Kohtuasja number Otsuse tegemise kuupäev ja koht Kohtunik
2-04-1407 15. märts 2006, Narva
Kohtuasi
IG ja NG hagi AG vastu omandiõiguse tunnustamise ning kande tegemise kohustamise nõudes Hagejad IG ja NG, hagejate volitatud esindaja Jevgenia Tušinskaja, kostja AG, kostja volitatud esindaja Svetlana Dragunova Hagimenetlus 23. veebruar 2006, avalik kohtuistung Istungisekretär Jelena Moskaljova, tõlk Erkki Kõivupuu Hagejad I ja NG, hagejate volitatud esindaja Jevgenia Tušinskaja, kostja volitatud esindaja Svetlana Dragunova
Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil viibinud isikud Istungil osalenud isikud
Resolutsioon
Menetluskulud
Edasikaebamise kord
Tsiviilasi nr 2-04-1407
mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Viru Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtuotsuse resolutsiooni avalikult teatavakstegemise päev on 15. märts 2006. Kohtuotsuse tervikuna avalikult tetavaks tegemise päev on 04. aprill 2006.
Kohtule 20.10.2004 esitatud hagiavalduse kohaselt (tl 1-2) 1999.aastal otsustasid hagejad osta aiamaa. Ostukokkuleppe oli saavutatud K-AR, kes on aiandusühistus Ogonjok Hundi tänaval asuva maatüki omanik. Maavanem RA andis K.-A. R 02.09.1999 korraldusega nr 2297 loa võõrandada kinnisvara IG. Siis kui Jõhvi notar Ülle Mesi juures vormistati ostu-müügilepingut, teatas viimane, et hagejatega ei ole võimalik sõlmida kinnisvara ostulepingut, kuna nad ei ole Eesti Vabariigi kodanikud. Siis hagejad otsustasid vormistada tehingu nende alaealise lapselapse AG peale. 14.09.1999 sõlmiti K.-A. R aiamaa ostu-müügileping AG nimele. Tehingu vormistamisel viibis alaealise AG isa. Hagejatel oli müüjaga saavutatud kokkulepe tehingu summa 40000 krooni maksmiseks. Ta ei keeldunud hagejatelt vastu võtmast kohustuste täitmist tasumise osas. Hagejad tasusid 25000 krooni maatüki, maja, istikute ja poolelioleva sauna eest. 15000 krooni tasusid nad K.-A.R selle eest, et ta oma materjalide ja vahenditega iseseisvalt ehitaks valmis sauna, vooderdades seejuures maja seinad ja lae ning tõstaks maja vundamendi. Ostu-müügilepingu sõlmimise päeval kandsid hagejad müüja arvele kokkulepitud summa 40000 krooni (23500 krooni IG arvelt ja 16500 krooni NG arvelt). Seega täitsid hagejad nõuetekohaselt kostja eest kohustuse tasumise osas, kuna viimasel puudusid ostu tegemiseks rahalised vahendid, ning hakkasid kasutama aiamaad, mis ühemõtteliselt oli kokkulepitud kostja ja tema esindajaga lepingu sölmimisel. Kostja ja tema esindaja olid nõus sellega, et makstes tehingu eest hakkavad hagejad kasutama aiamaja. Müüja täitis samuti tehingu tingimused, ehitas sauna valmis, tõstis oma jõudude ja vahenditega maja vundamendi. Viimasel ajal on kostja hakanud avaldama, et kasutab aiamaja oma äranägemise järgi. Ühtlasi keeldub ta andmast hagejatele volikirja aiamaja kasutamiseks ning osalema ühistu asjades. Kostja ei ole mingite vahendite ega isikliku osavõtuga alates aiamaa ostmisest osalenud, ei ole osalenud kinnisvara säilimisel ega aiasaaduste istutamisel ja korjamisel. Hagejad leiavad, et kostja on alusetult rikastunud nende arvel, muretsedes enda omandisse aiamaa maksumusega 40000 krooni, mille eest nad tasusid maatüki ostmisel. Täites kohustused on hagejal õigus nõuda tehtud kulude hüvitamist. Põhjendades oma nõuet VÕS § 78 lg 4 paluvad hagejad mõista AG välja nende kasuks 40000 krooni alusetust rikastumisest saadud tulu ja nende poolt kantud kohtukulud. Samuti paluvad osaliselt vabastada riigilõivu tasumisest hagi esitamisel, kuna nende ainukeseks sissetulekuallikaks on pension.
2(7)
Tsiviilasi nr 2-04-1407
Narva Linnakohtu 05.11.2004 määrusega vabastati hagejad osaliselt riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel, vähendades tasumisele kuuluvat riigilõivu summat 1400 kroonini. 31.03.2005 muutsid hagejad hagi eset ning paluvad tunnustada nende omandiõigust, mis oli A. G ja K-A- R vahel 14.09.1999 sõlmitud ostu-müügilepingu esemeks(tl 50-52, 55-57). Avalduse kohaselt otsustasid hagejad 1999.aastal osta aiamaa. Ostukokkulepe oli saavutatud K-A R, kes on AÜ-s Ogonjok Hundi asuva aiamaa omanik. Maavanem RA andis 02.09.1999 loa nr 2297k K.-A. R loa võõrandada tema kinnisvara IG. Ent kui Jõhvi notari Ülle Mesi juures ostu müügilepingut vormistati, teatas viimane, et ei ole võimalik hagejatega sõlmida lepingut kinnisvara ostmiseks, kuna nad ei ole Eesti Vabariigi kodanikud. Ta pakkus vormistada tehing Eesti Vabariigi kodaniku peale. Notari nõuandel otsustasid hagejad vormistada lepingu nende alaealise lapselapse AG (kostja hagis) nimele, kes on Eesti Vabariigi kodanik. 14.09.1999 sõlmiti aiamaa ostu-müügileping K.-A. R AG nimele. Tehingu sõlmimisel viibis seal alaealise AG isa AG. Müüjaga saavutati kokkuleppe tehingu väärtuse suhtes - 40000 krooni. Ta ei keeldunud hagejatelt vastu võtmast kohustuse täitmist makse osas. 25000 krooni maksti maa ja maja ning istikute ja ehitamata sauna eest ja 15000 krooni - selle eest, et K.-A. R oma materjalide ja vahenditega ise ehitaks sauna lõpuni valmis, seejuures vooderdaks seinad ja lae ning tõstaks üles maja vundamendi. Ostu-müügilepingu sõlmimise päeval sai müüja nimele kantud kogu lepingusumma 40000 krooni (23000 krooni IG arvelt, 16 500 krooni NG arvelt). Müüja aga täitis täielikult lepingutingimused ja ehitas sauna lõpuni ning tõstis üles vundamendi. Seega on hagejad nõuetekohaselt täitnud kostja eest kohustused makse osas, kes ei omanud isiklikke rahalisi vahendeid ostu eest tasumiseks. Hagejad hakkasid käsutama aiamaad, mis oli ühemõtteliselt kostja ja tema esindajaga kokku lepitud lepingu sõlmimisel. TsK § 242 kohaselt ostu-müügi lepingu järgi kohustub müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. Rahasumma 40000 krooni andsid hagejad üle müüjale oma arvetelt ning seega on nad kinnisvara tegelikud ostjad. Ostu-müügi lepingu kohaselt oli müüja kohustuseks peale tasu saamise vara üle andmine ostjatele nende omandisse. Tegelikult olid lepingu kõik tingimused poolte poolt. Kuid seoses sellega, et hagejad olid viidud eksimusse lepingu vormistamise küsimuses, oli leping vormistatud kostja nimele, kes ei maksnud lepingu eseme eest. Kostja ja tema esindaja olid nõus sellega, et makstes tehingu eest, hakkavad hagejad seda aiamaad käsutama, vaatamata sellele, et dokumentaalselt on see vormistatud tema nimele. Muud kokkulepet, v.a see, et kostja on kinnisvara nominaalne omanik, ostu-müügi lepingu sõlmimise ajal ei olnud. Vallates aiamaad kandsid hagejad kõik kulud selle kinnisvara haldamise ja säilimise eest, mis tõendab tegelikku valdamist. Viimasel ajal on kostjalt tulnud teated selle kohta, et ta hakkab käsutama aeda oma ranägemise järgi. Ta keeldus andmast hagejatele volikirja osalemiseks ühistu asjades. Sel viisil on kostja käitunud ebaausalt kokkuleppe suhtes, mis oli saavutatud lepingu sõlmimisel. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et ostu eest maksid tegelikult hagejad. Põhjendades oma nõuet TsK § 242 (mis kehtis tehingu sõlmimise ajal) paluvad hagejad tunnistada nende omandiõigus aiamale, mis on A.G ja K-A. R vahel 14.09.1999 sõlmitud ostu-müügi lepingu esemeks. Narva Linnakohtu 04.04.2005 määrusega rahuldati hagejate esindaja taotlus hagi tagamiseks ning kanti AG nimel registrisse kantud kinnistule aadressil, Narva, mille kohta on avatud Ida-Viru Maakohtu kinnistusosakonna Narva kinnistusjaoskonna kinnistusregistris registriosa nr 150, käsutamise keelumärge IG ja NG kasuks (tl 61-62). 3(7)
Tsiviilasi nr 2-04-1407
11.04.2005 täiendasid hagejad oma nõuet (tl 69-71) ning lisaks nõuetele tunnustada hagejate omandiõiguse aiamaale, mis on 14.09.1999 ostu-müügi lepingu esemeks A.G ja K.-A. R vahel, palusid ka kohustada vararegistripidajat tegema vastava kande kohtuotsuse alusel I ja N G omandiõiguse tunnistamises aiamaatükile AÜ-s Ogonjok, (registriosa nr 150). Kohtuistungil hagejad toetasid oma muudetud ja täiendatud nõuet ja nende põhjendusi.
Vastuses esimesele nõudele (tl 35-36) kostja hagi ei tunnistanud. Vastuse kohaselt otsustasid vanaema ja vanaisa 1999.aastal kinkida oma ainukesele lapselapsele AG 25000 krooni. Seoses nooruki nooruse- ja elukogemuste puudumise tõttu, otsustasid AG vanemad investeerida antud kingituse summa 25000 krooni kinnisvarasse. 14.09.1999.a sõlmis AG müüjaga 25000 krooni eest müügi-ostu lepingu suvila omandamiseks. Vastavalt lepingu punkti 5 kinnitas müüja Rink, et on müügitehingu eest saanud kätte raha täielikult. Ka kinnitas Rink, et kolmandatele isikutele kohustusi ja õigusi ei ole vastavalt müügi-ostulepingu punkt 4.2, ja 6.1.2. Vastavalt hageja väitele ei ole tehing K.-A. R 40000 krooni ulatuses õiguspädev. Ostumüügilepingu sõlmimise juures viibis hageja poeg AG, kostja seaduslik, täieõiguslik esindaja. Müügi-ostulepingu sõlmimise kinnitamisel andis oma seadusliku allkirja seaduslik esindaja, kes selgitas nii müüjale kui ka ostjale tehingu tingimusi ja müügiobjekti hinda. Saades seaduslikuks omanikuks, ei takistanud kostja oma sugulastel kasutada kinnisvara ja seal puhata ning tarvitada teisi kinnisvaraga seonduvaid hüvesid. Vastavalt EV Tsiviilkoodeksi § 347 toimus osapoolte vahel kooskõlastatus! Hagejad kinnitavad, et nad on suvilasse investeerinud 15000 krooni vahelagede ja seinte ülelöömiseks profiillauga saunas. Vastavalt EV Rendiseaduse p.12 kohaselt kui rentija investeerib renditavasse objektisse, siis on tal õigus pärast rendilepingu lõppemist nõuda kompensatsiooni renoveerimise eest antud objektil! Aga rentniku poolt omavoliliselt ilma omaniku loata tehtud remonditööd (kulud)renditaval objektil jäävad rentija kanda. Ent samas hageja viitab, et vastavalt Omandiseaduse p.28 on rentijal õigus nõuda kompensatsiooni oma kulude katteks. Kostja aga leiab, et hagejapoolne nõue 15000 krooni ei ole õiguspädev, sest kostja pole andnud seaduslikku nõusolekut hagejale antud investeeringute tegemiseks. Hagejad viitavad aga, et müügi-ostulepingu sõlmimisel lepiti kostjaga kokku teised tingimused ja et müüja oli sellest teadlik. Sellest selgub, et hagejad osutavad TsK §-dele 175 või 220. Ent kostja arvates ei ole ükski nendest viidatud seadustest antud protsessi õiguspädevad lahendid ja neid ei saa antud hagi korral kasutada. Kolmandate isikute aktsepteeritavad.
poolsed
pretensioonid
müügi-ostulepingu
seaduspärasusest
ei
ole
Rahaga seotud küsimused oleks pidanud olema lülitatud notaarialselt notari juuresolekul ja kinnitatud notari allkirjaga vastavalt TsK § 221. Fakt on see, et vanavanemad kinkisid oma lapselapsele ostu-müügilepingu sõlmimisel kinnisvara omandamise tehingul raha. Kingituse saajal ei teki mingeid kohustusi kinkijate ees. Vanavanemad kinkisid oma lapselapsele raha ja see ei muuda ostulepingut enam kehtetuks. 4(7)
Tsiviilasi nr 2-04-1407
Hagejate- poolne pidev kostja kinnisvara kasutamine ei anna alust hakata vastu omaniku tahet valdama omaniku vara, s.t kostja omandit. Hagejate nõue viitega VÕS §-le 478 VÕS ei ole aluseks hagi rahuldamiseks. Kostja on valmis pöörduma kohtusse vastuhagiga. Kohtukulud palub jätta hagejate enda kanda. Hagi ese muutmisele ja täiendusele vastuse kohaselt (tl 94-95) kostja hagi ei tunnista. Omaniku nõue omandi kaitsel on suunatud omandiõiguse tunnistamisele ja ebaseaduslikust valdusest asja väljanõudele oma valdusesse. Omand tekib vaid seadusega ettenähtud korras. Hagejad ei ole märkinud, millisel õiguslikul alusel tekkis neil omand vaidlusalusele kinnisvarale. Hagejate poolt müüjale aiamaja ostu-müügihinna üleandmine ei anna alust lugeda neid ostjateks, kuna kinnisasja ostu tehing peab olema notariaalselt tõestatud. Hagejad näitasid, et ,,kõik lepingu tingimused olid poolte poolt tegelikult täidetud ". Mingit muud lepingut hagejatega aiamaja suhtes ei ole kostja sõlminud, v.a suuline kokkulepe nendepoolsele tasuta kasutamisele kostja ostetud aiamaa suhtes. 01.03.2005 kohtuistungil hagejad kinnitasid, et nad pole kostjaga viinud läbi mingeid läbirääkimisi nendele raha tagastamiseks aiamaja eest. Seega, K. R raha üleandmisega aiamaa eest täitsid nad kinkelepingu kostjale raha üleandmises, millest kostja üksikasjaliselt märkis eelmises vastuses. 17.03.2005 andsid hagejad poolte esindajate kohalolekul kostjale üle vaidlusaluse aiamaa kostja valdusesse, millega kinnitasid kostja omandiõigust vaidlusalusele varale. Hagejad väidavad, et neid viidi eksimusse lepingu vormistamise küsimuses. Seejuures ei täpsusta, kelle süü läbi tekkis see eksimus: kas müüja, notari, alaealise ostja seadusliku esindaja või nende endi süül. Milliseid tegelikke asjaolusid nad ei teadnud või omasid ebaõiget ettekujutust nendest. Kellega oli neid kokkulepe selles, et kostja saab olema vaid kinnisvara nominaalseks omanikuks. Nad ei nõua tehingu kehtetuks tunnistamist. Kuni 17.03.2005 kasutasid hagejad aiamaad ning osalesid aiandusühistu asjades ilma volikirjata. Pooltevahelised suhted olid head. Alates 2003.veebruarist, mil võeti vastu Kinnisasja omandamise kitsendamise seadus, ei teinud nad ettepanekut kirjutada aiamaa nende nimele. 2004.aasta lõpus nõudis kostja ema kostja isalt elatise võlgnevust. Vanaisa ja vanaema maksid isa võla, kuid solvusid ema peale ja otsustasid kostjalt ära võtta aiamaa. Kostja ei nõustunud sellega. Seejärel pöördusid hagejad kohtusse. Kostja leiab hagi olevat põhjendamatuks ning kuritahtlikuks. Palub välja nõuda kostja poolt kantud kohtukulud. Kohtuistungil jäi kostja oma vastuväidete ja nende põhjenduste juurde.
Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi ei ole põhjendatud ja kuulu seega rahuldamisele. Tsiviilasja materjalidega on tõendamist leidnud, et notariaalselt tõestatud 14.09.1999 kinnistu ostumüügi lepingu alusel müüs K-A R 25000 krooni eest AG, sünd 12.07.1982, AÜ-s Ogonjok asuva kinnistu, mis on kantud Ida-Viru Maakohtu Kinnistusameti Narva kinnistusjaoskonna kinnistusregistrisse, mille kohta on avatud registriosa nr 150 (tl 5-11). Samuti on tõendamist leidnud, et 14.09.1999 kanti NG arvelt R arvele üle 16500 krooni (tl 13) ja 14.09.1999 IG arvelt Rarvele – 23500 krooni (tl 14).
5(7)
Tsiviilasi nr 2-04-1407
Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 68 lg 3 järgi omand tekib ainult seaduses sätestatud juhtudel. Kuni 01.07.2003 kehtinud § 118 lg 1 kohaselt kinnisomand tekib kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega). AG kanti sisse Narvas, AÜ-s Ogonjok asuva kinnistu omanikuks 11.11.1999 (tl 60). Enne 01.07.2002 kehtinud TsK § 242 lg 1 kohaselt ostu-müügi lepingu järgi kohustub müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. K.-A. R täitis oma kohustuse ostjale (A. G) vara üle anda ja ka ostja täitis oma kohustuse maksma vara eest kindlaksmääratud summa. Asjaolu, et A. G eest raha kanti üle tema vanavanemad, ei oma tähtsust, kuna nad kandsid raha kokkuleppel oma pojapojaga A. G. Hagejad esitasid hagi omandiõiguse kaitseks. AÕS § 80 lg 1 sätestab, et omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Nimetatud sättest tulenevalt peavad hagejad tõendama, et neile kuulub asjale omandiõigus, mille alusel on nendel nõudeõigus mitteomaniku vastu. AÕS § 82 lg 1 kohaselt omanik peab vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Kohus leiab, et hagejad ei ole tõendanud, et kostja ei ole omanik või et asja omanikud on hagejad. Kohus ei ole nõus kostja väidega, et 40000 krooni oli talle kingitud hagejate poolt, kuna kuni 01.07.2002 kehtinud TsK § 260 lg 1 kinkeleping summaga üle viiekümne krooni peab olema notariaalselt tõestatud. Vastavalt TsMS § 386 lg 4 kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kuna hagi on jäetud rahuldamata, tuleb tühistada Narva Linnakohtu 04.04.2005 määrusega tsiviilasjas nr 21175/04 hagi tagamiseks AG nimel registrisse kantud kinnistule aadressil, Narva, mille kohta on avatud Ida-Viru Maakohtu kinnistusosakonna Narva kinnistusjaoskonna kinnistusregistris registriosa nr 150, käsutamise keelumärge IG ja NG kasuks.
Mõlemad pooled esitasid menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid ning palusid need välja mõista vastaspoolelt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS ja TMS RakS) § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 60 lg 1 järgi kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 61 lg 1 sätestab, et poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest: 1) hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale; 2) hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Kuna hagi on jäetud rahuldamata täies ulatuses, siis TsMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 2 järgi tuleb jätta hagejate kohtukulud nende endi kanda. Kostja kohtukulude nimekirja kohaselt moodustavad õigusabikulud 7000 krooni ja volikirja koostamise kulud on 42,50 krooni. Kohus leiab, et need kostja kohtukulud olid vajalikud ja põhjendatud. Kohus leiab, et arvestades tsiviilasja menetluse kestvust, keerukust ja mahukust, 6(7)
Tsiviilasi nr 2-04-1407
samuti kostjale osutatud õigusabi kvaliteedi tuleb hagejatelt mõista kostja kasuks välja õigusabi kulude katteks 7000 krooni ja volikirja koostamise kulud 42,50 krooni, kokku 7042,50 krooni. Narva Linnakohtu 05.11.2004 määrusega hagejad olid vabastatud riigilõivu tasumisest osaliselt hagiavalduse esitamisel summas 1400 krooni. TsMS § 64 lg 2 järgi kui hageja on vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagiavalduse esitamisel, mõistab kohus hagi rahuldamata jätmisel otsusega temalt riigilõivu välja riigituludesse. Seega hagejatelt tuleb mõista välja riigilõivu riigituludesse summas 1400 krooni. Kohtuotsus on tehtud eeltoodust lähtudes ning juhindudes TsMS §-dest 434 – 436, 438-439, 441442, 452-453, 632.
Tamara Šabarova Kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.