Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-110-03 Otsuse kuupäev Tartu, 19. detsember 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Jaak Luik, Harri Salmann ja Tambet Tampuu Kohtuasi Jüri Hiiemäe hagi Eesti Vabariigi vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ning sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga väljamõistmiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/268/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Jüri Hiiemäe kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 8. detsember 2003. a, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. mai 2003. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Jüri Hiiemäe töötas 9. veebruarist 1996. a Järvamaa Päästeteenistuse Paide keskkomando pealikuna. 26. oktoobril 2001. a osales ta Mäo külas toimunud tulekahju kustutamisel. Järvamaa Päästeteenistuse direktor M. Klaos algatas 6. novembril 2001. a teenistusliku juurdluse, sest J. Hiiemäe rikkus kustutustööde käigus väidetavalt teenistusdistsipliini ja tööohutuse nõudeid. Teenistusliku juurdluse kokkuvõte kinnitati 26. novembril 2001. a. 27. novembrist 10. detsembrini 2001. a oli J. Hiiemäe töövõimetu. Järvamaa Päästeteenistuse direktori 11. detsembri 2001. a käskkirjaga nr 97 määrati J. Hiiemäele distsiplinaarkaristuseks töölepingu lõpetamine töölepingu seaduse (TLS) § 86 p 6 alusel. Pooled ei vaielnud selle üle, et tööandja sai J. Hiiemäele süüks pandud üleastumisest teada
29.oktoobril 2001. a.
2.Järvamaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni 6. veebruari 2002. a otsusega jäeti J. Hiiemäe avaldus töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks rahuldamata.
3.
J. Hiiemäe palus Järva Maakohtule Eesti Vabariigi vastu esitatud hagiavalduses tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, ennistada ta tööle ning mõista riigilt välja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmine palk. Hageja leidis, et töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuna rikuti distsiplinaarkaristuse määramise korda ja tähtaegu. Distsiplinaarkaristuse määramine oli ka sisuliselt põhjendamata.
4.Järva Maakohtu 27. novembri 2002. a otsusega hagi rahuldati. Kohus leidis, et tööandja ületas distsiplinaarkaristuse määramisel selleks ettenähtud tähtaega. Hageja oli 27. novembrist
11.detsembrini 2001. a töövõimetuslehel. Ajutise töövõimetuse ajaks oli tööleping TLS § 55 p 4 kohaselt peatunud. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 6 lg-st 3 tuleneb, et tööandja ei tohi ühekuuse tähtaja peatumisest välja arvata kogu ajutise töövõimetuse aega, vaid üksnes tööpäevad. Ajutise töövõimetuse perioodi jäänud neljal puhkepäeval (1.-2. detsember ja 8.-9. detsember 2001. a) kulges distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg edasi. Seega ületas kostja distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega kolme päeva võrra.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2003. a otsusega tühistati Järva Maakohtu otsus materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu ning asi saadeti uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonikohus ei nõustunud maakohtu tõlgendusega distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja arvutamise kohta. Asi saadeti esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kuna maakohus ei andnud hinnangut vaidluse sisulisele põhjendatusele.
6.Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 1 kohaselt tuleb karistus määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Seega oli kostjal aega hagejale distsiplinaarkaristust määrata üks kuu, s.o 29. novembrini 2001. a (k.a). Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg-st 3 tulenevalt ei arvata eelnimetatud ühekuuse tähtaja hulka aega, mil tööleping oli peatunud. Kuna hageja haigestus 27. novembril 2001. a ning teda ei oldud selleks ajaks veel karistatud, siis tähtaja kulgemine peatus. Töölepingu peatumise osas on seaduseandja teinud TDVS § 6 lg-s 3 viite TLS § 55 p-dele 1-6, 9, 11 ja 12, lisades samas: "/.../ välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg". Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 3 teksti tõlgendamisel tuleb selle sisuliseks mõistmiseks lähtuda nimetatud sättest kui tervikust. Lõikes 3 sisalduvat lauset grammatiliselt analüüsides ilmneb, et tähtaja kulgemine ei peatu puhkepäevade ja pühade ajal, seega " tähtaja hulka jäävaid vastavaid päevi ei arvata tähtajast maha (nende päevade võrra ei pikene seadusest tulenev karistuse määramiseks ettenähtud tähtaeg). Seadusandja eesmärk oli rõhutada, et ka siis, kui töötaja on nimetatud päevadel töökohustuste täitmisest vabastatud (TLS § 55 p 12), ei arvata neid tähtajast välja (näiteks ei pikene ühekuune tähtaeg nimetatud päevade võrra ega muutu seetõttu 38-40-päevaseks või veelgi pikemaks). Kuigi seadus ei käsitle töölepingu peatumist eraldi puhkepäevadel ja riiklikel pühadel, kuna need päevad ei pruugi alati olla töökohustuste täitmisest vabad päevad (töö- ja puhkeaja seaduse § 28), sätestab TLS § 55 p 12 töölepingu peatumise muudel juhtudel, mil töötaja on seadusega ettenähtud alustel ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest. Tulenevalt töö- ja puhkeaja seadusest (TPS) võivad selleks olla ka puhkepäevad ja riigipühad. Töö- ja puhkeaja seaduse § 6 lg 1 kohaselt on puhkeaeg aeg, mille kestel töötaja on vaba töökohustuste täitmisest ja võib seda kasutada oma äranägemise järgi, lg 2 kohaselt kuuluvad puhkeaja hulka ka puhkepäevad (iganädalane puhkeaeg) ja riigipühad. Seega tuleneb TDVS § 6 lgst 3, et tähtajast ei arvata maha sinna hulka kuuluvaid puhkepäevi ega riigipühi, sõltumata sellest, kas töötaja oli nendel päevadel töökohustuste täitmisest vabastatud või mitte. Selle sätte eesmärgiks ei olnud kehtestada olukorda, kus töölepingu peatumise ajast tuleksid nimetatud päevad maha arvata. Töötaja haigestumise korral ei peatu tööleping tööpäevade ajaks, vaid kogu haiguse ajaks. Selline käsitlus on mõistlik ning kooskõlas ka teiste töösuhteid reguleerivate seadustega. Järelikult oli kostjal hageja tervenemise järel aega karistuse määramiseks veel kolm päeva.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
7.J. Hiiemäe esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tema hagi rahuldada.
8.Kassaatori väitel on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud TDVS § 6 lg 3. Apellatsioonikohus on selle sätte tõlgendamisel põhjendamatult võtnud aluseks töö- ja puhkeaja seaduses sätestatud puhkeaja mõiste. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg-s 3 on seadusandja selgesõnaliselt välistanud distsiplinaarmenetluse kulgemise tähtaja peatumise töövõimetuse ajale langevatel puhkepäevadel ja seega on hagejaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslik distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja rikkumise tõttu.
9.Kassaator viitas Riigikohtu halduskolleegiumi 8. veebruari 2002. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-402 (RT III 2002, 7, 60), milles kolleegium leidis avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 87 ja TDVS § 6 lg 3 tõlgendades, et nende sätete kohaselt peatub distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg küll teenistussuhte peatumise ajaks, sh töötaja ajutise töövõimetuse ajaks, kuid vaid vastavale ajavahemikule langevate tööpäevade võrra, ja tähtaja kulgemine jätkub puhkepäevadel ja riiklikel pühadel. Distsiplinaarkaristuse määramisel ei tohi seega ühekuusest tähtajast välja arvata kogu perioodi, mil teenistussuhe oli ajutise töövõimetuse tõttu peatunud, vaid ainult sellesse ajavahemikku jäänud tööpäevi.
10.Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata.
MENETLUS RIIGIKOHTUS
11.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. oktoobri 2003. a määrusega anti asi lahendada Riigikohtu tsiviilja halduskolleegiumi vahelisele erikogule.
12.Kassaatori osundatud Riigikohtu halduskolleegiumi (viidatud otsus haldusasjas nr 3-3-1-4-02) seisukoha järgi on TDVS § 6 lg-s 3 otsesõnu öeldud, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg peatub küll teenistussuhte peatumise ajaks, sh töötaja ajutise töövõimetuse ajaks, kuid ainult vastavale ajavahemikule langevate tööpäevade võrra, ja tähtaja kulgemine jätkub puhkepäevadel ning riiklikel pühadel. Tsiviilkolleegium nõustus Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga ja leidis, et TDVS § 6 lg 3 tõlgendamisel tuleb lisaks selle sätte sõnastusele lähtuda ka sättega taotletud eesmärgist.
RIIGIKOHTU ERIKOGU SEISUKOHT
13.Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vaheline erikogu leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle muutmiseks.
14.Ringkonnakohus leidis õigesti, et TDVS § 6 lg 3 kohaselt peatub distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg teenistussuhte peatumise ajal nii peatumise aja hulka kuuluvatel tööpäevadel kui ka puhkepäevadel ja riiklikel pühadel.
15.Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 3 kohaselt ei arvata sama paragrahvi 1. ja 2. lõikega ettenähtud ühekuuse tähtaja hulka aega, mil tööleping oli TLS § 55 p-de 1-6, 9, 11 ja 12 alusel peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg.
16.Selle sätte lõpuosa "/.../ välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg" tõlgendusest sõltub, kas J. Hiiemäele on distsiplinaarkaristus määratud seadusega ettenähtud tähtaegu järgides või mitte. Vaidlustamata asjaoludest nähtuvalt on tegemist juhtumiga, kus tööleping peatus distsiplinaarkaristuse määramise ühekuuse tähtaja lõpus nii, et töölepingu peatumisel jäi
distsiplinaarkaristuse määramiseks kolm päeva. Kuna töölepingu peatumise aja sisse jäi neli puhkepäeva, ei olnud Järva Maakohtu 27. novembri 2002. a otsuses ja Riigikohtu halduskolleegiumi
8.veebruari 2002. a otsuses antud TDVS § 6 lg 3 tõlgenduse kohaselt kostjal töölepingu peatumise lõppemisel ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tegemise ajal 11. detsembril 2001. a enam võimalik hagejat distsiplinaarkorras karistada. Distsiplinaarkaristuse määramise ühekuune tähtaeg oli kulgenud neljal puhkepäeval ning seega käskkirja tegemise ajaks möödunud. Tallinna Ringkonnakohus aga leidis, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg oli peatunud kogu töölepingu peatumise ajaks ning seega oli kostjal õigus hagejat 11. detsembril 2001. a distsiplinaarkorras karistada.
17.Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse tõlgendamisel arvestab erikogu seaduse teiste sätete ja seaduse eesmärgiga.
18.Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 3 näeb ette asjaolud, mis töölepinguseaduse kohaselt tingivad töölepingu peatumise ning millega koos peatub ka distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg. Töölepingu peatumise ajal ei ole tööandjal võimalik töötaja süüteo asjaolusid välja selgitada ega talle distsiplinaarkaristust määrata. Seetõttu ei saa ka distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg edasi kulgeda töölepingu peatumise aja hulka jäävatel puhkepäevadel ja riiklikel pühadel.
19.Erikogu märgib, et TDVS § 6 lg 3 sõnastus on raskestimõistetav ning selle grammatilisel tõlgendamisel võib jõuda tulemuseni, et TDVS § 6 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud distsiplinaarkaristuse määramise ühekuune tähtaeg kulgeb edasi puhkepäevadel ja riiklikel pühadel. Selline tõlgendus tähendaks aga, et tööandjale antud distsiplinaarkaristuse määramise ühekuune tähtaeg võib paratamatult lüheneda ning töötaja võib vabaneda distsiplinaarkaristusest asjaolude tõttu, mis ei sõltu tööandjast, vaid mille tekkimises võib töötaja ise süüdi olla (nt TLS § 55 p-s 9 ettenähtud töölepingu peatumise alus - töötaja viibimine arestis või vahi all). Eeltoodud põhjenduste kohaselt (vt otsuse pd 17 ja 18) ei ole see TDVS § 6 lg-s 3 sätestatud regulatsiooni eesmärk. U. Lõhmus, T. Anton, J. Luik, H. Salmann, T. Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.