PS Trade OÜ hagi Errare OÜ vastu põhivõla 3539 euro 69 sendi, intressi ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
3876 eurot 38 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
•
Hageja: PS Trade OÜ; registrikood 12371144; asukoht Ristiku 20, Tartu linn, 50110, Tartumaa. Hageja esindaja: [email protected]
•
Mihkel
Eikner;
e-post
Kostja: Errare OÜ; registrikood 12361232; asukoht Sõbra tn 54, Tartu linn, 50106, Tartumaa. Kostja esindaja: advokaat Erik Salur; e-post [email protected]
Viimane istung
16. veebruar 2017
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada PS Trade OÜ hagi Errare OÜ vastu põhivõla 3539 euro 69 sendi, intressi ja viivise väljamõistmiseks.
2.Mõista Errare OÜ-lt PS Trade OÜ kasuks välja põhivõlg 3539 eurot 69 senti, intress 56 senti, viivis 52 eurot 95 senti ja alates 7. novembrist 2016 kuni põhivõla tasumiseni viivis võlaõigusseaduse §-s 113 teises lauses sätestatud määras tasumata põhivõlalt.
3.Jätta menetluskulud korteriühistu Errare OÜ kanda. Mõista Errare OÜ-lt PS Trade OÜ kasuks välja menetluskulu 1532 eurot 50 senti.
4.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta
seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.PS Trade OÜ (hageja) esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Errare OÜ-lt (kostja) võla väljamõistmiseks. Kohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse, kuna kostja esitas nõudele vastuväite. Kohus andis 24. oktoobri 2016. a määrusega asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 7. novembril 2016 Tartu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 3539,69 eurot, intressi 0,56 eurot, viivise 52,95 eurot ja alates 7. novembrist 2016 viivise võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud määras põhivõlalt. Hagi kohaselt olid pooled sõlminud müügilepingu, millega hageja ostis kostjalt ca 90 m2 parketti. Hageja tasus ostuhinnast 360 eurot 1. veebruaril 2016 ja ülejäänud ostuhinna 3179,69 eurot 8. veebruaril 2016. Poolte kokkuleppe kohaselt oli kostja kohustatud hagejale kauba üle andma 48 h jooksul alates sellest, kui hageja juhatuse liige annab kostjale vastava korralduse. Hageja teatas 13. juunil 2016 kostjale, et soovib kaubale järgi tulla 15. juunil 2016. Kostja ei ole hagejale kaupa üle andnud. Kostja keeldus kaupa üle andmast, väites, et ta on kohustuse täitnud I.P.ile. Kuna kostja keeldus oma kohustust täitmast, taganes hageja 31. augustil 2016 lepingust ja nõudis kostjalt ostuhinna tagastamist 7. septembriks 2016. Hageja ei nõustu kostja väidetega, et hageja on lepingu täitmise nõude I. P.ile loovutanud.
3.Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et müügilepingu puhul oli tegemist lepinguga kolmanda isiku – I. P.i kasuks. Hageja ja I. P.i vahel oli leping, mille kohaselt hageja pidi ehitama I. P.ile kuuluvale kinnisasjale elamu ja paigaldama sh parketi. Parketi valis välja I. P. ja pakkumine tehti I. P.ile. Parkett oli mõeldud I. P.i elamusse. Kostja on müügilepingust tuleneva kohustuse I. P.ile täitnud. Isegi kui müügileping ei olnud sõlmitud I. P.i kasuks, läks müügilepingust tulenev nõue üle I. P.ile tema ja hageja sõlmitud kompromissilepingu sõlmimisega.
KOHTU SEISUKOHT
4.Hageja on, tuginedes sellele, et ta on müügilepingust taganenud, esitanud müügilepingu tagasitäitmise nõude VÕS § 189 lg 1 alusel. Lepingust taganemise eelduseks on VÕS § 101 lg 1 p 4 ja § 116 lg 1 kohaselt oluline kohustuse rikkumine. Hageja väitel taganes ta lepingust, kuna kostja rikkus lepingujärgset kohustust anda talle üle müügilepingu ese. Kostja vastusest nähtub, et kostja leiab, et ta on täitnud lepingu kohaselt, andes müügilepingu esemeks olev parkett üle I. P.ile. Hageja ei vaidle vastu asjaolule, et kostja on parketi I. P.ile üle andnud. Seega vaidlevad pooled sisuliselt selle üle, kas kostja on täitnud õigele isikule oma lepingujärgse kohustuse anda üle müügilepingu esemeks olnud parkett ja selle omandiõigus. Muid müügilepingust tulenevaid kohustuste rikkumisi hageja kostjale ette ei heida. 2/5
5.VÕS § 76 lg-te 1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning see loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Seega tuleb vaidluse lahendamiseks selgitada välja, kas I. P. oli täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik. Kostja on esitanud kaks alternatiivset seisukohta, mille kohaselt müügileping sõlmiti juba algselt kolmanda isiku ehk I. P.i kasuks või loovutas hageja oma müügilepingu täitmise nõude I. P.ile hageja ja I. P.i sõlmitud kompromissilepingu sõlmimisega.
6.Kohus käsitleb esmalt küsimust, kas müügileping oli juba algselt sõlmitud I. P.i kasuks. VÕS § 80 lg 1 kohaselt on tegemist lepinguga kolmanda isiku kasuks, kui lepingus on ette nähtud või see tuleneb võlasuhte olemusest, et kohustus tuleb täita võlausaldaja asemel kolmandale isikule. Seega tuleb tõlgendada müügilepingut, et selgitada välja, kellele pidi kostja täitma lepingujärgse kohustuse anda üle müügilepingu ese. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-st 29. Pooled kinnitasid istungil, et müügilepingut kirjalikult ei sõlmitud. Leping sõlmiti kostja poolt e-kirjaga pakkumise saatmisega, mille järel hageja tasus pakkumises toodud hinna kostjale. Seega puudub kirjalik lepingudokument, mille pinnalt saaks poolte kokkulepitud lepingutingimuste sisu hinnata. Kohtu hinnangul ei nähtu ühestki esitatud tõendist, et poolte ühine tahe oleks olnud sõlmida leping I. P.i kasuks või, et saaks VÕS § 29 lg 3 järgi öelda, et leping oleks sõlmitud I. P.i kasuks. Ainuüksi asjaolu, et pooled vastupidist tahet ei avaldanud, lepingu kolmanda isiku kasuks sõlmimist ei kinnita. Kohtu hinnangul esitatud kirjalikud tõendid ei näita midagi kindlat selle kohta, kellele müügilepingu järgi kohustus tuli täita. Hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlustest ja I. P.i tunnistajana antud ütlustest nähtub, et hagejal ja I. P.il oli sõlmitud töövõtuleping elamu ehitamiseks. Selle töövõtulepingu raames oli I. P.il teatud ulatuses õigus ise valida töö tegemisel kasutatavaid materjale, sh valida, milline parkett elamusse paigutatakse. Samuti nähtub, et ostetud parkett oli mõeldud I. P.i elamusse paigutamiseks. Seda teadis antud ütlustest nähtuvalt ka kostja. Samas ei tähenda see kohtu hinnangul, et müügileping oleks sõlmitud I. P.i kasuks, st et kostja kohustus parketi üle andma I. P.ile. Arvestades hageja ja I. P.i vahelist töövõtulepingut on kohtu arvates selge, et müügilepingu eesmärk ei olnud mitte see, et parkett vallasasjana anda üle I. P.ile, vaid eesmärgiks oli anda see üle hagejale, kes paigaldab parketi enda töövõtulepingust tulenevaid kohustusi täites I. P.ile kuuluvasse elamusse ning alles seeläbi saab I. P. parketi omanikuks. I. P.i ja hageja erimeelsused, mille tulemusena hageja lõpptulemusena parketti ei paigaldanud, tekkisid hageja seadusliku esindaja ja tunnistajate I. P.i ja A. K. ütlustest nähtuvalt pärast vaidlusaluse müügilepingu sõlmimist. Seega ei nõustu kohus kostja väitega, et selliste töövõtulepingute puhul, mille puhul tellijal on materjali osas valikuõigus, on materjali müügilepingute puhul, milles töövõtja on ostjaks, tegemist lepinguga tellija kui kolmanda isiku kasuks. Selliste lepingute puhul tuleneb võlasuhte olemusest, et materjali vajab oma kohustuste täitmiseks töövõtja ning kuigi materjal on lõplikult mõeldud saama tellijale, saabub see tulemus üksnes läbi töövõtjapoolse töövõtulepingust tuleneva kohustuse täitmise. Seega on kohtu hinnangul müügilepingu VÕS § 29 lg 4 järgne mõistlik tõlgendus selline, et kostja oli kohustatud müügilepingu eseme üle andma hagejale.
7.Teiseks käsitleb kohus kostja väidet, et hageja loovutas müügilepingu täitmise nõude I. P.ile kompromisslepinguga. Kohtule esitatud hageja ja I. P.i kompromisslepingu tekstist selgesõnaliselt sellist lepingupoolte tahet ei nähtu. Kompromisslepingu p 3 kohaselt loobusid selle pooled mistahes vastastikkustest nõuetest, mis neil varasematest lepingutest olid. Tunnistajate R. M., I. P.i ja hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlustest nähtub, et kompromisslepingu sõlmimise eesmärgiks oli lõpetada hageja ja I.
3/5
P.i vahelised vaidlused selliselt, et hageja kohustused piirduvad juba tehtud töödega, mille eest makstakse kompromissis märgitud summa. Ütlustest nähtuvalt said hageja ja I. P. erinevalt aru sellest, mida pooled pidasid silmas juba tehtud tööde all, sh kas need hõlmasid ka vaidlusalust parketti, mille eest hageja oli tasunud, kuid mis ei olnud elamusse paigaldatud. Ütlustest nähtub, et konkreetselt parketiga seonduvat kompromissi sõlmimisel üldse ei arutatud. Seega ei ole selles osas võimalik kompromisslepingut VÕS § 29 lg-te 1 ja 3 järgi tõlgendada. Kostja leiab, et kompromisslepingu tõlgendamisel tuleks arvestada varasemat e-kirjavahetust, sh ehituskoosolekute kokkuvõtteid, milles parkett oli märgitud tehtud tööks, mille eest I. P.il oli vaja juurde tasuda üksnes hinnavahe ja mida kinnitasid A. K. ütlused. Kohus sellega ei nõustu. VÕS § 578 lg 1 kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Seega saab pärast kompromisslepingu sõlmimist lähtuda üksnes selles kokku lepitud õigustest ja kohustustest. Kõigi tunnistajate ning ka hageja seadusliku esindaja antud ütlustest nähtub selgelt, et I. P.i ja hageja vahel olid töövõtulepingu täitmisega seoses suured erimeelsused. Kostja viidatud kirjavahetus pärineb kompromisslepingu sõlmimisest oluliselt varasemast ajast, mil I. P.i ja hageja koostöö veel mingis osas toimis. Pärast seda olid erimeelsused veelgi suurenenud ja koostöö katkenud. Praegusel juhul nähtub kohtu hinnangul tunnistjate ja hageja seadusliku esindaja antud ütlustest selgelt, et kompromisslepingu eesmärgiks oli lõpetada hageja ja I. P.i vahelised õigussuhted sellises seisus, nagu need kompromisslepingu sõlmimise ajal olid, st I. P. sai kompromisslepinguga elamu sellisena nagu see lepingu sõlmimise ajal oli ja mingeid täiendavaid kompromisslepingus märkimata kohustusi hagejal ei olnud. Kuna parketti sel ajal elamusse ei olnud paigaldatud ega isegi paigaldamiseks kohale toodud, ei saa kompromisslepingu mõistliku tõlgendamise kaudu seega jõuda järeldusele, et sellega loovutati I. P.ile ka hageja ja kostja vahelisest lepingust tulenev parketi väljaandmise nõue. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et parketi küsimust kompromissiläbirääkimistel üldse ei puudutatud. Seega ei ole kohtu hinnangul hageja ka loovutanud I. P.ile müügilepingu täitmise nõuet.
8.Eeltoodust tulenevalt ei olnud I. P. müügilepingu järgi isikuks, kellele kostja oli õigustatud lepingut täitma. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole hagejale müügilepingu eset üle andnud. Samuti nähtub kohtule esitatud kirjavahetusest, et hageja on kostjalt nõudnud lepingu täitmist, millest kostja on keeldunud. See, kui lepingupool sõnaselgelt keeldub lepingujärgse põhikohustuse täitmisest on VÕS § 116 lg 2 p-de 1 ja 4 kohaselt oluline lepingurikkumine, mis õigustab VÕS § 116 lg 1 järgi lepingust taganemist. Seega on hageja õiguspäraselt müügilepingust taganenud. VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist. Maksekorraldustest nähtuvalt on hageja kostjale müügilepingu alusel tasunud 3539,69 eurot. Seega tuleb nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja mõista. Tagastatavalt rahalt tuleb VÕS § 189 lg 1 viimase lause kohaselt tasuda ka intressi. Hageja esitatud intressiarvutuse kohaselt on intressisumma raha maksmisest kuni lepingust taganemiseni 56 senti, mis tuleb samuti kostjalt hageja kasuks välja mõista. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlausaldaja võlgnikult viivist. Seega võib alates lepingust taganemisest hageja nõuda kostjalt põhivõlalt viivist. Hageja on esitanud viivisenõude seaduses sätestatud määras, milles tuleb hagi samuti rahuldada.
9.Kohus leiab, et TsMS § 162 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulud jätta kostja kanda, sest hagi rahuldatakse. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad hageja
4/5
menetluskulud esindajakulust 1330 eurot (käibemaksuta) ja riigilõivust 325 eurot. Esindaja tunnitasu suurus on 95 eurot, millele lisandub käibemaks ja esindaja ajakulu on 14 tundi. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus esindajakulu välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul ei ole hageja menetluskulude nimekirjas toodud lepingust taganemise avalduse koostamise kulu 95 eurot seotud kohtumenetlusega, mistõttu tuleb see jätta kostjalt välja mõistmata. TsMS § § 4842 kohaselt hüvitatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud üksnes 20 euro ulatuses, st ülejäänud ulatuses tuleb need jätta välja mõistmata. Kohus leiab, et ülejäänud osas on nii esindaja tunnihind kui ka ajakulu on arvestades vaidluse sisu ja esitatud menetlusdokumente põhjendatud ja vajalik. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu 1532,5 eurot (1207,5+325). /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin Kohtunik
5/5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.