Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-87-04 Otsuse kuupäev Tartu, 29. september 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Luik, liikmed P. Jerofejev ja T. Tampuu Kohtuasi Dunkri Kaubanduse AS hagi Baltic Food Eesti AS (pankrotis) vastu 283 493 krooni hüvitise saamiseks pankrotivarast. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. märtsi 2004. a otsus asjas nr 2-2/134/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Dunkri Kaubanduse AS kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 30. august 2004. a Istungil osalenud isikud Kassaatori esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma ja vastustaja esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
4.märtsi 2004. a otsus ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Dunkri Kaubanduse AS-le 2. aprillil 2004. a tasutud kautsjon 2 835 (kaks tuhat kaheksasada kolmkümmend viis) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Dunkri Kaubanduse AS on hulgimüügiettevõtja, kes sõlmis REMA 1000 Eesti AS-ga (hilisem ärinimi Baltic Food Eesti AS) 8. detsembril 1999. a raamkokkuleppe ostu-müügilepingute sõlmimiseks, mille järgi Dunkri Kaubanduse AS varustas kostja hallatavat kauplusteketti alkohoolsete jookide, õlle, tubakatoodete ja toiduainetega. Raamkokkuleppe alusel sõlmis Dunkri kaubanduse AS ostu-müügilepingud ka vahetult kauplustega. 12. märtsil 2001. a teatas Baltic Food Eesti AS hagejale, et on kauplustest äriühingud endaga ühendanud ja võtab alates 1. aprillist 2001. a üle nende lepingulised kohustused. 24. jaanuaril 2002. a kuulutati välja Baltic Food Eesti AS pankrot.
2.Hagiavalduse kohaselt oli kostjal 24. jaanuari 2002. a seisuga hageja tarnitud kaupade eest tasumata 283 493 krooni. Kuivõrd ostu-müügi tüüplepingute punkti 7.3 järgi pidi kauba omandiõigus müüjalt ostjale üle minema pärast kauba eest tasumist, kuulub pankrotivõlgnikust kostja valduses olev kaup, mis on partiinumbrite ja markeeringu alusel selgelt eristatav, endiselt hagejale.
3.19. juunil 2002. a esitatud hagis palus hageja välistada Baltic Food AS (pankrotis) pankrotivarast Dunkri Kaubanduse AS-le kuuluv kaup summas 283 493 krooni. 14. veebruaril 2003. a esitatud hagiavalduse täpsustuses palus hageja PankrS § 53 lg 3 alusel mõista kostjalt hageja kasuks välja rahaline hüvitis 283 493 krooni, kuna nõutav kaup on võõrandatud.
4.Baltic Food Eesti AS (pankrotis) hagi ei tunnistanud. Omandireservatsiooni klausel frantsiisivõtjatega sõlmitud ostu-müügilepingutes ei ole kehtiv, kuna pooltevahelise 8. detsembri 1999. a raamlepingu kohaselt tuli need lepingud sõlmida raamlepinguga samadel tingimustel. Raamleping omandireservatsiooni klauslit ei sisalda. Omandireservatsiooni klausel on vastuolus poolte tegeliku tahtega tehingu tegemise ajal ning vastuolus ka tehingu eesmärgi ja olemusega. Hulgimüüja müüs kauba jaemüüjale, et viimane selle võõrandaks. Kauba säilimist ei saa eeldada. Eelistungil seletas kostja esindaja, et kostja võttis küll üle maksekohustuse, kuid kaup läks teiste
äriühingute valdusse, kellega kostja ühinemist lõpule ei viinud. Seetõttu on vara pankrotivarast välistamise hagi alusetu. Kui kaupade müük toimus omandireservatsiooniga, pidi hageja selleks, et tal tekiks PankrS § 53 kohaselt vara välistamise õigus, pöörduma eelnevalt pankrotihalduri poole ja nõudma kohustise täitmist.
5.Tallinna Linnakohus jättis 30. oktoobri 2003. a otsusega hagi rahuldamata. Pooltevahelise
8.detsembri 1999. a raamkokkuleppe punktis 2.1 kohustus hageja sõlmima frantsiisivõtjatega (kostja kaupluste-tütarettevõtetega) ostu-müügilepingu samadel tingimustel kui käesolevas lepingus ettenähtud tingimused. Kuivõrd raamkokkulepe ei näinud ette omandireservatsiooni, ei ole frantsiisivõtjatega sõlmitud tüüplepingute vastav punkt kostjale siduv, sest hagejal ei olnud õigust lisada lepingutesse tingimusi, millest kostja ei teadnud. AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekkis ostjate vallasomand kauba üleandmisega. Ostu-müügilepingute järgi tekkis kostjal kauba eest maksmise kohustus, millest tulenevalt hagejal on Baltic Food Eesti AS pankrotimenetluses rahaline nõue. Isegi kui tarnitud kaup kuuluks hagejale, ei oleks seda võimalik kostja pankrotivarast välistada. Tegemist on liigitunnustega esemetega, mida ei ole võimalik kindlaks määrata näiteks EAN koodi ja partii numbri alusel, sest sama numbri all on tellitud enam kui üks toode. Kaup tarniti 3-5 kuud enne kostja pankroti väljakuulutamist ning osa sellest võis olla müüdud varem. Kogu Baltic Food Eesti AS (pankrotis) kauplustes olnud kauba võõrandasid pankrotihaldurid 17. mail 2002. a.
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles ei nõustunud linnakohtuga selles, et hageja ei olnud õigustatud lisama frantsiisivõtjatega sõlmitud ostu-müügilepingutesse omandireservatsiooni tingimust. Raamkokkulepe sisaldas üksnes maksetingimusi. Hagejal oli õigus raamkokkuleppes sätestamata küsimustes ostjatega täiendavalt kokku leppida. Hageja arvates oli temale kuuluv kaup teistest võlgniku valduses olevatest asjadest lihtsalt eristatav. Hageja pidas silmas EAN koodiga tähistatud alkohoolseid jooke, mille pudelid on märgistatud selliselt, et oleks tuvastatav partiinumber, mille hulka antud pudel kuulub. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus muutis 4. märtsi 2004. a otsusega linnakohtu otsuse põhjendusi.
8.Pooled sõlmisid raamkokkuleppe kostja ja temaga frantsiisilepingud sõlminud juriidiliste ja füüsiliste isikute efektiivsemaks varustamiseks hageja müüdavate kaupadega. Lepingu p 2.1 kohaselt pidi hageja sõlmima frantsiisivõtjatega ostu-müügilepingud samadel tingimustel kui raamlepingus. Raamlepingu lisaks oli frantsiisivõtjate nimekiri. Ostu-müügilepingute p 7.3 kohaselt vastutasid kauba säilimise eest ostjad ning kauba juhusliku hävimise riisiko läks hagejalt ostjatele üle kauba üleandmise momendist. Kauba omandiõigus läks müüjalt ostjatele üle pärats kauba eest tasumist. Kostja teatas, et ta on endaga ühendanud äriühingud, kellega olid hagejal sõlmitud ostumüügilepingud.
9.Hageja esitas kohtule nõude pankrotiseaduse § 53 alusel vara välistamiseks pankrotivarast. Hageja nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja kostja valduses olevate esemete väljanõudmisele.
Hageja on esitanud nõude kauba välistamiseks summas 283 493 krooni. Sellisel kujul esitatud hagi rahuldamine ei ole võimalik, kuna kaup ei ole esemeks, mida oleks võimalik individuaalsete või ka liigitunnuste abil piiritleda muudest võlgniku valduses olevatest esemetest. Selleks, et hageja nõutud kaup oleks välistatav, tuleb see piiritleda teatud tunnuste abil, mis on omased kas ühele kaubaühikule või kaubapartiile. Võimalik ei ole välistada kaupa kui üldnimetust. Hageja nõue ei ole selge.
10.Menetluse käigus muutis hageja oma nõuet ja palus välja mõista 283 493 krooni, kuna kostja on pärast pankroti väljakuulutamist välistamise esemeks oleva vara müünud. Ka see nõue ei ole selge, kuna hüvitise väljamõistmise eelduseks on see, et hageja on eelnevalt välja toonud esemed, mille välistamist ta taotleb, ja juhul, kui haldur on need esemed pärast pankroti väljakuulutamist müünud, on hagejal õigus taotleda pankrotivarast hüvitist. Kuna hageja ei ole esitanud nõuet konkreetsete alkohoolsete jookide või nende partiide välistamiseks, siis ei ole oluline tuvastada, kas üksikud alkoholipudelid on väliste tunnuste abil tuvastatavad või mitte.
11.Asja lahendamiseks on oluline tuvastada, kas kostja tütarettevõtete sõlmitud ostumüügilepingutes olevad õigused ja kohustused on kostjale siduvad. Ostu-müügilepingutes olev omandireservatsiooni klausel ei ole kostjale siduv, kuna raamkokkulepe seda sätet ei sisaldanud. Ostu-müügilepingud hagejaga sõlmisid kostja tütarettevõtted, kes olid iseseisvad äriühingud. Õigused ja kohustused tekkisid mitte kostjal, vaid lepingu pooleks olevatel äriühingutel. Vaidlust ei ole selles, et kostja on tütarettevõtete kauplustes oleva kauba võtnud enda valdusesse. Hageja leidis, et alates kostja ühinemisteate esitamisest ja kauba enda valdusesse võtmisest on kostja tütarettevõtete kohustused tema ees (ka ostu-müügilepingutest tulenevad) üle võtnud ja asjaolu, kas ühinemine viidi lõpule või mitte, ei ole oluline. Seega hageja väide ei ole õige. Ostu-müügilepingutest tulenevate kohustuste üleminek ühelt isikult teisele võib toimuda kas singulaarse või universaalse õigusjärgluse korras. Kostja tütaräriühingute kohustused ei läinud kostjale üle, kuna ühinemist ei viidud lõpule. Hageja oli teadlik, et ühinemist ei ole toimunud.
12.Õige ei ole ka see, et omandireservatsioon läks kostjale üle koos tütarettevõtetelt saadud kaubaga. Omandireservatsioon tulenes võlaõiguslike lepingute tingimustest ja kostja ei ole ostumüügilepingutest tulenevaid õigusi ja kohustusi üle võtnud. Kohustus tasuda tütarettevõtete saadud kauba eest juhul, kui tütarettevõtted muutusid maksejõuetuks, tulenes raamlepingust ja sellele ei ole kostja vastu vaielnud. Järelikult ei ole ostu-müügilepingutest tulenevad õigused ja kohustused, kaasa arvatud kokkulepe omandireservatsiooni osas, kostjale üle läinud ja seetõttu ei saa hageja nõuda kostjalt kauba välistamist, tuginedes ostu-müügilepingutes olnud omandireservatsiooni tingimustele.
13.Kostja on esitanud ka vastuväite, mille kohaselt ei saa vara välistada enne, kui hageja on esitanud haldurile nõude kohustise täitmiseks ehk müügihinna tasumiseks, mida halduril on PankrS § 22 lg 1 kohaselt õigus täita. Alles lepingu lõpetamisel saab hageja nõuda vara välistamist. Kostja selline väide on iseenesest õige, kuid hagi ei tule eeltoodud põhjustel rahuldada.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
14.Kassatsioonkaebuse esitas hageja, kes palus tühistada ringkonnakohtu otsus täies ulatuses, kuna
kohus on kohaldanud vääralt seadust ja rikkunud oluliselt protsessiõiguse normi.
15.Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue ei ole selge, kui hageja soovis kostjale müüdud kauba välistamist summas 283 493 krooni. Hageja esitas tõenditena 44 arvet-kaubasaatelehte 55 lehel, millest nähtus kostjale üleantud kaupade nimetus, partiinumber, kogus ja hind, samuti kauba üleandmise aeg. Seega oli nii kohtul kui kostjal teada kõigi välistamisele kuuluvate kaupade nimetused, kogus ja maksumus. Kostja ei ole kunagi väitnud, et hageja nõue ei ole selge. Kui linnakohus leidnuks, et hageja nõue ei ole selge, oleks kohus pidanud nõudma hagejalt puuduste kõrvaldamist, mida kohus aga ei teinud. Menetluse käigus selgus, et kaup, mille välistamist taotletakse, on müüdud kolmandatele isikutele ning hageja muutis oma nõuet ja taotles pankrotivara arvelt rahalist hüvitust.
16.Ringkonnakohus on väljunud apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete raamidest, millega rikkus TsMS § 229 lg 2 ja § 319 lg 1 nõudeid.
17.Ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse põhjendustele omandireservatsiooni osas. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et ei ole toimunud universaalset ega ka singulaarset tütarettevõtete kohustuste üleminekut kostjale. Hageja arvates toimus kostja tütarettevõtete ostumüügilepingutest tulenevate kohustuste üleminek kostjale singulaarse õigusjärgluse korras. Kostja saatis enda ja kõigi tütarettevõtete nimel hagejale kirjaliku teate selle kohta, et 1. aprillist 2001. a on hageja lepingupartneriks kostja. Kuna ostu-müügilepingute punkti 7.3 tingimus oli pooltele siduv, siis kuulus hageja poolt kostjale üle antud kaupade omandiõigus, mille eest kostja ei ole tasunud, hagejale.
18.Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 330 lg-t 6, jättes vastamata apellatsioonkaebuse põhjendustele kauba pankrotivarast välistamise võimalikkuse osas. Hageja on seisukohal, et kogu kostjale üleantud kaup oli märgistatud selliselt, et seda oli võimalik eristada muudest kostja valduses olnud kaupadest. Kuna kostja võõrandas hagejale kuuluva vara pärast pankroti väljakuulutamist, on hagejal õigus vastavalt PankrS § 53 lg-le 3 saada vara eest rahalist hüvitist pankroti vara arvel.
19.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Vara välistamise õiguslikud eeldused puuduvad. Oma olemuselt on vara välistamise nõude ese sarnane nõude esemega, kui nõutakse vara arestist vabastamist. Sellised nõuded on suunatud omandiõiguse tunnustamisele vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest. Kohtud on tuvastanud, et omandireservatsiooni kokkulepe ei ole kostjale siduv. Juhul kui kohus oleks tuvastanud omandireservatsiooni kokkuleppe siduvuse, siis oleks saanud kõne alla tulla võimalik nõude täpsustamine.
20.Riigikohtu istungil jäid hageja esindaja ja kostja esindaja oma varemesitatud seisukohtade juurde.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
21.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
22.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et ostu-müügilepingutes olev
omandireservatsiooni klausel ei ole siduv, kuna raamkokkulepe seda sätet ei sisaldanud. Vaidlusalune raamleping (toimiku lk 9) sätestab lepingute sõlmimise frantsiisivõtjatega. Raamleping ei sisalda omandi ülemineku kohta käivat lepingutingimust, kuid see ei tähenda, et hageja ei võinud frantsiisivõtjatega ostu-müügilepingus omandireservatsiooni osas kokku leppida. Kuna pooled sellises tingimuses ostu-müügilepingus kokku leppisid, siis on ilmne poolte tahe lisada sellised tingimused ostu-müügilepingule. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et ostu-müügilepingud hagejaga sõlmisid kostja tütarettevõtted. Ostu-müügilepingutest tekkisid õigused ja kohustused lepingupoolteks olevatele äriühingutele.
23.Järgmiseks käsitleb kolleegium seda, kas kostja tütaräriühingute kohustused läksid kostjale üle. Ringkonnakohus on leidnud, et kuna äriühingute ühinemist ei viidud lõpule, siis ei läinud ka frantsiisivõtjate kohustused kostjale üle. Hageja väidab kassatsioonkaebuses, et kostja tütarettevõtete ostu-müügilepingutest tulenevate kohustuste üleminek toimus, mida tõendab kostja poolt enda ja kõigi tütarettevõtete nimel koostööpartneritele saadetud kirjalik teade (toimiku lk 12) selle kohta, et
1.aprillist 2001. a on hageja lepingupartneriks kostja, kes võtab üle ühendatavate ühingute õigused ja kohustused, ning kostja tegi ettepaneku soovi korral uute lepingute sõlmimiseks. Kolleegium ei jaga ringkonnakohtu seisukohta, et tütaräriühingute kohustuste üleminek sõltus ainult sellest, kas ühinemine viidi lõpule või mitte. Hageja väitel toimus kohustuste üleminek singulaarse õigusjärgluse korras, mis tuleneb eelpoolnimetatud kirjalikust teatest koostööpartneritele. Hageja nimetatud väide põhineb kirjalikus teates märgitule, et kostja määratles ennast hageja lepingupartnerina alates
1.aprillist 2001. a ja viitas otseselt sellele, et varasemalt sõlmitud lepingute asemel ei ole vaja uusi lepinguid kostja arvates sõlmida. Ringkonnakohus, asudes seisukohale, et võimalik oli üksnes universaalne õigusjärglus, ei ole võtnud seisukohta, miks hageja väide singulaarse õigusjärgluse kohta ei ole põhjendatud.
24.Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 229 lg-t 2 ja § 319 lg-t 1. TsMS § 229 lg 2 kohaselt ei või kohus asjas, mis ei riiva avalikku huvi, otsust rajada asjaolule, mida pool ise asja läbivaatamisel ei ole esitanud. Sama seadustiku § 319 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Ringkonnakohus leidis, et nõue ei ole selge, kuna hageja ei ole konkreetselt piiritlenud kaupa, mida saaks välistada. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole kostja kunagi väitnud, et hageja nõue ei ole selge. Toimiku materjalidest nähtub, et kostja ei ole menetluses nõude ebaselguse asjaolu esitanud. Esimese astme kohus ei ole nõude ebaselgust otseselt tuvastanud, kuid on järeldanud, et tegemist on liigitunnustega asjaga, mis ei võimalda kaupa (alkohoolseid jooke) piiritleda individuaaltunnuste alusel. Seisukohaga, et asjade välistamisnõuetes peab välistatav asi olema konkreetselt määratletav, tuleb nõustuda. Kolleegium on oma 21. mai 2002. a lahendis nr 3-2-1-56-02 (RT III 2002, 16, 194) asunud seisukohale, et tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 peab kohus andma pooltele võimaluse tema poolt oluliseks peetava asjaolu tõendamiseks, kui pooled ei ole seda ise teinud. Kui kohus seda ei tee, ei saa
ta kohtuotsuses sellele asjaolule ka tugineda. Kolleegium nõustub hagejaga selles, et kui linnakohus leidnuks, et hageja nõue ei ole selge, oleks kohus vastavalt TsMS § 149 lg 4 pidanud hagejalt nõudma määratud tähtpäevaks puuduste kõrvaldamist, mida kohtud ei teinud. Kuna linnakohus ei käsitlenud hageja nõude ebaselguse küsimust, siis on ringkonnakohus ületanud asja läbivaatamise piire ja sellest tulenevalt rikkunud TsMS § 229 lg-t 2 ja § 319 lg-t 1. Kohtud pole andnud võimalust asjas tähtsa asjaolu väljaselgitamiseks. Kolleegium loeb sellise protsessiõiguse normi rikkumise oluliseks.
25.Kassatsioonikaebuse väide, et ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 330 lg 6 jättes vastamata apellatsioonkaebuse põhjendustele kauba pankrotivarast välistamise võimalikkuse osas, on põhjendatud. Hageja väitel oli kogu kostjale üleantud kaup märgistatud selliselt, et seda oli võimalik eristada muudest kostja valdusest olnud kaupadest. Hageja esitas selle tõendamiseks ka tõendid, milledele ringkonnakohus pole andud hinnangut. Ebaõige on kohtute seisukoht, et kaupa ei saanud välistada seetõttu, et tegemist oli liigitunnuste alusel määratava kaubaga. Tegu on küll käibes liigitunnuse alusel määratletava kaubaga, kuid seda on võimalik individualiseerida vastavate dokumentide ja märgistamise alusel.
26.Kolleegium peab vajalikuks märkida veel, et asja uuel läbivaatamisel tuleb kontrollida muuhulgas ka seda, kas välistamisnõude rahuldamise muud eeldused, milliseid kolleegium käsitles 30. septembri 2002. a otsuses nr 3-2-1-93-02 (RT III 2002, 24, 276), on täidetud. J. Luik, P. Jerofejev, T. Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.