2-02-229/3 - Muud - Muud hagiasjad - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

18.maist 2002. a., mis esitati notarile alles pärast kohtuliku menetluse algust ja mille järgi pärijaks on kostja. Eeltoodu tingis käesoleva hagi esitamise kostja vastu. A.N. poolt kostja kasuks tehtud kodune testament on kehtetu, kuna A.N. oli otsustusvõimetu ja ei saanud seetõttu teha korraldusi oma vara kohta. Testament võib olla ka tühine, kuna testaatori poolt tehtud hilisem testament tühistab varasema vastavalt pärimisseaduse (PärS) § 86 lõikele 1. Samuti võib testamendil olla testaatori allkiri võltsitud. Kuupäev eelnimetatud dokumendil ei ole kirjutatud A.N. poolt. Hageja poolt esitatud hagid tuleb liita ühte menetlusse, kuna tegemist on sama testaatori kahe erineva testamendiga, mis mõlemad on kehtetud samal põhjusel – testaatori otsustusvõimetuse tõttu ja testamendi seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu. Testamendid on üksteist välistavad ja nende tegemise ajalist järjestust on võimalik kindlaks teha üksnes ühises menetluses. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnistanud. A.N. tegi 18. mail 2002. a. kostja nimele Sihtsasutuses Põhja-Eesti Regionaalhaigla koduse testamendi, mis vastab PärS § 23 nõuetele ja on kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul testaatori poolt allkirjastatud. Hageja väited testamendi tühisuse kohta on paljasõnalised. Testaator tegi testamendi kostja nimele, kuna kostja elas A.N. poja B.N. koos alates 1987. a. kuni viimase surmani ühises leibkonnas testaatorile kuuluvas korteris Tallinnas Kentmanni 11B - 10. Pärast testaatori poja surma 15. jaanuaril 2002. a. jäi kostja korterisse edasi elama ja hoolitses testaatori eest. Haiguse ägenedes kutsus kostja 15. mail 2002. a. välja kiirabi ning A.N. paigutati Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse. Haiguse ajal hoolitses kostja A.N. eest kuni viimase surmani 19. mail 2002. a. Testaatori palvel oli notariaalse testamendi koostamiseks pandud kinni aeg notaribüroos Ahtri 10 A Tallinnas. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla palus notaril testaatori raske seisundi tõttu kiirendada notariaaltoimingu järjekorda. Kostja väiteid kinnitavad vastavad tõendid ja tunnistajad – M.L.-A. (SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla sotsiaaltöötaja), V.M. ja V.S. - kes võivad anda ütlusi A.N. tervisliku seisundi kohta, tema tahte kohta pärandada pärandvara kostjale, koduse testamendi vormistamise kohta ning selle testamendi allkirjastamise kohta testaatori ja tunnistajate poolt. Tunnistajad T.T. ja S.S. võivad anda ütlusi, et kostja elas koos testaatoriga ja hoolitses tema eest ning tõendavad asjaolu, miks testaator tegi koduse testamendi kostja kasuks. Tunnistajad R.M. (A.N. raviarst) ja I.S. (haigla vastuvõtu töötaja) võivad tõendada, et kostja hoolitses haiglas viibiva A.N. eest, ning anda ütlusi A.N. tervisliku seisundi kohta. Kostja palus kohtult menetluse peatamist seoses kostja suhtes kriminaalmenetluse alustamisega KrK § 186 tunnustel selles, et kostja on kahtlustuse kohaselt võltsinud A.N. 18. mai 2002. a testamendi. Kriminaalasjas kindlakstehtavad asjaolud mõjutavad olulisel määral tsiviilasja lahendamist (tl. 278). Esimese astme kohtu otsus 30. juuni 2005. a. otsusega rahuldas Tallinna Linnakohus hagi ja tunnustas A.N. 18. mail 2002. a. T.G. kasuks koostatud testamendi tühisust. Kostjalt mõistis kohus hageja kasuks 2(8)

välja kohtukulu summas 18.760 krooni (riigilõiv 60 krooni, ekspertiisitasu 1.500 krooni ja hageja õigusabikulu 17.200 krooni). PärS § 19 lg. 2 kohaselt teeb testaator testamendi isiklikult. Pärs § 23 lg. 1 kohaselt võib testaator teha koduse testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema allakirjutamise juures üheaegselt. PärS § 23 lg. 2 sätestab, et tunnistajatele peab testaator teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Seejuures ei ole nõutav, et tunnistajad teaksid testamendi sisu. Vastavalt PärS § 23 lõikele 3 kohe pärast seda, kui testaator on testamendile alla kirjutanud, kirjutavad sellele alla tunnistajad. Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on ise testamendile alla kirjutanud ja et nende arusaamise kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 13 lg. 1 kohaselt on tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. TsÜS § 83 lg. 1 järgi on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Vastavalt TsÜS § 84 lõikele 1 ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Menetlus J.N. hagis L.N. vastu on kohtu poolt 11. detsembri 2003. a. määrusega lõpetatud, kuna hageja loobus nõudest nimetatud kostja vastu (tl. 143), sest viimane on loobunud talle 18. mai 2002. a. testamendiga pärandatud vara vastuvõtmisest (tl. 141).

23.septembril 2002. a. esitas kostja Tallinna notarile A.M. pärandi vastuvõtmise avalduse testamendijärgse pärijana oma surnud mehe ema A.N. pärandvara, milleks on korter Tallinnas K******** 11B-**, vastuvõtmiseks. Nimetatud avalduses kinnitab kostja, et pärandajal A.N. ei olnud peale kostja surnud abikaasa B.N. rohkem lapsi ning ka surnud pojal ei olnud lapsi (tl. 87). Samuti on kostja kinnitanud notarile, et ta on pärandaja surnud poja B.N. abikaasa (tl 87). Perekonnaseaduse (PkS) § 1 kohaselt omab õiguslikku tähendust üksnes abielu, mille kohta on koostatud perekonnaseisuasutuse abieluakt. Kostja on end pidanud B.N. seaduslikuks abikaasaks ning jätnud mainimata B.N. lapse olemasolu, kinnitades seega notarile pärimisõigust omavate isikute kohta andmeid, mis ei vasta tõele. Eeltoodu tõttu ei saa lugeda usaldusväärseteks kostja poolt menetluse käigus antud ütlusi. Käekirjaekspertiisidega on tuvastatud, et 18. mail 2005. a. A.N. nimelt kostja kasuks tehtud testamendile ei ole tõenäoliselt alla kirjutanud A.N.. Kohtuekspertiisi ja kriminalistika keskuse eksperdiarvamuse punktide 1 ja 2 kohaselt testamendil olev allkiri ei ole tõenäoliselt kirjutatud A.N. poolt ning esinevad tunnused, mis viitavad sellele, et allkiri on tõenäoliselt kirjutatud kellegi poolt, kes püüdis jäljendada A.N. allkirja (tl. 208 - 214). Käekirja kordusekspertiisi 9. märtsi 2005. a. eksperdiarvamuse p. 1 järgi ei ole testamendil olev allkiri kirjutatud sama isiku poolt, kes allkirjastas tsiviilasjas kogutud võrdlusdokumendid – Hansapanga 20. aprilli 2002. a. maksekorraldused, Hansapanga 20. aprilli 2002. a. sularaha väljamakse kviitungi, L.K. OÜ ja A.N. vahel 7. aprillil 1997. a. sõlmitud korteriomandi hoolduslepingu, akti 18. jaanuari 2002. a. väljakutse alusel teostatud tööde kohta ja A.N. välismaalase passi (tl. 259 - 264). A.N. otsusevõime kindlakstegemiseks postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi teostanud ekspert jõudis järeldusele, et A.N. oli 18. mail 2002. a. kostja kasuks testamendi allakirjutamise ajal otsusevõimetu, kuna ei olnud oma psüühilise seisundi tõttu võimeline aru saama tehingu tähendusest ja selle tagajärgedest (tl. 217). Postuumse kohtupsühhiaatria kordusekspertiisi teinud ekspert jõudis samale järeldusele (tl. 275 - 276). Kahe postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi järeldustega on tõendatud, et A.N. oli 18. mail 2005. a.

operatsioonijärgses seisundis ja ei olnud võimeline aru saama oma tegude tähendusest ega neid juhtima ning testamendi tegemise ajal oli ta otsusevõimetu. Eelnimetatud tõendid lükkavad ümber tunnistajate V.S. ja V.M. ütlused ja kostja seletused, et A.N. kirjutas testamendile omakäeliselt alla ja oli seejuures otsustusvõimeline. Testament on tühine TsÜS § 66 lg 2, PärS § 19 lg 2 ja 23 järgi ning kehtetu TsÜS § 70 lg 1 järgi. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Apellatsioonkaebuses palub kostja linnakohtu otsuse tühistada ja saata asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, rikkunud oluliselt protsessiõigust ning hinnanud ebaõigesti tõendeid. Kohus on otsuse tegemisel rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 227 lõiget 1, § 228, § 229 lõiget 1 ja § 231 lõiget 4. Isiku teovõime määratakse kindlaks tehingu tegemise ajal kehtinud seaduse kohaselt. A.N. allkirjastas oma testamendi tunnistajate juuresolekul 18. mail 2002. a., s. o. enne TsÜS-i uue redaktsiooni kehtestamist, kohus on vaidluse lahendamisel lähtunud aga alates sellest ajast kehtima hakanud TsÜS-i sätetest ega ole seejuures selgitanud, millisel õiguslikul alusel ta eelnimetatud sätteid kohaldab. Hageja ei ole taotlenud testamendi tühisuse tunnustamist, vaid kehtetuks tunnistamist. Arvestades eelpool toodud põhjuseid ei saanud testament olla kehtetu. Seega on kohus teinud otsuse nõudes, mida hageja ei ole esitanud. Ebaõige on kohtu viide PärS § 19 lõikele 2, kuna PärS § 20 lg. 3 järgi võib testament olla kas tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või kodune testament. Samuti jääb arusaamatuks, millisele TsÜS § 70 lõikele 1 on kohus tuginenud, kuna enne 1. juulit 2002. a. kehtinud TsÜS-i vastav säte räägib teeseldud tehingust. Teeselda saab üksnes otsusevõimeline isik, kuid kohus on leidnud, et A.N. oli otsusevõimetu. Testament vastab PärS § 23 lõigete 1, 2 ja 3 nõuetele. Kohus on alusetult jätnud arvestamata tunnistajate V.S. ja V.M. ütlused ning kostja seletused, rikkudes sellega poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Samuti on kohus põhjendamatult jätnud tähelepanuta tunnistaja M.L. ütlused, kes kinnitas kostja haiglas viibimist ja asjaolu, et kostja küsis võimaluse kohta kutsuda notar haiglasse, samuti, et A.N. soovis notariga kohtuda, öeldes, et tal jäid korteriasjad pooleli. Samuti kinnitas tunnistaja M.L., vastates küsimusele A.N. kontaktivõime kohta, et A.N. sai, näiteks, aru operatsiooni tagajärgedest. Tunnistaja M. Leisi ütluste kohaselt oli A.N. vahetult enne operatsiooni selge mõistuse juures ja sai ümbritsevast aru ning andis küsimustele selgeid vastuseid. Põhjendamatult on kohus jätnud analüüsimata ka tunnistaja R.M. ütlused A.N. tervisliku seisundi kohta 18. mail 2005. a. ning A.N. tervislikku seisundit kajastavad dokumendid – väljavõtte haigusloost nr. 39273 (tl. 33) ning ravikaardi (tl. 43) –, mille kohaselt oli A.N. tervislik seisund operatsioonijärgselt rahuldav. R.M. kinnitas, et pärast operatsiooni oli A.N. kontaktivõimeline ja sai aru sellest, mida temaga tehakse, samuti vastavate tegevuste tähendusest. Samuti kinnitas tunnistaja ravikaardile tehtud kannete õigsust ning asjaolu, et ta soovitas A.N.l pöörduda dokumentide vormistamiseks sotsiaaltöötaja poole. Kohus ei ole analüüsinud tunnistaja dr. J.T. ütlusi, kes kinnitas, et kohtus 18. mail 2005. a. A.N.ga ja viimane oli sel ajal kontaktivõimeline (tl. 166, 167). Kohtu poolt on tähelepanuta jäetud kostja vastuväited käekirja- ja kohtupsühhiaatriliste ekspertiiside vastuolude osas. Psühhiaatrite poolt kindlakstehtud A.N. otsusevõimetus 18. mail 2005. a. pidi mõjutama tema käekirja, kuid antud asjaolule ei ole käekirjaeksperdid vastust andnud. Kohtupsühhiaatriaeksperdid tuginesid oma arvamuse andmisel dr. J.T. ütlustele, arvesse ei ole aga võetud kõiki asjas kogutud objektiivseid tõendeid. Näiteks ei ole ekspertiisiaktis nimetatud, milliseid ravimeid kasutati A.N. raviks

ning kas need võisid mõjutada tema otsusevõimet. Viide opiaadi manustamisele on ebapiisav. Ravikaardi kohaselt oli A.N. seisund 18. mail 2002. a. stabiilne. Käekirjaekspertiisid on samuti puudulikud, kuna nende läbiviimisel kasutatud võrdlusmaterjali hulgast puudus A.N. käekirjaproov pärast operatsiooni. Samuti ei ole hinnatud ravimite ja narkoosi mõju A.N. käekirjale. Käekirjaekspertide arvamus on antud üksnes tõenäolises vormis. Tõele ei vasta kohtuotsuses toodud väide, et kuna kostja ei teavitanud notarit hageja olemasolust, ei saa tema kohtus antud seletusi pidada usaldusväärseks. 23. septembri 2002. a. pärandi vastuvõtmise avaldusel on notari märkus, et kostja ei valda eesti keelt. Dokument on sellele vaatamata koostatud eesti keeles ning tõlget vene keelde ei ole kostjale antud. PärS § 115 lg. 2 kohaselt ei ole pärandist loobumine pärast pärandi vastuvõtmist võimalik. Kaaskostja L.N. ei saanud loobuda testamendijärgse pärandi vastuvõtmisest. Kohtul puudus seega õigus võtta vastu hageja nõudest loobumine L.N. vastu. Seega eksisteerib endiselt kaks kodust testamenti. Kohus oleks pidanud lahendama hagi L.N. vastu kohtuotsusega. Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse menetluse peatamiseks seoses tema suhtes menetluses oleva kriminaalasjaga A.N. testamendi võltsimise kahtluses. Vastustaja seisukoht Hageja leiab, et apellatsioonkaebuses toodu ei anna alust linnakohtu otsuse tühistamiseks. Ekspertiiside tulemust ei ole võimalik ümber lükata tunnistajate V.S. ja V.M. ütlustega, kes väidetavalt viibisid testamendi allakirjutamise juures. Tunnistajateks olid kostja lähedased tuttavad, keda oli kutsunud tunnistajaks mitte testaator, vaid kostja, mis viitab tunnistajate erapoolikusele. Lisaks sellele ei toiminud tunnistajate seletuste kohaselt koduse testamendi koostamise protseduur PärS § 23 lõikes 3 ettenähtud korras. Tunnistajad ei kirjutanud alla mitte pärast seda, kui testamendile oli alla kirjutanud testaator, vaid enne testaatorit. Tunnistajate allkirja juures puudub märkus, et nad on veendunud testaatori otsusevõimes ning tegelikus tahtes. Tunnistajate seletuste kohaselt ei selgitanud testaator neile oma tahet ning nad üldse testamendi teemal temaga ei suhelnud. Tunnistajate seletused kohtule koduse testamendi seadusekohast koostamist ei tõendanud. Hageja oli esitanud alternatiivse nõude, tuginedes nii PärS §-le 93 kui §-le 94, paludes kostja kasuks tehtud koduse testamendi tunnistamist kas tühiseks või kehtetuks. Kostja on õigesti osundanud asjaolule, et L.N. poolt esitatud avaldus pärimisest loobumise kohta ei olnud seadusega kooskõlas ning kohtul ei olnud õigust võtta vastu hageja loobumist hagist L.N. kasuks tehtud testamendi tühiseks tunnistamise nõudes. Kostja poolt esitatud menetluse peatamise taotluse rahuldamata jätmine kohtu poolt ei kujuta endast kostja õiguste ega protsessinormide rikkumist. Tsiviilasjas esitatud nõue testamendi tühisuse tunnustamiseks ei ole sõltuvuses kostja võimalikust kriminaalõiguslikust vastutusest. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et linnakohus on vaidlust lahendades jõudnud õigele lõppjäreldusele, küll tuleb otsus osaliselt tühistada põhjenduse osas, tehes selles osas kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 2 uue otsuse. Linnakohus tuvastas oma otsuses, et A.N. suri 19. mail 2002. a., tema ainus poeg B.N. suri enne teda 15. jaanuaril 2002. a. ning pojatütar J.N. (hageja) on pärandaja ainus seadusjärgne pärija. 8. juulil 2002. a. esitas hageja notarile avalduse vanaema pärandvara vastuvõtmiseks. A.N. pärandvara hulka kuulub Tallinnas K******** 11B – ** asuv korteriomand (registriosa nr. 22738). Neid faktilisi asjaolusid ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud.

Vaidlust ei ole ka selle üle, et 23. septembril 2002. a. esitas T.G. notarile avalduse, mille kohaselt tema mehe ema A.N. tegi 18. mail 2002. a. koduse testamendi, mille kohaselt pärandas K******** 11B – ** asuva korteri avaldajale. Avalduse kohaselt ei olnud pärandaja surnud pojal B.N. lapsi ning avaldaja võtab testamendijärgse pärijana selle korteri kui pärandvara vastu. Kostja esitas notarile ka A.N. nimelt tehtud 18. mai 2002. a. kuupäeva kandva koduse testamendi. Pooled vaidlevad selle testamendi kehtivuse üle. PärS § 23 lg. 1 lause 1 kohaselt võib testaator teha koduse testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Nii tuleneb nii sellest sättest kui sama paragrahvi lg. 3 lause 2 esimesest poolest, mille kohaselt tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud, et koduse testamendi kehtivuseks peab testaator sellele isiklikult alla kirjutama. Esimese astme kohtu menetluse toimumise ajal kehtinud TsMS § 91 lg. 1 kohaselt pidi kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja, kes vaidluses tugines väitele, et tema kasuks on tehtud kodune testament ja see on kehtiv, pidi seega muuhulgas tõendama, et pärandaja on testamendile isiklikult alla kirjutanud. Kolleegium nõustub linnakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, mille kohaselt kostja ei ole seda tõendanud. Käekirjaekspertiisi teinud ekspertide arvamuse kohaselt ei ole allkiri vaidlusalusel testamendil tõenäoliselt kirjutatud A.N. poolt, kusjuures esineb tunnuseid, mis viitavad sellele, et allkirja on kirjutanud teine isik, kes püüdis jäljendada A.N. allkirja (tl. 210). Samale järeldusele jõudsid käekirja kordusekspertiisi teinud eksperdid (tl. 261). Eksperdid on arvamuse andnud küll tõenäolises vormis, hindamisskaalast nähtub aga, et tõenäolise eitava arvamuse korral ei võimalda identifikatsioonilised tunnused küll kategoorilisemat arvamust anda, kuid on suur tõenäosus, et kirjutajaks on keegi teine (tl. 214). Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleksid käekirjaekspertiisid puudulikud, kuna võrdlusmaterjali hulgast puudus A.N. käekirjaproov pärast operatsiooni ning hinnatud ei ole ravimite ja narkoosi mõju nimetatu käekirjale. Nii on eksperdid kinnitanud, et vaatamata A.N. käekirja võrdlusproovide puudumisele operatsioonijärgsest ajast on võimalik anda asjas objektiivne arvamus, aga samuti, et narkoos ja valuvaigistid mõjutavad küll isiku koordinatsiooni, kuid mitte käekirja, sealhulgas allkirja isikupära ja kirjutajale iseloomulikku täheelementide kirjutamise ja sidumise vormi, just nende tunnuste alusel on aga eksperdid oma arvamuse andnud (tl. 260 – 261). Apellatsioonkaebusest ei nähtu, miks apellant ekspertidega selles osas ei nõustu. Apellant ei ole esitanud ka väiteid ega tõendeid, mis ekspertide väidetu ümber lükkaksid. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, kuidas oleks linnakohus pidanud apellandi arvates tunnistajate V.S. ja V.M. ütlusi hindama. Kui eeldada, et apellant pidas silmas tunnistajate ütlusi pärandaja poolt haiglapalatis allkirja andmise kohta, siis leiab kolleegium, et tunnistajate ütlused ei ole piisavad, tuvastamaks, et allkirja testamendile kirjutas A.N.. Nii väidavad kostja ja tunnistajad, et viibisid haiglas pärandaja juures testamendi tegemisega seoses 18. mai õhtul kell 20. 30. Tunnistajana ütlusi andes kinnitas valvearst dr. J.T., et külastusaeg lõppeb kell 19. 30 ning hiljem pannakse uks, kust külastajad käivad, lukku, siis saab välja ainult läbi valvetoa; samas ei teadnud valvearst midagi sellest, et keegi oleks seoses A.N. hilise külastamisega tema või valveõe poole pöördunud; A.N. testamendist kuulis tunnistaja alles hagejalt, kuigi tavapäraselt kaasatakse testamendi tegemisele valvearst (tl. 166 – 167). Tunnistajad V.S. ning V.M. kirjeldasid oma väidetavat A.N. palatisse jõudmist üldsõnaliselt ega väitnud, nagu oleksid nad läinud läbi valvetoa (tl. 226, 229). Seega on nende tunnistajate ütlused selles osas vastuolus valvearsti ütlustega. Nimetatud tunnistajad on ka väitnud, et A.N. istus voodis patjade najal poollamades ja dokument oli voodi peal tema ees (tl. 226, 230), kirjaekspertide arvamusest nähtub aga, et vaidlusaluses allkirjas puuduvad tunnused, mis on iseloomulikud allkirja kirjutamisele ebamugavas asendis, ebakindlal, ebatasasel või pehmel alusel (tl. 260 - 261). Seega on tunnistajate ütlused selles osas vastuolus 6(8)

eksperdiarvamusega. Mis puudutab allkirja kirjutamist A.N. poolt, siis on tunnistajate ütlused selles osas ebalevad: tunnistaja V.M. ei kinnitanudki sõnaselgelt, et nägi, kuidas A.N. testamendile alla kirjutas, vaid järeldas seda, sest keegi teine ei oleks jõudnud seda teha (tl. 230), tunnistaja V.S. aga väitis kord, et nägi, kuidas A.N. testamendile alla kirjutas, ja samas, et tema ise kirjutas testamendile alla esimesena ja lahkus pärast seda palatist (tl. 226). Arvestades eespooltoodut, ei ole tunnistajate V.M. ja V.S. ütlused piisavalt usaldusväärsed, et lükata ümber käekirjaekspertide arvamus, et tõenäoliselt ei ole A.N. vaidlusalusele testamendile alla kirjutanud. Kostja seletusele hinnangut andes on linnakohus õigesti järeldanud, et notarile ebaõigete andmete esitamine tekitab kahtlust ka kostja poolt kohtule antud seletuste tõele vastavuses. Apellatsioonkaebuses on apellant väitnud, et ta ei valda eesti keelt, kuid avaldus pärandi vastuvõtmiseks on koostatud eesti keeles; samuti on apellant väitnud, et ta ei varjanud notari eest asjaolu, et B.N. on tütar. Apellant ei ole kaebuses küll otsesõnu süüdistanud avalduse koostanud notarit usalduse kuritarvitamises või pettuses, ainult nii saab aga mõista tema väiteid, et pärandi vastuvõtmise avaldusse jättis notar märkimata andmed, mis avaldaja talle teatavaks tegi, ja märkis sinna ebaõiged andmed, mida apellant talle ei teatanud. Samas on apellatsioonkaebuse käsitlus, nagu oleks notar apellandi teadmata märkinud avaldusse ebaõiged andmed, paljasõnaline, selle kohta ei ole apellant esitanud mingeid tõendeid. Ka ei ole apellant püüdnudki selgitada, milline võis olla notari huvi ebaõigete andmetega dokumendi koostamiseks. Kuna tõendatud ei ole, et A.N. oleks vaidlusalusele kodusele testamendile alla kirjutanud, kohtule esitatud tõendid annavad aga piisavat alust väitele, et ta seda teinud ei ole, siis ei ole PärS § 23 lõigetest 1 ja 3 tulenev nõue täidetud ja kodust testamenti ei saa lugeda tehtuks. Sellest tulenevalt ei olegi vaidluse lahendamiseks oluline, kas järgitud on ülejäänud koduse testamendi tegemiseks Pär §-s 23 sätestatud reegleid ning kas ajal, mil vaidlusalune testament väidetavalt koostati, oli A.N. otsusevõimetu. Nimetatut puudutavad väited tuleb kohtuotsusest välja jätta. Sellest tulenevalt ei ole vaja anda hinnangut ka apellatsioonkaebuse väidetele A.N. otsusevõimetuse või testamendi koostamise eespool kirjeldamata asjaolude kohta. Asja menetluse lõpetamise määrust saavad protsessiosalised vaidlustada, esitades selle peale erikaebuse. Määruse peale, millega kohus võttis vastu hageja loobumise L.N. vastu esitatud hagist ja lõpetas selles osas tsiviilasja menetluse, ei ole keegi protsessiosalistest seaduses sätestatud korras edasi kaevanud. Väljaspool seda korda ei saa protsessiosalised asja menetlust lõpetavat lahendit vaidlustada. Pealegi ei nähtu apellatsioonkaebusest, kuidas rikub apellandi õigusi asjaolu, et kohus võttis vastu hageja loobumise L.N. vastu esitatud hagist ning lõpetas selles osas menetluse. Nõustuda ei saa ka apellandiga, nagu oleks linnakohus pidanud tsiviilasja menetluse peatama seoses kostja suhtes A.N. testamendi võltsimise kahtlusega alustatud kriminaalmenetlusega. Esimese astme kohtu menetluse ajal kehtinud TsMS § 213 lg. 1 p. 3 kohaselt peatab kohus menetluse asja läbivaatamise võimatusel enne teise asja lahendamist, mis on läbivaatamisel tsiviilkohtumenetluses, kriminaal- või haldusmenetluses. Seega ei anna tsiviilasja menetluse peatamiseks alust ainuüksi kriminaalmenetluse alustamine seoses asjaoludega, mis on olulised ka tsiviilasjas; tsiviilasja menetluse peatamiseks on alus üksnes siis, kui tsiviilasja läbivaatamine enne kriminaalasja lahendamist on võimatu. Apellant ei ole kaebuses tuginenud asjaoludele, millest niisugune võimatus nähtuks. Sooviga kasutada tsiviilasjas tõendamiseks kriminaalmenetluses kogutavaid tõendeid ei saa niisugust võimatust põhjendada. Pealegi on tõendamise standard kriminaal- ja tsiviilkohtumenetluses erinev. Tsiviilvaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid on võimalik tõendada kõigi tsiviilkohtumenetluses lubatud tõenditega. Apellant ei ole põhjendanud, mis takistab tal tsiviilasjas oma hagile esitatud vastuväidete kohta tõendeid esitamast.