Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-69-05 Otsuse kuupäev Tartu, 14. juuni 2005.a Kohtukoosseis Eesistuja V. Kõve, liikmed L. Laarmaa ja T. Tampuu Kohtuasi ERGO Kindlustuse AS hagi OÜ BIAS Sport vastu 748 560 krooni saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2004. a otsus nr 22/959/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik ERGO Kindlustuse AS ja OÜ BIAS Sport kassatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev 16. mai 2005. a Istungil osalenud isikud Hageja esindaja vandeadvokaat Aldo Kaljurand Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2004. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.OÜ BIAS Sport kassatsioonkaebus rahuldada. ERGO Kindlustuse AS-i kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada ERGO Kindlustuse AS-le kassatsioonkaebuselt
11.jaanuaril 2005. a tasutud kautsjon 3742 (kolm tuhat seitsesada nelikümmend kaks) krooni 80 senti ning MALSCO Õigusbüroo OÜ-le OÜ BIAS Sport kassatsioonkaebuselt
14.jaanuaril 2005. a tasutud kautsjon 3743 (kolm tuhat seitsesada nelikümmend kolm) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.24. detsembril 2002. a esitas ERGO Kindlustuse AS Tallinna Linnakohtule hagi OÜ BIAS Sport vastu 748 560 krooni saamiseks. Tallinna Linnakohus kaasas menetlusse hageja poolel iseseisva nõudeta kolmanda isikuna AS-i Iv Pluss.
2.Hagiavalduse kohaselt hoidis AS Iv Pluss temale kuuluvat kaatrit HMA 27 2001. aasta suvel Kaberneeme sadamas. Sadama valdajaks oli kostja. Hageja ja kolmas isik olid sõlminud väikelaevakindlustuse lepingu kindlustussummale 800 000 krooni. Ööl vastu 28. augustit 2001. a oli sadamas torm, mille tagajärjel põrkus kaater vastu ujuvkaid (paadisilda), sai vigastada ning uppus. Päästetöid teostanud Nexus Grupp OÜ koostatud ülevaatusakti kohaselt oli kaatri vööri kinnituspoi nihkunud 2,15 meetrit ujuvkai poole ja seetõttu oli kaater liikunud osaliselt kai alla. Lars Krogius Baltic OÜ tehtud ekspertiisi kohaselt põrkus kaater ujuvkaiga kokku kaatri vööripoi kaile lähemale liikumise tagajärjel. Hageja maksis kolmandale isikule välja kindlustushüvitise summas 790 000 krooni ja kandis kaatri päästetööde kulu 79 060 krooni. Kuna kaatri võõrandmise eest saadi 120 500 krooni, siis taotleb hageja kostjalt 748 560 krooni väljamõistmist tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 lg 1 alusel. AS-le Iv Pluss tekkis kahju kostja õigusvastase tegevuse tõttu. Kostja rikkus sadamaseaduse (SadS) § 12 lg 1 p 1, sest ei taganud sadamas hüdrotehniliste ehitiste korrashoidu. Samuti rikkus kostja sama seaduse § 6 lg-t 3, sest sadamakapten ei taganud väikelaevade ohutut seismist sadamas. Lisaks rikkus kostja SadS § 11 lg-t 3, osutades sadamateenust, omamata selleks sadamapassi.
3.Kostja ei tunnistanud hagi. Ta leidis, et ei saa vastutada kahju tekkimise eest TsK § 448 lg 1 alusel. Hageja pole tõendanud, et kahju tekkis kostja õigusvastase ja süülise tegevuse tulemusena. Paadisilla valdusest ei tekkinud talle avalik-õiguslikke kohustusi. Laeva ohutu seismine sadamas oli
laevaomaniku kohustus. Kaatri omanik lahkus 25. augustil 2001. a sadamast, jättes laeva valveta. Omanik ei delegeerinud kostjale õigust teostada laeva suhtes mingeid toiminguid. Sellega ei järginud hageja mõistlikult oma hoolsuskohustust. Hagejale tekkis kahju kaatri ja ujuvkai kokkupõrke tagajärjel, sest kolmas isik ei kinnitanud kaatrit kai juurde nõuetekohaselt. Kostja ei rikkunud sadamaseadust. Lars Krogius Baltic OÜ ekspertiisiaktis leiti, et sadama seisukord on hea. Sadama hüdrotehnilised ehitised olid korras. Rasked ilmastikuolud ei võimaldanud tormi ajal kaatri päästetöid teha. Sadamapassi puudumine ei ole põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Kindlustuslepingu kohaselt oli kolmandal isikul kindlustuskaitse sündmuse suhtes, mis leidis aset vääramatu jõu tõttu ning sel alusel kindlustusvõtjale väljamakstud kindlustussumma ei ole regressi korras kostjalt tagasi nõutav. Kostja vastutus ei tulene ka lepingulisest suhtest. Kostja ei ole sõlminud hagejaga kaatri hoiulepingut või sadamateenuse osutamise lepingut. Kostja ei osutanudki sadamateenust, vaid võimaldas laevadele sildumist. Sadamaseadus keelab enne sadamapassi väljastamist sadamateenuse osutamise, mitte aga laevade sildumise. Kaatri sildumine sadamas eeldab vaikivat lepingusuhet laevaomaniku ja sildumiskoha võimaldaja vahel. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks sellist kokkulepet rikkunud. Hageja esitatud Nexus Grupp OÜ ülevaade ja eriti Lars Krogius Baltic OÜ ekspertiisiakt tuleb jätta tähelepanuta, sest viimane on tellitud pärast kindlustussumma väljamaksmist ning mõlemates dokumentides on ignoreeritud mõistliku ekspertiisi põhiküsimusi. Hageja poolt kindlustussumma väljamaksmine oli ebaõige, lähtudes Nexus Grupp OÜ seisukohast, et kaatri taastamine on ebaotstarbekohane.
4.Kolmas isik märkis linnakohtule esitatud selgituses, et Kaberneeme sadamas on olnud probleeme poide ankrute paigalt nihkumisega ning kaatri kinnitusotsad olid polüpropüleenist, mitte kapronist.
5.Tallinna Linnakohus jättis 26. aprilli 2004. a otsusega hagi rahuldamata.
6.Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt osutas kostja AS-le Iv Pluss Kaberneeme sadamas sadamateenust. Kostja ja kolmanda isiku vahel 19. juunil 2001. a sõlmitud sadamakoha kasutamise lepingu järgi kohustus kostja tagama tasu eest AS-le Iv Pluss kaatri HMA 277 sadamakoha hooaja lõpuni. Kostjal ei olnud Kaberneeme sadama kohta sadamapassi. Seega osutas ta lepingu sõlmimise ja kaatri uppumise ajal sadamateenust õigusliku aluseta. Kuna kostjal polnud sadama kasutamise kõlblikkust kinnitavat dokumenti, siis puudusid tal sadama nõuetele vastavuse ja ohutuse kohta andmed.
7.Hageja tugines ka sellele, et kuna sadama poiankur oli paigalt nihkunud, siis ei olnud sadama hüdrotehnilised ehitised ohutud ja korras. Kostja väitis, et vööripoi ei ole ujuvkaile lähemale nihkunud, aga kui on, siis seetõttu, et kaater oli täitunud veega. Oma vastuväiteid pole kostja tõendanud. Kui kaugel oli vööripoi paadisillast enne torm, ei ole kostja tõendanud. See asjaolu näitab, et sadama valdajana ei olnud kostjal hüdrotehniliste ehitiste kohta täpseid andmeid.
8.Esitatud tõendid ei kinnita aga üheselt, et vööripoi liikus just tormi tõttu. Kui vööripoi siiski liikus tormi tõttu, siis on ebaselge, kas poi läheduse tõttu ujuvkaile sai kaater põrkuda vastu kaid. Ekspertide arvamused ja tunnistajate ütlused selle kohta on oletuslikud. Samuti pole tõendatud, et kaater oli kinnitatud poi külge lõdvalt või et kinnituste otsad andsid järele. Seega ei ole hageja
tõendanud, et kaater uppus sadama hüdrotehniliste ehitiste mittekorrasoleku tõttu.
9.Hageja väide, et kaatri uppumise põhjustas sadamakapteni tegevusetus, ei ole tõendatud. Sadamaseaduse § 6 lg 3 järgi on sadamakapteni ülesandeks tagada tingimused laevade ohutuks manööverdamiseks ja seismiseks sadamas, lastimiseks ning teisteks vajalikeks toiminguteks. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt on sadamakaptenil õigus anda korraldusi eelmärgitud ülesannete täitmiseks, juhindudes sadama eeskirjast ja heast merepraktikast. Hageja leidis, et sadamakapten pidanuks juhtima kaatri kinnitamisel kolmanda isiku tähelepanu liiga väikesele vahemaale kaatri ja ujuvkai vahel ning muutma ise vahemaad vastavalt ilmastikuolude muutumisele. Sadamakapten pidanuks järgima tormihoiatust, kutsuma kohale abijõud ja kontrollima sadamat regulaarselt. Kostja vastuväide, et ta ei olnud kohustatud seda tegema, ei ole asjakohane. Ka ei ole tõsiseltvõetav kostja vastuväide, et tormi tõttu ei olnud võimalik midagi ette võtta, sest see oleks ohustanud päästjate elu ja tervist. Hageja ei ole samas märkinud kostja konkreetseid tegematajätmisi, mille tõttu kaater uppus. Hageja väited sildunud aluse tormi ajaks ohutuse tagamata jätmise kohta on üldsõnalised. Seega pole tõendatud, et sadamakapteni väidetav tegevusetus oleks kaasa toonud kaatri uppumise, mistõttu puudub põhjuslik seos saabunud tagajärje ja väidetavate tegematajätmiste vahel.
10.Kuna hageja ei tõendanud, et kaater uppus sadama hüdrotehniliste seadmete mittekorrasoleku või sadamakapteni tegevusetuse tõttu, siis ainuüksi sadamapassi puudumine ei ole põhjuslikus seoses vaadeldava tagajärjega. Seega ei saa asjas kohaldada TsK § 448 lg-t 1.
11.Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse vaidlustatud osas tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
12.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. detsembri 2004. a otsusega linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja 374 280 krooni.
13.Ringkonnakohus märkis, et linnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles leiti, et kostja osutas sadamateenust sadamapassita ja see tähendab, et puuduvad andmed sadama nõuetele vastavuse ja ohutuse osas. Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga selles, et sadamapassi puudumine iseenesest ei tähenda hüdrotehniliste ehitiste mittekorrasolekut. Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli kostja sadamateenuse osutajana kohustatud järgima SadS § 12 lg 1 p 1, mille kohaselt on sadama valdaja kohustatud tagama hüdrotehniliste ehitiste korrashoiu ning osutades sadamateenust sadamapassita, pidi ta tõendama, et sadamas järgiti kõiki nõudeid ja hageja väidetud hüdrotehnilised ehitised vastasid nõuetele. Pooled vaidlevad vööripoi nihkumise põhjuste üle. Hageja leidis, et kuna kaatri ahtripoolsed kinnitusotsad olid kinni, siis kaater sai liikuda paadisilla alla vööripoi paigast nihkumise tõttu ning see tõendab, et sadama hüdrotehnilised ehitised ei olnud korras. See asjaolu on tõendatud Lars Krogius Baltic OÜ 6. novembri 2001. a aktiga, päästetöid teostanud Nexus Grupp OÜ aktiga ning tunnistajate K. Sarlini ja I. Iini ütlustega. Kostja ei ole tõendanud oma vastuväiteid, et kaater oli kinnitatud poi külge lõdvalt või et kinnituste otsad andsid järele. Seega pole tõendatud, et kaatri kinnitus ei vastanud nõuetele. Sadamakapten ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, sest SadS § 6 lg 3 kohaselt on sadamakapteni ülesanne tagada tingimused laevade ohutuks manööverdamiseks ja
seismiseks sadamas. Asjas pole tõendatud, et kostja oleks tormi ajal omanikku hoiatanud või abi kutsunud või võtnud tarvitusele meetmeid, et kaater ei põrkuks vastu paadisilda. Kostja väitis, põhjendusi esitamata, et tal ei olnud kohustust tagada kaatri säilimine. Samas ei esitanud ta ka selgitust, millised kohustused olid sadamas väikelaevade omanikel. Need ei ilmne ka pooltevahelisest lepingust.
14.Hageja on piisavalt põhjendanud, milles seisnes kostja süü kaatri uppumisel ning hagi rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud. Hageja nõudeõigus kahju hüvitamiseks ja kahju suurus on piisavalt tõendatud. Kostja vastuväide, et kindlustussumma väljamaksmisel on lähtutud ebaõigesti asjaolust, et kaatri taastamine ei ole otstarbekas, on asjakohatu. Kostja ei ole nimetanud summat, mille ulatuses oleks kahju suurus tema arvates põhjendatud. Asjas ei tule kohaldada TsK § 448, sest pooled olid sõlminud sadamateenuse osutamise lepingu. Kostja kohustus hüvitada tekkinud kahju tuleneb lepingulisest suhtest ja juhinduda tuleb TsK §-st 173 ja § 222 lg-st 1. Kehtinud TsK § 229 lg 2 alusel on kohtul õigus vähendada võlgniku vastutuse määra, kui kreeditor ise ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks. Kahju väljamõistmisel tuleb arvestada kostja esitatud vastuväidet, et tormi ajal oli päästetööde tegemine raskendatud, samuti seda, et hageja ei täitnud kaatri jätmisel merele omaniku hoolsuskohustust. Toimikust ei ilmne, et kaater oli omaniku poolt jäetud valve alla. Hagi on esitatud võlaõigusseaduse (VÕS) kehtivuse ajal. Kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu, siis annab ka VÕS § 140 lg 1 kohtule õiguse hüvitist vähendada. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Õiglane on vähendada kahjuhüvitist poole võrra ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 374 280 krooni. Põhjendatud ei ole kostja väide, et tegemist oli vääramatu jõuga ning seetõttu on ta kahju hüvitamisest vabastatud. Nõude aluseks on leping, lepinguosalised teadsid, et merel on tormid ja nende vastu tuli kaid kindlustada. Tõendatud pole, et
28.augusti 2001. a torm oli Eesti oludes erakordne.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
15.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada hagejale väljamõistetud kahjuhüvitise 374 280 krooni võrra vähendamise osas ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses.
16.Ringkonnakohus rikkus TsMS § 229 lg-t 1 kui mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise pooles ulatuses. Pooled ei ole asja menetlemise vältel taotlenud kahjuhüvitise vähendamist. Ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ei ole käsitatavad TsK § 229 lg 2 kohaldamise eeldustena. Hageja ei saanud mõjutada 28. augusti 2001. a tormi saabumist. Pealegi ei uppunud kaater tormi tõttu, vaid põhjusel, et sadama hüdrotehnilised ehitised ei olnud korras. Hagejale ei saa ette heita hoolsuskohustuse täitmata jätmist, sest kaatri omanikuks oli kolmas isik. Kohus ei põhjendanud, miks tuleb kahjuhüvitist vähendada just pooles ulatuses.
17.Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 140 lg-t 1, sest võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a tekkinud võlasuhtele enne 1. juulit 2002. a kehtinud seadust. Ringkonnakohus
rikkus ka TsMS § 227 lg-t 1 ja § 231 lg-t 4. Kohus ei põhjendanud, miks oli kaatri jätmine sadama paadisilla ja ujuvpoi vahele vaadeldav hageja hoolsuskohustuse rikkumisena ning miks ei tõenda sadamakoha ajutiseks kasutamiseks andmise leping kaatri valve alla jätmist.
18.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
19.Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kostja tegevuse või tegevusetuse ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et kaater nihkus paadisilla alla vööripoi ankru kohalt liikumise tõttu ja see näitab, et sadama hüdrotehnilised rajatised olid korrast ära. Ringkonnakohus hindas tõendid ümber ja leidis erinevalt linnakohtust, et tõendatud on kaatri uppumine poiankru paigalt liikumise tõttu, kuid jättis oma seisukoha põhjendamata. Samuti andis ringkonnakohus tõenditele väära hinnangu. Nexus Grupp OÜ ja Lars Krogius Baltic OÜ hinnangud ringkonnakohtu järeldust ei kinnita. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et kostja rikkus sadamaseadust. Sadamakapten ei saanud kaatri omanikule korraldusi anda, kuna viimane polnud kättesaadav. Kaatri omanik ise oli jätnud kaatri järelevalveta. Hinnates sadamakapteni tegevust, pidanuks kohus kaaluma ka tema kohustusi ja võimalikku ohtu tervisele tormi olukorras.
20.Ringkonnakohus asus seisukohale, et hageja nõue tuleneb lepingulisest suhtest, kuid jättis lepingule hinnangu andmata. Kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingust ei saanud tuletada seda, et kostja võttis kaatri võrreldes teiste väikelaevadega erilise hoole alla. Tõendatud pole, et sadamakaptenil olid kaatri suhtes täiendavad volitused ja kohustused tulenevalt pooltevahelisest lepingust. Pooled ei olnud kokku leppinud, et kaatriomaniku vara kaitseks tulnuks kohale kutsuda abijõud. Poolte vahel ei olnud kokkulepet kaatri hoidmiseks, valvamiseks ja sadama poolt eriabinõude rakendamiseks. Järeldusel, et sadamateenuse osutamisel vastutab sadam kui teenuse osutaja väikelaevade säilimise eest, pole õiguslikku alust. Ööl vastu 28. augustit 2001. a toimunud tormi saab käsitada vääramatu jõuna. Sellisel juhul on hüvitise väljamõistmine hageja kui kindlustusseltsi kasuks ebaõiglane, sest kindlustushüvitis on välja makstud vastavalt kindlustustingimustele vääramatu jõu tõttu.
21.Vastuses kostja kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja pidas kostja väiteid põhjendamatuks. Hageja kassatsioonkaebusele kostja vastust ei esitanud.
22.Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde. Ta esitas kohtukulu nimekirja, millest nähtub, et hageja on tasunud seoses õigusabiga Tallinna Linnakohtus, Tallinna Ringkonnakohtus ja Riigikohtus kokku 44 604 krooni.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
23.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
24.Asjas on kindlaks tehtud järgmised asjaolud: 1) kostja ja kolmanda isiku AS-i Iv Pluss vahel oli sõlmitud leping sadamakoha kasutamiseks; 2) 25. augustil 2001. a oli sildunud Kaberneeme sadamas AS-le Iv Pluss kuuluv kaater; 3) hageja ja AS-i Iv Pluss olid sõlminud väikelaevadekindlustuse lepingu; 4) 28. augustil 2001. a oli Kaberneeme sadamas torm; 5) kaater sai tuulega lööke, purunes ja
uppus; 6) hageja maksis AS-le Iv Pluss kindlustushüvise välja; 7) hageja esitas nõude üleminekust tuleneva regressinõude kindlustusseaduse (KindlS) § 18 alusel; 8) kostjal sadama valdajana ei olnud sadamapassi.
25.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja vastutab AS-i Iv Pluss kaatri uppumise eest. Hageja leiab, et kostja rikkus SadS § 12 lg 1 p 1, sest ei taganud sadama hüdrotehniliste ehitiste korrashoidu ja SadS § 6 lg-t 3, sest sadamakapten ei taganud väikelaevade ohutut seismist sadamas. Samuti rikkus kostja hageja arvates SadS § 11 lg-t 3, osutades sadamateenust ilma sadamapassita. Kuna kaatri kokkupuude kaiga sai võimalikuks kaatri vööripoi kaile lähemale liikumise tõttu, on põhjuslik seos AS-le Iv Pluss tekkinud kahju ja kostja õigusvastase tegevuse vahel olemas ja kostja vastutab kahju eest. Kostja leiab, et tema võimaldas AS-le Iv Pluss kaikoha kasutamist, ta ei ole sõlminud kaatri omanikuga kaatri hoiulepingut koos kohustusega asja säilitada, samuti ka sadamateenuse osutamise lepingut. Seadus ei keela enne sadamapassi saamist sadamas laevade sildumise lubamist.
26.Ringkonnakohus leidis, et tasulist sildumise võimaldamist ja kaikoha andmist saab käsitada sadamateenuse osutamisena lepingu alusel. Kuna seda asjaolu ei ole ka hageja vaidlustanud, siis sai kostja vastutus tuleneda lepingulise kohustuse rikkumisest.
27.Nõustuda tuleb kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei ole hagi rahuldamisel andnud hinnangut kolmanda isiku ja kostja vahel sõlmitud lepingule. Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 60 lg 1 kohaselt on tehing õigustoiming, mis on suunatud tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimisele, muutmisele või lõpetamisele. Tehingus on oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses (TsÜS § 61 lg 1). Tehingu tõlgendamisel lähtutakse tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisti (TsÜS § 64 lg 1). Asja hoidmise ja säilitamise kohustused võivad tuleneda erinevatest lepingutest. Asja säilitamise kohustuse sätestas TsK § 360 tööettevõtulepingus. Hoidja vastutus vara mittesäilimise eest oli sätestatud ka TsK § 425 lg-s 1. Nimetatud sätte kohaselt vabaneb hoidja hoiulevõetud vara kaotsimineku, puudujäägi ja rikkumise vastutusest, kui ta tõendab, et vara kaotsiminek, puudujääk või rikkumine toimus mitte tema süü läbi. Poolte vahel sõlmitud leping võib aga vastata ka rendilepingu tingimustele. Eelneva tõttu on asja lahendamiseks oluline, milles pooled lepingus kokku leppisid. Seega tuleb asjas kindlaks teha pooltevaheliste õiguste ja kohustuste iseloom, s.o mille järgi ja mille eest kostja vastutab. Ringkonnakohus, nimetades poolte vahel sõlmitud lepingut sadamateenuse osutamise lepinguks, jättis täpsustamata, mis on selle lepingu olulised tingimused.
28.Kolleegium nõustub kostjaga selles, et tühistades esimese astme kohtu otsuse, pidi ringkonnakohus TsMS § 231 lg 4 kohaselt otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu kostja väidetega, et lepingu järgi ei olnud kostjal kohustust kaatrit hoida ja säilitada. Kuna nõue on esitatud seoses nõude üleminekuga, siis sai kostja selles asjas esitada kõiki vastuväiteid, milliseid ta oleks saanud esitada oma lepingupoolele. Vastavalt TsK § 222 lg-le 1 on võlgnik kohustatud hüvitama kreeditorile kohustise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju. Seega, kui nõude aluseks on leping, siis võlgnik, s.o kostja, peab hüvitama kahju, mis tekkis kohustise täitmata jätmisest või mittenõuetekohasest täitmisest. Pooltevahelise lepingu järgi (linnakohtu tlk 109) kohustus kostja
garanteerima sadamakoha hooaja lõpuni, kolmas isik kohustus sadamakoha eest tasuma vastavalt esitatud arvetele. Rikkudes TsMS § 330 lg 4 jättis ringkonnakohus tuvastamata, millist teenust selle lepingu järgi osutati, millised olid lepinguosaliste kohustused ja millist kokkulepitud kohustust kostja rikkus ning kas lepingu rikkumise ja kolmanda isiku kahju vahel on põhjuslik seos. Kui hageja on tõendanud kostja kohustuste rikkumise ja kolmanda isiku kahju vahel põhjusliku seose, siis peab kostja vastutusest vabanemiseks vastavalt TsK §-le 227 tõendama, et ta polnud rikkumises süüdi.
29.Kuigi ringkonnakohus leidis, et kostja vastutab lepingu rikkumise eest, lähtus kohus kostja ja kolmanda isiku suhtes vastutuse kohaldamisel pigem kahju õigusvastase tekitamise üldistest põhimõtetest. Ringkonnakohus leidis, et tõendamata on, et sadamakapten oleks nõuetekohaselt täitnud seadusest tulenevaid kohutusi ja võtnud tormi tõustes kasutusele meetmeid kaatri kahju vähendamiseks ning kostja pole põhjendanud, millised olid väikelaevade omanike kohustused sadamas. Veel leidis ringkonnakohus, et torm raskendas päästetööde tegemist, kaatri omanik ei täitnud kaatri merele jätmisel omaniku hoolsuskohustust ja omanik ei jätnud kaatrit valve alla. Asjas pole tõendatud, millised meetmed võttis kostja tormi ajal tarvitusele, et vältida kaatri põrkumist vastu paadisilda ja vähendada sellega kahju suurust. Kuidas nimetatud rikkumised on aga seotud lepingupoolte õiguste ja kohutustega, ringkonnakohus ei põhjendanud.
30.Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et asjas ei kuulunud kohaldamisele VÕS § 140 lg 1. Kuna kaater uppus 2001. aastal, siis ei oma materiaalõiguse kohaldamisel õiguslikku tähendust see, et hagi esitati võlaõigusseaduse kehtivuse ajal. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse §-le 11 kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a, enne selle seaduse jõustumist kehtinud seadust.
31.Hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus oleks saanud TsK § 229 alusel kahjuhüvitist vähendada ainult juhul, kui mõni protsessiosalistest oleks taotlenud selle vähendamist, on ekslik. Tsiviilkoodeksi § 229 sätestas vastutuse mõlemapoolse süü puhul. Vastavalt TsK § 229 lg-le 2 on kohtul õigus vähendada võlgniku vastutuse määra, kui kreeditor tahtlikult või ettevaatamatult soodustas mittetäitmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju suurust või ei võtnud tarvitusele abinõusid nende vähendamiseks. Seega sai kohus kostja vastutuse määra vähendada, kui ta tuvastas kolmanda isiku süü. Tsiviilkoodeksi § 229 lg 2 kohaldamise eeldusi on Riigikohus analüüsinud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 (RT III, 2005, 17, 181) ja tsiviilasjas nr 3-2-1-73-02 (RT III, 2002, 17, 195). Viidatud lahendites leiti, et kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb TsK § 229 alusel arvestada ka seda, kas hageja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. See säte võimaldab arvesse võtta ka teise poole süüd.
32.Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele, et hageja ei saanud kaatri jätmisel merele rikkuda hoolsuskohustust, vaid seda sai teha kaatri omanik, märgib kolleegium järgmist. See, et ringkonnakohus märkis kohtuotsuses, et hageja ei ole kaatri jätmisel merele täitnud omaniku hoolsuskohustust, ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kuna kohus menetles hageja KindlS § 18 alusel esitatud nõuet, siis kindlustusvõtja, s.o kaatri omaniku asemel hageja märkimine ei ole oluline protsessiõiguse normi rikkumine, sest omaniku hoolsuskohustust saigi rikkuda kolmas isik.
33.Hageja kohtukulu taotlus lahendatakse asja uuel sisulisel läbivaatamisel ringkonnakohtus. V. Kõve, L. Laarmaa, T. Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.