Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar, Ülle Jänes
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. jaanuar 2006.a Tallinn
Tsiviilasja number
2-04-1931
Tsiviilasi
*** hagi *** vastu 37 500 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Linnakohtu 31.augusti 2005.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
*** apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
05. jaanuar 2006.a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant *** esindaja Artur Politanov
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Linnakohtu 31. augusti 2005.a otsus täielikult ja saata asi samale kohtule (alates 01. jaanuarist 2006.a Harju Maakohtule) uueks läbivaatamiseks.
Vastustaja *** esindaja Irina Kadõševitš
2.Apellatsioonkaebus rahuldada. Kohtukulude jaotus
Mõista *** välja *** kasuks kohtukulud summas 4600.- (neli tuhat kuussada) krooni.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib edasi kaevata vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hageja nõue ja põhjendused
1.Poolte abielu sõlmiti 06.10.1989. Pooled omandasid abielu kestel 13.05.1998 maa ostumüügilepinguga nr 02310 kinnistu *** külas *** vallas Raplamaal. Kõik kulutused on abikaasad kandnud solidaarselt. Pooled ei ela koos alates 1998. aasta lõpust, abielu lahutatud ei ole. Kostja müüs poolte ühisvaraks oleva kinnistu 13.08.2003, kinnitades ostu-müügilepingus, et ta on
vallaline. Hageja palus kostjalt välja mõista 37 500 krooni ehk 50% kinnistu müügist saadud summast. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Abielusuhted lõppesid 1992. aastal, sel ajal esitas hageja Tallinna Linnakohtusse hagi abielu lahutamiseks, millest hiljem loobus. Kinnistu omandati 1998, seega on kinnistu kostja lahusvara. Kostja on kandnud kõik kinnistuga seotud kulutused. Kostja alustas maja ehitamist enne abiellumist 1982. aastal. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
3.Tallinna Linnakohus rahuldas hagi ja mõistis *** välja 37 500 krooni *** kasuks. Kohus mõistis *** välja kohtukuluna riigilõivu 2800 krooni ja hageja õigusabikulu 1500 krooni.
4.Kohus tuvastas, et poolte abielu sõlmiti 06.10.1989 Tallinnas, poolte abielu lahutatud ei ole. Kohtule ei esitatud tõendeid selle kohta, et pooled oleks sõlminud abieluvaralepingu. Enne abiellumist asus kostja ehitama aianduskooperatiivis suvemaja, mis muutus 13.05.1998 ostueesõigusega erastamise raames kinnistu asukohaga *** küla *** vallas Raplamaal oluliseks osaks. 13.08.2003 võõrandas *** nimetatud kinnistu *** hinnaga 75 000 krooni. Kinnistu võõrandamiseks puudus hageja nõusolek. Kostja kinnitas lepingus, et ta on perekonnaseisult vallaline.
5.Abielu lahutamise ega ühisvara jagamise nõuet kohtule ei esitatud ning tähtsust ei oma, millal poolte abielusuhted lõppesid. Tegemist on hagiga, kus abikaasa nõuab teiselt abikaasalt ühisvara võõrandamisel tema nõusolekuta hüvitise saamist.
6.Kinnistu omandati abielu vältel. Kinnistul asuv elamu, mille ehitamist alustas kostja enne abiellumist hagejaga, on kinnistamise tulemusena muutunud kinnisasja oluliseks osaks. Seega on elamu väärtus oluliselt suurenenud. Kostja võõrandas kinnistu, seega osa ühisvarast. Vaidlus puudub, et kostja võõrandas vara hageja nõusolekuta. Kostja ei vaidlustanud hageja väidet, et hageja ei olnud nõus kinnistu võõrandamisega ja kostja võõrandas kinnistu ajal, mil hageja viibis haiglas. Seega toimis kostja ühisvara käsutades hageja tahte vastaselt, mistõttu on hagejal õigus nõuda võõrandatud varast hüvitist. Kostja ei tõendanud, et ta on kinnistu arendamisse paigutanud rohkem vahendeid kui hageja, poolte osad võõrandatud kinnistu väärtusest tuleb lugeda võrdseks. Kohus ei arvestanud tunnistaja *** ütlusi, kuna need puuduta hagi nõuet. Apellatsioonkaebuse põhjendused
7.***esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks linnakohtule.
8.Kohus ei arvestanud, et enne abiellumist oli kostja ehitanud maja vundamendi ja seinad, seda kinnitas ka hageja. Maa hind oli maa ostu-müügilepingu kohaselt vaid 6600 krooni. Vastavalt perekonnaseaduse (PkS) § 15 lg-le 1 on enne abiellumist abikaasa omandis olnud vara tema lahusvara, samuti vara, mis on omandatud pärast abielusuhete lõppemist. Kostjalt 50% kinnistu hinna väljamõistmine on alusetu, selle arvel rikastus hageja alusetult ja kostja sai varalist kahju. Ühisvara määratakse kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist. Kohus ei tuvastanud, kui suur osa majast ehitati kuni abiellumiseni 1989. aastal ja kui suur oli majaosa hind. Kohus ei tuvastanud, kas maa omandati enne või pärast abielusuhete lõppemist ja kui palju kulutati maja arendamiseks abielusuhete kestel. Ainult sellest osast on hageja õigustatud saama 50% ulatuses hüvitist. PkS §-dest 14 ja 15 tuleb juhinduda hoolimata sellest, kas esitati abielu lahutamise nõue või mitte, sest hüvitise suurus sõltub ühisvara suurusest, aga ühisvara määratakse kindlaks PkS § 14 ja 15 alusel. Kohus ei tuvastanud, 2(4)
millal poolte abielusuhted lõppesid. Hageja ei tõendanud, et raha, mille kostja kinnistu müügist sai, kulutas kostja üksnes enda huvides või et see raha oli pärast abielusuhete lõppemist alles. Otsus on vastuoluline, kuna kohus leidis, et kostja ei tõendanud, et ta on kinnistu arendamisse paigutanud rohkem vahendeid kui hageja, samas, et kostja alustas majaehitust enne abiellumist ning ehitis on muutunud kinnistu oluliseks osaks. Vastus apellatsioonkaebusele
9.*** ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
10.Kolleegium, tutvunud asja materjalidega ja kuulanud ära protsessiosaliste seisukohad, leidis, et linnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning saata asi täies ulatuses Tallinna Linnakohtule (alates 01.01.2006.a Harju Maakohtule) uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
11.Kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 164 lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt pidi kohus eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ja kostja vastuväited, samuti tõendid, mis protsessiosalistel on oma väidete põhjendamiseks esitada. TsMS § 227 lg 1 kohaselt pidi kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud, millest koostoimes §-ga 228 tuleneb ka kohtu kohustus kvalifitseerida vaidlusalune õigussuhe õigesti ning kohaldada sellele õigesti asjakohast õigusnormi. Linnakohus on oma otsuses jätnud nimetatud nõuded täitmata. Kuna linnakohus ei ole tuvastanud asja lahendamisel olulise tähtsusega asjaolusid, ei saa ringkonnakohus kolleegiumi arvates ise lahendada, kuna nende asjaolude esmakordne tuvastamine ringkonnakohtu poolt piiraks poolte kaebeõigust, võttes neilt võimaluse vaidlustada kohtu poolt tuvastatud asjaolusid (TsMS § 688 lg 3 – 5). Seega tuleb alates 01.01.2006.a kehtiva TsMS § 657 lg 1 p 3 kohaselt saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
12.Linnakohtu otsuse põhjenduste p 2 kohaselt on vaidluse sisuks ühe abikaasa nõue saada teiselt abikaasalt hüvitist ühisvara hulka kuulunud kinnistu võõrandamise eest 50% ulatuses kinnistu müügihinnast. Linnakohtu otsusest ei nähtu aga, missugusest õigusnormist on kohus abikaasa sellekohase nõudeõiguse tuletanud. Perekonnaseaduse 3. ptk 3. jao sätetest niisugust nõudeõigust ei tulene. PkS § 17 reguleerib üksnes abikaasade õigusi ühisvara valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel, kuid ei anna alust hüvitisnõueteks juhul, kui abikaasa on käsutanud ühisvara ilma teise abikaasa nõutava nõusolekuta.
13.Vastavalt AÕS § 70 lõikele 4 on ühisomand kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. Kuivõrd PkS § 14 lg 1 kohaselt on abikaasadel ühisomand ühisvara hulka kuuluvate esemete suhtes, ei saa abikaasa ühisvarasuhte kestel nõuda endale mingit kindlat osa ühisvarast. See kehtib ka juhul, kui väidetav ühisvarasuhe hõlmab ainult mingit kindlat varaeset, nagu kinnisasi. Küsimus abikaasade osade suurusest (50% + 50%) saab vastavalt PkS §-le 19 tekkida üksnes ühisvara jagamisel. Seetõttu ei ole võimalik omistada abikaasale mingit kindlaksmääratud osa ühisvarast teisiti kui ühisvara jagamise teel. Kolleegium leiab, et teisiti ei ole võimalik jaotada abikaasade vahel ka (väidetavalt) ühisvara hulka kuulunud eseme võõrandamisest saadut. Seejuures tuleb esmalt välja selgitada, kas võõrandatud vara kuulus abikaasade ühisvara hulka; teiseks tuleb PkS §-de 14 ja 15 alusel võtta seisukoht, kas ka selle vara võõrandamisel saadut on võimalik lugeda ühisvaraks. Kui ühisvara võõrandamisest saadu osutub ühisvaraks, on seda abikaasade vahel võimalik jagada PkS §-de 18 ja 19 alusel. Kui ühisvara võõrandamisest saadu ei kuulu PkS § 15 lg 1 alusel ühisvara hulka põhjusel, et võõrandamine leidis aset pärast abielusuhete lõppemist, ei kuulu ühisvara võõrandamisest saadu suhtes kohaldamisele ühisvara jagamise sätted. Sel juhul võib kõne alla 3(4)
tulla kahju hüvitamise nõue tulenevalt ühisvara vähendamisest ning ühisvara jagamise nõude kaotamisest.
14.Kolleegium märgib, et abielusuhete lõppemise aja kindlakstegemine (PkS § 15 lg 1) ei eelda seda, et abikaasad oleksid esitanud abielu lahutamise nõude. Tulenevalt PkS § 18 lõikest 1 võib abikaasade ühisvara jagada ka abielu kestel.
15.Linnakohus on ebaõigesti leidnud, et käesolevas asjas ei ole hageja esitanud nõuet ühisvara jagamise kohta. Eeltoodud põhjendustel (otsuse p 13) pidi kohus ise hageja esitatud asjaolude põhjal andma nõudele asjakohase õigusliku kvalifikatsiooni. Seejuures on ka hageja juba hagiavalduses oma nõude alusena viidanud PkS § 18 lõigetele 1 ja 2, mis reguleerivad abikaasade ühisvara jagamist. Ühisvara jagamise eelduseks on ühisvara koosseisu väljaselgitamine, mida tulenevalt PkS § 15 lõikest 1 muuhulgas mõjutab ka abielusuhete lõppemise aeg. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul võtta seisukoht, kas ja millal poolte abielusuhted faktiliselt lõppesid. Samuti on kostja (apellant) tuginenud sellele, et vaidlusalune kinnistu omandati tema lahusvara arvel. Seega peab kohus välja selgitama ka kinnisasja omandamise asjaolud ning võtma seisukoha, kas täidetud on PkS § 19 lg 2 p 3 kohaldamise eeldused kaldumaks ühisvara jagamisel kõrvale abikaasade osade võrdsusest.
16.Linnakohus on ebaõigesti kohaldanud ka VÕS § 101 lg 1 p 3 leides, et nimetatud säte võimaldab hagejal nõuda temale ühisvara võõrandamisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS §-st 101 ei tulene nõudeõigusi võlausaldajale, vaid võlausaldajale kuuluvate õiguskaitsevahendite loetelu juhuks, kui võlgnik on rikkunud temal lasuvat kohustust. Üldnormina tuleneb kahju hüvitamise nõudeõigus VÕS §-st 115, kuid sellele tuginemine eeldab poolte vahel kehtiva võlasuhte olemasolu ning ka selle võlasuhte täpsemat kvalifitseerimist kas lepingulise või lepinguvälise võlasuhtena. Ilma võlasuhte olemusele õiguslikku hinnangut andmata ei ole võimalik kahju hüvitamise üle otsustada, kuna kahju hüvitamise eeldused on nt lepingu rikkumise ja õigusvastaselt kahju tekitamise puhul erinevad. Linnakohus ei ole oma otsuses analüüsinud, missugune võlasuhe oli kohtu arvates hageja ja kostja vahel, ega seda, milles seisnes hagejale väidetavalt tekitatud kahju. Kolleegium märgib, et abikaasale kahju tekkimist ei saa veel järeldada ainuüksi asjaolust, et teine abikaasa on esimese nõusolekuta võõrandanud ühisvara hulka kuulnud eseme. Nii astub vara tasulise võõrandamise korral eseme eest saadud tasu üldjuhul eseme enda asemele ning ühisvara seis sellega ei muutu.
17.Apellant palus jätta tema poolt kantud kohtukulud vastustaja kanda. Nähtuvalt apellandi poolt esitatud kohtukulude nimekirjast on apellant kandnud apellatsioonimenetluse kohtukulusid riigilõivu näol summas 2800.- krooni ja õigusabikulude näol 1800.- krooni. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seega tuleb kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 60 lõigete 1 ja 8 alusel ning kooskõlas § 61 lg 1 punktiga 1 vastustajalt apellandi kasuks kohtukuludena välja mõista 2800.- krooni riigilõivu ning 1800.- krooni õigusabikulu, s.o kokku 4600.- krooni. Vastustaja kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda.
Kohtunikud:
M. Klaar
Ü. Jänes
K. Kullerkupp
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.