lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-2-1-7-06

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 06.03.2006

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-7-06
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
06.03.2006
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2231
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
PankrS § 22 lg 2PankrS § 17 lg 1PankrS § 25 lg 1PankrS § 32PankrS § 35 lg 1PankrS § 54 lg 1TsMS § 688Kassatsioonkaebuse läbivaatamise ulatusTsMS § 691Riigikohtu pädevus kassatsioonkaebuse lahendamisel

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (1)

lahend.ee
2-05-530/6Tallinna Ringkonnakohus14.06.2006

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-7-06 Otsuse kuupäev Tartu, 6. märts 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu Kohtuasi OÜ S avaldus R AB pankroti väljakuulutamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1269/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ S kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Kassaator OÜ S (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat esindajad Riigikohtus Marko Kaevando. Vastustaja R AB (Rootsi Patendi- ja Registriametis registrikood xxxxxx-xxxx, Eesti filiaali registrikood xxxxxxxx) Asja läbivaatamise kuupäev 6. veebruar 2006. a, kirjalik menetlus Resolutsioon

1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2005. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Marko Kaevandole OÜ S kassatsioonkaebuselt
31.oktoobril 2005. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.R AB on registreeritud Rootsi Patendi- ja Registriametis ja R AB Eesti filiaal on registreeritud
2.juulil 2004 Tallinna Linnakohtu registriosakonnas. Stockholmi Linnakohtu 21. märtsi 2005. a otsusega kuulutati välja R AB pankrot. Sellega algatati võlgniku esmane maksejõuetusmenetlus Euroopa Liidu Nõukogu 29. mai 2000. a määruse nr 1346/200 (edaspidi määrus) 3. artikli p 1 tähenduses. Võlgnikule kuulub Eestis kinnistu, mille ta omandas kinnisvaraarenduse eesmärgil. Samuti on võlgnikul Eestis üks töötaja. Võlgniku ainuomanik ja juhatuse liige K.N elab Tallinnas. Rootsis ei ole võlgnikul vara, samuti pole tegevuskohta ega töötajaid. Võlgnik võlgneb võlausaldajale OÜ-le S 1 658 924 krooni 90 senti. OÜ S palus 22. veebruaril 2005. a esitatud pankrotiavalduses võlgniku suhtes algatada teisese maksejõuetusmenetluse. Võlgniku ajutise pankrotihalduri Kauri Rattuse arvamuse kohaselt tuleks välja kuulutada R AB teisene maksejõuetusmenetlus. Võlgnik tunnistab võlga ja oma maksejõuetust.
2.Tallinna Linnakohus jättis 26. mai 2005. a otsusega pankrotiavalduse rahuldamata. Linnakohus tunnustas määruse 16. artikli alusel põhimaksejõuetusmenetluse kohta tehtud Stockholmi Linnakohtu otsust. Tallinna Linnakohtu otsuse kohaselt on võlgniku majanduslike põhihuvide keskmeks Rootsi Kuningriik. Teisese maksejõuetusmenetluse läbiviimise põhjenduseks on võlgniku tegevuskoha asumine mitte põhimaksejõuetusmenetluse läbiviimise riigis, vaid teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on võlgniku majandustegevus sisuliselt lõppenud 2002. aastal. Kinnistu soetamine ei ole iseenesest käsitatav võlgniku majandustegevusena. Võlgniku majandustegevust Eestis ei kinnita ka võlgniku poolt kohtule esitatud lepingud. Määruse järgi on põhimaksejõuetusmenetlusel üldine kohaldamisala ja selle eesmärgiks on hõlmata

kõiki võlgniku varasid. Teisese maksejõuetusmenetluse läbiviimise põhjenduseks on toodud üksnes asjaolu, et võlgnikul on tegevuskoht teises liikmesriigis. Käesolevas asjas esitatud tõendite alusel ei saa viimati nimetatud asjaolu lugeda tuvastatuks.

3.OÜ S esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada osas, millega tunnustati Stockholmi Linnakohtu 21. märtsi 2005. a otsust ja jäeti rahuldamata OÜ S avaldus R AB pankroti väljakuulutamiseks teisese maksejõuetusmenetlusena. Linnakohus hindas ebaõigesti tõendeid ja kohaldas vääralt seadust leides, et R AB-l puudub tegevuskoht Eestis.
4.R AB ja tema ajutine pankrotihaldur K. Rattus palusid apellatsioonkaebuse rahuldada. K. Rattus leidis, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ning esineb alus teisese maksejõuetusmenetluse algatamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. septembri 2005. a otsusega linnakohtu otsuse protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus eiras protsessiõiguse norme pankrotivõlgniku esindusõiguse kindlakstegemisel. Vaidlust pole selles, et R AB on maksejõuetu äriühing, mille suhtes Stockholmi Linnakohus 21. märtsil 2005. a kuulutas välja pankroti ning alustas põhimaksejõuetusmenetlust vastavalt määruse artiklile 3 p 1.
6.Teisese maksejõuetusmenetluse algatamise otsustamisel tuli juhinduda määrusest. Määrus võimaldab algatada teisest maksejõuetusmenetlust ka teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Määruse artikli 29 kohaselt võib algatus tulla põhimaksejõuetusmenetluse likvideerijalt (pankrotihaldurit) või mõnelt teiselt isikult või asutuselt, kellel on õigus taotleda maksejõuetusmenetluse algatamist selle liikmesriigi seaduse alusel, kelle territooriumil teisese menetluse algatamist taotletakse. Pankrotiseaduse (PankrS) § 9 lg 1 järgi võib pankrotiavalduse esitada võlausaldaja. Seega teisese maksejõuetusmenetluse algatamise taotlust oli vastava aluse olemasolu korral õigustatud esitama võlausaldaja. Määruse preambulas on rõhutatud põhimõtteid, millest lähtudes määrus on koostatud. Nende põhimõtete eesmärgiks on abistada määruse konkreetsete artiklite tõlgendamisel ning määruse mõtte väljaselgitamisel. Määruse preambula punkti 12 kohaselt on põhimaksejõuetusmenetlusel üldine kohaldamisala ja selle eesmärk on hõlmata kõiki võlgniku varasid olenemata nende asukohast. Määruse preambula punkt 22 näeb ette määruse reguleerimisalasse kuuluvate maksejõuetusmenetluste algatamist, läbiviimist ja lõpetamist käsitlevate otsuste automaatset tunnustamist. Automaatne tunnustamine tähendab, et õiguslikud tagajärjed selle riigi seaduste kohaselt, kus menetlus on algatatud, ulatuvad kõikidesse liikmesriikidesse. Seega on põhimaksejõuetusmenetlusel universaalne toime. Kogu Euroopa Liidu tasandil kehtivat mõju kinnitab ka määruse art 17 lg 1, mille kohaselt on põhimaksejõuetusmenetluse algatamise otsusel teistes liikmesriikides ilma täiendavate formaalsusteta samad tagajärjed nagu menetluse algatanud riigi seaduse alusel. Praegusel juhul on tekkinud küsimus pankrotihalduri ja võlgniku R AB esindaja volitusest olukorras, kus algatatud on põhimaksejõuetusmenetlus Rootsis ja soovitakse algatada

teisene pankrotimenetlus Eestis.

7.Maksejõuetuse väljakuulutamise obligatoorseks elemendiks on halduri määramine ja võlgnikul oma vara käsutamise õiguse kas täielik või osaline piiramine. Määruse artikkel 18 käsitleb likvideerija (pankrotihalduri) volitustega seonduvat. Nimetatud artikli lõike 1 kohaselt võib põhimaksejõuetusmenetluses määratud likvideerija kasutada teises liikmesriigis talle menetluse algatanud riigi seadusega antud volitusi. Määruses ei ole sätestatud võlgniku esindusõigust teisese maksejõuetusmenetluse algatamise avalduse läbivaatamisel, kuid lähtuda tuleb teisese maksejõuetusmenetluse eesmärgist ning siseriiklikus pankrotiseaduses sätestatust. PankrS § 54 lg 1 kohaselt on pankrotihaldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja. Linnakohus leidis ebaõigesti, et kuna pankrotiseadusest ja määrusest ei tulene teiseses maksejõuetusmenetluses äriühingu filiaali juhataja esindusõiguse piiranguid, siis on advokaat Viktor Särgaval õigus võlgnikku käesolevas kohtuprotsessis esindada.
8.Teisese maksejõuetusmenetluse üheks eesmärgiks on vara tõhus käsitlemine. Seega ei ole mõeldav, et põhimaksejõuetusmenetluse pankrotihaldur ei ole teadlik teisese menetluse algatamise avaldusest. Rootsi kohus on põhimaksejõuetusmenetluses määranud võlgnikule likvideerija (pankrotihalduri). Rootsi pankrotihaldur teatas 27. aprilli 2005. a kirjas võlgniku volitatud esindajale advokaadibüroole Laus ja Partnerid, et selle volitused esindada võlgnikku on pankroti väljakuulutamise päevaga lõppenud. Seetõttu puudus OÜ S juhatuse liikmel K.N võtta esindajaid ja advokaadibüroo Laus ja Partnerid advokaadil V. Särgaval puudus õigus esindada linnakohtu istungil OÜ-d S teisese maksejõuetusmenetluse algatamise küsimuse arutamisel. Samas on ebaselged ka linnakohtu 13. mai 2005. a istungil võlgnikku esindada püüdnud advokaadibüroo Legalia vandeadvokaadi Lauri Pauluse volitused. Rootsi pankrotihalduri eelviidatud kirja koopia saadeti ka L. Paulusele. Sellest kirjast aga ei selgu, missugused on L. Pauluse volitused. Asja materjalides sisalduva Tallinna Linnakohtu 13. mai 2005. a istungi protokollist nähtub, et L. Pauluse esindusõiguse puhul on tekkinud küsimus huvide konfliktist, kuna ta oli varem R AB põhimaksejõuetusmenetluses esindanud viimase võlgnikku T. Üksnes nimetatud kirjast ei piisa L. Pauluse esindusõiguse tõendamiseks.
9.Määruse eesmärk on luua piiriülese maksejõuetusmenetluse ühised reeglid, mis põhinevad vastastikuse tunnustamise ja koostöö põhimõtetel. Nimetatud põhimõtteid tuleks liikmesriikide kohtutel määruse rakendamisel silmas pidada kui määruse alusprintsiipe olukorras, kus määruse regulatsioon jääb olukorra lahendamisel ebaselgeks. Koostöö kohustus ja vastastikuse usalduse põhimõte omavad seetõttu määruse kohaldamisel olulist tähtsust. Vastastikust usaldust rõhutab näiteks määruse preambula p 22, mille kohaselt peab liikmesriikide kohtute tehtud otsuste tunnustamine põhinema vastastikuse usalduse põhimõttel. Määruse art 31 reguleerib põhimaksejõuetusmenetluse ja teisese maksejõuetusmenetluse likvideerijate (pankrotihaldurite) vahelist koostööd. Selle artikli kolmanda lõike kohaselt annab teisese menetluse likvideerija põhimenetluse likvideerijale aegsasti võimaluse teha ettepanekuid teisese menetlusega seotud varade likvideerimise või kasutamise kohta.
10.Olukorras, kus põhimaksejõuetusmenetlus on algatatud Rootsis ja määratud ka pankrotihaldur ning Eestis tekib küsimus võlgniku esindusõigusest, ei saa pidada määruse põhimõtetega kooskõlas olevaks seda, et linnakohus lahendas esindusküsimuse pealiskaudselt ja konstateeris, et kuna määrus ei sea võlgniku filiaali juhataja esindusõigusele piiranguid, tuleb lugeda esindusõigus olemasolevaks. Asja materjalidest ei nähtu, et Rootsi pankrotihaldur on teadlik võimaliku teisese menetluse algatamisest Eestis. PankrS § 17 lõike 1 kohaselt nimetab kohus pankrotimenetluse algatamisel ajutise halduri, mida Tallinna Linnakohtu kohtunik 29. märtsi 2005. a määrusega on ka teinud. PankrS § 22 loetleb ajutise halduri kohustused: võlgniku vara väljaselgitamine, võlgniku varalisele seisundile ja maksejõulisusele hinnangu andmine, võlgniku vara säilimise tagamine jne. PankrS § 22 lõike 2 punkti 5 kohaselt täidab ajutine haldur ka muid kohtu poolt pankrotimenetluses antud ülesandeid. Seega juhul, kui kohus on kahtleval seisukohal võlgniku esindusõiguse suhtes, on tal PankrS § 22 lõike 2 punkti 5 järgi pädevus teha ajutisele haldurile ülesandeks teavitada menetlusest põhimaksejõuetusmenetluses määratud haldurit ja teha näiteks järelepärimisi, millest selguks võlgniku esindusõigus. Praegusel juhul on kohus eiranud piiriülestes pankrotiasjades koostöö vajalikkuse põhimõtet ja lahendanud asja sisuliselt, tegemata kindlaks protsessis osalemise õigust omavaid isikuid.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

11.OÜ S esitas kassatsioonkaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et võlgniku seaduslikuks esindajaks teiseses menetluses on põhimaksejõuetusmenetluses määratud pankrotihaldur. Samuti leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et võlgnikku linnakohtus esindanud advokaat V. Särgaval puudus esindusõigus, kuna Rootsi pankrotihaldur oli oma kirjaga lõpetanud talle võlgniku juhatuse liikme poolt antud volitused. Küsimus, kas pärast võlgniku põhimaksejõuetusmenetluse algatamist on Eesti kohtus teisese maksejõuetusmenetluse algatamise küsimuse lahendamisel võlgnikku pädev esindama tema juhatus või põhimaksejõuetusmenetluses määratud pankrotihaldur, tuleb lahendada Eesti pankrotiseaduse alusel. Määruse artikli 4 p 1 järgi kohaldatakse maksejõuetusmenetluse ja selle mõjude suhtes selle liikmesriigi seadust, kelle territooriumil on menetlus algatatud, kui määruses ei ole sätestatud teisiti. PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 54 lg 1 mõttest järeldub, et pankrotihalduril on õigus võlgnikku esindada üksnes pankrotivaraga seonduvates kohtumenetlustes ning seega ei saa põhimaksejõuetusmenetluses määratud pankrotihaldur olla võlgniku seaduslikuks esindajaks kohtumenetluses, milles otsustatakse võlgniku suhtes teisese maksejõuetusmenetluse algatamise üle. Vastavalt määruse artikli 18 lõikele 1 võib põhimaksejõuetusmenetluses määratud likvideerija (pankrotihaldur) kasutada teises liikmesriigis kõiki talle menetluse algatanud riigi seadusega antud volitusi tingimusel, et selles liikmesriigis ei ole algatatud teisest maksejõuetusmenetlust. Seega on selles tsiviilasjas võlgnikku õigustatud esindama võlgniku juhatuse liige, mitte aga põhimaksejõuetusmenetluses määratud pankrotihaldur. PankrS § 25 lg 1 alusel saavad pankrotiavalduse läbivaatamisel kohtus olla menetlusosalisteks pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ja võlgnik. Rootsi pankrotihaldur oli teadlik teisese maksejõuetusmenetluse algatamise küsimuses toimuvast

kohtumenetlusest Tallinna Linnakohtus. Linnakohtu toimikus on Rootsi pankrotihalduri kiri linnakohtule. Ringkonnakohus on selle tõendi jätnud põhjendamatult tähelepanuta. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta ka 14. aprillil 2005. a väljastatud volikirja, mille kohaselt on advokaat L. Paulust volitatud esindama võlgnikku, kusjuures L. Paulus kinnitas kohtuistungil, et volitused võlgniku esindamiseks andis talle põhimaksejõuetusmenetluses määratud pankrotihaldur. Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, mille järgi ei selgu asja materjalidest advokaat L. Pauluse volitused. Vastustaja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb pankrotiseaduse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
13.TsMS § 688 lõikest 1 tulenevalt kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes kassatsioonkaebusega vaidlustatud osas. Käesoleval juhul on vaidluse all küsimus, kas juriidilisest isikust võlgniku seaduslikuks esindajaks teiseses maksejõuetusmenetluses on põhimaksejõuetusmenetluses määratud likvideerija (pankrotihaldur) või on võlgniku juhatuse liikmetel õigus esineda võlgniku seaduslike esindajatena ka teiseses maksejõuetusmenetluses. Kolleegium leiab, et kohtud on õigesti asjas kohaldanud Euroopa Liidu Nõukogu 29. mai 2000. a määrust nr 1346/2000. Selle määruse eesmärgiks on luua piiriülese maksejõuetusmenetluse ühised reeglid, mis põhinevad vastastikuse tunnustamise ja koostöö põhimõtetel. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et linnakohus jättis kindlaks tegemata võlgniku esindajatena protsessis osalemise õigust omavad isikud.
14.Määruse 4. artikli esimese lõike järgi kohaldatakse maksejõuetusmenetluse ja selle mõjude suhtes selle liikmesriigi seadust, mille territooriumil menetlus on algatatud, kui määruses ei ole sätestatud teisiti. Menetluse algatanud riigi seadustes sätestatakse menetluste algatamise, läbiviimise ja lõpetamise tingimused. Nendes tingimustes määratakse kindlaks võlgniku ja likvideerija volitused (artikkel 4 lõige 2 punkt c). Määruse artikli 18 p 1 kohaselt võib põhimaksejõuetusmenetluses määratud likvideerija (pankrotihaldur) kasutada teises liikmesriigis talle menetluse algatanud riigi seadusega antud volitusi tingimusel, et selles liikmesriigis ei ole algatatud teisest maksejõuetusmenetlust ega võetud maksejõuetusmenetluse algatamiseks esitatud taotluse alusel takistavaid kaitsemeetmeid. Samas punktis sätestatakse, et põhimaksejõuetusmenetluses määratud likvideerijal on tulenevalt määruse artiklitest 5 ja 7 eelkõige õigus kõrvaldada võlgniku vara sellest liikmesriigist, kus see asub. Määruse artikli 18 p 3 kohaselt peab põhimaksejõuetusmenetluses määratud likvideerija oma volituste kasutamisel järgima selle liikmesriigi seadust, mille territooriumil ta kavatseb tegutseda, eelkõige varade realiseerimisega seotud menetluste puhul. Need volitused ei hõlma sunnimeetmeid ega õigust teha kohtumenetlusi või vaidlusi puudutavaid otsustusi. Seega määratakse Eesti pankrotiseaduse alusel kindlaks, kas esmase maksejõuetusmenetluse

likvideerijal (pankrotihalduril) on õigus esindada võlgnikku teiseses maksejõuetusmenetluses.

15.PankrS § 54 lg 1 kohaselt on pankrotihaldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes teeb võlgniku nimel pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning esindab võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud küsimustes. Seega on ka põhimaksejõuetusmenetluse pankrotihalduril õigus esindada võlgnikku üksnes pankrotivaraga seonduvates kohtumenetlustes ning ta ei saa olla võlgniku seaduslikuks esindajaks kohtumenetluses, milles otsustatakse võlgniku suhtes teisese maksejõuetusmenetluse algatamise üle. Seda seisukohta kinnitab ka PankrS § 32, mille esimesest lausest tulenevalt võib pankrotiotsuse peale edasi kaevata võlgnik ja pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja. Sama paragrahvi teise lause järgi ei või haldur võlgniku nimel kaebust esitada ega võlgnikku kaebuse läbivaatamisel esindada. Järelikult on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et linnakohtus esinenud võlgniku esindaja oleks pidanud saama volituse Rootsi pankrotihaldurilt.
16.Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et teisese maksejõuetusmenetluse üheks eesmärgiks on vara tõhus käsitlemine. Seda kinnitab määruse preambula punkt 20, mille kohaselt põhimaksejõuetusmenetlus ja teisesed menetlused saavad kõigi varade tõhusale realiseerimisele kaasa aidata juhul, kui kõik samaaegselt pooleliolevad menetlused on kooskõlastatud. Sama punkti kohaselt peavad likvideerijad (pankrotihaldurid) tegema tihedat koostööd eelkõige piisava teabevahetuse kaudu ning põhimaksejõuetusmenetluse valitseva seisundi tagamiseks peaks põhimaksejõuetusmenetluse likvideerijal olema palju võimalusi sekkuda samaaegselt pooleliolevatesse teisestesse menetlustesse. Määruse p 29 annab põhimaksejõuetusmenetluse likvideerijale (pankrotihaldurile) teisese pankrotimenetluse algatamise taotluse esitamise õiguse ja sellega ka teiseses pankrotimenetluses osalemise õiguse. Kuid need sätted ei anna põhimaksejõuetusmenetluse pankrotihaldurile õigust esindada võlgnikku teiseses maksejõuetusmenetluses.
17.Kolleegium peab vajalikuks lisada, et määruse preambula punkt 22 näeb ette määruse reguleerimisalasse kuuluvate maksejõuetusmenetluste algatamist, läbiviimist ja lõpetamist käsitlevate otsuste automaatset tunnustamist. Automaatne tunnustamine tähendab seda, et õiguslikud tagajärjed selle riigi seaduste kohaselt, kus maksejõuetusmenetlus on algatatud, ulatuvad kõikidesse liikmesriikidesse. Määruse artikli 17 lg 1 kohaselt on põhimaksejõuetusmenetluse algatamise otsusel kõikides liikmesriikides ilma täiendavate formaalsusteta samad tagajärjed nagu menetluse algatanud liikmesriigi seaduse alusel tingimusel, et teises liikmesriigis ei ole algatatud määruse artikli 3 lõikes 2 osutatud menetlust. Kuna Euroopa Nõukogu määrus on kohustuslik ja vahetult kohaldatav Euroopa Liidu liikmesriikides, siis ei ole vaja teisese maksejõuetusmenetluse algatamise avalduse rahuldamata jätmise korral tunnustada kohtuotsusega põhimaksejõuetusmenetluse kohta tehtud otsust. P. Jerofejev, J. Luik, T. Tampuu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.