Osaühingu ESPO hagi AS Elering vastu taastuvenergia toetuse 4 570,99 eurot ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27. jaanuari 2017 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühing ESPO määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Määruskaebuse esitaja (hageja): osaühing ESPO, lepinguline esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik Vastustaja (kostja): Elering AS, lepingulised esindajad advokaadid Anton Sigal ja Liis Könn
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 27. jaanuari 2017 määrus jätta muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata. Määruskaebuse menetlemisega seonduvad menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks rahuldada osaliselt. Määrata kindlaks ja mõista hagejalt osaühing ESPO (registrikood 10314633) kostja Elering AS (registrikood 11022625) kasuks välja määruskaebuse menetlemisel tekkinud kostja menetluskulude hüvitis summas 375 eurot (õigusabikulu). Eelmises lauses märgitud summalt tuleb hagejal tasuda kostjale viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ette nähtud määras alates määruse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitise tasumiseni.
Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ja taotlusi esitada vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Osaühing ESPO (hageja) esitas 19. septembril 2016 Harju Maakohtule hagi Elering AS (kostja) vastu taastuvenergia toetuse 4 570,99 eurot ja viivise väljamõistmiseks. Hagejale kuulub Viljandimaal hüdroelektrijaam, mille Francis-tüüpi hüdroturbiin alustas tööd 2004. aastal ja lõpetas töö 2009. aastal. Samal aastal rajas hageja uue Kaplan-tüüpi hüdroturbiini koos selle juurde kuuluva taristu ja tehniliste seadmete talitlusliku kogumiga. Hageja esitas 13. aprillil 2016 kostjale elektrituruseaduse (ELTS) § 59 lg 1 p 1 alusel taotluse uue elektripaigaldise eest taastuvenergia toetuse maksmiseks. Hageja hinnangul on ta ehitanud taastuvast energiaallikast tootmisseadme ja tal on õigus saada viidatud sätte alusel kostjalt kui põhivõrguettevõtjalt toetust. Hageja taotles toetust kogu tootmisseadme moodustavale talitluslikule kogumile, mitte uuele turbiin-generaatorile. Kostja keeldus toetuse maksmisest põhjendustel, et turbiin-generaator pole toetuskõlbulik ja sest toetuskõlbulikkuse saavutamiseks tuleb rajada jõele uus pais. Hageja hinnangul sisustab kostja ELTS norme valesti, nõudes hagejalt eelduste täitmist, mida seadus ette ei näe. Seadusest ei tulene paisu ehitamise kohustust toetuse maksmise eeldusena. Samuti ei ole vastavat kohustust võimalik tuletada ELTS § 3 p-s 9 sätestatud elektripaigaldise mõistest. Kostja tegevuse tõttu on hagejale jäänud välja maksmata taastuvenergia toetus summas 4 570,99 eurot. Vaidlus allub hageja hinnangul maakohtule, sest kostja on eraõiguslik juriidiline isik. Kuigi kostja ainsaks aktsionäriks on Eesti Vabariik on kostja loodud äriseadustiku sätete alusel.
2.Kostja esitas 12. oktoobril 2016 vastuse, milles palus jätta hagi rahuldamata. Seejärel esitas kostja 23. detsembri 2016 menetlusdokumendis taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks. Kostja märkis, et taastuvenergia toetuse näol on tegemist riigi ressurssidest ja avalikes huvides makstava toetusega, mis on tunnistatud riigiabiks Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 107 lg 1 tähenduses. Toetuse maksmine kvalifitseerub avaliku ülesande täitmisena, mis on kostjale riigi poolt ELTS alusel delegeeritud. Kostja teostab toetuse maksmisel avalikku võimu, olles suhetes toetuse saajatega positsioonil, milles eraisikud olla ei saa. Kostja tegevus vastab toetuse maksmisel osaliselt nii haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti andmise tunnustele kui ka HMS § 106 lg-s 1 määratletud toimingu tunnustele.
MAAKOHTU MÄÄRUS
3.Maakohus jättis 27. jaanuari 2017 määrusega (vaidlustatud määrus) hagiavalduse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda. Kuna kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja, siis määras maakohus kindlaks, et kostjale hüvitatavaid kulusid ei ole.
4.Kostja on põhivõrguettevõtja ELTS § 8 lg 2 tähenduses ja täidab talle seadusega pandud kohustust maksta tootjale seaduses sätestatud tingimustel taastuvast energiaallikast elektrienergia tootmise eest toetust. ELTS § 59 lg 1 p-s 1 sätestatud toetuse puhul on tegemist avalikõigusliku rahalise kohustusega, mis on seadusega pandud kostjale kui põhivõrguettevõtjale. Teistel eraisikutel ei ole õigust taastuvenergia tasu koguda ega otsustada toetuse saamise üle. Samuti ei ole toetuse saajatel võimalik toetuse saamise tingimusi läbi rääkida või muul viisil mõjutada. Järelikult on kostjale ELTS alusel üle antud volitused avaliku võimu teostamiseks. Maakohtu hinnangul vastab kostja tegevus toetuse maksmisel nii HMS § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti andmise tunnustele kui ka HMS § 106 lg-s 1 määratletud toimingu tunnustele. Tootja toetuse saajaks registreerimine on olemuselt sisuline otsus selle kohta, et tootjal on registreeritud tootmisseadmega toodetud elektri eest õigus saada toetust ELTS § 59 lg-s 2 sätestatud määras vastavalt konkreetsel arvestusperioodil toodetud elektrienergia kogusele. Kuivõrd kostja teostab toetuse maksmisel avalikku võimu, siis on kostja ja toetuse saaja vahel avalik-õiguslik suhe. Seetõttu asus maakohus seisukohale, et ta ei ole pädev vaidlust lahendama. 2 (6)
MÄÄRUSKAEBUS
5.Hageja esitas vaidlustatud määruse peale 10. veebruaril 2017 määruskaebuse, milles palub määruse tühistada. Alternatiivselt palub hageja tühistada määrus menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et tegemist on avalik-õigusliku vaidlusega. Avalikõiguslikku ülesannet võib täita nii avalik-õiguslikus kui eraõiguslikus vormis. Erinevalt maakohtu järeldusest ei teosta kostja toetuse maksmisel avalikku võimu, vaid tegemist on tsiviilõiguse subjektiga, kes allub ELTS §-s 93 sätestatud riiklikule kontrollile ja järelevalvele. Eraõiguslik isik osaleb kaubaturul (st elektriturul) talle seadusega antud eristaatuse alusel ja raames. See ei muuda eraõiguslikku isikut või tema tegevust avalik-õiguslikuks. Kostja ei tegutse ka vastavalt haldusmenetluse põhimõtetele. Kostja tegevus toetuse maksmisel ei vasta HMS § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti andmise tunnustele. Ka puudub kostja tegevusel ja haldusakti andmisel ühisosa. Hageja hinnangul on maakohtu viide TsMS § 168 lg-le 2 ebatäpne. Kostja on esitanud hagi läbi vaatamata jätmise taotluse hilinenult, mistõttu pidi maakohus otsustama menetluskulude jaotuse TsMS § 169 lg 1 alusel. Isegi kui hagi läbivaatamata jätmine oleks õiguspärane, on hagi senise menetlusega kaasnevad kulud põhjustanud kostja, kellel lasub vastavalt ka nende kandmise kohustus.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
6.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis 13. veebruari 2017 kirjaga 7-päevase tähtaja määruskaebusele vastamiseks. Kostja vaidles määruskaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 21. veebruari 2017 kirjaga lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta vaidlustatud määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad hageja kanda.
8.Määruskaebuse lahendamine oleneb vastusest küsimusele, kas vaidlus ELTS § 59 lg 1 p 1 ja lg 2 p 1 alusel esitatud toetuse (taastuvenergia toetus) nõude üle kuulub tsiviil- või halduskohtu pädevusse. Kui tsiviilkohtud ei ole pädevad sellises nõudes asja lahendama, siis jättis maakohus õigesti TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel hagi läbi vaatamata. TsMS § 1 esimene lause sätestab, et tsiviilkohtumenetluses vaadatakse läbi tsiviilasi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi teise lause kohaselt on tsiviilasi eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. Halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 1 lg 1 näeb ette, et halduskohtumenetlus on menetlus haldusasja lahendamiseks, kusjuures haldusasi on halduskohtus lahendatav kohtuasi. HKMS § 4 lg 1 järgi on halduskohtu pädevuses avalikõiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Vaidlust ei ole selles, et ELTS § 59 lg 1 p 1 alusel esitatud nõude üle tekkinud vaidluse lahendamiseks ei näe ELTS ega mõni muu seadus ette erikorda. Eelnevast tuleneb, et määruskaebuse lahendamiseks on vajalik uurida, kas vaidlus taastuvenergia toetuse nõude üle on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi (TsMS § 1 teine lause) või avalikõiguslikus suhtes tekkinud vaidlus (HKMS § 4 lg 1, vt ka nt Riigikohtu 5. juuni 2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-07, p 8).
3 (6)
9.Riigikohtu üldkogu on leidnud, et taastuvenergia tasu maksmise kohustuse eesmärk on (taastuv)energia tootmise edendamine. See eesmärk teenib nii eesmärki täita Euroopa Liidu õigusega Eestile pandud kohustust, eesmärki edendada keskkonnasäästlikumat elektrienergia tootmist kui ka eesmärki tagada energiajulgeolekut. Kuna need eesmärgid on kas tuletatavad Põhiseadusest (PS) või sellega kooskõlas, siis on nende eesmärkide saavutamiseks avalikõigusliku rahalise kohustuse kehtestamine PS § 113 mõttes legitiimne (15. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-14, p 104). Sellele seisukohale viitas ka maakohus vaidlustatud määruse lk 4 eelviimases lõigus. Hageja heidab sellega seoses maakohtule ette, et viidatud otsuses ega sellega seonduvalt vaidlustatud määruses ei ole käsitletud vaidlust taastuvenergia toetuse, vaid üksnes tasu üle. Maakohus juhindus lisaks Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohast, et taastuvenergia toetus ELTS § 59 lg 1 p 1 alusel on avalikes huvides keskkonnasäästliku tehnoloogia edendamiseks ja energiavarustuse mitmekesistamiseks makstav toetus (7. oktoobri 2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-11-15, p 24). Määruskaebuses leiab hageja, et ka see arusaam käsitleb taastuvenergia tasu. Alust selleks annab viidatule vahetult järgnev lause taastuvenergia tasu kohta. Lisaks ei käsitlenud Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-11-15 otseselt nõuet toetuse maksmiseks.
10.Ühelt poolt järgib taastuvenergia toetuse maksmise kohustus kahtlemata samu eesmärke nagu taastuvenergia tasu maksmise kohustus. Seega maksab põhivõrguettevõtja ELTS § 59 lg 1 p 1 alusel toetust avalikes huvides. Siiski ei ole kohtute pädevuse määramisel piisav veel see, et nõue või selle alusnorm on avalikes huvides. Eelkõige peaks vastav nõue tekkima avalikõiguslikus suhtes (vt nt Riigikohtu üldkogu 12. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-14, p 19). Varasemas praktikas on Riigikohus lisaks lugenud piisavaks teatava toimingu tegemist avalike ülesannete täitmisel (20. aprilli 2005 määrus tsiviilasjas nr 3-2-4-1-05, p 8, samuti erikogu
16.veebruari 2010 määrus kohtuasjas nr 3-3-4-1-10, p-d 5 ja 6), aga ka see eristuskriteerium ei ole käesoleval juhul piisavalt selge.
11.Teiselt poolt ei takista taastuvenergia toetuse üle peetava vaidluse liigitamist halduskohtu pädevusse pelgalt see, et põhivõrguettevõtja ei ole haldusorgan ega järgi toetuse maksmise korraldamisel haldusmenetluse kõiki reegleid. Sarnane on olukord riigihangete puhul, kus ka eraõiguslikust isikust hankija ja pakkuja vaheline vaidlus võib kuuluda halduskohtu pädevusse (vt nt Riigikohtu 18. veebruari 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-189-12, p-d 11–15).
12.Kahtlust ei saa siiski olla selles, et riigi ja ettevõtja vaheline suhe ettevõtlustoetuse maksmisel on avalik-õiguslik, sest ettevõtlustoetusi makstakse majandus-, sotsiaal- ja regionaalpoliitilistel eesmärkidel. Otsustused avalike vahendite toetuseks jagamisel kujutavad endast avaliku võimu teostamist (Riigikohtu 10. märtsi 2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-03, p 10). Siinkohal uuritava küsimuse teeb keerukamaks tõsiasi, et toetuse maksmise kohustust ei saa panna maksma riigi, vaid põhivõrguettevõtja suhtes. Käesoleval ajal menetleb Riigikogu ELTS muutmise seaduse eelnõu (XIII kooseisu eelnõu nr 290 SE, kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5b8f3e3a-617c424a-89a8-e10cc25f34d4/Elektrituruseaduse%20muutmise%20seadus/), mille seletuskirjas on mh märgitud, et taastuvast allikast ja tõhusa koostootmise režiimil toodetud elektrienergia toetusskeem on olemuselt riigiabi osutamine ELTL art 107 lg 1 mõistes. Kuna aastani 2013 ei olnud Eesti elektriturg avatud, ei olnud Eestile alates 2003. aasta kehtinud toetusskeemile riigiabi luba väljastatud. Eesti taotles eelnõus kirjeldatud toetusskeemile riigiabi luba 2012. aastal, luba väljastati 2014. aasta oktoobris (lk 2, teine lõik). Sama eelnõu p 7 näeb ette ELTS §-le 59 lg 21 lisamist, millega mh sätestatakse, et lg-s 2 nimetatud toetus on riigiabi. Eelnõuga ei muudeta taastuvenergia toetuse maksmise aluseid ega korda. Toetuse maksjaks jääb endiselt põhivõrguettevõtja (vt eelnõu p 3) ja toetuse rahastamise kulu kannab tarbija (p 17). 4 (6)
Käesolevas punktis märgitu, aga ka taastuvenergia toetuse eesmärkide ja sisu järgi leiab ringkonnakohus, et juba enne eelnõu 290 SE vastuvõtmist ja ELTS muudatuste jõustumist tuleb lähtuda sellest, et ELTS § 59 lg 1 p 1 ja lg 2 p 1 alusel makstav toetus on sisuliselt riigiabi ELTL art 107 lg 1 ja seega ühtlasi konkurentsiseaduse (KonkS) § 30 lg 1 tähenduses. Põhimõtteliselt lähtus sellest ka Riigikohtu üldkogu eespool viidatud 15. detsembri 2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-71-14 (vt p 79 jj). Kostja võib olla riigiabi andjaks KonkS § 301 lg 1 ja § 31 lg 31 kohaselt.
13.Riigiabi andmisest või ka sellest keeldumisest tulenev õigussuhe riigiabi saaja või taotleja ja riigiabi andja vahel on avalik-õiguslik suhe. Riigiabi andmise osas puudub alus teha erisusi sõltuvalt sellest, kas vastava toetuse maksab riik (vt p 12 esimene lõik) või muu isik, kes on selleks pädev KonkS § 301 lg 1 järgi (p 12 viimane lõik). Vastavalt eelmises punktis märgitule tähendab see, et ka taastuvenergia toetuse maksmise nõude aluseks on avalik-õiguslik suhe. Seda järeldust ei muuda tõsiasi, et samade poolte vahel on eeldatavasti sõlmitud elektrienergia müügileping, millest tulenev vaidlus oleks eraõiguslik (vt Riigikohtu erikogu 9. aprilli 2002 määrus kohtuasjas nr 3-3-4-4-02, p 6). Toetuse saamise nõude aluseks olev õigussuhe on müügilepingust oluliselt erinev ja rajaneb teisel õiguslikul alusel. Seega kuulub vastavast suhtest võrsunud vaidluse lahendamine halduskohtu, mitte aga tsiviilkohtu pädevusse. Järelikult on maakohus õigesti jätnud hagi läbi vaatamata.
14.Teise võimalusena palub hageja määruskaebuses muuta maakohu määratud kulude jaotust ja panna menetluskulud TsMS § 169 lg 1 alusel kostja kanda. Sisuliselt tugineb hageja sellele, et kostja oleks saanud ja pidanud juba varem – eelkõige kohe hagile vastates – esitama vastuväite maakohtu pädevuse puudumise kohta. Ringkonnakohus möönab, et TsMS § 394 lg 2 p 1 kohaselt peab kostja vastuses hagile mh teatama, kas tal on vastuväiteid selle kohta, et kohus asja menetlusse võttis või on alust jätta hagi läbi vaatamata või asjas menetlus lõpetada, kui kostja ei ole selles osas oma seisukohta juba väljendanud. Siiski ei too selle kohustuse rikkumine ja hilisem hagi läbi vaatamata jätmise alusele tuginemine alati kaasa menetluskulude jaotamist TsMS § 169 lg 1 järgi. Kui pool põhjustab TsMS §-de 329–330 järgi hilinenult esitatud väite või taotlusega menetluse venimise selle tõttu, et kohus arvestab mõjuval põhjusel hilinenult esitatud väidet või taotlust TsMS § 331 lg 1 järgi, siis kannab ta TsMS § 169 lg 1 järgi menetluse venimisest tingitud menetluskulud (Riigikohtu 22. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 57 teine lõik, samuti selles viidatud 31. märtsi 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10, p 14 neljas lõik). Sarnaselt, kui hagi rahuldatakse hageja hilinenult uuele asjaolule tuginemise tõttu, saab ka seda TsMS § 169 lg 1 järgi arvestada menetluskulude jaotamisel (Riigikohtu 21. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16, p 25 teine lõik). Siiski nähtub TsMS § 169 lg 1 esimese lause sõnastusest, et hilinenud menetlusosaline peaks selle normi alusel kandma menetlustoimingu aja muutmisest, asja arutamise edasilükkamisest või tähtaja pikendamisest tulenevad täiendavad menetluskulud. Käesoleval juhul võisid hagejale ebavajalikud kulud tekkida seetõttu, et kostja ei esitanud kohe kohtu pädevuse puudumise vastuväidet. See aga ei seondu menetlustoimingu aja muutmise, asja arutamise edasilükkamise või tähtaja pikendamisega. Lisaks tuleb arvestada, et hagi läbi vaatamata jätmiseks ei ole alati vajalik poole taotlus, vaid seda saab kohus teha ka omal algatusel. Täpsemalt on TsMS § 423 lg-s 1 loetletud hagi läbi vaatamata jätmise alused kõik sellised, mis ei eelda kostja vastavat taotlust (erinevalt nt TsMS § 409 lg 1 p-s 1 märgitud alusest). Kuna maakohus jättis hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel, milleks ei olnud kostja taotlus üldse vajalik, siis ei saa ka sel põhjusel menetluskulude jaotus sõltuda kostja vastava taotluse esitamise tähtaegsusest. 5 (6)
Neil kaalutlustel ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud kohaldada TsMS § 169 lg 1 olukorras, kus kohus jätab kostja hilinenult esitatud pädevuse puudumise vastuväite alusel hagi läbi vaatamata.
15.Kohtul on siiski võimalik jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Viidatud sätet saab kohaldada ka TsMS §-s 168 reguleeritud olukordades (Riigikohtu 26. jaanuari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1142-10, p 9). Eelkõige peaks hagi läbi vaatamata jätmisel kohus kaaluma, kas hageja vastutab sellise menetlusliku olukorra eest ja kas ta oleks saanud enda tegevusega hagi läbi vaatamata jätmist mõjutada (Riigikohtu 6. jaanuari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09, p 14 esimene lõik). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole alust kohaldada menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg 4. Kulude panemine hageja kanda ei ole äärmiselt ebaõiglane ega ebamõistlik ja selleks ei esine piisavalt erandlikke asjaolusid (vrd Riigikohtu 26. jaanuari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10 esimene lõik, ja 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1126-14, p 16). Siinjuures saab võtta arvesse, et kostja ei esitanud maakohtus taotlust menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.
16.Määruskaebuse menetlemisest tingitud kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt palub kostja hüvitada õigusabikulud 7,95 t eest tasumääraga 125 eurot tunnis – kokku 993,75 eurot. Kostja esindajatel kulus 0,2 t kirjavahetuseks kliendi ja kohtuga; 3 t määruskaebusega tutvumiseks ja kohtupraktika analüüsiks; 4 t vastuse koostamiseks ning 0,75 t vastuse ülevaatamiseks, täiendamiseks ja esitamiseks. Hageja vaidleb kulunimekirjale vastu ja leiab eelkõige, et kostjal kui ettevõtjal, kelle juures töötavad palgalised juristid, puudus vajadust kasutada määruskaebemenetluses välist õigusabi. Ringkonnakohtu hinnangul on kostjale osutatud õigusabi ajakulu vajalik ja põhjendatud 3 t ulatuses, mis on piisav määruskaebusele vastamiseks. Kostja esindajate tunnitasumäär on põhjendatud. Seega peab hageja kostjale hüvitama 375 eurot ( = 3 × 125) ja kostja taotlus jääb rahuldamata 618,75 euro (= 993,75 – 375) ulatuses. Ainuüksi asjaolu, et menetlusosaliseks on ettevõtja, kelle struktuuri koosseisus on kvalifitseeritud juristid, ei anna alust jätta lepingulise esindaja kulusid vastaspoolelt välja mõistmata. Juriidiline isik võib ajada kohtus asju seadusliku esindaja või lepingulise esindaja kaudu ning lepingujärgseks esindajaks kohtus võib muu hulgas olla advokaat (vrd Riigikohtu
10.veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 14 teine lõik, ja selles viidatud 20. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-05, p 25). Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg 4 märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis, et hüvitatava menetluskulu summalt tuleb tasuda viivist
17.TsMS § 696 lg 1 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178 lg 2 kohaselt edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.