Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt loovutas Elisa Eesti AS 18.11.2015 kostja vastase nõude põhisummas 219,31 eurot hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Elisa Eesti AS ja kostja on 18.06.2012 sõlminud liitumislepingu nr 2702528 ja selle lisa nr 1818538, millest tulenevalt on Elisa Eesti AS esitanud kostjale osutatud teenuste eest arved nr 2008483003, 2008673952, 2008896070 ja 2009114882, mida kostja ei ole tasunud kogusummas 219,31 eurot. Vastavalt Elisa Eesti AS ja kostja vahel sõlmitud lepingute lahutamatuks osaks olevate teenuse kasutamise üldtingimuste p 7.8., kui kostja ei tasu arveid nõuetekohaselt tähtpäevaks, kohustub kostja tasuma viivist 0,15% tasumata põhisummalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid alates arvete maksetähtaegadele järgnevatest kalendripäevadest kuni hagiavalduse koostamise kuupäevani 26.10.2016 kokku summas 310,59 eurot, kuid tegutsedes heas usus vähendab viivise nõuet põhivõla summani 219, 31 eurot. Kuna kostja on tasunud 07.01.2016 ja 29.01.2016 võla katteks kokku 150 eurot, nõuab hageja kostjalt viiviste tasumist 69,31 eurot. Peale selle palub hageja välja mõista TsMS § 367 alusel hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viivise kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Neil asjaoludel ja juhindudes võlaõigusseaduse §-dest 76 lg 1; 82 lg 1; 100; 101 lg 1 p 1 ja 6; 113 lg 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-dest 3 lg 1; 144 p 7; 146; 162 lg 1, 2, 3; 177 lg 2; 317 lg 1; 363 lg 1 p 4 ja 407 lg 1 palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevus 219,31 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised summas 69,31 eurot; viivised alates 27.10.2016 kuni põhinõude summas 219,31 eurot täitmiseni VÕS §113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses; jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja kasuks menetluskuluna tasutud riigilõiv ja õigusabikulu; mõista kostjalt väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja vabandab viivituse pärast, ta ei saavat täpselt aru nõude summadest, kuid on nõus summa ära tasuma. Kostja ei ela Eestis ja sooviks maksegraafikut sõlmida (tl 56,72). KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD, TEHTUD JÄRELDUSED JA

PÕHJENDUSED

Kuna pooled kompromisslepingut ei sõlminud, määras kohus asja lahendamisele TsMS § 404 lg 1 alusel kirjalikus menetluses. Tartu Maakohtu 11.jaanuari 2017.a. määrusega määrati pooltele tähtaeg 10 päeva kohtumääruse kättetoimetamisest, mille jooksul on pooltel võimalik kohtule esitada avaldusi ja dokumente (tl 75). Hageja on kohtumääruse kätte saanud 13.01.2017, kostja 12.01.2017 (tl 78). Hageja on eelnevalt kohtule teatanud, et ta on kostjale edastanud kompromissettepaneku, kuid kompromissi sõlmimata jätmise puhul palub ta jätkuvalt hagiavaldus rahuldada täies ulatuses ja menetluskulud jätta kostja kanda (tl 64). Pooled ei ole kohtule uusi avaldusi ja dokumente esitanud.

Kohus, tutvunud kohtule esitatud materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Elisa Eesti AS ja kostja sõlmisid 18.06.2012 liitumislepingu ja selle lisana vara järelmaksuga müügi lepingu, mille alusel Elisa Eesti AS kohustus pakkuma kostjale telekommunikatsiooniteenust ning müüs järelmaksuga telefoni Sony Xperia S/LT26i, kostja kohustus saadud teenuste ja kauba eest vastavalt esitatud arvetele õigeaegselt ja regulaarselt tasuma. Lepingul kinnitas kostja oma allkirjaga, et kohustub täitma lepingu lahutamatuks lisaks olevaid teenuste kasutamise üldtingimusi (tl 14). Elisa Eesti AS esitas kostjale osutatud teenuste eest arveid, mille alusel kostja oli kohustatud tasuma arvetel märgitud tähtajaks (tl 19-26). Poolte vahel puudub vaidlus ja hagiavaldusele lisatud liitumislepingu, selle lisa, Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste ja kostjale esitatud arvete põhjal loeb kohus tõendatuks, et kostja võttis endale telekommunikatsiooniteenus(t)e lepingu sõlmimisega kohustuse Elisa Eesti AS osutatud teenuste eest tasuda vastavalt esitatud arvetele. Samuti puudub vaidlus, et kostja ei ole täitnud liitumislepingust tulenevaid kohustusi täies mahus. VÕS § 76 lg 1 ja 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kostja on nimetatud arvete mittetasumisega VÕS § 100 mõttes jätnud võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata. Teatisest nõude loovutamise kohta (tl 13) nähtuvalt on Elisa Eesti AS loovutanud 18.11.2015 nõude kostja vastu põhisummas 219,31 eurot koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitisi ja muid kõrvalnõudeid OÜ Aktiva Finants (hagejale). VÕS § 164 lg 2 kohaselt asub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg p 1 ja 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste p 7.8 kohaselt maksete mittetähtaegsel tasumisel arvestatakse ELISA poolt viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast 0,15% võlasummalt iga viivitatud päeva eest. Hageja on arvestanud viiviseid alates maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni hagiavalduse koostamise päevani kokku 310,59 eurot (tl 11), kuid vähendanud viiviste nõuet põhivõla summani 219,31 eurot. VÕS § 35 lg 1,2,3 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Tüüptingimus võib sisalduda lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa. Tüüptingimus võib olla lepingu tingimuseks sõltumata sellest, milline on selle tingimuse ulatus, millisel viisil on tingimus lepingus kajastatud või mis vormis on leping sõlmitud. Asja materjalidest ei nähtu, et viiviste suurus oleks lepingu sõlmimisel eraldi läbi räägitud. Kohus peab osutatud liitumislepingu ja selle lisa tingimust ning Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste p 7.8 tüüptingimuseks VÕS § 35 mõttes. Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku

puhul eeldada, et ta sõlmis/sõlmib lepingu tarbijana kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 ja kehtiva VÕS § 1 lg 5 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud VÕS § 42 lg-s 3. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega: nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on selgitanud, et kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (Riigikohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11). Liitumislepingu, selle lisa ja teenuste üldtingimuste p 7.8 kohaselt tuli viivist arvestada päevamääraga 0,15% päevas (s.o 54,75 % aastas). Hindamaks viivisemäära mõistlikkust, on Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 10.mai 2016.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 pidanud põhjendatuks silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (enne 15. aprilli 2013 kehtiva sõnastuse kohaselt seitse protsenti aastas). VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (referentsintressimäär). Arvestades vaidlusalusel ajal kehtestatud referentsimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus, mis jääb alla 9% aastas (s.o alla 0,025% päevas). Võrdluses praeguses asjas kokkulepitud viivisemääraga, ületab lepingus kokkulepitu seaduslikku viivisemäära üle kuue korra. Riigikohtu Tsiviilkolleegium leiab, et sellist selgelt ülemäärast ja tarbijat (kostjat) ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada tühiseks. Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Neil asjaoludel on põhjendatud lugeda Elisa Eesti AS ja kostja vahelise liitumislepingu, selle lisa ja Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste p 7.8 tühiseks, mille kohaselt arvestatakse viivist 0,15% võlasummalt iga viivitatud päeva eest, sest need on ebamõistlikult kostjat kahjustavad.

VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (Riigikohtu 13. mai 2015.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-15, p 14). VÕS § 88 lg 8, 9 kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Võlgnik ei või võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda. Hagiavaldusest nähtuvalt on kostja tasunud 07.01.2016 ja 29.01.2016 võla katteks kokku 150 eurot (tl 9). Perioodi 21.01.2014- 29.01.2016 eest oli kostja seadusjärgse viivise võlgnevus hageja poolt esitatud nelja arve järgi 32,84 eurot. Seega kuna on hageja tasunud 29.jaanuariks 2016 VÕS § 88 lg 8 järgi kogu selleks ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 32,84 eurot, tuleb ülejäänud kostja poolt tasutud summast arvestada põhivõlgnevuse 219,31 eurot katteks 15032,84= 117,16; 219,31-117,16= 102,15 eurot; tema põhivõlgnevuseks jäi 29.01.2016 seisuga 102,15 eurot. Põhivõlgnevuselt 102,15 eurot moodustab seadusjärgne viivis 30.01.2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni 10.03.2017 9,09 eurot. Hageja on taotlenud kohtult viiviste väljamõistmist kostjalt ka TsMS § 367 alusel. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 111,24 eurot, millest 102,15 eurot on põhivõlgnevus ja 9,09 eurot sissenõutavaks muutunud viivised. Samuti tuleb hageja nõudel TsMS § 367 alusel välja mõista M. T. hageja kasuks alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast, s.o. 11.03.2017 tagastamata põhivõlgnevuselt, so 102,15 eurolt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kusjuures kohtupraktika kohaselt ei tohi viivisenõue kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega 9,09 eurot ületada põhinõude 102,15 eurot suurust.

MENETLUSKULUD

Hageja on taotlenud menetluskuluna välja mõista riigilõiv summas 75 eurot ning õigusabikulud summas 275 eurot. Hageja on esitanud menetluskulusid tõendavad dokumendid. TsMS §-dest 138 lg-test 1, 2; 139 lg 2 ja 144 p 7 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna välja mõista maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagiavalduse esitamisel täiendavalt tasutud riigilõiv kokku 75 eurot. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Esitatud hagiavalduse puhul on tegemist nn masshagiga, mida kasutatakse korduvalt samalaadsete nõuete korral ja mis on oma sisult ühetaolised. Hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on piirdunud hagiavalduse koostamise, selle kohtusse esitamise ja kostja vastuse kohta arvamuse esitamisega. Arvestades hagihinda, asjaolu, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas ja poolte vahel ei olnud sisulist vaidlust, asi lahendatakse kirjalikus menetluses, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabi kuluks 100 eurot. Kuna hageja menetluskuludest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 39 %, siis 39 %x 75+ 100= 68,25 eurot. Asja materjalidest ei nähtu kostja poolt menetluskulude kandmist. TsMS § 177 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel tasub kostja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt hageja taotlusele tuleb välja mõista kostjalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses viivis alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni, kuid kohtupraktika kohaselt mitte rohkem kui menetluskulude põhisumma 68,25 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.