AS T&A hagi OÜ W. T. vastu 78 944,20 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu nr 18.07.2005 2/1-1312/03/05
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ W. T. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
29. november 2005, avalik kohtuistung
Menetlusosalised esindajad
AS T&A esindaja adv H. O., OÜ W. T. esindaja adv A.V.
ja
nende
otsus
tsiviilasjas
Resolutsioon
1.Jätta Harju Maakohtu 18.07.2005 otsus muutmata.
2.OÜ W. T. apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.OÜ W. T. apellatsioonimenetluse kohtukulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused
1.Hagiavalduse kohaselt väljastas hageja kostjale viimase poolt esitatud tellimuse järgi 03.06.2002 saatelehtede nr 764 ja 757 alusel vineeri kogumaksumusega 53 557,80 krooni. Samal päeval väljastati nimetatud kauba kohta faktuurarved nr 785 ja 797. Arvete maksetähtaeg oli 30 päeva. Arve mittenõuetekohasel tasumisel pidi kostja maksma viivist 0,1% päevas tasumata summalt. Kostja ei ole esitanud pretensiooni kauba koguse ega kvaliteedi kohta. Kauba eest tasumise tähtaeg on möödunud, kuid kostja ole vaatamata oma korduvatele lubadustele arveid tasunud. 10.04.2003 saatis hageja kostjale pretensioon-pankrotihoiatuse, millele kostja ei reageerinud. Poolte vahel on tegemist ostu-müügilepingulise suhtega. Kostja võlgneb hagejale arve nr 785 alusel 46 333,50 krooni, millele lisandub viivis 21 962,10 krooni ja arve nr 797 alusel 7224,30 krooni,
millele lisandub viivis 3424,30 krooni. Tulenevalt eeltoodust palus hageja kostjalt välja mõista võla ja viivise 78 944,20 krooni. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja pole hagis märgitud kaupa ega arveid saanud. Seega ei saanud kostja esitada ka pretensioone kauba kohta. Kostja ei olnud kohustust pretensioon-pankrotihoiatusele vastata, kuivõrd see on täiesti alusetu. Saatelehed allkirjastanud isik A. D. ei ole kostja juures kunagi töötanud. Saatelehtedel olevad allkirjad on erinevad, mistõttu on alus kahelda dokumentide võltsimises. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
3.Kohus rahuldas hagi. Saatelehtede, faktuurarvete ja tunnistajate A. Š., V. K. ja A. D. ütlustega on hageja väited tõendatud. Nimetatud tõendid on omavahel kooskõlas ning hageja seisukohad on mõistlikult põhjendatud ja loogilised. Kostja seisukohtade muutmine menetluse käigus, vasturääkivused ja mõistlikkusele vastukäivad selgitused on mitteusaldusväärsed.
4.Kostja tellis hagejalt vaidlusaluse kauba. Pooled on olnud ärilistes suhtes mitu aastat enne vaidlusalust tehingut. Neil oli tavaks sõlmida lepinguid suuliselt. Kostja esitas telefoni teel tellimuse A. Š. A. Š. vormistas saatelehed ja faktuurarved saadud tellimuse alusel ning saatis arved raamatupidamisse ja kostjale. Saatelehed saatis ta hageja lattu, kuhu kostja poolt määratud vedaja tuli kaubale järele. See on tõendatud tunnistaja A. Š. ütlustega, saatelehtedega ja faktuurarvetega. Tunnistaja P. K. ütluste kohaselt tunneb ta A. Š. ja on temaga suhelnud, olgugi, et mitte nii sageli, kui A. Š. seda väidab. Tunnistaja P. K. väide, et ta on tellimusi alati esitanud kas e-kirja või faksi teel, ei ole tõendatud. Ebausutav on kostja väide, et ta ei tellinud kaupa, kuna esimeses kirjalikus vastuses kostja ei eitanud kauba tellimist, vaid tunnistas eelnevalt kaupade ostmist hagejalt, väites, et ta ei ole saanud vaidlusalust kaupa. Kohtu eelistungil väitis kostja, et ei ole hagejalt kaupa tellinud. Samas muutis kostja seisukohta arvete saamise osas ja tunnistas, et ta sai arved, kuid ei pidanud vajalikuks neile vastata. Samas väitis kostja endine juhatuse liige P. K., et ta helistas arvete saamisel hagejale ja teatas, et ei ole kaupa saanud ning arveid ei maksa.
5.Tunnistajate A. D., A. Š. ja V. K. ütluste kohaselt toimus vaidlusaluse kauba tellimine kahes jaos ja ajal, kui A. D. oli laadimas esmalt tellitud kaupa. Tellimuse esitajas ei saanud tunnistaja A. Š. eksida, kuna tellimus esitati kahel korral. Samuti eeldas see, et teistkordne tellija pidi teadma esimesest tellimusest ja sellest, et auto oli laos ning sinna laoti kaupa. Kauba tellija pidi olema P. K., kuna nii A. Š. kui ka A. D. oli ta tuttav. Nende ütluste kohaselt oli helistajaks P. K.
6.Kostja seisukoht selles, et ta ei pidanud vajalikuks arvetele ega pretensioonpankrotihoiatusele vastata ja saldokinnitust ümber lükata, kuna sellist kohustust ei ole seaduses sätestatud ja liigub palju väljapressijaid, kes esitavad alusetuid arveid, on vastuoluline ja põhjendamatu. Õige on kostja seisukoht, et seadusest otseselt ei tulene kostja kohustust esitada vastuväiteid ühelegi neist dokumentidest, kuid tol ajal kehtinud TsÜS §-st 108 ja VÕS §-st 6 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hinnates kostja antud põhjendusi, et seadusest ei tulene kohustust vastata hageja kirjadele, tuleb asuda seisukohale, et antud asjaoludel on see ebamõistlik ja kostja positsiooni ning väiteid õõnestav. Arvestades seda, et hageja ei
olnud kostjale tundmatu isik ja tegemist oli lepingulise partneriga, siis on ebamõistlik jätta talle vastamata samas vormis. Hageja näol on tegemist arvestatava äriühinguga, kelle kõrvutamine petistega on alusetu. Viited sellele, et liigub ringi igasuguseid pettureid, kes esitavad alusetuid arveid, on kostja poolt põhjendamatu ettekääne, et oma tegevusele mingitki põhjendust leida.
7.Kostja ebamõistlik käitumine on seletatav hageja poolt väidetuga, et kostja ei eitanud kuni kohtusse hagi esitamiseni võlgnevust, vaid lubas selle maksta. Kostja oli ka eelnevaid võlgu tasunud hilinemisega. Seda kinnitasid nii pooled kui ka A. Š. ja P. K. Ebamõistlik oleks olnud hageja tegevus, kui ta oleks pärast kostjalt arvete osas eitava vastuse saamist jäänud kostjale saatma saldoteatisi ja pankrotihoiatusi, selle asemel, et vaidlus lahendada läbirääkimiste teel või kohtusse pöördudes. Eeltoodust järeldub, et P. K. on kuni hagi esitamiseni tunnistanud võlgnevust ja lubanud võla hiljem tasuda ning seetõttu ei asunud hageja koheselt nõuet esitama, vaid jäi ootama kostja poolt võla tasumist.
8.Kolmanda isiku osalus tehingus on välistatud, kuna tunnistajate A. Š. ja A. D. väidetel toimusid nii kauba kui ka veo tellimine telefoni teel ja mõlemale isikule oli P. K. tuttav ka hääle poolest. Kolmandad isikud ei saa kokku viia kolme isikut, kes on omavahel tuttavad ja seejuures nii, et keegi ei oska midagi kahtlustada. Antud asjas tunnistajatena osalenud isikutest oleks vajalik A. Š. ja A. D. kokkumäng, kuid selle välistab see, et antud isikud ei olnud eelnevalt tuttavad. Sellist tutvust on eitanud mõlemad tunnistajad ja seda asjaolu ei ole esitanud ka kostja ega tunnistaja P. K. Samuti ei ole A. D. varasemalt ega ka hiljem näinud tunnistaja V. K. A. Š pidi olema teada hageja laos toimiv korraldus, et kaubale järgi tulnud vedaja isikusamasust ei kontrollita. Sellisel juhul on mõistetamatu A. D. tegevus, kes vormistas kauba saamise oma nimele ja ei ole seda enne kohtuistungit eitanud ega oma seisukohta muutnud. Pettuse läbiviimisel oleks olnud A. D. lihtsam nimetada mõne teise isiku nimi ja selle varjus kaup kätte saada.
9.Hinnates eeltoodut tuleb asuda seisukohale, et vaidlusaluse kauba tellis kostja nimel P. K. kui kostja tolleaegne juhatuse liige. P. K. ütlused selle kohta, et ta ei ole vaidlusalust kaupa kostja nimel hagejalt tellinud on mitteusaldusväärsed ja omakasupüüdlikud, eesmärgiga vabastada tema juhitud äriühing kohustustest hageja ees. Tunnistaja P. K. ütlused on ümber lükatud ka teiste tunnistajate ütluste ja asjas kogutud materjalidega.
10.Kauba vastuvõtmine kostja poolt on tõendamist leidnud. Kauba kättesaamist tõendab kostja käitumine, kui kostja ei esitanud vastuväiteid hageja poolt esitatud arvetele, saldokinnitusele ega pankrotihoiatusele. Usutavamad on hageja väited selle kohta, et kostja tunnistas võlgnevust ja lubas selle ära maksta esimesel võimalusel. Samuti tõendavad kostja poolt kauba saamist tunnistaja A. D. ütlused, mille kohaselt andis ta kauba üle kostja asukohas lattu ja sai peale veo teostamist P. K. kokkulepitud tasu. Seejuures langevad tunnistaja ütlused kokku P. K. selgitustega selles osas, et tema kasutuses oli sel ajal tõesti A. D. poolt kirjeldatud auto. Kuna tõendamist leidis, et kostja tellis hagejalt kauba ja kostja sai selle kätte, siis on viimane rikkunud pooltevahelist ostumüügilepingut ning jätnud täitmata TsK § 242 lg-st 1 tuleneva kohustuse, so tasuda saadud kauba eest. Seega on hagejal TsK §-de 242 ja 173 alusel nõue.
11.Hageja poolt esitatud faktuurarvetel on märgitud, et viivitamisel on viiviseks 0,1%. Kostja on arved kätte saanud ja ei ole neid vaidlustanud. P. K. tunnistas, et hageja
poolt esitatud arvetes on alati olnud viivisemäär ära toodud ja selleks on olnud 0,1%. Tunnistaja ütluste kohaselt ei ole hageja kostja suhtes siiani viivist rakendanud. Viivise arvestust ja viivise kohaldamist ei ole kostja vaidlustanud. Lähtuvalt sellest kuulub kostjalt viivis väljamõistmisele hageja taotletud suuruses. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
12.OÜ W. T. palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja ei ole kaupa saanud. Hageja oleks pidanud tõendamata, et kostja on kauba kätte saanud ja et kaup saadeti kostjale lepingulisel alusel. Kostja väide, et ta ei ole kaupa saanud, on oma olemuselt negatiivne asjaolu, mille tõendamisel ei saa poolele esitada sama rangeid nõudmisi, kui positiivse asjaolu tõendamisel. Olukorras, kus tunnistajate vastandamisel ei õnnestu ületada ütluste vastandlikkust, on kohtu ülesanne tõendite eraldi ja kogumis hindamisel arvestada iga tunnistaja võimalikku huvi kohtulahendi vastu. Tuvastades kostjal kohustuse olemasolu, peab kohus tagama, et välistatud oleks kohustuse tekkimise lavastus, so olukord, kus olematuid asjaolusid tõendatakse formaalselt korrektses vormis.
13.A. Š. töökohustus oli tellimuste vastuvõtmine hageja juures. A. Š. ei saanud teada, kuhu kaup viidi. Tunnistaja P. K. eitas kauba tellimist A. Š. 03.06.2002. Asjaolust, et A. Š. helistati kaks korda, ei saa järeldada, et tunnistaja ei saanud helistaja isikus eksida ja et helistajaks oli tunnistaja P. K. Asjaolu, et A. Š. viitas tuttavale telefoninumbrile, viitab sellele, et A. Š. ei olnud täiesti kindel helistaja isikus. A. Š. ei tundnud numbrit ära, vaid see tuli tuttav ette. Välistatud ei ole, et A. Š. tuli number tuttav ette, kuna numbrite lõpud on sarnased. Samas ei ole kohus A. Š. ütlustele otsust rajades arvestanud võimalusega, et viimase huvides on kinnitada tunnistaja A. D. ütlusi kauba saaja kohta. A. Š. ütlus oli ette määratud A. D. ütlusega.
14.V. K. oli hageja juures laohoidja. Tema ei saanud teada ega teadnud, kes kauba tellis ja kuhu see hageja laost viidi. Seega ei ole V. K. ütlustel esmast väärtust. Kohus väitis, et teistkordne tellija pidi teadma esimesest tellimisest ja sellest, et auto oli juba laos ning laadimisel. Kohus ei selgitanud, miks selline asjaolu sai olla teada ainult P. K., sest see oli teada ka A. D. Kohus ei selgitanud ka, kuidas saab olla välistatud olukord, kus isik, kellel oli teada, et autole mahub rohkem kaupa, helistas A. Š. ja tellis seda juurde. Kohtumenetluse käigus ilmnes, et hageja laost väljastati kaupa, kontrollimata isikusamasust ja volitusi kauba vastuvõtmiseks. V. K. ei mäletanud, kas ta üldse mingit dokumenti kaubale järgi tulnud isikutelt küsis. Tellimusi võeti vastu telefoni teel, sellest jälge ei jäänud.
15.P. K. on ainuke isik kostja poolel, kes sai teada, kas kaup telliti või mitte. P. K. on eitanud kauba ja veo tellimist 03.06.2002 ning kauba saamist. Kohus viitas P. K. väitele, et tellimusi esitati kas e-kirja või faksi teel. Kostja sellist väidet esitanud ei ole. Kohus ei selgitanud, mis huvi pidi olema P. K., kes ei ole enam kostja juhatuse liige, vabastada äriühing 53 000 kroonisest kohustusest. Kostja majandusnäitajaid arvestades on selline kohtu järeldus paljasõnaline.
16.Kauba saatelehed ja faktuurarved tõendavad kauba hinda ja kogust. Kauba tellimist või kättesaamist tõendaks need vaid juhul, kui neil oleks kostja allkiri või need oleks saadetud. Kostja poolt arvete saamist puudutavas osas tuleb möönda, et esialgses vastuses märgitu – pole arveid saanud – ja istungil antud ütluste vahel on vastuolu. Vastuolu on vastuväite ja tõendi vahel, mille tagajärjeks on vastuväite tõendamatus.
Ainult mõistliku seletuse puudumisel oleks saanud vastuolu tõlgendada kostja kahjuks. Samas ei tõenda arvete saatmine enamat, kui asjaolu, et hageja pidas kostjat võlgnikuks. Kohus on tõlgendanud kostja kahjuks asjaolu, et kostja on ka varem arvete tasumisega hilinenud. See ei tõenda hageja väidet, et kostja vaidlusalust kaupa oleks tellinud ja/või kätte saanud. Pigem tõendab see, et kostja on alati ostetud kauba eest tasunud. Puudub põhjus, miks pidi kostja kauba eest maksmata jätma. Arvestades, et saatelehed ja faktuurarved ei kanna teavet kauba tellimise ega kauba kättesaamise kohta, siis on kohus neile alusetult tuginenud.
17.Saldoteatis kajastab ainult saatja nägemust nõudest teatise saaja suhtes. Mõistlikult tegutsev ettevõtja ei pöördu kohtusse, kui ta näeb, et ei pruugi olla piisavalt tõendeid oma nõude tõendamiseks. Asjaolu, et kohus kaevatava otsuse põhjendavas osas viitas arvete väljastamisele järgnenud kostja käitumisele, annab tunnistust sellest, et hageja toimis õigesti, kui ei pöördunud koheselt kohtusse. Kohene kohtusse pöördumine oleks olnud ebamõistlik, sest hageja oleks minetanud võimaluse hankida hilisemaid tõendeid varasemate asjaolude kohta. Seega ei saa pidada seda kohtuotsuse põhjendust arvestatavaks. P. K. ei vastanud pretensioon-pankrotihoiatusele, kuid sellest ei saa teha järeldusi seoses kohustuse omaksvõtuga kostja poolt. Vaikimist saab lugeda nõustumuseks vaid poolte eelneval kokkuleppel.
18.Kohtu hinnang, et kostja ei esitanud ühtegi tõendatud vastuväidet hageja esitatud arvetele, saldokinnitustele ja pankrotihoiatusele, on vastuolus tuvastatud asjaoludega. Ainus asi, mida saab kostjale teadliku käitumise osas ette heita, on pretensioon-pankrotihoiatusele mittevastamine. Kohtu viide hea usu põhimõttele on asjakohatu. Heas usus peavad käituma võlgnik ja võlausaldaja. Kostja ei ole võlgnik. Käitumine ei saa olla tõendiks faktiliste asjaolude kohta. Kostja ei ole oma seisukohti menetluse käigus muutnud. Esialgsetes vastuväidetes puudus seisukoht tellimise osas, mistõttu hilisem seisukoht ei ole käsitletav seisukoha muutmisena.
19.A. D. on isik, kes ainsana sai teada, kas ta kauba kostja lattu toimetas. A. D. isa osutas kostjale veoteenust ja A. D. on koos isaga korduvalt viibinud kostja laos. A. D. ei võtnud kostjalt allkirja kauba kohaletoimetamise kohta. A. D. tundis hästi kostja töökorraldust. Kohus ei selgitanud, mida ta pidas silmas isikute kokkuviimise all ja kas ilma selleta ei saagi lavastada kostja kohustuse teket. Kohus on lähtunud valesti eeldusest, et kolmanda isiku osaluseks on vaja kedagi kokku viia. Piisab sellest, kui keegi tunneb isikute käitumistavasid ja kasutab neid ära. Kui A. D. oleks vormistanud kauba mitteeksisteeriva isiku nimele, siis oleks vahelejäämise risk olnud märkimisväärselt suurem.
20.Arusaamatuks jääb, miks oleksid pidanud A. Š. ja A. D. kokku mängima. Mingit tähendust ei pruugi omada asjaolu, et A. Š. ja A. D. teineteist ei tundnud, sest A. Š. ja V. K. ütlustest nähtuvalt piisas kauba kättesaamiseks hageja laost telefonikõnest A. Š. Selleks ei pea tundma isiklikult A. Š., küll aga teadma, et tellimusi võetakse vastu ja kaup väljastatakse, kui helistaja tutvustab ennast hageja püsikliendina ja räägib A. Š. tuttava häälega. Samas ei ole välistatud, et helistaja identifitseerimise hääle järgi mõtles A. Š. enda kaitseks välja, sest tegelikkuses piisas ka ainult kliendi nime mainimisest.
21.Kohus viitas A. D. ütluste kokkulangemisele P. K. omadega tema auto kohta. Sellest ei saa teha mingeid asjassepuutuvaid järeldusi, sest P. K. ütluste kohaselt oli tal see auto juba kaks aastat enne väidetava kauba üleandmist. Kohus ei ole A. D.
ütlusi analüüsinud. Kohtumenetluses ilmnenud asjaolude pinnalt pidi kohus põhjalikult kaaluma võimalust, et teave antud tõendiallikast ei ole adekvaatne. Kohus tegi seda ebapiisavalt, piirdudes oletusega, et tunnistaja teistsugune käitumine oleks olnud ebamõistlik. Kohus ei ole piisavalt välistanud võimalust, et A. D. osales lavastuses. Vastus apellatsioonkaebusele
22.AS T&A palus jätta muutmata.
apellatsioonkaebuse
rahuldamata
ja
maakohtu
otsuse
Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
23.Ringkonnakohus, ära kuulanud protsessiosaliste seisukohad ja tutvunud esitatud materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud Ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ning see tuleb jätta TsMS § 334 lg 1 p 1 alusel muutmata. Tulenevalt TsMS § 330 lg-s 5 sätestatust ei korda ringkonnakohus esimese astme kohtu põhjendusi.
24.Vaidluse lahendamiseks tuleb kohaldada kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid. TsK §-d 173 lg 1 ja 174 sätestavad, et kohustis tuleb täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seadusele või lepingu sätetele ning ühepoolne loobumine kohustise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine ei ole lubatud. Ringkonnakohtu hinnangul luges maakohus põhjendatult tõendatuks, et pooled sõlmisid suulise vineeri ostu-müügilepingu. Kostja tellis hagejalt kauba ja sai selle kätte, kuid ei ole kauba eest tasunud, millega rikkus TsK § 242 lg-st 1 tulenevat kauba eest tasumise kohustust.
25.Tulenevalt TsMS § 95 lg-s 1 sätestatust hindas kohus otsuse tegemisel kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kuna poolte esitatud tõendid olid vastuolulised (antud juhul olid kostja endise juhatuse liikme P. K. ütlused vastuolus hageja esitatud tõenditega), märkis kohus otsuses, milliste tõendite alusel ta luges käesoleva otsuse p-s 24 märgitud asjaolud tuvastatuks. Vastuoluliste tõendite ja esile toodud asjaolude hindamise tulemusena peab kohtul tekkima siseveendumus selle kohta, milliseid tõendeid saab kogumis hinnata usaldusväärsemateks (usutavamateks), et neid arvestades teha sisuline otsustus asjaolu olemasolu või puudumise kohta. Maakohus tegi oma järeldused tõendite kogumis hindamise ja nende vastastikuse analüüsi alusel ja otsustas, et hageja tõendid on kooskõlalisemad ja loogilisemad ning seetõttu usaldusväärsemad. Seejuures ei olnud ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 95 lg 2). Muu hulgas arvestas kohus põhjendatult poolte käitumist enne vaidlusaluse tehingu tegemist (s.o mil viisil toimusid nende varasemad tehingud) kui ka pärast seda. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi, kui tegi maakohus.
26.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud kostja hinnangutega tõenditele ja nendest tehtud järeldustega. Ebaõige on kaebuse väide, nagu ei oleks tunnistaja A. Š. olnud kindel selles, et telefoni teel andis tellimuse P. K.. Vastupidi, tunnistaja oli veendunud selles, et 03.06.2002 esitas tellimuse P. K. (t/lk 70). Puudub igasugune alus kahelda nimetatud tunnistaja ütluste õigsuses või pidada neid ette määratuks tunnistaja A. D. ütlustega, nagu kostja apellatsioonkaebuses väidab.
Tunnistaja V. K. andis ütlusi selle kohta, mil viisil toimus vaidlusaluse tellimuse täitmine ja milline oli üldine kauba väljaandmise praktika. Kohtul puudus alus jätta tema ütlused tõendina arvestamata. Need olid vaidlusaluse kauba tellimise ja väljastamise osas kooskõlas A. D. ja A. Š. ütlustega. Tõele ei vasta apellatsioonkaebuse väide, nagu ei oleks kohus tunnistaja A. D. ütlusi analüüsinud. Ebaõige on ka väide, nagu ei oleks tunnistaja P. K. väitnud, et tellimusi esitati kas e-kirja või faksi teel, nagu kohus otsuses märkis. P. K. on seda oma ütlustes selgesõnaliselt väitnud, nagu ka seda, et telefoni teel ei ole tellimisi toimunud ( t/lk 73). Kohus on otsuses toonud välja vastuolud kostja seisukohtades ja tema ning tunnistaja P. K. ütlustes ning pidanud neid põhjendatult ebausaldusväärseks. Ringkonnakohus neid vastuolusid siinjuures kordama ei hakka ja nõustub maakohtu järeldusega.
27.Kohtul puudus alus jätta kirjalikud tõendid (saatelehed, faktuurarved, saldoteatis, pankrotihoiatus) arvestamata, nagu kostja apellatsioonkaebuses leiab. Kohus pidi andma ja andis neile tõenditele hinnangu ning leidis muu hulgas põhjendatult, et kostja rikkus sel ajal kehtinud TsÜS §-s 108 ja VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõtet, kui jättis nende saamisel hagejale vastamata. Paljasõnalised on apellatsioonkaebuses korduvalt esitatud väited, nagu oleks kostja kohustus lavastatud ning tunnistajad andnud ütlusi enda kaitseks ja oma huvidest lähtuvalt. Ühtegi asjaolu või tõendit, mis eeltoodut kinnitaks, kostja esitanud ei ole.
28.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kostja apellatsioonimenetluse kohtukulud tema enda kanda.
Ü. Jänes
P. Randmaa
A. Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.