Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar, Ulvi Loonurm
Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht
14. juuni 2006.a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-05-530
Tsiviilasi
OÜ * avaldus * AB pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Linnakohtu 26. mai 2005.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ * apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
01. juuni 2006.a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant OÜ * (reg k xxxxxxxx), lepinguline esindaja adv Marko Kaevando Vastustaja * AB (Rootsi Kuningriigi reg nr xxxxxx-xxxx, Eesti filiaali reg k xxxxxxxx), lepinguline esindaja adv Viktor Särgava, ajutine pankrotihaldur K.R
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Linnakohtu 26. mai 2005.a otsus. Teha uus otsus, millega rahuldada OÜ * avaldus * AB pankroti väljakuulutamiseks teisese maksejõuetusmenetlusena.
Kuulutada välja * AB (Rootsi Kuningriigi reg nr xxxxxx-xxxx, Eesti filiaali reg k xxxxxxxx, registrijärgne asukoht x, Rootsi Kuningriik) pankrot teisese maksejõuetusmenetlusena Euroopa Liidu Nõukogu 29. mai 2000.a määruse (EÜ) nr 1346/2000 tähenduses 14. juunil 2006.a kell 14:00.
4.Nimetada pankrotihalduriks teiseses maksejõuetusmenetluses K.R (halduri tunnistus nr 70, Õigusbüroo *OÜ, asukoht x, tel (+ 372) xx xx xxx ja (+ 372) x xxx xxx, faks (+ 372) x xxx xxx, elektronpost x).
5.Saata asi Harju Maakohtule pankrotijärelevalve teostamiseks.
6.Võlausaldajate esimene üldkoosolek toimub 14. juulil 2006.a kell 10:00 Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja saalis nr 416 aadressil Kentmanni 13, Tallinn.
7.Võlausaldajad on kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamisest arvates teatama haldurile kõigist oma nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nende tekkimise alustest ja nõude tähtajast.
8.Pankrotiotsus kuulub viivitamatule täitmisele.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võivad võlgnik ja pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja edasi kaevata vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Haldur ei või võlgniku nimel kaebust esitada ega võlgnikku kaebuse läbivaatamisel esindada.
Asjaolud ning asjaosaliste seisukohad
1.OÜ * palus 22. veebruaril 2005.a esitatud pankrotiavalduses võlgniku suhtes algatada teisese maksejõuetusmenetluse. Avalduse kohaselt on * AB registreeritud Rootsi Patendi- ja Registriametis. Võlgniku Eesti filiaal on registreeritud 02. juulil 2004.a Tallinna Linnakohtu registriosakonnas. Stockholmi Linnakohtu 21. märtsi 2005.a otsusega kuulutati välja * AB pankrot. Sellega algatati võlgniku esmane maksejõuetusmenetlus Euroopa Liidu Nõukogu 29. mai 2000.a määruse nr 1346/2000 (edaspidi määrus) art 3 p 1 tähenduses. Võlgnikule kuulub Eestis kinnistu, mille ta omandas kinnisvaraarenduse eesmärgil. Samuti on võlgnikul Eestis üks töötaja. Võlgniku ainuomanik ja juhatuse liige K. N elab Tallinnas. Rootsis ei ole võlgnikul vara, samuti pole tegevuskohta ega töötajaid. Võlgnik võlgneb võlausaldajale OÜ-le * 1 658 924,90 krooni.
2.Võlgniku ajutise pankrotihalduri K.Re arvamuse kohaselt tuleks välja kuulutada * AB teisene maksejõuetusmenetlus. Võlgnik tunnistas võlga ja oma maksejõuetust. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
3.Tallinna Linnakohus jättis 26. mai 2005.a otsusega pankrotiavalduse rahuldamata. Kohus tunnustas määruse art 16 alusel põhimaksejõuetusmenetluse kohta tehtud Stockholmi Linnakohtu
21.märtsi 2005.a otsust nr K 6276-05.
4.Võlgniku majanduslike põhihuvide keskmeks on Rootsi Kuningriik. Teisese maksejõuetusmenetluse läbiviimise põhjenduseks on võlgniku tegevuskoha asumine mitte põhimaksejõuetusmenetluse läbiviimise riigis, vaid teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on võlgniku majandustegevus sisuliselt lõppenud 2002. aastal. Kinnistu soetamine ei ole iseenesest käsitatav võlgniku majandustegevusena. Võlgniku majandustegevust Eestis ei kinnita ka võlgniku poolt kohtule esitatud lepingud.
5.Euroopa Liidu Nõukogu määruse 1346/2000 järgi on põhimaksejõuetusmenetlusel üldine kohaldamisala ja selle eesmärgiks on hõlmata kõiki võlgniku varasid. Teisese maksejõuetusmenetluse läbiviimise põhjenduseks on toodud üksnes asjaolu, et võlgnikul on tegevuskoht teises liikmesriigis. Käesolevas asjas esitatud tõendite alusel ei saa viimati nimetatud asjaolu lugeda tuvastatuks. Apellatsioonkaebuse põhjendused 2(6)
6.OÜ * esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada osas, millega tunnustati Stockholmi Linnakohtu 21. märtsi 2005.a otsust ja jäeti rahuldamata OÜ * avaldus * AB pankroti väljakuulutamiseks teisese maksejõuetusmenetlusena. Kohus hindas ebaõigesti tõendeid ja kohaldas vääralt seadust.
7.Kohus jättis põhjendamatult kohaldamata määruse artikli 2 alapunkti h ja hindas ebaõigesti tõendeid, asudes seisukohale, et esitatud tõendite alusel ei saa tuvastada võlgniku tegevuskoha olemasolu Eestis. Käesolevas asjas esitatud tõendid kogumis kinnitavad üheselt võlgniku alalise majandustegevuse toimumist Eesti Vabariigis. Võlgnikul on alates 2004.a. suvest Eestis alaline majandustegevus, mis hõlmab nii tööjõudu kui materiaalseid väärtusi – võlgnik tegeleb Eestis kinnisvaraarendusega, millega seoses on võlgnik omandanud vara, palganud tööjõudu ja võtnud endale kohustusi mitmete Eestis registreeritud äriühingute ees. Seega on võlgnikul Eestis tegevuskoht määruse artikli 2 alapunkti h tähenduses, mida on kinnitanud ka võlgniku esindaja ise
28.märtsil 2005.a ja 17. mail 2005.a toimunud istungitel. Ebaõige on kohtu väide, et ei ole esitatud tõendeid, kummutamaks ajutise halduri aruandes väljendatud arvamust, et võlgniku majandustegevus lõppes sisuliselt 2002.a. Ajutise halduri aruande p-st 3 võib järeldada, et 2002.a. suvest lõppes võlgniku varasem majandustegevus, mis seisnes naftatransiidi korraldamises. Nimetatu ei välista võlgniku poolt alalise majandustegevuse alustamist Eestis alates 2004.a. suvest. Võlausaldajal oli õigus taotleda võlgniku pankroti väljakuulutamist teisese maksejõuetusmenetlusena vastavalt määruse art-le 29 ja võlausaldaja sellekohane avaldus kuulub määruse art 3 p 2 kohaselt rahuldamisele. Võlgniku pankroti väljakuulutamata jätmine võtab võlausaldajalt määruse art-test 28 ja 32 tuleneva õiguse esitada oma nõue teiseses maksejõuetusmenetluses Eesti Vabariigi seadustes ettenähtud korras ning paneb võlausaldaja olukorda, kus ta peab taotlema oma nõude rahuldamist võlgniku suhtes Rootsis läbiviidavas pankrotimenetluses võlausaldajale tundmatu seaduse alusel ja seda vaatamata asjaolule, et võlausaldaja nõue on tekkinud Eestis toimunud võlgniku majandustegevuse tulemusena.
8.Otsus on ebaseaduslik ka osas, millega tunnustati Stockholmi Linnakohtu 21. märtsi 2005.a otsust. Määruse artikli 17 p 1 järgi on põhimaksejõuetusmenetluse algatamise otsusel teistes liikmesriikides ilma täiendavate formaalsusteta samad tagajärjed nagu menetluse algatanud riigi seaduse alusel. Seega puudub alus ja vajadus Stockholmi Linnakohtu otsuse tunnustamiseks ja seda ei ole taotlenud ka ükski protsessiosaline. Vastus apellatsioonkaebusele
9.* AB ja tema ajutine pankrotihaldur K. R palusid apellatsioonkaebuse rahuldada. K. R leidis, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ning esineb alus teisese maksejõuetusmenetluse algatamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
10.Kolleegium leiab, et Tallinna Linnakohtu 26. mai 2005.a otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § lg 1 p 2 alusel tühistada. Asjas on võimalik teha uus otsus, millega rahuldada OÜ * pankrotiavaldus ja kuulutada välja * AB pankrot teisese maksejõuetusmenetlusena. OÜ * apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
11.Euroopa Liidu Nõukogu 29. mai 2000.a maksejõuetusmenetluse alase määruse nr 1346/2000 kohaselt ei takista põhimaksejõuetusmenetluse algatamine liikmesriigis, kus asub võlgniku põhihuvide kese, teisese maksejõuetusmenetluse algatamist teisese liikmesriigis niivõrd, kuivõrd täidetud on ka määrusest tulenevad ülejäänud eeldused teisese menetluse algatamiseks. Määruse art 3 lg 2 kohaselt on teisese maksejõuetusmenetluse algatamiseks nõutav, et võlgnikul oleks selles
3(6)
liikmesriigis tegevuskoht määruse art 2 alapunkti (h) tähenduses. Sellele lisaks peab võlgniku suhtes olema algatatud põhimaksejõuetusmenetlus, mis kuulub määruse artikli 16 alusel tunnustamisele liikmesriigis, kus taotleti teisese maksejõuetusmenetluse algatamist. Niisugusest otsusest peab nähtuma, et asja arutanud kohus tuvastas oma rahvusvahelise kohtualluvuse määruse art 3 lg 1 alusel, tehes kindlaks, et võlgniku põhihuvide kese asub selles liikmesriigis, ning et kohus algatas võlgniku suhtes määruse lisas A nimetatud liiki kuuluva menetluse. Asja materjalidest nähtuvalt on Stockholmi Linnakohus oma 21. märtsi 2005.a otsusega asjas nr 6276-05 välja kuulutanud * AB pankroti ning algatanud põhimaksejõuetusmenetluse määruse art 3 lg 1 tähenduses. Stockholmi Linnakohus on otsuses sõnaselgelt välja toonud menetluse üle-euroopalise mõõtme, tuvastades võlgniku põhihuvide keskme paiknemise Rootsi Kuningriigis ning leides, et määruse art 3 lg 1 alusel on Stockholmi Linnakohus asjas pädev. Selle otsuse kehtivuse suhtes vastuväiteid esitatud ei ole. Seega kuulub Stockholmi Linnakohtu 21. märtsi 2005.a otsus * AB pankroti väljakuulutamise kohta Eestis määruse art 16 kohaselt automaatselt tunnustamisele. Määruse artikli 17 lg 1 kohaselt on põhimaksejõuetusmenetluse algatamise otsusel kõikides liikmesriikides ilma täiendavate formaalsusteta samad tagajärjed nagu menetluse algatanud liikmesriigi seaduse alusel tingimusel, et nimetatud liikmesriigis ei ole algatatud määruse art 3 lõikes 2 osundatud menetlust.
12.Linnakohus on ebaõigesti kohaldanud menetlusõiguse normi, tunnustades Stockholmi Linnakohtu 21. märtsi 2005.a otsust * AB pankroti väljakuulutamise ja põhimaksejõuetusmenetluse algatamise kohta. EL Nõukogu määruse nr 1346/2000 preambula punkt 22 näeb ette määruse reguleerimisalasse kuuluvate maksejõuetusmenetluste algatamist, läbiviimist ja lõpetamist käsitlevate otsuste automaatse tunnustamise. Automaatne tunnustamine tähendab seda, et õiguslikud tagajärjed selle riigi seaduste kohaselt, kus maksejõuetusmenetlus on algatatud, ulatuvad kõikidesse liikmesriikidesse. Määruse art 17 lg 1 kohaselt on põhimaksejõuetusmenetluse algatamise otsusel kõikides liikmesriikides ilma täiendavate formaalsusteta samad tagajärjed nagu menetluse algatanud liikmesriigi seaduse alusel tingimusel, et teises liikmesriigis ei ole algatatud määruse artikli 3 lõikes 2 osutatud menetlust. Kuna määrus on kohustuslik ja vahetult kohaldatav Euroopa Liidu liikmesriikides, siis ei ole vaja teisese maksejõuetusmenetluse algatamise avalduse rahuldamata jätmise korral tunnustada kohtuotsusega põhimaksejõuetusmenetluse kohta tehtud otsust.
13.Teisese maksejõuetuse väljakuulutamiseks on määruse art 3 (2) ja 2 (h) tulenevalt pädev niisuguse liikmesriigi kohus, mille territooriumil võlgnikul on tegevuskoht. Tallinna Linnakohus leidis vaidlustatud otsuses, et võlgnikul Eestis tegevuskoha olemasolu kinnitust ei leidnud, kuivõrd võlgniku majandustegevus on sisuliselt lõppenud 2002. aastal ning kinnistu soetamine ja äriplaani koostamine jahimaja ehitamiseks 2004. aastal ei kvalifitseeru majandustegevusena. Kolleegium ei nõustu linnakohtu tõlgendusega. Määruse art 2 alapunkti (h), mis sätestab tegevuskoha mõiste, tuleb tõlgendada autonoomselt, s.o määruse kohaldamisel ei saa tegevuskoha mõistet samastada teistest Euroopa Liidu või siseriiklikest õigusaktidest tulenevate sarnaste mõistetega. Määruse tähenduses tuleb tegevuskoha all mõista niisugust kohta, kus võlgnik viib läbi mitte üksnes ajutise iseloomuga majandustegevust, rakendades selleks tööjõudu ja vara. Seega on tegevuskoha mõiste määruse tähenduses oluliselt laiem kui nt TsÜS § 29 lõikes 2 sätestatu, mis eeldab püsiva ja kestva majandustegevuse olemasolu (vrdl ka määruse art 2 (h) sõnastus teistes Euroopa Liidu ametlikes keeltes: non-transitory economic activity, wirtschaftliche Aktivität von nicht vorübergehender Art jne). Määruse art 2 (h) võimalikult laia tõlgendamise vajalikkust rõhutatakse ka erialakirjanduses (nt Heiderhoff, art 27 kommentaar teoses: Haß/Huber/Gruber/Heiderhoff, EU-Insolvenzordnung, Verlag C.H. Beck München 2005; Fritz/Bähr, Die Europäische Verordnung über Insolvenzverfahren – Herausforderung an Gerichte und Insolvenzverwalter, Deutsche Zeitschrift für Wirtschafts- und Insolvenzrecht 2001, lk 221, 230-231; Paulus, Die europäische Insolvenzordnung und der deutsche Insolvenzverwalter, Neue Zeitschrift für Insolvenz und Sanierung 2001 nr 10 lk 505, 510) märkides, et tegevuskoha olemasolu tuvastamiseks ei piisa küll ainuüksi konkreetsete varaesemete olemasolust liikmesriigis, kuid piisavaks tuleks lugeda mistahes majanduslikku laadi
4(6)
tegevust, mis baseerub tööjõu ning varaliste väärtuste rakendamisel ja mis on majandustegevusena kolmandatele isikutele äratuntav. Majandusliku tegevuse ajalisele kestusele ning organisatoorsele ülesehitusele tuleb esitada üksnes minimaalseid nõudeid. Seejuures loetakse piisavaks ka seda, kui võlgnikul on eeltoodud määratlusele vastav tegevuskoht liikmesriigis olnud minevikus ning sellest tegevusest on teisese maksejõuetusmenetluse algatamise ajaks säilinud vara.
14.Kolleegium leiab, et käesolevas asjas vastab võlgniku Eestis toimunud tegevus määruse artiklis 2 (h) sätestatud tegevuskoha mõistele. Asja materjalide kohaselt omandati kinnisasi Raplamaal majandustegevuse arendamise eesmärgiga. Ajutise pankrotihalduri 13. mai 2005.a aruande kohaselt kavandati kinnistule jahimaja ehitamist ning jahiturismi edendamist. Jahimaja ehitamise kohta sõlmiti ka töövõtuleping. Võlgniku ja U. P vahel sõlmiti 2004.a juulis ka tööleping, mille kohaselt pidi töötaja asuma tööle kinnisvara projektijuhi ametikohal. Seega oli võlgniku tegevus suunatud majanduslikele eesmärkidele, millega olid seotud nii isikud kui vara. Kolleegiumi arvates saab seda tegevust pidada ka määruse art 2 (h) tähenduses alaliseks, s.o mitte üksnes ajutiseks (ühekordseks). Samuti saab võlgniku tegevust pidada tegelikuks tulenevalt kolmandate isikutega lepingute sõlmimisest. Nõustuda tuleb apellandi seisukohaga, mille kohaselt ei välista võlgnikul Eestis tegevuskoha olemasolu asjaolu, et võlgniku varasem, naftatransiidi korraldamisega seotud majandustegevus, lõppes juba 2002. aastal.
15.Määruse art 29 kohaselt on teisese maksejõuetusmenetluse algatamise taotlemise õigus lisaks põhimenetluse haldurile (likvideerijale) igal isikul või asutusel, kellele kuulub maksejõuetusmenetluse algatamise õigus selle liikmesriigi seaduse kohaselt, kelle territooriumil teisese menetluse algatamist taotletakse. Vastavalt PankrS § 9 lõikele 1 on Eestis pankrotiavalduse esitamise õigus ka võlausaldajal. Vaidlust ei ole selles, et OÜ-le * kuulub võlgniku vastu rahaline nõue. Seega on OÜ * võlausaldajana õigustatud määruse art 29 ja art 3 (2) alusel õigus taotleda Eestis võlgniku suhtes teisese maksejõuetusmenetluse väljakuulutamist.
16.Tulenevalt Riigikohtu 6. märtsi 2006.a otsusest nr 3-2-1-7-06 kuulub võlgniku esindamise õigus teisese maksejõuetusmenetluse algatamise küsimuses määruse art 4 ning PankrS § 54 lg 1 kohaselt äriühingust võlgniku juhatusele. Asja materjalidest nähtuvalt oli teisese maksejõuetusmenetluse algatamise küsimuses toimuvast kohtumenetlusest Tallinna Linnakohtus teadlik ka põhimaksejõuetusmenetluse pankrotihaldur (vt 27. aprilli 2005.a kiri linnakohtule, t lk 58-59). Kolleegium peab siiski vajalikuks juhtida tähelepanu eeskätt määruse nr 1346/2000 art 32 lg 3 sätestatule, mille kohaselt põhimenetluse likvideerijal (halduril) on võlausaldajatega võrdne õigus osaleda teisestes menetlustes, sealhulgas eeskätt võlausaldajate koosolekutel, ning art 40 lõikest 1 tulenevale halduri kohustusele teavitada teisese maksejõuetusmenetluse algatamisest ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides asuvaid võlausaldajaid.
17.Kolleegium leiab, et kohtul puudub alus keelduda võlgniku suhtes teisese maksejõuetusmenetluse algatamisest olles tuvastanud, et võlgniku suhtes on algatatud põhimaksejõuetusmenetlus määruse art 3 (1) tähenduses, põhimaksejõuetusmenetluse algatamise otsus kuulub automaatselt tunnustamisele määruse art 16 alusel ning võlgnikul on määruse art 2 (h) sätestatule vastav tegevuskoht liikmesriigis, kus teisese maksejõuetusmenetluse algatamist taotleti. Tulenevalt määruse artiklist 27 ei kuulu teisese maksejõuetusmenetluse algatamisel täiendavalt kontrollimisele võlgniku maksejõuetus. Algatatav menetlus peab kuuluma määruse lisas B toodud loetelusse. Määruse lisa B kohaselt loetakse määruse art 2 punktis (c) osutatud likvideerimismenetluste hulka pankrotimenetlus.
18.Vastavalt PankrS § 31 lõikele 5 otsustab kohus pankroti väljakuulutamisel võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise aja ja koha, pankrotihalduri nimetamise ning hagi tagamise abinõude kohaldamise. Kohus nimetab võlgniku pankrotihalduriks teiseses maksejõuetusmenetluses K.R. Võlausaldajate esimene üldkoosolek toimub 14. juulil k.a kell 10:00 Harju Maakohtu Kentmanni Kohtumajas, Kentmanni tn 13 Tallinnas, saalis 416.
5(6)
19.Kuna PankrS § 4 lg 1 kohaselt kuulub pankrotiasja menetlemine maakohtu pädevusse, tuleb asi saata Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajale pankrotijärelevalve teostamiseks.