Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse.

Asja sisu kirjeldus, esitatud nõuded, väited ja tõendid Hageja nõuded, väited ja tõendid Kohtule esitatud hagiavalduse (tl 1-5) ja teiste menetlusdokumentide (tl 125-127) kohaselt algatati Pärnu Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx xx.xx.xxxx A. T. (hageja) suhtes pankrotimenetlus ja nimetati ajutiseks pankrotihalduriks X.X (kostja, ka haldur, määrus tl 6). A. T. pankrot kuulutati välja Pärnu Maakohtu poolt xx.xx.xxxx. 14.10.2013 määrusega samas tsiviilasjas otsustas kohus kinnitada halduri lõpparuanne 23. septembrist 2013 ning lõpetada A. T. (pankrotis) suhtes pankrotimenetlus seoses lõpparuande kinnitamisega ja algatas võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse ja nimetas vastavalt pankrotiseaduse (PankrS) §-le 172 lg 6 usaldusisikuks võlgniku enda (tl 7-8). A. T. (pankrotis) nõuete kaitsmise koosoleku protokollist 25.08.2009 (tl 9-10) nähtub, et pankrotimenetluses sai tunnustatud A. T./A. T. 25.05.2009 nõue summas 48 000 EEK, s.o 3067.76 EUR. Pärnu Maakohtu xx.xx.xxxx määrusega (tl 11-12) lõpetati A. T. pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetlus seoses võlausaldajate ees kohustuste täitmisega. Nimetatud määruse kohaselt jäi A. T.l hageja pankrotimenetluses saamata 1314.59 eurot, mille hageja tasus maksekorraldusega Swedbank AS-is 11.12.2014 (tl 13). Pankrotimenetluse ajal lasus A. T.l kohustus tasuda A. T. nende ühiste laste kasvatamiseks igakuist elatist summas 383.47 eurot (6000 EEK, aluseks kohtuotsus) igas kalendrikuus. A. T. pankrotimenetluse kestuseks oli eelpooltoodust nähtuvalt ajavahemik alates 06.05.2009 kuni 14.10.2013. Vastavuses võlausaldaja A. T. poolt kohtutäiturile esitatud enda pangakonto väljavõttele perioodil alates 06.05.2009 kuni 23.09.2013 (s.o A. T. pankrotimenetluse periood 52 kalendrikuud, mil võlgniku rahalisi vahendeid käsutas pankrotihaldur) on temale makstud elatist kokku summas 13 034.48 eurot, kuigi kooskõlas A. T. nõude aluseks olnud Harju Maakohtu otsusele oleks A. T. pankrotimenetluses A. T. pidanud saama elatise katteks igas kalendrikuus 383.47 eurot ning kokku 19 940.44 eurot. Seega on A. T. pankrotimenetluses 52 kalendrikuu eest võlausaldaja A. T. elatist vähem tasutud summas 6905.96 eurot, mis teeb igas kalendrikuus vähem makset summas 132.80 eurot, kuigi pankrotivarast pankrotiseaduse § 108 lg 2 mõistes oleks hageja pangakontol jätkunud rahalisi vahendeid ka 132.80 euro igakuiseks tasumiseks. Hageja arvates ei nähtu A. T. pankrotimenetluse dokumentidest ühtegi seaduslikku põhjendust, miks hageja pankrotimenetluses ei tasunud kostja pankrotihaldurina elatist kooskõlas jõustunud kohtuotsusega, samuti ei nähtu, et elatise nõude aluseks olevat Harju Maakohtu jõustunud kohtuotsust oleks pankrotimenetluse ajal muudetud. Käesoleval ajal on Pärnu tööpiirkonna kohtutäitur Rannar Liitmaa täiteasjas nr 175/2014/2447 arestinud hageja pangakonto ja sissetuleku (töötasu), kusjuures arestimise aluseks on ka elatise võlgnevus perioodi eest, mil A. T. oli pankrotis, summas 6905.96 eurot (tl 20-21). Hageja on seisukohal, et nimetatud võlgnevuse on tekitanud pankrotihaldur enda poolsete kohustuste mitteõiguspärase täitmisega A. T. pankrotimenetluses. Hageja palub kostjalt välja mõista kahju summas 6905.96 eurot. 2 (9)

Tsiviilasi nr 2-16-15216 Kostja seisukohad, vastuväited ja tõendid, hageja seisukohad kostja vastuväidetele Kostja oma kohtule esitatud kirjalikus vastuses (tl 103-110) hagi ei tunnista. Kostja märgib, et hagiavalduses ei ole esitatud mingeid selliseid uusi asjaolusid, mis ei olnud pankrotimenetluse ajal ja lõpetamisel teada. Halduri tegevuse seaduslikkust pankrotimenetluses väljamaksete tegemisel on Pärnu Maakohus lõpparuande kinnitamisel 14.10.2013 juba kontrollinud ning ei ole õigusvastasust tuvastanud. Hagejalt on Harju Maakohtu xx.xx.xxxx otsusega välja mõistetud elatis oma kahe alaealise lapse kasuks kokku 6000 EEK/kuus (383.47 €). Elatis pidi üle kantama A. T.i (varasem perekonnanimi „T.“) kontole. Haldur asus pärast hageja pankroti väljakuulutamist täitma seadusega talle pandud ülesandeid. Muu hulgas kontrollis haldur igakuiselt võlgniku sissetulekut. PankrS § 108 lg 3 ja täitemenetluse seadustiku § 132 sätteid järgides arvestas haldur välja võlgniku vara hulka kuuluva summa. Võlgnikule kuuluva varaosa arvelt ei vii haldur läbi võlgnikult väljamõistetud elatise sundtäitmist. Haldur täidab täituri ülesandeid vaid pankrotiseaduses sätestatud ulatuses ja haldurile ei laiene võlgniku varast kinnipidamiste tegemisel elatise sundtäitmise sätete rakendamise kohustus. Tavapäraselt annab haldur pankrotivara hulka mittekuuluva vara (mittearestitav sissetulek) võlgnikule ning võlgnikul tasub sellest oma jooksvad kohustused (s.t nii näiteks oma jooksvad eluaseme- jm kulud, aga ka ülalpeetavatega seotud jooksvad kulud, sh kohtulahendiga väljamõistetud igakuine elatis). Pankrotivarast kuulub ülalpeetavate elatis väljamaksmisele vaid sel juhul, kui see on välja mõistetud PankrS § 147 alusel. Kõnealuses pankrotimenetluses PankrS § 147 alusel elatist välja mõistetud ei olnud. Samuti ei kuulu võlgnikult väljamõistetud elatis massikohustuste hulka, kuna elatise maksmise kohustus ei ole tekkinud halduri tegevuse tulemusena. Hageja pankrotimenetluses maksis haldur elatise sissenõudja A. T.i soovil ja võlgniku teadmisel ning nõusolekul võlgnikule kuuluva igakuise mittearestitava sissetuleku välja kahes osas - ühe osa võlgnikule ja teise osa A. T.. Haldur maksis igakuiselt võlgniku kontole kehtiva miinimumpalga suuruse summa ning A. T. kontole fikseeritud summana elatise 255.65 € (maksete tabel tl 111-112). Nimetatud fikseeritud elatise summa oli see arvestuslik summa, mida oli võlgniku sissetulekut arvestades keskmiselt võimalik võlgniku varaosa arvelt välja maksta. Sealjuures oli menetluses korduvalt kalendrikuid, kus võlgniku sissetulek oli nii väike, et sellest ei oleks olnud võimalik ka kokkulepitud 255.65 € suurust elatist välja maksta. Sellistel kuudel haldur subsideeris elatise makseid pankrotivarast eeldatavate järgmiste kuude laekumiste arvelt. Näiteks 2013 aastal tasus haldur elatist osaliselt pankrotivara arvelt jaanuaris 17 €, juulis 37 €, augustis 119 € ja oktoobris 20 € ulatuses. Nimetatud summad tasaarveldas haldur võlgnikule väljamakstavate summadega teistel kuudel. Samas ei olnud võlgnik nõus sellega, et haldur maksaks võlgniku varast võlgnikule miinimumpalgast väiksemat summat, suurendades selle arvelt lastele ülekantava elatise osa. Nii on võlgnik oma 10.02.2012 e-kirjas „Mõned küsimused“ (tl 113) märkinud „.. Mis põhjusel on minu igakuine elatusraha 275EUR-i, kui seadus ütleb, et see peaks olema 278EUR-i?“. Selline küsimus näitab, et võlgnik ei olnud nõus enda käsutusse saama miinimumpalgast väiksemat summat. Seega ei saanud haldur suuremas osas elatise väljamakseid teostada, kuna võlgniku varast väljamaksete tegemisel pidi ta arvestama ühelt poolt võlgniku mittearestitava sissetuleku suurusega ja teiselt poolt võlgniku nõusolekuga sellest elatise makseid teha. A. T.il oli võimalus ja kohustus maksta puuduv elatise osa temale üleantud miinimumpalga suurusest summast. Seda A. T. ei teinud. Võlgniku mittearestitava sissetuleku ja võimaliku elatise vähendamise teemal on haldur peatunud lõpparuandes, märkides seal muu hulgas järgmist: „Võlgnik on kogu 3 (9)

Tsiviilasi nr 2-16-15216 pankrotimenetluse aja töötanud, kuid viimasel ajal on tema sissetulek hakanud vähenema. Vähenemise üheks põhjuseks on ka terviseprobleemid, millest tulenevalt võlgnik on olnud töövõimetuslehel. Menetluse kestel on haldur võlgniku mittearestitava sissetuleku arvelt teostanud väljamakseid võlgnikule ja tema alaealistele lastele. Üldjuhul on võlgniku sissetulek olnud sellises suuruses, et pärast mittearestitava osa väljamaksmist on osa sissetulekust jäänud pankrotivarasse pankrotimenetluse kulude ja jaotiste katteks. Käesolevaks ajaks on aga võlgniku sissetulek nii palju vähenenud, et selle arvelt pankrotivara ei suurene. Siiani arvestas pankrotihaldur võlgniku lastele väljamaksete tegemisel võimalusel ka Harju Maakohtu xx.xx.xxxx kohtumäärusega ts. asjas x-xx-xxxxx (A. T. hagi A. T. vastu elatise nõudes). Praegusest võlgniku sisstulekust väljamaksete tegemisel enam eelnimetatud kohtumääruses märgituga arvestada ei ole võimalik ning lastele väljamakstav igakuine elatis väheneks märgatavalt. Haldur on kaalunud kohtulahendiga väljamõistetud laste elatisraha vähendamiseks hagi esitamist, kuid jõudnud järeldusele, et see on võlgniku enda pädevuses. Võlgnik vastavat hagi esitanud ei ole.“ Pankrotimenetluse ajal oli võlgnik teadlik oma laekumistest ja selle arvelt tehtud maksetest, sh A. T. makstava igakuise elatise suurusest. Kostja lisab säilinud e-kirjavahetuse võlgniku ja halduri vahel 2010.aastast (tl 114). Esimeses kirjas kirjutab A. T.: „Tere. Viibisin puhkusel 19.07.10.-08.08.10. Puhkuserahad laekusid juulikuus, sellega seoses ka laekumine väiksem. Kas mul on ka võimalik saada ülevaadet selle kohta, palju on olnud mu kontolaekumisi ja kellele ja kui palju on võlgnevusi tasutud. Infoks veel niipalju, et ei tekiks arusaamatusi rahade laekumiste suhtes, siis järgmine puhkus on mul 25.10.-07.11.10.“ Teises kirjas kirjutab A. T. „Seekord vist segadus jälle elatusrahaga, kuna puhkasin 25.10.-07.11.10 ja puhkuserahad laekusid enne puhkust oktoobris.“ Eelnev e-kirjavahetus tõendab võlgniku huvi tema laekumiste ja väljamaksete suhtes ning teadlikkust tema vara arvel toimunud maksetest. Samuti näitab kirjavahetus, et võlgniku laekumised olid väga erinevas suuruses ja haldur pidi tegema kuude lõikes mitmeid mittearestitava sissetuleku ümberarvutusi ning sai ka elatisekandeid mitmetel kuudel teha osade kaupa, vastavalt laekumistele. Kostja kinnitab, et A. T. poolt märgitud 6905.96 € (tegelikult 6902.95 €) suurune elatise võlg ei tekkinud pankrotihalduri kohustuste mitteõiguspärase täitmisega. Haldur on pankrotimenetluses väljamaksed teostanud seaduses ettenähtud viisil ja ulatuses ning Pärnu Maakohus ei ole tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx halduri tegevuses õigusvastasust tuvastanud. Võlgnikule ei ole jooksva elatisevõlaga seoses mingeid uusi ja täiendavaid kohustusi tekitatud ja seega pole ka võlgnikule kahju tekitatud. Hageja märgib, et pankrotimenetluses ei olnud temale teada asjaolu, et kostja ei täida jõustunud kohtuotsust ning ei maksa täies ulatuses elatist A. T.. Vaidlus puudub faktis, et kostja pankrotihaldurina esiteks ei tasunud täies mahus igakuist elatist hageja lastele, kuigi kostja pangakontol selleks rahalisi vahendeid oli piisavalt, ega ka selles, et kostja ei teavitanud hagejat sellisest tähtsast asjaolust. Nimelt ei ole kostja esitanud mitte ühtegi tõsiselt võetavat ja seaduslikku vastuväidet, miks ta ei täitnud pankrotimenetluses täies ulatuses jõustunud kohtuotsust, milline oli elatise väljamõistmise seaduslikuks aluseks. Ka ei ole kostja pankrotimenetluse jooksul esitanud mitte ühtegi taotlust kohtusse selleks, et pankrotimenetluse ajal oleks vähendatud hageja kohustust igakuise elatise maksmise suuruses. Seega on asjakohatu kostja väide, et hagiavalduses ei ole esitatud mingeid selliseid uusi asjaolusid, mis ei olnud pankrotimenetluse ajal ja lõpetamisel teada. Tegelikkuses teadis kostja kogu aeg, sh ka pankrotimenetluse lõpparuande esitamisel kohtule, et ta ei ole kogu hageja pankrotimenetluse aja jooksul õiguspäraselt täitnud enda poolseid kohustusi, sest vaidlus puudub ju selles, et pankrotimenetluses esitas A. T. nõude, milline põhineb jõustunud kohtulahendil ning milline sai ka kogu mahus pankrotimenetluses tunnustatud. Ka siis kui 4 (9)

Tsiviilasi nr 2-16-15216 kostja pankrotihaldurina annab pankrotivarasse mittekuuluva vara võlgniku (hageja) kasutada/käsutada, siis puudub mõistlik ja seaduslik põhjendus, miks kostja ei andnud nt kogu elatise nõuet hagejale endale täitmiseks, seeläbi oleks ka hageja isiklikult saanud elatisenõuet enda pankrotimenetluses täies ulatuses täita ning ei oleks tekkinud mingisugustki elatise võlgnevust võlausaldaja A. T. ees. Kinnitab ju kostja ise, et kostja kontrollis pankrotihaldurina igakuiselt võlgniku (hageja) sissetulekut ja arvestas igakuiselt välja selle rahasumma, millele ei pööranud haldur sissenõuet. Põhjendatud küsimus: miks pankrotihaldur siis tekitas elatise võlgnevuse, kusjuures lihtsalt eneseõigustusena väidab kostja, et tal oli kokkulepe nii sissenõudja A. T.ga kui ka hagejaga selles, et maksta vähem igakuiselt elatist, rikkudes seeläbi nõude aluseks olevat kohtuotsust. Hageja sellist kokkulepet ei tunnista ning tõendeid selle kohta ei ole kostja esitanud ning seega ei ole neid ka pankrotimenetluses. Kostja ei esitanud kogu pankrotimenetluse aja jooksul hagejale hageja pangakonto väljavõtteid, samuti ei selgitanud kostja olukorda, et igakuiselt suurendab ta elatise võlgnevust. Nimetatut kinnitavad sh ka kostja poolt kohtule esitatud hageja e - kirjaga pöördumised kostja poole. Nimelt ei ole kostja kordagi teavitanud hagejat asjaolust, et ta kannab pankrotimenetluses võlausaldajale A. T. igakuiselt vähem raha vastuolus nõude aluseks oleva kohtulahendiga. Väita vastuses hagile, et pankrotimenetluse ajal ei saanuks pankrotihaldur esitada nõuet elatise vähendamiseks, on äärmiselt asjakohatu ja ei põhine ei pankrotiseaduse sätetel ega ka tsiviilmenetluse sätetel. Seega on asjakohatud kostja poolsed vastuväited, et ta tegutses pankrotihaldurina igati hageja huvides ja vastavuses pankrotiseaduse sätetega. Hageja sai enda poolsest elatise võlgnevusest teada alles kohtutäituri poolse nõude kättesaamisest, mistõttu kostja väide, et hageja kui võlgnik oli pankrotimenetluse ajal igati teadlik enda laekumistest ja selle arvelt tehtud maksetest, sh A. T. makstava igakuise elatise suurusest, on esitatud lihtsalt ennast õigustavana. Arusaamatu on kostja vastuväide, et hagejale ei ole kahju tekkinud, kuna võlgnikule (hagejale) ei ole tekkinud mingeid täiendavaid kohustusi, sest elatise jooksvate maksete vähemtasutud osa puhul ei tekkinud hagejal väidetavalt mingit täiendavat kohustust ning seega ei olegi hagejal kahju tekkinud. Kostja selline juriidiline käsitlus jääb hagejale täiesti arusaamatuks, sest kostja arvatavasti püüab kohtule ja hagejale selgitada, et isegi mitte kooskõlas pankrotiseaduse §-s 36 lg 1 sätestatud valitsemis- ja käsutusõiguse üleminekuga ei pidanud kostja pankrotihaldurina juhinduma pankrotiseaduse § 35 lg 1 p 2 sätestatust, s.t et A. T. pankroti väljakuulutamisega ei läinud käesoleval juhul kostjale kui haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Kinnitamaks enda poolseid rahalisi sissetulekuid ja makseid pankrotimenetluse ajal, on hageja esitanud koopia enda pangakonto väljavõttest ajavahemikul alates 01.04.2009 kuni 10.01.2015 (tl 129-135). Nimetatud konto väljavõttega soovib hageja veelkordselt kinnitada asjaolu, et A T. pangakontol, mida pankrotimenetluse ajal käsutas pankrotihaldurina kostja, olid olemas rahalised vahendid selleks, et tasuda A. T. igakuiselt elatist vastavuses nõude aluseks oleva kohtulahendiga.

Kohaldatav õigus, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis 5 (9)

Tsiviilasi nr 2-16-15216 asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et Pärnu Maakohtu xx.xx.xxxx määrusega algatati A. T. suhtes pankrotimenetlus ning xx.xx.xxxx määrusega kuulutati välja tema pankrot ja nimetati pankrotihaldur. xx.xx.xxxx määrusega kinnitas kohus halduri lõpparuande ning lõpetas A. T. (pankrotis) suhtes pankrotimenetluse ja algatas võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse ja nimetas usaldusisikuks võlgniku enda. Samuti puudub vaidlus asjaolus, et A. T.lt on Harju Maakohtu xx.xx.xxxx otsusega välja mõistetud elatis kahe alaealise lapse kasuks kokku 6000 EEK/kuus ehk 383.47 EUR. Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa menetluses on täiteasi nr 175/2014/2447, mille nõude aluseks on elatise võlgnevus perioodi 01.02.2009 – 31.10.2014 eest. A. T. on seisukohal, et nimetatud võlgnevuse on tekitanud pankrotihaldur enda poolsete kohustuste mitteõiguspärase täitmisega A. T. pankrotimenetluses. Hageja palub kostjalt välja mõista kahju summas 6905.96 eurot. Kohus peab kõnealuse asja lahendamisel oluliseks viidata Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 32-1-26-12 antud järgmistele tõlgendustele PankrS sätete osas: „Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgnikult. Kolleegium juhib tähelepanu, et pankrotivara hulka ei kuulu pankrotiseaduse (PankrS) § 108 lg 3 järgi võlgniku vara, millele seaduse järgi ei või pöörata sissenõuet. Sissenõuet ei saa pöörata eelkõige täitemenetluse seadustikus (TMS) nimetatud varale, sh võlgniku sissetulekule või sissetuleku osale. Mh näeb TMS § 132 lg 2 ette, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb tema mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisenõuet. Seega saab võlgnik pidada pankrotimenetluse ajal oma ülalpeetavaid ülal eelkõige oma sissetuleku arvel, mis ei muutu pankrotivaraks. Kui võlgnik ei täida vabatahtlikult ülalpidamiskohustust või võlgnikul ei ole sissetulekut, mille arvel elatist maksta, saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatise maksmist ka pankrotivara arvel. Kui füüsilisest isikust võlgnik jääb pankroti tõttu ilma elatusvahenditest, määrab kohus PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 järgi mh võlgniku ülalpeetavatele pankrotivarast hädavajaliku elatise kuni kaheks kuuks (sh kaalukatel põhjustel võib kohus nimetatud tähtaega pikendada), kui isik, keda võlgnik seaduse kohaselt on kohustatud ülal pidama, esitab kohtule avalduse. Seega juhul, kui võlgnik ei pea ülalpidamist saama õigustatud isikut vabatahtlikult ülal, tuleb ülalpeetaval esitada pankrotimenetluse ajal pankrotivara arvel elatise saamiseks kohtule avaldus.“ A.T. pankrotimenetluses PankrS § 147 alusel elatist välja mõistetud ei olnud. Samuti ei kuulunud võlgnikult väljamõistetud elatis massikohustuste hulka, kuna elatise maksmise kohustus ei ole tekkinud halduri tegevuse tulemusena. Seega oli elatise maksmise kohustus ikkagi A. T.l endal. Kohtu hinnangul ei tee hageja ekslikult vahet kuni pankroti väljakuulutamiseni sissenõutavaks muutunud elatisel ja selle maksmise kohustusel (tegemist oli tunnustatud nõudega summas 48 000 EEK, selles puudub vaidlus, nõuet ka osaliselt pankrotimenetluse käigus rahuldati) ning pankrotimenetluse ajal tasutaval elatisel ja selle maksmise kohustusel (seda peab maksma võlgnik ise tema käsutuses olevatest mittearestitavatest vahenditest). Asjas puudub vaidlus selles (see nähtub nii võlgniku pangakonto väljavõttelt tl 129-135, kui A. T.kirjast kohtutäiturile tl 14-18 kui kostja esitatud tabelist tl 111-112), et tegelikkuses maksis kostja hageja pangakontolt A. T. jooksva (s.t mitte tunnustatud nõude osaks oleva) elatise katteks 255.65 EUR igakuiselt. Kohus nõustub kostja hinnanguga nimetatud 255.65 eurostele maksetele koostoimes hageja e-kirjaga 2010.aastast (võlgniku kirja kuupäev tuvastamata, halduri vastuskiri 13.12.2010) ning e-kirjaga kuupäevast 10.02.2012, et võlgnik pidi olema teadlik oma pangakontol toimuvast ning olema andnud 6 (9)

Tsiviilasi nr 2-16-15216 nõusoleku just sellises suuruses maksete tegemiseks A. T.. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et A. T. oleks pankrotimenetluse ajal soovinud suuremas mahus elatist saada (mida ta kahtlemata PankrS § 147 alusel esitatava avaldusega võinuks nõuda), mis näitab ka sissenõudja teadlikkust maksete tegemiseks just sellises suuruses. Hageja pangakontot vaadates on küll õige, et enamjaolt oli pankrotimenetluse ajal kontol summa, millest piisanuks ka igakuiselt hagejalt Harju Maakohtu xx.xx.xxxx otsusega väljamõistetud elatise tasumiseks täies mahus, kuid tegemist on võlgniku, mitte pankrotihalduri, kohustusega, ja seda tuleks täita just mittearestitava sissetuleku arvelt. Pankrotivara käsutamiseks pidi haldur arvestama kõigi tunnustatud nõuetega ning selles osas asjas vaidlus puudub – pankrotimenetluses saamatajäänud nõude osa hüvitas võlgnik hiljem A. T. kohustustest vabastamise menetluse käigus. Seega ei ole kohtu hinnangul kostja pankrotimenetluses oma kohustusi pankrotihaldurina rikkunud ning tema käitumises puudub tegu, mida võiks käsitada hagejale kahju tekitamisena. Järelikult tuleb hagi rahuldamata jätta. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud hageja kanda, v.a riigi õigusabi tasu, milline tuleb jätta riigi kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Kostja on oma menetluskulude nimekirja, kuludokumendid ja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitanud 07.02.2017. Hageja esitas oma seisukoha menetluskulude nimekirjale 22.02.2017. Kohus, tutvunud kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusega ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et avaldus tuleb rahuldada osaliselt. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus tsiviilkohtumenetluses seadustiku (TsMS) § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu lahend 03.06.2013, tsiviilasi nr 3-21-65-13 p 14). Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Kostja palub menetluskulude nimekirjas kostjalt välja mõista menetluskulud summas 1140 eurot. Õigusabikulu on esitatud X.X Õigusbüroo OÜ 23.12.2016 arve nr 612016 ja 7.02.2017 arve nr 062017 alusel. Hageja esitatud seisukoha kohaselt on põhjendamatu tasu summas 240 7 (9)

Tsiviilasi nr 2-16-15216 eurot menetluskulude katteks tagatise taotluse koostamise ning selle alusel tehtud kohtumäärusega tutvumise ees 2 tunni ulatuses, kuna kohus jättis antud taotluse rahuldamata. Kostja taotlus, et hageja hüvitaks menetluskuluna kostjale kokku 6 tunni ulatuses tema poolt teostatud andmete kogumist, pankrotimenetluse toimikuga tutvumist jmt ning veel ka hagile vastuse koostamist ja kohtule esitamist 720 euro ulatuses, on äärmiselt ülepaisutatud ning põhjendamatu. Samuti on võimatu aktsepteerida menetluskuluna hüvitatavate menetluskulude taotluse koostamist 0,5 tunni ulatuses summas 60 eurot. Nimelt ei ole antud juhul tegemist sisulise õigusabi osutamisega esindatavale. Kohus leiab, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotluses viidatud kulutus lepingulise esindaja osutatud õigusteenusele summas 1140 eurot (koos käibemaksuta) on põhjendatud osaliselt. Kohus nõustub hagejaga ning ei pea põhjendatuks kuluks menetluskulude katteks tagatise taotluse koostamist 2 tunni ulatuses ning selle alusel tehtud kohtumäärusega tutvumist. Nimelt on kohus jätnud antud taotluse 22.12.2016 määrusega rahuldamata. Samuti ei kuulu väljamõistmisele menetluskulude kindlaksmääramise taotluse koostamine 0,5-tunnise ajakuluga. Riigikohus on 11.11.2014 lahendis 3-2-1-77-14 märkinud, et menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ning seega ei ole tegemist põhjendatud ega vajaliku kuluga TsMS § 175 lg 1 mõttes. Hageja ei vaidle vastu kostja lepingulise esindaja poolt esiletoodud tunnitasule 120 EUR. Riigikohtu senises praktikas on põhjendatuks ja vajalikuks peetud õigusabi tunnitasumäära 120 eurot nii koos käibemaksuga (01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13), kui ilma käibemaksuta (02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Samas on Riigikohus 11.04.2014 lahendis asjas nr 3-2-1-11-14 sisuliselt möönnud, arvestades inflatsiooni olemasolu ja hindade tõusu kui üldteada asjaolusid, et alates 2013.a võib mõistlikuks pidada ka advokaadi tunnitasu suurust 140 eurot (lisandub käibemaks). Eeltoodud kohtupraktikat arvestades saab kohtu hinnangul igal juhul põhjendatuks lugeda ka kostja esiletoodud tunnihinda (120 eurot, koos käibemaksuga). Tulenevalt eelpooltoodust tuleb käesolevaga kindlaks määrata ja hagejalt välja mõista kostja lepingulisele esindajale tehtud vajalikud ja põhjendatud kulud kogusummas 840 EUR (7 tunni eest). Summa sisaldab käibemaksu, kuna kostja on TsMS § 174 lg 10 kohaselt kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Kohus ei nõustu hagejaga, et menetluskulude kindlaksmääramise taotluses märgitud muu ajakulu oleks ülepaisutatud. 7-leheküljelise vastuse koostamine, selle lisade komplekteerimine (mh tabeli koostamine eraldi tõendina) ja eelnevalt kliendiga nõupidamine võisid olla 7-tunnise ajakulu aluseks. 17.05.2016 määrusega on kohus A. T.le andnud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. 09.02.2017 on riigi õigusabi korras esindaja esitanud taotluse tasu määramiseks kokku summas 456 eurot (sisaldab käibemaksu). Hageja on esitanud antud taotlusele vastuväite, mille kohaselt ei ole põhjendatud riigi vahendite arvelt enne hagiavalduse koostamist 3 tunni ulatuses materjalidega tutvumine, samuti edasises menetluses materjalidega tutvumiseks näidatud aeg. Ei ole usutav, et hageja esindajaks oleva vandeadvokaadi poolt vastuse koostamiseks kostja vastusele kulus 2 tundi, samal ajal, kui hagiavalduse koostamisele kulus 1,5 tundi. On kummaline, et riigi õigusabi korras tuleks kinni maksta ka menetlusabi taotluse koostamine kohtule. Kostja hinnangul peaks riigi õigusabi korras õigusabi pakkuv vandeadvokaat suhtuma säästlikult riigi vahenditesse ning osutama õigusabiteenust võimalikult efektiivselt ja vähese ajakuluga, mida käesoleval juhul hageja esindaja järginud ei ole. Eeltoodust lähtuvalt leiab kostja, et hageja tasutaotluses märgitud tundide arvu tuleks vähendada vähemalt 4 tunni võrra (sh. hagi esitamise eelsete tutvumiste, kostja vastustega tutvumiste, menetlusabi taotluse koostamise ning kostja vastusele vastuse koostamise arvelt). 8 (9)

Tsiviilasi nr 2-16-15216

Kohus leiab, et advokaadi taotlus tasu osas on täielikult põhjendatud ega näe esitatud ajakulus põhjendamatuid osi. Hagejale anti õigusabi nii õigusdokumendi/dokumentide koostamiseks kui esinduseks kohtus, mis kindlasti hõlmab ka materjalidega tutvumist, hagi jt menetlusdokumentide koostamist jne. Advokaadi taotluses on korrektselt näidanud nii ettevalmistatava/koostatava dokumendi sisu kui selleks kulunud aeg ning ühtki ebamõistlikku ajakulu kohus ei näe. Hageja on lisaks hagile ja menetlusabi taotlusele esitanud seisukoha vastaspoole taotlusele menetluskulude katteks tagatise andmiseks ning vastuse kostja vastusele. Kõik nimetatud toimingud olid vajalikud hageja parima esindamise huvides. Seega on põhjendatud määrata tasu suuruseks 456 EUR (sisaldab käibemaksu) 9,5-tunnise töö eest. Antud tasu jääb vastavalt 17.05.2016 määrusele riigi kanda. Küll tuleb hagejal tasuda menetluskuluna veel tasumata riigilõiv 315 eurot Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse vastavalt käesolevas asjas 15.11.2016 tehtud määruses kindlaksmääratud korrale ehk osamaksetena 45 eurot kuus kuni riigilõivu täieliku tasumiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik

9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.