu 09. mai 2005.a otsus osas, millega kohus rahuldas TÜ M vastuhagi OÜ R vastu nõude summas 650 000 krooni tunnustamiseks ja tasaarvestuse tunnustamiseks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta TÜ M vastuhagi OÜ R vastu nõude summas 650 000 krooni tunnustamiseks ja tasaarvestuse tunnustamiseks rahuldamata.
4.Tühistada Tallinna Linnakohtu 09. mai 2005.a otsus osas, millega kohus rahuldas L. R. vastuhagi OÜ R ja V. G. vastu 890 000 krooni põhivõla ja viiviste nõudes kogusummas 2 670 000 krooni. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta L. R. vastuhagi OÜ R ja V. G. vastu 890 000 krooni põhivõla ja viiviste nõudes kogusummas 2 670 000 krooni rahuldamata.
5.TÜ M ja L. R. apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
6.V. G. ja OÜ R apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Kohtukulude jaotus
Menetlusosaliste kohtukulud jätta nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib edasi kaevata vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.
OÜ R hagi L. R. vastu 1 394 743,50 krooni saamiseks
1.Hageja AS R (hiljem OÜ R) palus kostjalt välja mõista laenulepingust tuleneva võla 200 000 krooni, intressid seisuga 01.07.2002 summas 464 743,50 krooni ja viivise alates 16.11.1999 kuni 16.11.2000 summas 730 000 krooni, kokku 1 394 743,50 krooni.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 15.01.1996 arendusfirmaga M (hiljem tulundusühistu M) laenulepingu nr 01, mille kohaselt sai ühistu hagejalt laenu Harjumaal Loksa vallas Suurpeas asuvate ehitiste omandamiseks 200 000 krooni intressiga 36% aastas ja laenu tagastamise tähtajaga 15.11.1999. Laenulepingu tagatiseks oli kostja L. R. käendus. 200 000 krooni kanti ühistule üle 17.01.1996. TÜ M hagejale laenu tähtajaks tagasi ei maksnud. Vastavalt lepingu p-le 4.1 kohustus kostja kui käendaja tagastama laenusumma laenuandjale viie kalendripäeva jooksul arvates laenu tagastamise päevast. Kostja oma kohustust ei täitnud. Kostja L. R. ja kolmanda isiku kostja poolel TÜ M vastuväited
3.Kostja ja kolmas isik hagi ei tunnistanud. TÜ M on 200 000 kroonise nõude tasaarvestanud nõuetega, mis tal olid OÜ R vastu. Nõue kostja kui käendaja ja OÜ R osaniku vastu on aegunud. Laenuleping oli rahatu. Kostja vastutus käendajana 15.01.1996 käenduslepingu nr 01 järgi ei ole saabunud. Kostja taotles viiviste vähendamist.
2(18)
TÜ M ja L. R. vastuhagi OÜ R vastu 15.01.1996 laenulepingu nr 01 mittesõlmimise ja 15.01.1996 käenduslepingu nr 01 tühisuse tunnustamiseks
4.OÜ R poolt laenuandjana ja TÜ M poolt laenusaajana 15.01.1996 vormistatud laenulepingud nr 01 ja nr 02 on rahatud, näilikud ja seega tühised, kuna laenulepingute vormistamise eesmärk oli OÜ R raamatupidamise dokumentide korrastamine ja poolte tahe ei olnud suunatud reaalse laenulepingu sõlmimisele. 1996 jaanuaris taotleti Hansapangalt laenu AF-le M L. R.le kuuluva Tallinnas Sakala tn 11 asuva elamu renoveerimiseks. Laenu saamiseks vormistati rida fiktiivseid tõendeid ehitusmaterjali ostmise ja materjali olemasolu kohta. Faktiliselt kasutati pangalaenu L. R.le kuuluvate äriühingute varasemate laenude kustutamiseks. Fiktiivsed kauba liikumist tõendavad dokumendid vormistati OÜ R kaudu. Et OÜ-s R aktiivset äritegevust ei toimunud ja rahalised vahendid ning ehitusmaterjal, mida müüa, puudusid, kandis AF M 15.01.1996 maksekorraldusega nr 04, 283 733 krooni OÜ-le R selgitusega, nagu oleks tasutud ehitusmaterjalide eest. Kauba liikumise kohta vormistati 17.01.1996 fiktiivne saateleht nr 01. OÜ R ehitusmaterjali tegelikkuses TÜ-le M ei müünud. AF-lt M saadud raha summas 200 000 krooni kandis OÜ R vahendustasu eest 17.01.1996 maksekorralduse nr 3 alusel edasi TÜ-le M. V. G. nõudmisel vormistati raha väljavõtmiseks raamatupidamisele fiktiivsed laenulepingud nr 01 ja 02 kuupäevaga 15.01.1996.a. Mõlemale laenulepingule kirjutas L. R. alla teadmises, et lepinguid ei kasutata, kuivõrd raha, mida OÜ R üle kandis, ei olnud OÜ R raha, vaid saadud AF-lt M. OÜ M ei jõudnud Suurpea sõjaväelinnakust ostetud vara eest kogu laenu tähtaegselt tasuda, mistõttu OÜ R osanik V. G. lubas vahendustasu eest hankida OÜ R kaudu täiendavat laenu, mille saamise eelduseks oli ühingu põhikapitali suurendamine. Sellel eesmärgil müüs TÜ M 30.06.1997 OÜ-le R Suurpea sõjaväelinnakus asuva veetorni, biopuhasti ja katlamaja müügihinnaga 650 000 krooni. Ostu-müügilepingus märgiti ostuhinna tasumise kohta, et see tasaarveldatakse 20.01.1996 poolte vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate TÜ M kohustustega. Kuna 17.01.1996 OÜ-lt R TÜ-le M ülekantud raha ei olnud faktiliselt OÜ R raha ja sõlmitav ostu-müügileping oli vajalik üksnes OÜ R põhikapitali tõstmiseks Suurpea sõjaväelinnaku ostuvõlgade tasumiseks täiendava laenu taotlemisel, leppisid pooled kokku, et OÜ R maksab ostu-müügihinna TÜ-le M pärast pangast laenu saamist. V. G. pangast laenu ei saanud, väites, et olemasolevast põhikapitalist laenu saamiseks ei piisa ning on vaja OÜ R põhivara veel tõsta, milleks L. R. võõrandas 20.01.1998.a sõlmitud ostu-müügilepingu alusel OÜ-le R 41,8 % suuruse mõttelise osa Suurpea sõjaväelinnakus asuvast elamust nr 86. OÜ-l R vahendeid ostu-müügitehingu järgi 890 000 krooni tasumiseks ei olnud ja kuna põhikapitali suurendamiseks ei saanud tehingus näidata võlakohustuse olemasolu, lepiti kokku, et ostu-müügilepingus märgitakse nagu müüja oleks müügihinna kätte saanud ja et tegelikkuses toimub raha tasumine laenurahade arvelt. Et V. G. jättis mõlema tehingu järgi L. R.le raha maksmata ja lubatud laenu ei saanud, nõudis L. R. V. G.lt kirjalike võlakohustuste vormistamist mõlema ostu-müügitehingu kohta. Võlakohustused V. G. vormistas, L. R.le ja TÜ-le M ostu-müügilepingute järgi ta tasunud ei ole. OÜ R vastuväited
5.OÜ R vastuhagi ei tunnistanud. TÜ M ja OÜ R sõlmisid 15.01.1996 kaks laenulepingut, neist esimese alusel sai TÜ M laenu 200 000 krooni ja teise alusel 280 000 krooni. OÜ R kandis laenulepingu nr 01 alusel TÜ-le M panga maksekorraldusega nr 3 üle 200 000 krooni ja laenulepingu nr 2 alusel andis L. R.le sularahas kassa sissetuleku orderiga 055/S 19.01.1996 80 000 krooni ja kassa sissetuleku orderiga nr 056/S 20.01.1996 200 000 krooni. Kuna laenulepingu nr 2 tähtaeg oli lühike - 3 kuud, laenas V. G. OÜ R juhatajana oma firmale 200 000 krooni selleks, et edaspidi see summa anda laenuna TÜ-le M. Kuna 200 000 krooni, mis väljastati laenulepingu nr 2 alusel, oli V. G. isiklik raha, ei andnud ta raamatupidajale üle kassa
3(18)
sissetuleku orderit nr 056/S, vaid lisas orderi oma laenulepingule, mis sõlmiti tema ja OÜ R vahel. Sellest tekkis arusaamatus raamatupidamises ning raamatupidaja ei kajastanud dokumentides 200 000 kroonist laenusummat ja OÜ R ja TÜ M vahelist lepingut nr 1. Eksitus tuli ilmsiks 1999.a. seoses tsiviilasja 2/31221-6127/98 menetlemisega. Sama tsiviilasi kajastab tõendite vahetamist, kusjuures maksekorraldus nr 3 tagastati OÜ-le R ja tsiviilasja juurde võeti kassa sissetuleku orderid nr
055/S
ja nr
056/S.
Käesoleval ajal on raamatupidamisdokumentatsiooni vastavad muudatused kantud. OÜ R bilanss ja raamatupidamise aruanne tõendavad majandustegevust ja laenude andmiseks rahaliste vahendite olemasolu. 30.06.1997 ja 20.01.1998 võlakirjad on võltsitud, L. R. kasutuses olid puhtad lehed V. G. allkirjadega, mida kinnitavad tunnistajate E. N. ja N. K. ütlused tsiviilasjas nr 2/3/2276127/98 ning vead võlakirjade tekstis. Võlgade olemasolu on L. R. tunnistanud tasaarvelduste avaldustega. TÜ M vastuhagi OÜ R vastu nõude olemasolu summas 650 000 krooni tunnustamiseks ja tasaarvelduse tunnustamiseks
6.TÜ M palus kohtul tunnustada, et 21.12.2001.a tasaarvelduse avalduse esitamise ajal oli OÜl R OÜ M ees 650 000.- krooni suurune võlakohustus, mistõttu oli võimalik võlakohustuse tasaarveldamine 21.12.2001.a avaldusega. Vastuhagiavalduse kohaselt on V. G. 30.06.1997.a võlakohustuses märkinud, et OÜ R võlgneb 30.06.1997 notariaalse ostu-müügilepingu nr 2930 alusel OÜ-le R müüdud hoonete eest ühistule M 650 000 krooni, mille kohustub OÜ R tasuma hiljemalt 30.11.1997. Võlakohustuse kohaselt kohustus OÜ R tasuma tähtajaks tagastamata summalt 1% viivist iga viivitatud kalendripäeva eest. Võlakohustuse kohaselt vastutavad võla tagasimaksmise ja viiviste eest OÜ R ja V. G. solidaarselt. 21.12.2001 esitas L. R., TÜ M juhatuse esimehena OÜ-le R avalduse TSK § 234 alusel võla tasaarveldamiseks. Tasaarvestamiseks piisas ühe poole avaldusest ja tasaarvestamine lõpetas kohustise. Kostja OÜ R vastuväited
7.Kostja vastuhagi ei tunnistanud. TÜ M kohta on tehtud kanne Tallinna Linnakohtu Registriosakonnas 27.03.1998, so peaaegu 9 kuud pärast võlakohustusel märgitud kuupäeva, seega ei saanud ühistul olla 650 000 kroonist nõuet kostja vastu. TÜ M on juba varem 31.10.2000 esitanud teate OÜ R nõude tasaarvestamise kohta. Kostjal puudus ostumüügilepingust tulenev võlgnevus TÜ M ees, kuna 30.06.1997 ehitiste ostu-müügilepingus on märgitud, et müügihinna 650 000 krooni tasumise kohustus on OÜ R poolt täidetud. Kostja leidis, et võlakohustuse on L R. võltsinud, kuna tema käes olid V. G. allkirjadega puhtad paberilehed. L. R. vastuhagi OÜ R ja V. G. vastu solidaarselt 2 670 000 krooni saamiseks
8.Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 2 670 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 20.01.1998 OÜ-ga R ostu-müügilepingu, mille kohaselt hageja müüs OÜ-le R Harjumaal Loksa vallas Suurpea elamus nr 86 26 korterit hinnaga 890 000 krooni. Kuna OÜ-l R puudusid vahendid korterite eest tasumiseks, andis V. G. 20.01.1998 ostu-müügilepingu sõlmimise ajal nii OÜ R juhatuse esimehena kui ka isiklikult enda nimel võlakohustuse, mille järgi OÜ R võlgneb hagejale 890 000 krooni ning kohustub selle summa tasuma hiljemalt 20.04.1998 taotletava pangalaenu arvel. Võla tähtajaks mittetasumisel kohustus OÜ R või V. G. isiklikult tagastama hagejale ostu-müügilepingu järgi saadud korterid või tasuma 890 000 krooni koos viivistega. Võlgnevus on tasumata. Seisuga 20.04.2004 moodustavad viivised 19 491 000
4(18)
krooni, kuid hageja esitab nõude viiviste eest 200 päeva ulatuses summas 1 780 000 krooni. Kostjate OÜ R ja V. G. vastuväited
9.Kostjad vastuhagiavaldust ei tunnistanud. 20.01.1998 sõlmitud ostu-müügilepingus on märgitud, et OÜ R kohustus tasuda müügihind on täidetud. Seega puudub lepingust tulenev nõue kostjate vastu. Võlakohustuse on L. R. võltsinud, kuna tema käes olid V. G. allkirjadega puhtad paberilehed. Võlakohustusel märgitud kuupäeval ei olnud TÜ M äriregistrisse kantud. Kostja V. G. käendus on TsK § 211 p 2 alusel lõppenud. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
10.Tallinna Linnakohus otsustas: - jätta OÜ R hagi L. R. vastu 1394 743,50 krooni nõudes rahuldamata ja mõista välja kohtukulu OÜ-lt R 10 000 krooni L. R. kasuks; - jätta TÜ M ja L. R. vastuhagi OÜ R vastu 15.01.96 laenulepingu nr 01 mittesõlmimise ja 15.01.1996 käenduslepingu nr 01 tühisuse tunnustamiseks rahuldamata ja mõista välja kohtukulu TÜ Mlt 5000 krooni ja L. R.lt 5000 krooni OÜ R kasuks; - rahuldada TÜ M vastuhagi OÜ R vastu ja tuvastada, et TÜ-l M on 650 000 krooni suurune nõue OÜ R vastu, mistõttu oli võimalik tasaarvestus 21.12.2001 avalduse alusel ja mõista välja kohtukulu OÜ-lt R 12 060 krooni TÜ M kasuks. - rahuldada L. R. vastuhagi OÜ R ja V. G. vastu ja mõista välja OÜ-lt R ja V. G.lt solidaarselt 2 670 000 krooni L. R. kasuks ning mõista välja OÜ-lt R 7 000 krooni ja V. G.lt 7000 krooni L. R. kasuks. Kohus mõistis OÜ-lt R välja kohtukulu 48 000 krooni ja V. G.lt 48 000 krooni riigituludesse. Kohus mõistis välja OÜ-lt R kohtukulu 62,45 krooni, V. G.lt 62,45 krooni, TÜ-lt M 62,45 krooni ja L. R.lt 62,45 krooni riigituludesse. I OÜ R hagi L. R. vastu 15.01.1996 käenduslepingu nr 01 järgi
11.15.01.1996 laenulepingu nr 01 p 4.1 kohaselt oli lepingu tagatiseks L. R. kui füüsilise isiku käendus laenusumma tagastamise kohta. Käendaja kohustus tagastama laenusumma, intressid ja viivised laenuandjale viie kalendripäeva jooksul arvates laenu tagastamise kuupäevast juhul, kui laenusaaja ei tagasta laenu õigeaegselt ja nõuetekohaselt. Lepingu p 4.3 sätestas, et juhul, kui laenusaaja jätab maksetähtpäeval tasumata lepingu p 3.5 kohaselt laenusumma koos intressidega, on laenuandjal õigus käesolev leping ennetähtaegselt lõpetada ning pöörata sissenõue järelejäänud laenusumma viiviste ning sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamiseks käendaja varale või nõuda käendajalt kohest laenu hüvitamist.
12.Käendaja vastutus ei ole lepingu nr 01 järgi solidaarvastutus, vaid täiendav vastutus juhuks, kui laenusaaja ei täida kohustust ning laenuleping on ennetähtaegselt lõpetatud.
13.Hageja OÜ R ei esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta oleks nõudnud laenukohustuse täitmist laenusaajalt TÜ-lt M ning et ta oleks seoses laenukohustuse mittetäitmisega laenusaaja poolt lõpetanud laenulepingu ennetähtaegselt. OÜ R seadusliku esindaja V. G. kohtuistungil antud seletusega on tõendatud, et laenuleping lõpetatud ei ole. L. R. kui käendaja vastutus ei ole käenduslepingu kohaselt saabunud, mistõttu tuleb OÜ R hagi L. R. vastu 1 394 743,50 krooni nõudes jätta rahuldamata.
5(18)
II TÜ M ja L. R. vastuhagi OÜ R vastu 15.01.1996 laenulepingu nr 01 mittesõlmimise ja 15.01.1996 käenduslepingu nr 01 tühisuse tunnustamiseks
14.Kohtule esitatud kirjalike tõendite kohaselt on pooled 15.01.1996 vormistanud laenulepingu ja käenduslepingu, mille kohaselt oli OÜ R laenuandja, arendusfirma M laenusaaja ja L. R. käendaja. 17.01.1996 kandis OÜ R Eesti Tööstuspanga maksekorralduse nr 3 alusel äriühingule TÜ M üle 200 000 krooni, selgitusse on märgitud laenuleping 15.01.1996. Seega ei saa pidada laenulepingut rahatuks. Hansapanga 12.01.1996 maksekorraldusega nr 04 on üle kantud 283 733 krooni OÜ-le R selgitusega, et tasutud on ehitusmaterjalide eest vastavalt 12.01.1996 arvele nr
11.Kauba liikumise kohta on vormistatud 17.01.1996 saateleht nr 01. Arendusfirma M kirjast nähtub, et ta taotles OÜ-lt R 1996 jaanuaris müüa ehitusmaterjali Tallinnas Sakala tn 11 asuva elamu renoveerimiseks vastavalt esitatud spetsifikatsioonile. Saatelehel nr 01 loetletud kaubad, materjalid jne vastavad kirjale lisatud spetsifikatsioonile.
15.Hagejate väited, et kõik need erinevate äriühingute vahel tehtud toimingud ja tehingud olid näilikud ja tehtud tehingu poolte poolt kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi, on paljasõnalised ja tõendamata.
16.L. R. seletus tõendab üksnes tema enda, TÜ M ja AF M kavatsusi, kuid mitte OÜ R kavatsusi tehingute tegemisel. V. G. seletustega ei saa tõendatuks lugeda, et OÜ R tegi tehingud ilma kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi. OÜ R tegevus tõendab vastupidist.
17.Ekslik on L. R. seisukoht selle kohta, et kuna ta on lähtudes vajadusest olemasolevaid pangalaenusid tagasi maksta ja uusi laenusid saada, paigutanud erinevatesse äriühingutesse temale kuuluvat raha, siis on kõik tehingud tehtud tema rahaliste vahenditega ja seetõttu on need näilised. Kirjalikest tõenditest nähtub, et L .R. on tehingud teinud juhatuse liikmena äriühingute nimel. Kehtinud TsÜS § 95 lg 1 sätestas, et tehing, mille esindaja on teinud esindatava nimel volituste piires, tekitab, muudab või lõpetab tsiviil-õigusi vahetult esindatavale. Seega on iga tehing, mille L. R. tegi juhatuse liikmena, toonud õigusi ja kohustusi äriühingutele, keda ta esindas mitte temale kui füüsilisele isikule. Samuti kuuluvad äriühingute tarbeks pankadest saadud laenurahad äriühingutele, mitte L. R.le.
18.Õiged on hageja väited, et kostja on esitanud 200 000 kroonise 17.01.1996 maksekorralduse nr 3 tõendina teises tsiviilasjas tõendamaks 15.01.1996 laenulepingu nr 02 alusel raha ülekandmist AF-le M ning ka 05.12.1996 raamatupidamisõiendis nr 1 on näidatud maksekorraldust laenulepingu nr 02 tasumise dokumendina. Kohus leidis, et TsÜS § 69 lg-s 1 sätestatud tehingu näilikkuse tõendamise seisukohalt ei ole need asjaolud primaarsed. Seega tuleb hagi tõendamatuse tõttu jätta rahuldamata. III TÜ M vastuhagi OÜ R vastu nõude summas 650 000 krooni tunnustamiseks ja tasaarvelduse tunnustamiseks
19.30.06.1997 TÜ M ja OÜ R vahel sõlmitud ostu- müügilepingu p 3 kohaselt müüakse lepinguobjekt ostjale 650 000 krooni eest. Müügilepingu kohaselt on müüja ja ostja vahel 20.01.1996 sõlmitud laenuleping müüja poolt täitmata. Lepingu pooled loevad laenulepingust tuleneva võlakohustuse täidetuks ostu-müügi hinna osas ja avaldavad, et ostu-müügi hind on tasutud ja laenulepingust tulenevad võlakohustused ostu-müügi hinna osas täidetud.
20.30.06.1997 kuupäeva kandvas võlakohustuses märkis V. G., et OÜ R võlgneb notariaalse 30.06.1997 ostu-müügilepingu nr 2930 alusel OÜ-le R müüdud hoonete eest ühistule M 650 000 krooni, millise kohustub OÜ R tasuma hiljemalt 30.11.1997. Võlakohustuse kohaselt kohustus OÜ R tasuma tähtajaks tagastamata summalt 1% viivist iga viivitatud kalendripäeva eest.
6(18)
Võlakohustuse kohaselt vastutavad võla tagasimaksmise ja viiviste eest OÜ R ja V. G. solidaarselt.
21.L. R. seletuse kohaselt kohtuistungil ei olnud 20.01.1996 sõlmitud laenulepingut, mida oleks saanud ostu-müügilepingus tasaarveldada, OÜ R ei olnud maksnud ostuhinda ega hankinud talle lubatud laenu, mistõttu ta nõudis V. G.lt võlakohustuse andmist. Võlakohustuse 650 000 krooni maksmiseks andis V. G. pärast 20.01.1998 müügilepingu sõlmimist.
22.Kohus leidis, et ostu-müügilepingu p-s 3 märgitu ei välista OÜ R ja V. G. solidaarset vastutust 30.06.1997 võlatunnistuse järgi, kuna notari kinnitustest nähtub, et ta ei ole müügitehingut tõestades kontrollinud ostuhinna tasaarvestamise asjaolusid, mistõttu oli pooltel võimalik omavahelisel kokkuleppel notariaalset tehingut sõlmides notari eest tegelikke asjaolusid varjata.
23.Kostja võttis õigeks, et tegelikult 20.01.1996 laenulepingut ei sõlmitud. TÜ M tasaarvestamise avaldusega 21.12.2001 ja tähtkirja kviitungiga 21.12.2001 on tõendatud tasaarvestamise avalduse esitamine OÜ-le R. Kostja V. G. väide selle kohta, et 30.06.1997 võlakohustusel olev tekst ei ole tema koostatud, vaid L. R. käsutuses olid tühjad lehed tema allkirjadega ja hiljem on L. R. sinna teksti ise trükkinud, on oletuslikud ja tõendamata. Kohtuistungil kinnitas V. G., et ettevõtte juhtimisel ta tavaliselt tühjadele lehtedele allkirju ei anna.
24.Kohtuvaidluses tsiviilasjas nr 2/3/227-6127/98, mis on protsessiosaliste taotlusel võetud käesoleva asja juurde, on tunnistajatena üle kuulatud E. N. ja N. K. tunnistanud üksnes seda, et ühistu koosolekul oli L. R. vaidlushoos rääkinud, et tal on tühje R blankette G. allkirjadega. Eelnimetatud blankette N. K. L. R. käes näinud ei ole. Tunnistajad ei andnud ütlusi L. R. käes olevate valgete paberilehtede kohta, nagu väitis kostja. Seega ei piisa eelnimetatud tunnistajate ütlustest V. G. vastuväidete tõendatuks lugemiseks. Võlakohustust ei saa pidada võltsituks ainuüksi selle tõttu, et selle koostamisel on märgitud koostamise ajaks varasem kuupäev so 30.06.1997.
25.Kohus ei saanud anda hinnangut asjaolule, kas OÜ R sai 30.06.1997 ostu-müügilepingus märgitud ostuhinna 650 000 krooni tasaarvestada 15.01.1996 laenulepinguga nr 02 selle tühisuse tõttu, kuna antud leping ei ole vaidluse esemeks. TÜ M varasema 31.10.2000 tasaarvestuse avalduse esitamine ei välista 21.12.2001 uue tasaarvestuse avalduse esitamist. Võlakohustust ei saa käsitleda ostu-müügilepingu muutmisena, vaid iseseisva pooltevahelise kohustusena kehtinud TsÜS § 58 lg 1 ja TsK § 272 lg 3 alusel.
26.Võttes arvesse, et pooltel ei olnud võimalik tasaarveldada ostu-müügilepingu p-s 3 märgitud ostuhinda 20.01.1996 laenulepinguga ja poolte 30.06.1997 kuupäevaga võlakohustust 650 000 kroonile ja tuginedes TsK § 234 lg-tele 1 ja 2, oli 21.12.2001 tasaarvelduse esitamise ajal OÜ-l R TÜ M ees 650 000 krooni suurune võlakohustus, mistõttu oli tasaarveldamine võimalik ja vastuhagi kuulub rahuldamisele. IV L. R. hagi OÜ R ja V. G. vastu võla ja viiviste summas 2 670 000 krooni saamiseks
27.20.01.1998 müügilepingu p 3 kohaselt oli müügihind 890 000 krooni ostja poolt müüjale tasutud enne lepingu sõlmimist. Võlakohustusega on tõendatud, et pärast müügitehingu notariaalset vormistamist on OÜ R juhatuse liige V. G. andnud L. R.le 20.01.1998 kuupäevaga võlakohustuse, mille kohaselt kohustub OÜ R tasuma müügilepingujärgse summa 890 000 krooni hiljemalt 20.04.1998. Võlakohustuse mittetäitmisel kohustus OÜ R maksma 1 % viivitatud summast päevas.
28.Võlakohustuse täitmist OÜ R poolt käendas V.G. kogu oma isikliku varaga. Ostu-
7(18)
müügilepingu p-s 3 märgitud kinnitus ostuhinna tasumise kohta ei välista OÜ R ja V. G. solidaarset vastutust 20.01.1998 võlatunnistuse järgi, kuna notari kinnitustest nähtub, et ta ei ole müügitehingut tõestades kontrollinud ostuhinna tasumist, mistõttu oli pooltel võimalik omavahelisel kokkuleppel notariaalset tehingut sõlmides notari eest tegelikke asjaolusid varjata.
29.Hageja L. R. kinnitas, et tehing tehti selleks, et tõsta OÜ R põhikapitali laenuvõimelisust ning et OÜ R maksekohustused on senini täitmata. Kohtuvaidluses tsiviilasjas nr 2/3/227-612/98, esitas OÜ R ostuhinna 890 000 krooni maksmise tõendiks kviitungi 089/S. Kviitungilt nähtub Mle reg nr 10420447 890 000 krooni tasumine 20.01.1998 ostu-müügilepingu nr 283 p 3 alusel.
30.Antud tõendiga ei saa tõendada L. R.le müügilepingu järgi raha tasumist, kuna TÜ M ei olnud ostu-müügilepingu pooleks ning tal ei tekkinud sellest tehingust õigusi ega kohustusi. Kostjad OÜ R ega V. G. ei ole tõendanud tasu maksmist 20.01.1998 tehingu järgi L. R.le. Kostja V. G. esialgne väide, et võlakohustusel summas 890 000 krooni on võltsitud tema allkirja, on ümber lükatud käekirjaekspertiisidega. Kohtuekspertiisi ja kriminalistika keskuse 02.12.1999 ekspertarvamuse D-756-99/5602, D-757-99/5602 kohaselt on 20.01.1998 võlakohustusele alla kirjutanud V. G.. 14.04.2000 ekspertarvamuse nr DK-332-00/927 kohaselt 20.01.1998 võlakohustusel olevas allkirjas võltsimistunnuseid tuvastatud ei ole. 04.09.2000 ekspertarvamuse DK-576-00/3195, DM-718-09/3195 kohaselt on OÜ R 30.06.1997 võlakohustusele alla kirjutanud V. G.. 24.01.2000 FIE O. P. koostatud ekspertiisiakti tulemus on ümber lükatud litsentseeritud ekspertide arvamusega. Kostja V. G. väide selle kohta, et 20.01.98 võlakohustusel olev tekst ei ole tema koostatud, vaid L. R. käsutuses olid tühjad lehed tema allkirjadega ja hiljem on L. R. sinna teksti ise trükkinud, on oletuslikud ja tõendamata. Tsiviilasjas nr 2/3/227-6127/98 tunnistajatena üle kuulatud E. N. ja N. K. ütluste ja V. G. seletuse kohta kohtuistungil võttis kohus seisukoha vastuhagi eelnevalt vastuhagi lahendades. Võlakohustust ei saa käsitleda ostu-müügilepingu muutmisena, vaid iseseisva pooltevahelise kohustusena. Tunnistajate E. N. ja N. K. ütlustest ei piisa V. G. vastuväidete tõendatuks lugemiseks ning hagi tuleb TsÜS § 58 lg 1, TsK § 187, § 188 lg 1, § 207 lg 1 ja § 272 lg 3 alusel rahuldada.
31.Võttes arvesse, et viivitus rahalise kohustise täitmise eest on kestnud umbes kuus aastat, kuid hageja on nõude esitanud 200 päeva kohta, tuleb viivisenõue rahuldada täies ulatuses ja kostjatelt OÜ-lt R ja V. G.lt tuleb välja mõista L. R. kasuks võlgnevus ja viivised kokku summas 2 670 000 krooni. TÜ M ja L. R. apellatsioonkaebus
32.TÜ M ja L. R. esitasid otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata TÜ M ja L. R. vastuhagi OÜ R vastu laenulepingu mittesõlmimise tuvastamiseks ja käenduslepingu tühisuse tunnustamiseks ja osas, millega kohus mõistis TÜ-le M välja kohtukulu 5000 krooni ja L. R.lt 5000 krooni OÜ R kasuks ja teha selles osas uus otsus, millega vastuhagi rahuldada ja jagada kohtukulud vastavalt otsusele.
33.Kohus jättis L. R. ja TÜ M vastuhagi rahuldamata, kuna leidis, et L. R. ja TÜ M ei ole tõendanud, et vaidlusalused tehingud on näilised. 15.01.1996 laenuleping nr 01 oli oma sisus näiline seetõttu, et laenulepingu eesmärgiks ei olnud laenu andmine ega laenu saamine, vaid AS R raamatupidamise dokumentide korrastamine. Poolte tahe tehingute tegemisel ei olnud suunatud reaalse laenulepingu sõlmimisele ja laenusuhte loomisele. Tegemist oli rahatu tehinguga. Apellandid kirjeldasid kohtule, miks, millal ja millisel eesmärgil L. R. ettevõte TÜ M kandis Hansapangalt saadud laenurahast 283 733 krooni AS-ile R selgitusega, et tasuti ehitusmaterjalide eest vastavalt 12.01.1996 arvele nr 11. Samuti kirjeldasid apellandid motiive, miks sama raha kanti edasi TÜ-le M. Raha edasikandmise eesmärk oli luua võimalus L. R. poolt temale kuuluva
8(18)
firma kaudu pangalt laenatud raha edasi kanda edasi L. R. teistele firmadele. L. R. äriühingute käsutuses oli laenuraha ja V. G.ga ühise osalusega ettevõtte AS R kaudu oli seda võimalik edasi liigutada. L. R. oli tehingute tegemise ajal AS R aktsionär ja juhatuse liige, millest tulenes tema soov ja usaldus selliste näiliste tehingute tegemiseks. V. G. nõudis L. R.lt, et raha väljavõtmisel firmast tuleb raamatupidamise jaoks vormistada fiktiivne laenuleping, mida hilisemalt ei kasutata. Esmalt vormistas V. G. 15.01.1996 kuupäevaga laenulepingu nr 01. Hiljem väitis V. G., et raamatupidamisele see laenuleping ei sobi ning tuleb vormistada uus leping, mille V. G. vormistas 15.01.1996 laenulepinguna nr 02. Mõlemale laenulepingule kirjutas L. R. V. G. nõudmisel alla, olles teadmises, et need lepingud on näilised, neid ei kasutata, kuivõrd raha, mida AS R üle kandis, ei olnud AS R raha, vaid saadud AF-lt M.
34.Kohtuistungil kinnitas ka V. G., et tegelikkuses AS R ehitusmaterjalide edasimüügiga ei tegelenud ja AS-il R mingit ehitusmaterjali müügiks ei olnud. Nimetatu kinnitab, et firmalt M laekunud 283 000 krooni ja TÜ-le M edasi kantud 200 000 krooni ning sularahas väljamakstud 80 000 krooni, ei liikunud tõeliste müügitehingute ja laenulepingute eest.
35.Tegemist oli näiliste tehingutega, pooled ei soovinud luua õiguslikke tagajärgi. AS R ei pidanud M-le ehitusmaterjale müüma ning ehitusmaterjale ei müüdud. M teadis seda, et selliselt toimitakse ning ei nõudnud ehitusmaterjale, samuti ei nõudnud ta tagasi raha enne kui kolme aasta möödudes. 1996.a. oli L. R.ga seotud firmal M raha ning L. R.l puudus vajadus võtta laenu AS-ilt R, kellel endal selleks vahendeid ei olnudki. Nimetatut on apellandid tõendanud pangaväljavõtetega. 15.01.1996 laenuleping ja käendusleping on TsÜS § 66 lg 2 ja lg 3, § 69 lg 1, lg 2 alusel tühine ja kehtetu algusest peale. Vastus apellatsioonkaebusele
36.V. G. ja OÜ R ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palusid jätta selle rahuldamata. V. G. ja OÜ R apellatsioonkaebus
37.V. G. ja OÜ R esitasid otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule osas, millega jäeti rahuldamata OÜ R hagi L. R. vastu 1 349 743 krooni saamiseks ja mõisteti välja kohtukulu 10 000 krooni L. R. kasuks; osas, millega rahuldati TÜ M vastuhagi OÜ R vastu nõude sumas 650 000 krooni ja tasaarvestuse võimalikkuse tunnustamiseks ja mõisteti välja kohtukulu 12 000 krooni õigusabi eest ja riigilõiv 60 krooni; osas millega rahuldati L. R. hagi OÜ R ja V. G. vastu 2 670 000 krooni saamiseks ja mõisteti välja 7000 krooni V. G.lt ja 7000 krooni OÜ-lt R L. R. kasuks; samuti osas, millega mõisteti OÜ-lt R ja V. G.lt kummaltki välja 48 000 krooni riigilõivu riigituludesse.
38.OÜ R hagi osas L. R. vastu 1 349 743,50 krooni saamiseks ei nõustunud apellandid kohtu seisukohaga, et käendaja L. R. vastutus ei olnud solidaarvastutus vaid täiendav vastutus juhuks, kui laenusaaja ei täida kohustust ja laenuleping on ennetähtaegselt lõpetatud. TsK § 207 lg 1 järgi oli käendaja solidaarvastutuse välistamine küll võimalik, kuid siis pidi see lepingust nähtuma. 15.01.1996 lepingus puudub selgesõnaline kokkulepe käendaja solidaarvastutuse välistamiseks. L. R. vastutab 15.01.1996 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt Arendusfirmaga M ja hagi tuleb rahuldada.
39.L. R. vastuhagi OÜ R ja V. G. vastu 2 670 000 krooni saamiseks lahendamisel leidis kohus, et müügilepingus märgitud kinnitus ostuhinna tasumise kohta ei välista OÜ R ja V. G. solidaarset vastutust 20.01.1998 võlakohustuse järgi, kuna notari kinnituste kohaselt ta ei
9(18)
kontrollinud ostuhinna tasumist, mistõttu oli pooltel võimalik notariaalset tehingut sõlmides notari eest tegelikke asjaolusid varjata. Apellandid on seisukohal, et 20.01.1998 müügilepingu järgi hinna tasumine on tõendatud notariaalselt tõestatud avaldusega. Notari kinnitust, et ta ei ole müügihinna tasumist kontrollinud, müügilepingus ei ole, samuti ei ole müügihinna tasumise kontrollimine notari kohustus. Otsusest ei nähtu, millisele tõendile tuginedes leidis kohus, et L. R. kinnitus ostuhinna tasumise kohta ostja poolt ei vasta tegelikkusele. V. G. kohtuistungil antud ütluste kohaselt tasuti müügihind sularahas. L. R. paljasõnalise seletusega ei saa ümber lükata notariaalselt tõestatud lepinguga tõendatud asjaolu. Kohtu poolt apellantidele võlakohustuse täitmise tõendamise kohustuse panemine lisaks müügilepingus müüja poolt avaldatule on ebamõistliku tõendamiskoormise panemine. Ei ole mõistlik, et L. R., kes väidetavalt ei saanud ostjalt täies ulatuses ehitise mõttelise osa ostuhinda, ei astunud kuue aasta jooksul samme, et kohustada ostjat ostuhinda tasuma. L. R. käitumine viitab sellele, et ta luges lepingust tekkinud võlasuhte kohase täitmisega lõppenuks.
40.Kohus luges 20.01.1998 võlakohustusega tõendatuks, et OÜ R kohustus hiljemalt 20.04.1998 tasuma müügilepingu järgse ostuhinna 890 000 krooni. Apellandid selgitasid, et võlakohustus on võltsitud, samuti, et võlasuhet ei tekkinud, kuna puudus kohustus, mida vormistada laenulepinguna, samuti, et võlakohustus on käsitletav notariaalselt tõestatud müügilepingu muutmisena ning vormivea tõttu tühine. Lisaks kohtuistungil antud V. G. ütlustele tõendasid apellandid asjaolu, et L. R. käsutuses olid tühjad lehed V. G. allkirjadega ja et V. G. ei ole 20.01.1998 võlakohustust koostanud, E. N. ja N. K. ütlustega tsiviilasjas nr 6127/98. Kohus ei kuulanud E. N. ja N. K. kohtuistungil vahetult üle. Teises tsiviilasjas protokollitud tunnistusi ei saa käsitleda tunnistajate ütlustena käesolevas asjas. V. G. juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et võlakohustust ei saanud vormistada 20.01.1998, kuna TÜ M kanti äriregistrisse alles 27.03.1998. Kohus sellele väitele hinnangut ei andnud ega tuvastanud, kelle poolt ja millal võlakohustus koostati. Kohus oleks pidanud hindama esitatud tõendeid kogumis. Riigikohus rõhutas otsuses 32-1-120-01, et kui vaidlus on dokumentide võltsituses, on möödapääsmatu dokumentide vahetu uurimine kohtuistungil. Kohus oleks pidanud nõudma algdokumendi esitamist. Ebaõige on kohtu seisukoht, et TsK § 272 lg 3 alusel sõlmitud laenuleping on uus abstraktne kohustus, mille puhul ei ole vajalik hinnata võla, mis vormistati laenuna, olemasolu. TsK § 272 lg 3 kohaldamisel tuleb juhinduda laenu reguleerivatest sätetest ja sellisele kohustusele saab esitada rahatuse vastuväite. L. R. ei ole müügilepinguga tõendatut ümber lükanud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
41.Kohus jättis tähelepanuta apellantide väite, et V. G. 20.01.1998 võlakirjast tulenev käendus on lõppenud tähtaja lõppemisega TsK § 211 lg 2 kohaselt.
42.TÜ M vastuhagi OÜ R vastu nõude summas 650 000 krooni olemasolu ja tasaarvestuse tunnustamiseks lahendamisel leidis kohus, et kuivõrd poolte vahel ei ole sõlmitud 20.01.1996 laenulepingut, oli 30.06.1997 müügilepingu järgne ostuhind tasumata, 30.06.1997 võlakohustus kehtiv ja TÜ-l M oli õigus oma 15.01.1996 laenulepingust nr 1 tulenev võlg OÜ R ees tasaarvestada 30.06.1997 võlakohustusest tuleneva nõudega. Tunnustades nõuet ja tasaarvestust, pidi kohus analüüsima ja kontrollima nende aluseks olevaid asjaolusid. Tasaarvestusavalduses on ilmsed arvutusvead ja võlakohustuses loogilised vastuolud, mis viitavad selle võltsitusele.
43.Kohus tuvastas, et 650 000 krooni nõude aluseks olev võlakohustus koostati pärast 20.01.1998 müügilepingu sõlmimist. Kuna kohus luges võlakohustuse abstraktseks, ei saanud kohustuse täitmise tähtpäev olla varasem kui kohustuse tekkimise aeg, so 20.01.1998. 21.12.2001 tasaarvestusavalduses on aga väidetava kohustuse täitmisega viivitamise tõttu arvestatud viiviseid alates 30.11.1997. Tasaarvestusavalduses tasaarvestatakse M laenulepingust nr 01 tulenev rahaline kohustus 200 000 krooni. Laenulepingu kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg 15.11.1996. Tasaarvestusavalduse tegemisega tunnistas M, et ei olnud laenulepingust nr 01 tulenevaid kohustusi seisuga 21.12.2001 täitnud. Seega tuli vastavalt laenulepingu p-le 3.7 tasuda viivist 1% tähtajaks tagastamata laenusummalt iga viivitatud päeva eest. Samuti tuli 10(18)
laenusummalt tasuda intressi 36% aastas. Tasaarvestusavaldusest ei nähtu viiviste ega intressi arvestus. Tunnustades sellise tasaarvestuse õiguspärasust, lõi kohus võimaluse esitada apellandi vastu nõue summas 10 076 500 krooni. Võlgnikul puudus nõue, millega laenulepingust nr 1 tulenev kohustus tasaarvestada. Tasaarvestuse esitamise hetkel oli võlgnik laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitanud 1862 päeva, võlgnevus oli 21.12.2001 seisuga: põhivõlg 200 000 krooni, intress 434 200 krooni, viivised 3 724 000 krooni, kokku 4 358 200 krooni. Kohus eeltoodule hinnangut ei andnud. Vastuväited, miks võlgnikul puudus nõue, mida laenulepingust nr 1 tuleneva kohustusega tasaarvestada, esitasid apellandid vastuväidetega vastuhagile 2 670 000 krooni saamiseks.
44.30.06.1997 võlakohustus oli võltsitud, seda ei koostanud ega allkirjastanud V. G.. Asjas tuleb esitada 30.06.1997 võlakohustuse originaaldokument. Võlakohustusest ei saanud OÜ-le R kohustusi tekkida, kuna OÜ-d R ei olnud veel AS-ist R ümber kujundatud ega viidatud registrikoodiga äriregistrisse kantud. Ei ole mõistlik, et V. G. oleks pärast 20.01.1998 koostanud ja allkirjastanud 30.06.1997 kuupäevaga võlakohustuse, millega võttis OÜ R, mida ei olnud äriregistrisse kantud registrikoodiga 10343419, nimel kohustuse, mille täitmise tähtaeg oli 30.11.1997, so 2 kuud ja 20 päeva varem. Kohus ei selgitanud välja, millal ja kelle poolt 30.06.1997 võlakohustus tegelikult koostati. Võlakohustus ei ole kõlbulik tõend.
45.Kohus ei põhjendanud, miks ta leidis, et võlakohustuse andis V. G. pärast 20.01.1998 müügilepingu sõlmimist, kuid sellest tekkis OÜ-le R kohustus tagasiulatuvalt alates 30.06.1997. Võlakohustusega loodud abstraktne kohustus ei saa omada tagasiulatuvat mõju. Kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. TÜ-l M ei olnud 21.01.2001 30.06.1997 kuupäevaga võlakohustusest tulenevat nõuet 650 000 krooni OÜ R vastu, kuna OÜ R ei ole sellist võlakohustust andnud, esitatud võlakohustus on võltsitud ning õigus tasaarvestuseks puudus. Kohus tunnustas TÜ-l M nõuet 650 000 krooni, samas on tasaarvestuse summa 10 276 500 krooni. Tasaarvestust oleks saanud tunnustada vaid 650 000 krooni ulatuses. Vastus apellatsioonkaebusele
46.TÜ M ja L. R. vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
47.Kolleegium, tutvunud asja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab: a) TÜ M ja L. R. apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu. Linnakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles linnakohus jättis rahuldamata TÜ M ja L. R. vastuhagi OÜ R vastu 15. jaanuari 1996.a laenulepingu nr 01 mittesõlmimise ning 15. jaanuari 1996.a käenduslepingu nr 01 tühisuse tunnustamiseks. b) V. G. ja OÜ R apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. -
OÜ R hagis L. R. vastu 1 349 743,50 krooni nõudes tuleb jätta muutmata linnakohtu otsuse lõppjäreldus – jätta rahuldamata OÜ R hagi L. R. vastu 1 394 743,50 krooni nõudes. Küll aga tuleb tühistada linnakohtu põhjendused nõude rahuldamata jätmise kohta ning teha selles osas uus otsus ringkonnakohtu põhjendustel.
-
TÜ M vastuhagis OÜ R vastu nõude summas 650 000 krooni tunnustamiseks ja tasaarvestuse tunnustamiseks tuleb linnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta rahuldamata TÜ M vastuhagi OÜ R vastu nõude summas 650 000 krooni tunnustamiseks ja tasaarvelduse tunnustamiseks.
11(18)
-
L. R. vastuhagis OÜ R ja V. G. vastu 890 000 krooni põhivõla ja viiviste nõudes kogusummas 2 670 000 krooni kuulub linnakohtu otsus tühistamisele osas, millega kohus rahuldas L. R. vastuhagi OÜ R ja V. G. vastu 890 000 krooni põhivõla ja viiviste nõudes kogusummas 2 670 000 krooni. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
I TÜ M ja L. R. apellatsioonkaebus
48.Ringkonnakohus nõustub linnakohtu seisukohaga, et arendusfirma M ja AS R vahel 15. jaanuaril 1996.a sõlmitud laenulepingu nr 01 näilikkus ei ole tõendatud ja sellest tulenevalt puudub kohtul alus tunnustada tehingu tühisust. Vastavalt tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 69 lõikele 1 mõisteti näiliku tehinguna tehingut, mille pooled on teinud kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi. Seega tuleb tehingu näilikkuse tuvastamise ning sellest tulenevalt TsÜS § 69 lg 2 alusel tehingu tühisuse tunnustamise eeldusena teha kindlaks, et tehingu poolte ühine tahe tehingu tegemisel oli suunatud üksnes tehingust välise mulje loomisele ning omavahelisel kokkuleppel ei soovinud kumbki tegelikult olla seotud tehingust tulenevate õiguslike tagajärgedega.
49.Kolleegium nõustub linnakohtu põhjendustega laenulepingu näilikkuse tõendamatuse osas ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Linnakohus on õigesti hinnanud asjas esitatud tõendeid – 15.01.1996.a laenu- ja käenduslepingut OÜ R, TÜ M ja L. R. vahel, 17.01.1996.a Eesti Tööstuspanga maksekorraldust nr 3, mille alusel OÜ R kandis TÜ-le M üle 200 000 krooni selgitusega „laenulepingu 15.01.96 Suurpea hoonete eest“. Neist tõenditest nähtuvalt ei saa laenulepingut pidada rahatuks, kuna raha ülekandmine leidis aset. Tõendatud ei ole, et raha kanti tegelikult üle teistsugusel eesmärgil kui laenulepingu täitmiseks. Samuti on Hansapanga 12.01.1996.a maksekorraldusega nr 04 ühistu M poolt OÜ-le R üle kantud 283 733 krooni selgitusega, et tasutakse ehitusmaterjalide eest vastavalt 12. jaanuari 1996.a arvele nr 11 ning kauba liikumise kohta on 17.01.1996.a vormistatud saateleht nr 01. Arendusfirma M kirjast nähtuvalt soovis ta OÜ-lt R 1996.a jaanuaris osta ehitusmaterjali Tallinnas Sakala tn 11 asuva elamu renoveerimiseks vastavalt esitatud spetsifikatsioonile, kusjuures saatelehel nr 01 loetletud kaubad, materjalid jne vastavad kirjale lisatud spetsifikatsioonile.
50.Vastavalt tehingute tegemise ajal kehtinud TsÜS § 61 lõikele 3 tuli eeldada tahteavalduse vastavust tegelikule tahtele. Poolte tahe sõlmida laenu- ja käendusleping koos kõigi selle õiguslike tagajärgedega väljendub 15.01.1996.a laenulepingus nr 01 ning olemasolevate tõenditega ei ole ümber lükatud eeldus, et laenulepingus väljendatu vastas poolte tegelikule tahtele lepingu sõlmimise ajal. Kolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga, et L. R. seletus saab tõendada üksnes tema enda, TÜ M ja AF M kavatsusi, kuid mitte OÜ R kavatsusi tehingute tegemisel. OÜ R seadusliku esindaja V. G. seletustest ja OÜ R tegevusest järeldas linnakohus õigesti, et OÜ R tahe teha tehingud ilma kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi ei ole tõendatud. V. G. linnakohtu istungil antud seletustega ei ole ehitusmaterjalide müük OÜ R poolt AF-le M ümber lükatud. Seletustest nähtub, et OÜ R põhitegevus ei olnud seotud ehitusmaterjalidega, kuid samas kuulus V. G. firmadele mitmesugust ehitusmaterjali ning sellega tehti ka tehinguid. Vaidlusaluseid tehinguid ei muuda näilikuks ka asjaolu, et tehingute tegemise ajal oli L. R. ka OÜ R juhatuse liige. Tehingud tehti iseseisva õigussubjektsusega juriidiliste isikute vahel ning äriühingute juhatuse liikmed pidid arvestama sõlmitud tehingute tõendusjõu ja siduvusega. 15.01.1996.a laenulepingust tuleneva kohustuse olemasolu on TÜ M tunnistanud ka 21.12.2004.a tasaarvestamisavalduses (t I kd lk 94).
51.Eeltoodu põhjal ei nõustu kolleegium apellandi seisukohaga, nagu oleks 15. jaanuari 1996.a laenu- ja käenduslepingu näilikkus tõendatud asjas esitatud kirjalike tõendite kogumi põhjal. Kolleegiumi arvates ei kummuta V. G. poolt algatatud kohtuvaidlused ja nendes tõendite 12(18)
esitamise ajaline järjestus ning viis, samuti V. G. ja AS R ühelt poolt ning L. R. ja TÜ M teiselt poolt vahel tehtud teised varade müügitehingud, nende ülesehitus, makseviisid ja omavahelised seosed kaudsete tõenditena asjas esitatud dokumentaalsete tõendite tähendust ja nendes väljendatud poolte tahet teha vaidlusalused tehingud. Kuna 15.01.1996.a laenulepingu näilikkus ei ole tõendamist leidnud, ei ole alust lugeda kehtetuks ka käenduskokkulepet põhjusel, et käendusega võis TsK § 206 lg 2 kohaselt olla tagatud ainult tõeline nõue.
52.Eeltoodust tulenevalt tuleb linnakohtu otsus jätta muutmata osas, milles kohus jättis rahuldamata TÜ M ja L. R. vastuhagi OÜ R vastu 15.01.1996.a laenulepingu tühisuse ja L. R. käenduskohustuse puudumise tunnustamiseks. TÜ M ja L. R. apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu. II V. G. ja OÜ R apellatsioonkaebus 1) OÜ R hagi L. R. vastu 1 349 743,50 krooni nõudes
53.Poolte vahel on vaidlus selles, kas 15. jaanuari 1996.a lepingu nr 01 punktis 4 sätestatud käenduskokkuleppest tuleneb põhivõlgniku (AF M) ja käendaja L. R. solidaarne kohustus või on tegemist käendaja täiendava kohustusega. Linnakohus asus TsÜS § 64 lg 3, TsK § 207 ning laenulepingu punktide 4.1 ja 4.3 koosmõju põhjal seisukohale, et käendaja vastutus ei ole lepingu järgi solidaarvastutus vaid täiendav vastutus juhuks, kui laenusaaja ei täida kohustust ning laenuleping on ennetähtaegselt lõpetatud.
54.Lepingu p 4.1 kohaselt kohustub käendaja viie kalendripäeva jooksul arvates laenu tagastamise kuupäevast tagastama laenusumma, intressid ja viivised laenuandjale juhul, kui laenusaaja ei tagasta laenu õigeaegselt ja nõuetekohaselt. Lepingu punktis 4.3 sätestatakse, et juhul, kui laenusaaja jätab maksetähtajal tasumata lepingu punktis 3.5 kohaselt laenusumma koos intressiga, on laenuandjal õigus leping ennetähtaegselt lõpetada ning pöörata sissenõue järelejäänud laenusumma viiviste ning sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamiseks käendaja varale või nõuda käendajalt kohest laenu hüvitust.
55.Kolleegium ei nõustu linnakohtu seisukohaga, mille kohaselt lepingu punktidega 4.1 ja 4.3 lepiti kokku käendaja solidaarvastutuse välistamises. Nimetatud punktidest tuleneb, et käendaja vastutus tekib juhul, kui põhivõlgnik ei täida oma kohustusi tähtaegselt või nõuetekohaselt, mis aga ongi käendussuhtele tüüpiliselt omane. Ka lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 207 lg 1 kohaselt tekkis võlgniku ja käendaja solidaarne vastutus võlausaldaja ees kohustuse mittetäitmise korral. Seega ei saa käenduskokkuleppes sisalduvat tingimust, mille kohaselt käendaja kohustub võlausaldaja nõude täitma põhivõlgniku poolt kohustuse mitteõigeaegse või mittekohase täitmise korral, käsitada võlgniku solidaarvastutust välistava kokkuleppena. Lepingu punktis 4.1 sätestatu vastab seega käendussuhte üldmõistele, kusjuures käendajale on võrreldes põhivõlgnikuga antud viie kalendripäeva pikkune täiendav tähtaeg laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Lepingu p 4.3 sisaldab kaht alternatiivi, millest ühe kohaselt on võlausaldajal (laenuandjal) õigus laenuleping ennetähtaegselt lõpetada ja pöörata sissenõue järelejäänud laenusumma viiviste ning sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamiseks käendaja varale, teise kohaselt nõuda käendajalt kohest laenu hüvitust. Kolleegiumi arvates saab esimest alternatiivi koos tingimusega, mis võimaldas laenuandjal lõpetada lepingu ennetähtaegselt, mõista üksnes seoses võimalusega, et kokku oleks lepitud laenulepingu ositi täitmises, s.o osaliste tagasimaksete tegemises juba enne laenu tagastamise lõpptähtaja saabumist. Seda kinnitab ka p 4.3 esimese alternatiivi sõnastus, mille kohaselt olnuks laenuandjal lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel õigus pöörata sissenõue käendaja varale järelejäänud laenusumma osas. Kuna lepingu punktis 3.5 nähti ette üksnes laenu tagastamise lõpptähtaeg 15. november 1999.a, ei saa kolleegiumi arvates rääkida lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest olukorras, kus laenuandja esitas oma nõude pärast nimetatud
13(18)
lõpptähtaja saabumist (hagi esitati Tallinna Linnakohtule 29. detsembril 1999.a). Seda ei muuda ka lepingu p 5.1, mille kohaselt lõpeb laenuleping laenusaaja poolt laenusumma täielikul tasumisel, kuna see säte kordab üksnes TsK § 233 lõikes 1 sätestatut, mille kohaselt lõpetab kohustise nõuetekohaselt teostatud täitmine. Samastatavad ei ole laenulepingu täitmise tähtaeg ning laenulepingust tuleneva kohustise (võlasuhte) lõppemine. Lepingu punkti 4.3 teine alternatiiv (laenuandja õigus nõuda käendajalt kohest laenu hüvitust) ei ole kolleegiumi arvates seotud tingimusega, et eelnevalt tulnuks laenuleping ennetähtaegselt lõpetada. Ringkonnakohus leiab, et 15. jaanuari 1996.a lepingu punktis 4 sätestatud käenduskohustus ei ole ebaselge niisuguses ulatuses, mis õigustaks tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 64 lg 3 alusel tehingu tõlgendamist kohustatud isiku kasuks.
56.TsK § 207 lg 1 järgi oli võimalik poolte kokkuleppel välistada käendaja solidaarvastutus, kuid poolte sellekohane tahe pidanuks lepingust selgelt nähtuma. Kolleegiumi arvates ei nähtu
15.jaanuari 1996.a lepingust kokkulepet välistada käendaja solidaarvastutus põhivõlgnikuga ning näha ette üksnes käendaja täiendav vastutus. Seega vastutab L. R. käendajana TÜ M poolt
15.jaanuari 1996.a laenulepinguga võetud kohustuste täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuna ning võlausaldaja (OÜ R) oli õigustatud esitama nõude vahetult käendaja vastu.
57.L. R. kohustus OÜ R suhtes võib aga olla lõppenud poolte kokkuleppel. Asja menetlemise käigus on L. R. korduvalt tuginenud 30.06.1997.a ja 20.01.1998.a võlakohustustes märgitule, mille kohaselt allakirjutanu V. G. kinnitab, et L. R. ega tema osalusega firmad AF M ja TÜ M ei võlgne ega oma mingit rahalist kohustust V. G. ning tema osalusega firmade ees. Samuti taotles L. R. kostjana viiviste vähendamist. Linnakohus ei pidanud vajalikuks neid küsimusi käsitleda leides, et hagi ei kuulu rahuldamisele põhivõlgniku ja käendaja solidaarkohustuse välistatuse tõttu. Kolleegium leiab, et linnakohtu järeldusega mitte nõustudes tuleb ringkonnakohtul nimetatud asjaolude ja taotluse osas seisukoht võtta.
58.Vaatamata võlakohustustes märgitule tunnistab TÜ M 15.01.1996.a laenulepingust nr 01 tuleneva kohustuse summas 200 000 krooni olemasolu nii 31.10.2000.a kui 21.12.2001.a tasaarvestusavaldustes. Kolleegium leiab, et nimetatud tasaarvestusavaldustes sisalduvaid kinnitusi võla olemasolu kohta tuleb käsitada ühepoolsete võlatunnistustena, millest käesoleva otsuse punktis 64 toodud põhjendustel ei saanud TsK kohaselt tuleneda võlgniku jaoks iseseisvat abstraktset kohustust vaid kohustuse tunnustamiseks tuli kindlaks teha selle tegelik olemasolu.
59.Ringkonnakohus leiab, et 30.06.1997.a ja 20.01.1998.a võlakohustuste puhul tuleb eristada esiteks võlatunnistust OÜ R ja vastavalt TÜ M ning L. R. vaheliste 30.06.1997.a ja 20.01.1998.a ostu-müügilepingutest tulenevate võlasuhete kohta (nende kohta vt käesoleva otsuse p 64 – 65 ja 70) ning teiseks võlakohustuste viimases lauses sisalduvat eraldi kokkulepet. Võlakohustustes sisalduv identne viimane lause „Käesoleva kirjaga mina V. G. tõendan, et L. R. ning tema osalusega firmad AF „M“ ja TÜ „M“ ei võlgne, ega oma mingit rahalist kohustust V. G.le ning tema osalusega firmadele“ on käsitatav pooltevahelise kompromissikokkuleppena vastavalt TsK §-le 238, millega ebaselge õiguslik olukord muudeti selgeks õigussuhteks. Kolleegiumi arvates on võlakohustustes märgitu vaadeldav pooltevahelist võlasuhet lõpetava kompromissikokkuleppena sõltumata sellest, et dokumentidel on üksnes ühe poole – V. G. – allkiri. Poolte kokkuleppel kohustuse puudumise kindlakstegemiseks ei ole vaja kahe isiku allkirjaga lepingudokumenti, vaid piisab võlausaldaja kinnitusest võla puudumise kohta, nagu ka nõudest loobumise korral on piisav võlausaldaja ühepoolne tahteavaldus.
60.V. G. ja OÜ R esitasid vastuväite 30.06.1997.a ja 20.01.1998.a võlakohustuste võltsituse kohta ning taotlesid saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks põhjendusel, et kohus ei hinnanud vahetult algdokumente. Kolleegium apellantidega ei soostu. Ringkonnakohus leiab, et 30.06.1997.a ja 20.01.1998.a võlakohustuste võltsitus ei ole tõendamist leidnud. Tõendamata ja oletuslikud on V. G. väited selle kohta, et võlakohustustel olev tekst ei ole tema koostatud,
14(18)
vaid L. R. käsutuses olid tühjad lehed tema allkirjadega ja hiljem on L. R. sinna teksti ise trükkinud. Linnakohtu istungil kinnitas V. G., et ta ei ole andnud oma allkirju tühjadele paberilehtedele. Protsessiosaliste taotlusel asja juurde võetud tsiviilasja nr 2/3/227-612/98 materjalide kohaselt on selles asjas tunnistajatena üle kuulatud E. N. ja N. K., kes on tunnistanud üksnes seda, et ühistu koosolekul oli L. R. vaidlushoos rääkinud, et tal on tühje R blankette G. allkirjadega. Nimetatud blankette või ka lehti, nagu on ühel korral nimetanud tunnistaja N. K., ta L. R. käes näinud ei ole. Tunnistajad ei ole andnud ka ütlusi L. R. käes olevate valgete paberilehtede kohta, nagu väidab kostja. Kolleegium leiab, et eelmärgitud tunnistajate ütlustest ei piisa V. G. vastuväidete tõendatuks lugemiseks. Ka ei saa 30.06.1997.a kuupäevaga võladokumenti lugeda võltsituks üksnes seetõttu, et vaidlustamata asjaolude kohaselt koostati see tegelikult hiljem, s.o pärast 20.01.1998.a. Kolleegium ei nõustu apellantide väitega, nagu oleks linnakohus rikkunud oluliselt protsessiõiguse normi sellega, et ei uurinud kohtuistungil vahetult võlakohustuste algdokumente. Võladokumentidele on antud hinnang korduvate ekspertiiside käigus, mille puhul eksperdid on uurinud vahetult algdokumente. Kohtuekspertiisi ja kriminalistika keskuse 02.12.1999.a ekspertarvamuse nr D-756-99/5602, D-757-99/5602 kohaselt on 20.01.1998.a võlakohustusele alla kirjutanud V. G.. 14.04.2000.a ekspertarvamuse nr DK-332-00/927 kohaselt ei tuvastatud 20.01.1998.a võlakohustusel olevas allkirjas võltsimistunnuseid. Samuti on 04.09.2000.a ekspertarvamuse nr DK-576-00/3195, DM-71809/3195 kohaselt OÜ R 30.06.1997.a võlakohustusele alla kirjutanud V. G.. 24.01.2000.a ekspertiisiakti tulemus, milline on koostatud FIE O. P. poolt, on ümber lükatud litsentseeritud ekspertide arvamusega. Kuivõrd algdokumentide vahetu uurimise eesmärk ei saa olla muu kui võimaliku võltsimise kindlakstegemine, käesoleval juhul on aga algdokumente võltsimise tuvastamise eesmärgil uurinud eksperdid, piisas kohtul seisukoha kujundamiseks võlakohustuste notariaalselt tõestatud ärakirjadest ning ekspertiisiaktidest.
61.Eeltoodu põhjal asub ringkonnakohus seisukohale, et linnakohtu otsuse lõppjäreldus – jätta rahuldamata OÜ R hagi L. R. vastu 1 394 743,50 krooni nõudes – on õige ja tuleb jätta muutmata. Küll aga tuleb tühistada linnakohtu põhjendused nõude rahuldamata jätmise kohta ning teha selles osas uus otsus ringkonnakohtu põhjendustel. V. G. ja OÜ R apellatsioonkaebus tuleb selles osas rahuldada osaliselt. 2) TÜ M vastuhagi OÜ R vastu nõude summas 650 000 krooni tunnustamiseks ja tasaarvestuse tunnustamiseks
62.TÜ M tugines oma nõudes 30. juunil 1997.a TÜ M ja OÜ R vahel sõlmitud ning notariaalregistris nr 2930 all registreeritud ostu-müügilepingule, mille punkti 3 kohaselt müüdi lepinguobjekt ostjale 650 000 krooni eest. Lepingu punktis 3 märgiti lisaks, et müüja ja ostja vahel on sõlmitud 20.01.1996.a laenuleping, milline on lepingu sõlmimise ajaks müüja poolt täitmata. Lepingu pooled lugesid laenulepingust tuleneva võlakohustise täidetuks ostu-müügi hinna osas ja avaldasid, et ostu-müügi hind on tasutud ja laenulepingust tulenevad võlakohustised ostu-müügi hinna osas täidetud. Samuti 30.06.1997.a kuupäeva kandvas võlakohustuses kinnitas V. G., et OÜ R võlgneb temale 30.06.1997.a notariaalse ostu-müügilepingu nr 2930 alusel müüdud hoonete eest ühistule M 650 000 krooni, mille kohustub tasuma hiljemalt 30.11.1997.a.
63.Apellandid ei nõustunud linnakohtu seisukohaga, et ostu-müügilepingu punktis 3 märgitu ei välista OÜ R ja V. G. solidaarset vastutust 30.06.1997.a võlatunnistuse järgi, kuna notar ei kontrollinud ostuhinna tasaarvestamise asjaolusid ning pooltel oli võimalik kokkuleppel varjata notari eest tegelikke asjaolusid. Kolleegium peab esmalt vajalikuks analüüsida 30.06.1997.a ostu-müügilepingu p 3 ning sama kuupäeva kandva võlakohustuse omavahelist seost. Nimetatud dokumentides väljendavad pooled sama õigussuhte (s.o 30.06.1997.a hoonete ostumüügilepingust tuleneva müügihinna tasumise kohustuse) kohta vastukäivat tahet: kui
15(18)
müügilepingu punktis 3 loetakse kohustus täidetuks, siis võlakohustuse kohaselt kinnitatakse sama kohustuse olemasolu. Vaidlust ei ole selles, et 30.06.1997.a ostu-müügileping sõlmiti enne sama kuupäeva kandva võlakohustuse allkirjastamist ning tegelikult anti 30.06.1997.a kuupäeva kandev võlakohustus pärast 20. jaanuari 1998.a. Võlakohustus on käsitatav võla ümbervormistamisena laenulepinguna vastavalt TsK § 272 lõikele 3.
64.Kolleegium leiab, et vaidlusalusel ajal (s.o enne võlaõigusseaduse jõustumist) ei saanud nn võlatunnistusest tuleneda abstraktset võlakohustust nagu see on sätestatud VÕS §-s 30. TsK kehtivuse ajal tuli võlatunnistusest tuleneva nõude rahuldamise eeldusena kontrollida, kas võlgnikul oli tegelikult võlatunnistusest nähtuv kohustus (sellisele seisukohale on Riigikohus asunud oma otsustes 3-2-1-121-03 ja 3-2-1-67-99). Seega omab tähtsust, kas ostjal oli 30.06.1997.a müügilepingu järgi kohustus tasuda lepinguobjekti müügihind 650 000 krooni.
65.30.06.1997.a müügilepingu p 3 on suunatud pooltevaheliste nõuete tasaarvestamisele. Vaidlust ei ole selles, et 20.01.1996.a laenulepingut poolte vahel tegelikult ei sõlmitud. Seega ei olnud ostjal 30.06.1997.a müügilepingu sõlmimise seisuga nõuet, mille katteks müügilepingust tulenev kohustus tasa arvestada. Sellele vaatamata avaldasid pooled, et loevad müügilepingust tuleneva ostja kohustuse täidetuks. Kuivõrd vaidlustamata asjaolude kohaselt eelnes müügilepingu sõlmimine võlakohustuse andmisele, oli müügileping võlakohustuse andmise ajaks seega juba omandanud õiguslikud tagajärjed. Tuginetud ei ole asjaoludele, nagu olnuks kumbki pooltest müügilepingu punktis 3 sisalduvat tasaarvestamisavaldust tehes eksimuses tegelike asjaolude (s.o tasaarvestatava kohustuse olemasolu) suhtes. Ringkonnakohus leiab, et 30.06.1997.a ostu-müügilepingu punktis 3 sätestatu omab sisuliselt kompromissikokkuleppe tunnuseid, millega pooled on selgitanud nendevahelist õigussuhet ning määranud, et ostjal ei ole täiendavat kohustust tasuda müüjale lepinguobjekti eest 650 000 krooni. 30.06.1997.a kuupäevaga lihtkirjalik võlakohustus ei saanud muuta poolte vahel 30.06.1997.a sõlmitud notariaalselt tõestatud ostu-müügilepingut, kuna sel ajal kehtinud TsÜS § 91 lg 3 kohaselt sai tehingut muuta samas vormis, milles tehing oli tehtud ning § 93 kohaselt oli ettenähtud vormi järgimata tehtud tehing tühine. Samale tulemusele, mille kohaselt 30.06.1997.a müügilepingust ei tulenenud ostjale kohustust tasuda müüjale lepingu objekti eest, viiks ka käsitlus müügilepingu ps 3 sisalduvast kokkuleppest kohustuse puudumise kohta kui teeseldud tehingust müügilepingu osana. Eeldades tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 68 ja § 64 lg 2 kohaselt müügilepingu kui terviku kehtivust tuleks võlakohustuses sisalduvat kinnitust kohustuse olemasolu kohta vaadelda varjatud tehinguna, mida aga tuleks lugeda tühiseks TsÜS § 70 lg 3, § 93 lg 3 ja AÕSRakS § 13 lg 6 alusel kuivõrd tehingu kõik osad pidid olema tehtud samas vormis.
66.Kuna 30.06.1997.a ostu-müügilepingust ei tulenenud ostja kohustust tasuda müüjale 650 000 krooni, ei saanud seda kohustust tekkida ka 30.06.1997.a kuupäeva kandva võlakohustuse alusel ning sellest tulenevalt vabanes võlgnik OÜ R võlakohustuses märgitud kohustusest. Eeltoodu põhjal asub kolleegium seisukohale, et TÜ-l M puudus 21.12.2001.a seisuga nõue OÜ R vastu, mida tasaarvestada OÜ R nõudega TÜ M vastu. 21.12.2001.a tasaarvestamisavalduse kohaselt soovis TÜ M tasaarvestada poolte vahel 15.01.1996.a laenulepingust nr 01 tuleneva nõude summas 200 000 krooni 30.06.1997.a võlakohustusest tuleneva nõudega põhisummas 650 000 krooni ning koos juurdearvestatud viivistega kogusummas 10 276 500 krooni, mille tulemusena OÜ R võlgnevuseks TÜ M ees pidi jääma 10 076 500 krooni. Ringkonnakohus leiab, et kuna 30.06.1997.a võlakohustusest ei tulenenud OÜ-le R rahalist kohustust TÜ M ees, ei olnud 21.12.2001.a tasaarvestus võimalik ning see tuleb jätta tunnustamata. Kuna 21.12.2001.a tasaarvestus tunnustamisele ei kuulu, ei pea kolleegium vajalikuks analüüsida V. G. ja OÜ R apellatsioonkaebuses esitatud väiteid nõude summas 200 000 krooni viiviste arvestuse kohta.
67.Kuivõrd kolleegium asus seisukohale, et võlatunnistusest ei saanud tuleneda OÜ-le R põhivõlgnikuna ja V. G.le käendajana iseseisvaid kohustusi TÜ M ees, ei pea kolleegium vajalikuks pikemalt peatuda apellantide poolt viidatud vastuoludel võlakohustusega seotud 16(18)
asjaoludes. Võlatunnistuse võltsituse osas võttis ringkonnakohus seisukoha käesoleva otsuse punktis 60.
68.Eeltoodust tulenevalt kuulub linnakohtu otsus tühistamisele osas, milles kohus rahuldas TÜ M vastuhagi OÜ R vastu nõude summas 650 000 krooni tunnustamiseks ja tasaarvelduse tunnustamiseks. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse millega jätab TÜ M vastuhagi OÜ R vastu nõude summas 650 000 krooni tunnustamiseks ja tasaarvelduse tunnustamiseks rahuldamata. Selles osas kuulub V. G. ja OÜ R apellatsioonkaebus rahuldamisele. 3) L. R. vastuhagi OÜ R ja V. G. vastu 890 000 krooni põhivõla ja viiviste nõudes kogusummas 2 670 000 krooni
69.L. R. tugines OÜ R ja V. G. vastu esitatud vastuhagis 20.01.1998.a poolte vahel sõlmitud müügilepingule (notariaalregistri nr 283), mille objektiks oli 41,8% suurune mõtteline osa elamust nr 86 Suurpea endises sõjaväelinnakus Loksa vallas. Müügilepingu p 3 sisaldas kokkulepet, mille kohaselt lepingu objekt müüakse ostjale 890 000 krooni eest, milline summa on ostja poolt müüjale tasutud enne kõnealuse müügilepingu sõlmimist ja millise summa tasumist ostja poolt tõendab müüja enda allkirjaga kõnealusel lepingul. Samuti 20.01.1998.a kuupäeva kandvas võlakohustuses aga kinnitas V. G. OÜ R juhatuse liikmena, et OÜ R võlgneb notariaalse ostu-müügi lepingu 20.01.1998.a not nr 283 alusel müüdud korterite eest L. R.le 890 000 krooni, millise summa kohustus L. R.le tasuma hiljemalt 20.04.1998.a. Kohustuse täitmist OÜ R poolt käendas võlakohustuse kohaselt V. G. kogu oma isikliku varaga.
70.Apellandid ei nõustunud linnakohtu seisukohaga, mille kohaselt ostu-müügilepingu punktis 3 sisalduv kinnitus ostuhinna tasumise kohta ei välistanud OÜ R ja V. G. solidaarset vastutust 20.01.1998.a võlatunnistuse järgi, kuna notar ostuhinna tasumist ei kontrollinud ja pooltel oli võimalik notari eest tegelikke asjaolusid omavahelisel kokkuleppel varjata. Kolleegium leiab, et 20.01.1998.a ostu-müügilepingu p 3 ning 20.01.1998.a võlakohustuse omavahelised seosed on samad nagu eelpool (otsuse p 65) käsitletud seosed 30.06.1997.a ostu-müügilepingu p 3 ja 30.06.1997.a kuupäevaga võlakohustuse vahel. Ka 20.01.1998.a müügilepingus leppisid pooled kokku, et ostja OÜ R ei ole kohustatud müüjale L. R.le lepingu objekti eest täiendavalt midagi tasuma. Notariaalselt tõestatud ostu-müügileping omandas õiguslikud tagajärjed enne 20.01.1998.a võlakohustuse andmist. Seega ei saanud 20.01.1998.a võlakohustusest tuleneda kostjatele iseseisvat kohustust, kuna TsK kehtivuse ajal tuli võlatunnistuses märgitud kohustise tunnustamiseks tuvastada, kas võlgnikul oli tegelikult niisugune kohustus (vrdl käesoleva otsuse p 64). Lihtkirjaliku võlakohustusega ei saanud otsuse p-s 65 märgitud põhjendustel muuta ka notariaalselt tõestatud ostu-müügilepingus sisalduvat kokkulepet kohustuse puudumise kohta. Ka ei saa 20.01.1998.a võlakohustuses sisalduv kinnitus olla kehtiv varjatud tehinguna 20.01.1998.a ostu-müügilepingu p 3 sisalduva kokkuleppe kui teeseldud tehingu suhtes. Ringkonnakohus leiab, et kui pooled on kokku leppinud kohustuse puudumises, on tegemist sisult kompromissikokkuleppega ning puudub vajadus tuvastada müügihinna tasumise tegelikke asjaolusid.
71.Kuivõrd kolleegium asus seisukohale, et võlatunnistusest ei saanud tuleneda OÜ-le R põhivõlgnikuna ja V. G.le käendajana iseseisvaid kohustusi TÜ M ees, ei pea kolleegium vajalikuks pikemalt peatuda apellantide poolt viidatud vastuoludel võlakohustusega seotud asjaoludes. Võlatunnistuse võltsituse osas võttis ringkonnakohus seisukoha käesoleva otsuse punktis 60.
72.Linnakohus jättis andmata hinnangu kostja V. G. vastuväitele, mille kohaselt tema käenduskohustus oli lõppenud TsK § 211 p 2 alusel. Nimetatud sätte kohaselt lõppes käendus, kui kreeditor ei esitanud hagi käendaja vastu kolme kuu jooksul kohustise täitmise tähtpäeva
17(18)
saabumisest arvates. 20.01.1998.a võlakohustuse kohaselt tuli selles märgitud kohustus täita hiljemalt 20. aprilliks 1998.a. Vaidlus puudub selles, et L. R. esitas hagi 01. märtsil 2004.a, s.o enam kui 5 aastat pärast võlatunnistuses märgitud kohustuse täitmise tähtpäeva saabumist. Eeltoodu tõttu nõustub kolleegium apellandi seisukohaga, et V. G. käenduskohustus tuli hagi esitamise seisuga lugeda lõppenuks.
73.Eeltoodust tulenevalt tuleb tühistada linnakohtu otsus osas, millega kohus rahuldas L. R. vastuhagi OÜ R ja V. G. vastu 890 000 krooni põhivõla ja viiviste nõudes kogusummas 2 670 000 krooni. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega jätab L. R. vastuhagi OÜ R ja V. G. vastu 890 000 krooni põhivõla ja viiviste nõudes kogusummas 2 670 000 krooni rahuldamata. V. G. ja OÜ R apellatsioonkaebus kuulub selles osas rahuldamisele. Kohtukulud
74.Pooled taotlesid teineteiselt kohtukulude väljamõistmist. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tulenevalt kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 60 lõigetest 1 ja 8 jätab ringkonnakohus kummagi poole kohtukulud nende endi kanda, kuivõrd nii põhihagi kui vastuhagid jäetakse rahuldamata.
Kohtunikud:
M. Klaar
Ü. Jänes
K. Kullerkupp
18(18)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.