2-16-120300/16 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

6.Kohus käsitleb esmalt küsimust, kas müügileping oli juba algselt sõlmitud I. P.i kasuks. VÕS § 80 lg 1 kohaselt on tegemist lepinguga kolmanda isiku kasuks, kui lepingus on ette nähtud või see tuleneb võlasuhte olemusest, et kohustus tuleb täita võlausaldaja asemel kolmandale isikule. Seega tuleb tõlgendada müügilepingut, et selgitada välja, kellele pidi kostja täitma lepingujärgse kohustuse anda üle müügilepingu ese. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-st 29. Pooled kinnitasid istungil, et müügilepingut kirjalikult ei sõlmitud. Leping sõlmiti kostja poolt e-kirjaga pakkumise saatmisega, mille järel hageja tasus pakkumises toodud hinna kostjale. Seega puudub kirjalik lepingudokument, mille pinnalt saaks poolte kokkulepitud lepingutingimuste sisu hinnata. Kohtu hinnangul ei nähtu ühestki esitatud tõendist, et poolte ühine tahe oleks olnud sõlmida leping I. P.i kasuks või, et saaks VÕS § 29 lg 3 järgi öelda, et leping oleks sõlmitud I. P.i kasuks. Ainuüksi asjaolu, et pooled vastupidist tahet ei avaldanud, lepingu kolmanda isiku kasuks sõlmimist ei kinnita. Kohtu hinnangul esitatud kirjalikud tõendid ei näita midagi kindlat selle kohta, kellele müügilepingu järgi kohustus tuli täita. Hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlustest ja I. P.i tunnistajana antud ütlustest nähtub, et hagejal ja I. P.il oli sõlmitud töövõtuleping elamu ehitamiseks. Selle töövõtulepingu raames oli I. P.il teatud ulatuses õigus ise valida töö tegemisel kasutatavaid materjale, sh valida, milline parkett elamusse paigutatakse. Samuti nähtub, et ostetud parkett oli mõeldud I. P.i elamusse paigutamiseks. Seda teadis antud ütlustest nähtuvalt ka kostja. Samas ei tähenda see kohtu hinnangul, et müügileping oleks sõlmitud I. P.i kasuks, st et kostja kohustus parketi üle andma I. P.ile. Arvestades hageja ja I. P.i vahelist töövõtulepingut on kohtu arvates selge, et müügilepingu eesmärk ei olnud mitte see, et parkett vallasasjana anda üle I. P.ile, vaid eesmärgiks oli anda see üle hagejale, kes paigaldab parketi enda töövõtulepingust tulenevaid kohustusi täites I. P.ile kuuluvasse elamusse ning alles seeläbi saab I. P. parketi omanikuks. I. P.i ja hageja erimeelsused, mille tulemusena hageja lõpptulemusena parketti ei paigaldanud, tekkisid hageja seadusliku esindaja ja tunnistajate I. P.i ja A. K. ütlustest nähtuvalt pärast vaidlusaluse müügilepingu sõlmimist. Seega ei nõustu kohus kostja väitega, et selliste töövõtulepingute puhul, mille puhul tellijal on materjali osas valikuõigus, on materjali müügilepingute puhul, milles töövõtja on ostjaks, tegemist lepinguga tellija kui kolmanda isiku kasuks. Selliste lepingute puhul tuleneb võlasuhte olemusest, et materjali vajab oma kohustuste täitmiseks töövõtja ning kuigi materjal on lõplikult mõeldud saama tellijale, saabub see tulemus üksnes läbi töövõtjapoolse töövõtulepingust tuleneva kohustuse täitmise. Seega on kohtu hinnangul müügilepingu VÕS § 29 lg 4 järgne mõistlik tõlgendus selline, et kostja oli kohustatud müügilepingu eseme üle andma hagejale.

P.i vahelised vaidlused selliselt, et hageja kohustused piirduvad juba tehtud töödega, mille eest makstakse kompromissis märgitud summa. Ütlustest nähtuvalt said hageja ja I. P. erinevalt aru sellest, mida pooled pidasid silmas juba tehtud tööde all, sh kas need hõlmasid ka vaidlusalust parketti, mille eest hageja oli tasunud, kuid mis ei olnud elamusse paigaldatud. Ütlustest nähtub, et konkreetselt parketiga seonduvat kompromissi sõlmimisel üldse ei arutatud. Seega ei ole selles osas võimalik kompromisslepingut VÕS § 29 lg-te 1 ja 3 järgi tõlgendada. Kostja leiab, et kompromisslepingu tõlgendamisel tuleks arvestada varasemat e-kirjavahetust, sh ehituskoosolekute kokkuvõtteid, milles parkett oli märgitud tehtud tööks, mille eest I. P.il oli vaja juurde tasuda üksnes hinnavahe ja mida kinnitasid A. K. ütlused. Kohus sellega ei nõustu. VÕS § 578 lg 1 kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Seega saab pärast kompromisslepingu sõlmimist lähtuda üksnes selles kokku lepitud õigustest ja kohustustest. Kõigi tunnistajate ning ka hageja seadusliku esindaja antud ütlustest nähtub selgelt, et I. P.i ja hageja vahel olid töövõtulepingu täitmisega seoses suured erimeelsused. Kostja viidatud kirjavahetus pärineb kompromisslepingu sõlmimisest oluliselt varasemast ajast, mil I. P.i ja hageja koostöö veel mingis osas toimis. Pärast seda olid erimeelsused veelgi suurenenud ja koostöö katkenud. Praegusel juhul nähtub kohtu hinnangul tunnistjate ja hageja seadusliku esindaja antud ütlustest selgelt, et kompromisslepingu eesmärgiks oli lõpetada hageja ja I. P.i vahelised õigussuhted sellises seisus, nagu need kompromisslepingu sõlmimise ajal olid, st I. P. sai kompromisslepinguga elamu sellisena nagu see lepingu sõlmimise ajal oli ja mingeid täiendavaid kompromisslepingus märkimata kohustusi hagejal ei olnud. Kuna parketti sel ajal elamusse ei olnud paigaldatud ega isegi paigaldamiseks kohale toodud, ei saa kompromisslepingu mõistliku tõlgendamise kaudu seega jõuda järeldusele, et sellega loovutati I. P.ile ka hageja ja kostja vahelisest lepingust tulenev parketi väljaandmise nõue. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et parketi küsimust kompromissiläbirääkimistel üldse ei puudutatud. Seega ei ole kohtu hinnangul hageja ka loovutanud I. P.ile müügilepingu täitmise nõuet.