Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

tühine, lõpetada tööleping ja mõista kostjalt välja töölepingu lõpetamise hüvitis 5784 eurot. Maakohus jättis 15. aprilli 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tartu Ringkonnakohus jättis 5. märtsi 2015. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Riigikohus keeldus 18. mail 2015 hageja kassatsioonkaebust menetlemast ja jättis kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

valida, kas pöörduda avaldusega töövaidluskomisjoni või otse kohtusse. Seetõttu on menetluskuludeks TsMS-i mõttes need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda TsMS-i menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks väljamõistetavaid menetluskulusid vähendada töövaidluskomisjonis kostjale osutatud õigusteenuse ja esindaja töövaidluskomisjoni istungile sõitmiseks kulunud kütuse hinna ulatuses. Ülejäänud osas järgis ringkonnakohus maakohtu põhjendusi (TsMS § 654 lg 6 ja § 659). Maakohus ei ole kostja lepingulise esindaja kohtumenetluses tekkinud kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

pärast kohtueelse menetluse lõppu. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 4 lg 1 pde 1 ja 2 kohaselt lahendavad töövaidlusi töövaidluskomisjon ja kohus. Töösuhte pooled võivad ITVS § 4 lg 2 alusel pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks kas töövaidluskomisjoni või kohtusse. ITVS § 10 lg-s 1 sätestatud töövaidluskomisjoni õigusliku seisundi määratluse kohaselt on töövaidluskomisjon kohtueelne sõltumatu individuaalseid töövaidlusi lahendav töövaidlusorgan. Kolleegium leiab, et töövaidluskomisjoni menetlus on seaduses sätestatud kohtueelne menetlus TsMS § 144 p 4 tähenduses, milles kantud kulude hüvitamist saab menetlusosaline teiselt menetlusosaliselt nõuda kooskõlas TsMS § 162 lg-s 2 ja § 175 lg-s 1 sätestatuga. Seda vaatamata asjaolule, et isikul on õigus valida, kas ta pöördub töövaidluse lahendamiseks töövaidluskomisjoni või kohtusse. TsMS § 144 p-st 4 ei tulene, et kohtuvälised kulud on üksnes n-ö kohustusliku kohtueelse menetluse kulud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kui see säte ei hõlma kohtueelse menetluse kuludena töövaidluskomisjoni menetluses kantud kulusid, jääb arusaamatuks, millises kohtueelses menetluses tekkinud kulusid selles silmas peetakse. Eeltoodud seisukohta toetab kolleegiumi varasem praktika. Kolleegium on 21. septembril 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15 tehtud otsuses avaldanud mh seisukohta, et töövaidluskomisjonile avalduse esitamisega tekkinud kulude hüvitamine on võimalik TsMS § 144 p 4 alusel koos kohtumenetluse kuludega. Kolleegium selgitab lisaks, et tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15 tehtud otsuses avaldatud seisukoht ei ole vastuolus kolleegiumi varasema praktikaga (nt tsiviilasjades nr 3-2-1-63-10 ja nr 3-2-1-183-14 tehtud lahenditega). Riigikohtu 22. juuni 2010. a määruses ega 1. aprilli 2015. a määruses ei avaldanud kolleegium seisukohta töövaidluskomisjonis kantud kulude kohtuvälisteks kuludeks arvamise kohta TsMS § 144 p 4 järgi.

ajada kohtus asju seadusliku esindaja või lepingulise esindaja kaudu ning lepingujärgseks esindajaks kohtus võib muu hulgas olla advokaat (Riigikohtu 20. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-05, p 25). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 24 ja § 25 lg 2 järgi on riik juriidiline isik. Kolleegium selgitab, et TsMS § 175 lg 1 alusel lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel kaalub kohus kulude põhjendatust ja vajalikkust, arvestades mh asja keerukust. Seega hindab kohus ka seda, kas vaidluse keerukuse tõttu oli menetlusosalisel põhjendatud kasutada advokaadist lepingulise esindaja õigusabi. Kolleegiumi arvates ei pruugi advokaadi kaudu menetluses osalemine olla põhjendatud, kui vaidluse vähese keerukuse tõttu oleks menetlusosaline ilmselt saavutanud oma menetluslikud eesmärgid ka ilma advokaadi abita, kasutades lepingulise esindajana oma töötajat või teenistujat, kellel on kohtu arvates esindamiseks piisavad teadmised ja kogemused (TsMS § 218 lg 2). Praeguses asjas on maakohus hinnanud kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikust mh vaidluse keerukust silmas pidades.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.