Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-40-03 Otsuse kuupäev Tartu, 23. aprill 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa Kohtuasi Eesti Veetransporditöötajate Ametiühingute Föderatsiooni hagi AS STIVETRA (likvideerimisel) vastu kollektiivlepingu täitmisele kohustamiseks ja 25 975 krooni 95 sendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1550/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Eesti Veetransporditöötajate Ametiühingute Föderatsiooni kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 24. märts 2003. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
3.detsembri 2002. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Eesti Veetransporditöötajate Ametiühingute Föderatsioonile 2. jaanuaril 2003. a tasutud kautsjon, 460 (nelisada kuuskümmend) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Veetransporditöötajate Ametiühingute Föderatsioon esitas 24. augustil 2000. a hagi AS STIVETRA (likvideerimisel) vastu ja nõudis, et kostjat kohustatakse täitma kollektiivlepingut ja hüvitama 22 284 krooni suurune kahju. Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid Kesklinna sadam ja sama sadama ametiühingukomitee 19. jaanuaril 1994. a kollektiivlepingu. Selle lepingu p 12.1.4 järgi kohustus tööandja töötajate palgast kinni pidama ametiühingu liikmemaksud ning kandma need üle ametiühingukomiteele. RE Tallinna Sadam reorganiseeriti 1996. a AS-ks Tallinna Sadam. AS STIVETRA asutati 30. detsembril 1996. a. Kesklinna sadama varad anti 1. aprillil 1997. a tervikvarana üle AS-le STIVETRA. Töölepingu seaduse (TLS) § 6 alusel läksid kostjale üle ka kesklinna sadama töötajad. Vastavalt kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 11 lg-le 4 ja pooltevahelisele kokkuleppele jäi AS STIVETRA suhtes kehtima kesklinna sadama ja selle ametiühingukomitee vahel
19.aprillil 1994. a sõlmitud kollektiivleping. Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) §-dest 33 ja 99 tulenevalt tegutseb endine kesklinna sadama ametiühingukomitee alates 18. veebruarist 1999. a Tallinna Sadama ametiühinguna ning on hageja osakond. Kuni 31. detsembrini 1999. a tunnustas kostja kollektiivlepingut ja täitis selle p-s 12.1.4 sätestatud kohustust. Kostja teatas hagejale
21.jaanuaril 2000. a kirjas nr 1-1/15, et lõpetab 1. jaanuarist 2000. a ametiühinguliikmete palgast liikmemaksude kinnipidamise ja ülekandmise. Ta põhjendas kohustuse edaspidisest täitmisest keeldumist AS Tallinna Sadam ja hageja vahel 18. juunil 1998. a sõlmitud kollektiivlepingu pga 13.3. Selle kohaselt kaotasid kehtivuse kõik AS Tallinna Sadam ja/või RE Tallinna Sadam ja/või nende koosseisu kuulunud sadamate ning hageja ja/või selle koosseisu kuulunud ametiühingukomiteede vahel sõlmitud kollektiivlepingud. Kostja selline viide on kohatu, sest kostja eraldus Tallinna Sadama koosseisust enne nimetatud kollektiivlepingu sõlmimist. Kostja suhtes kehtivat 19. aprilli 1994. a kollektiivlepingut saab ta lõpetada või muuta ainult ise ja seda teise
lepingupoole nõuolekul. Kostja on rikkunud KLS § 11 lg 4, § TsK § 173 lg 1 ja § 174 nõudeid. Kuna AS STIVETRA ja Tallinna Sadama ametiühing ei ole sõlminud uut kollektiivlepingut, siis KLS § 11 lg-st 3 tulenevalt kehtib 19. jaanuaril 1994. a sõlmitud kollektiivleping AS-is STIVETRA senini. Ta peab täitma kollektiivlepingu tingimusi. Hageja suurendas 9. jaanuari 2002. a avalduses nõuet ja taotles kostjalt saamata jäänud tulu, 25 975 krooni 95 sendi väljamõistmist. Kahju suuruse arvestamisel lähtus hageja talle teadaolvatest palgandmetest või Eesti Vabariigi keskmisest palgast nende ametiühinguliikmete osas, kelle palka ta ei tea.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et 19. jaanuari 1994. a kollektiivleping ei kehti. KLS § 2 lg 1 järgi on kollektiivleping vabatahtlik kokkulepe. Sellist kokkulepet ei ole kostja hagejaga sõlminud. AS Tallinna Sadam ja Eesti Veetransporditöötajate Ametiühingute Föderatsiooni vahel
18.juunil 1998. a sõlmitud kollektiivlepingu p 13.3 järgi kaotas 1994. a kollektiivleping kehtivuse seoses uue kollektiivlepingu sõlmimisega. Hageja, tegutsedes AS Tallinna Sadama ametiühingu liikmete huvides, kirjutas uuele kollektiivlepingule alla. Hageja väidete kohaselt kuuluvad ka kostja töötajad samasse ametiühingusse. Ükski õigusakt ei kohusta kostjat koguma mittetulundusühingu liikmete liikmemaksu. Sellise sätte lülitamine kollektiivlepingutesse ei olnud seaduslik.
3.Tallinna Linnakohtu 9. mai 2002. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt asutas AS STIVIS 12. detsembri 1996. a otsusega aktsiaseltsi STIVETRA (tlk 171). Uue äriühingu sissemakse tehti rahas. AS STIVETRA põhineb erakapitalil. Ta ei eraldunud AS-st Tallinna Sadam ega ole asutatud AS Tallinna Sadam poolt endise kesklinna sadama varade baasil. Seega ei ole hageja ega kostja 19. jaanuari 1994. a kollektiivlepingu pool. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja kasutab rendilepingu alusel AS Tallinna Sadam ehk endise kesklinna sadama vara. Seega kasutab AS STIVETRA AS Tallinna Sadama vara lepingu alusel. KLS § 2 lg 1 järgi on kollektiivleping vabatahtlik kokkulepe töötajate või töötajate ühingu või liidu ja tööandja või tööandjatele ühingu või liidu vahel, mis reguleerib töösuhteid. Tööandja ja ametiühingu vahel vabatahtlikust kokkuleppest tulenev kohustus ei ole ÄS § 5 lg 1 järgi ettevõtte määratud tegevus. Vaidlusalune kollektiivleping koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega ei läinud seoses varade rentimisega üle AS-le STIVETRA, sest kostja ei ole kollektiivlepingu osas kesklinna sadama ega AS Tallinna Sadam õigusjärglane. Asjaolu, et kostja võttis vastavalt kokkuleppele üle kesklinna sadama töötajad ja kooskõlas TLS §-ga 6 loeti nende uueks tööandjaks kostja, ei tähenda, et kostjale laienes ka
19.jaanuari 1994. a kollektiivleping. Kostja on iseseisev äriühing, tal puudub organisatoorne seos AS-ga Tallinna Sadam ja seetõttu ei laiene kostjale KLS § 11 lg-s 4 sätestatu. Kostjal ei olnud kohustust täita vaidlusaluse kollektiivlepingu p 12.1.4 nõudeid. Asjaolu, et kostja oma töötajatest ametiühinguliikmete liikmemakse hageja arvele kandis, ei tähenda, et kollektiivleping tema suhtes kehtib. Seega pole kostja õigusvastaselt käitunud ja puudub õiguslik alus hageja nõutud kahju hüvitamiseks. Põhjendatud on kostja seisukoht, et 19. jaanuari 1994. a kollektiivleping muutus kehtetuks, sest hageja ja AS Tallinna Sadam sõlmisid 18. juunil 1998. a uue lepingu. See asjaolu ei oma aga vaidluse lahendamisel tähtsust.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4.Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja. Kaebaja leidis, et koos töölepingutega läks kostjale üle ka kollektiivleping. Kollektiivlepingu lõpetamiseks pidi olema hageja nõusolek. 1998. aastal sõlmitud kollektiivleping ei laienenud kostjale. Seega pidi kostja täitma 1994. aastal sõlmitud kollektiivlepingut. Tallinna Ringkonnakohtu 3. detsembri 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kaebuses toodud väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ega hagi rahuldamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kinnitas hageja, et kooskõlas TLS §-ga 6 tulid 1. aprillil 1997. a RE Tallinna Sadam kesklinna sadama töötajad üle AS STIVETRA, ja et AS STIVETRA ei ole kunagi kuulunud ega kuulu AS Tallinna Sadam koosseisu (linnakohtu tlk 36). Asjaolu, et AS STIVETRA kogus ametiühinguliikmetelt liikmemakse ja kandis need kuni 2000. aastani hagejale üle, ei tähenda, et ta muutus kollektiivlepingu pooleks, mille poolte õigusjärglased 18. juunil 1998. a sõlmitud kollektiivlepinguga tunnistasid kehtetuks. KLS §-dest 2 ja 11 (AS STIVETRA asutamise ajal kehtinud sõnastuses) ei tulene, et töötajate ühest äriühingust teise üleminekul muutuks teine äriühing automaatselt sellise kollektiivlepingu pooleks, mille pooled või õigusjärglased on olemas. Apellandi väited kollektiivlepingu sõlmimise vabatahtlikkuse ja täitmise kohustuslikkuse kohta on õiged. Hageja esindaja L. Kosmina apellatsioonikohtu istungil antud seletuse järgi oli hagejal võimalik sõlmida kostjaga kollektiivleping, kuid hageja ei pidanud seda otstarbekaks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et isegi siis, kui kollektiivleping oleks kehtiv ja selle tingimusi oleks rikutud, ei annaks see alust töötajatest ametiühinguliikmete liikmemaksude sissenõudmiseks ettevõtjalt. Erand oleks see, kui ametiühing tõendaks, et ettevõtja pidas ametiühingu liikmemaksu liikmete töötasust kinni, kuid seda ametiühingule üle ei kandnud. Liikmemaksude tasumine on ametiühinguliikmete kohustus. Kui tööandja ametiühingu liikmemaksu kinni ei pea ja üle ei kanna, on ametiühinguliikmel võimalik tasuda liikmemaks muul viisil. Hagejal oli võimalik liikmemaksud ametiühinguliikmetelt ise kokku koguda, kuid ta ei teinud seda. Maksude laekumata jäämine oli tingitud sellest, et ametiühinguliikmed ei olnud huvitatud liikmemaksude tasumise kohustuse täitmisest ja ka hageja ise ei tahtnud tegelda liikmemaksude kogumisega. Kahju ei oleks tekkinud, kui hageja oleks ise korraldanud liikmemaksude kogumise neilt ametiühinguliikmetelt, kes tahtsid liikmemaksu tasuda.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
5.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 6 sellega, et ei vastanud apellatsioonkaebuse põhjendusele, et seoses ettevõtte üleminekuga läksid lisaks töölepingutele kostjale üle ka kollektiivlepingust tulenevad kohustused. KLS § 11 lg 4 enne 10. jaanuari 2002. a kehtinud sõnastuse järgi ei lõpetanud ettevõtte reorganiseerimine kollektiivlepingu kehtivust. Mõiste "ettevõtte reorganiseerimine" ei olnud AS STIVETRA asutamise ajaks määratletud üheski kehtivas õigusaktis. Reorganiseerimisena tuleb
käsitleda nii ettevõtte ühinemist, jagunemist, ümberkujundamist kui ka ettevõtte üleminekut ÄS § 2 tähenduses. Nii TLS § 6 kui ka KLS § 11 lg 4 eesmärgiks on kaitsta töötajaid majanduslikel põhjustel toimuvate ümberstruktureerimiste puhul, kui nende töö ei lõpe, kuid majandustegevus läheb sisuliselt üle teisele juriidilisele isikule ettevõtte ühinemise või jagunemise tagajärjel või põhjusel, et ettevõte otsustab lõpetada teatud teenuse osutamise ning võimaldada sama vara baasil osutada teenust teisel juriidilisel isikul (nt rentnikul). Kollektiivleping on üheks ettevõttega seotud kohustuseks ning peab ÄS § 5 lg 2 kohaselt üle minema ettevõtte omandajale. Kollektiivlepingu tingimuste täitmise kohustuslikkus tähendab ka vastutust lepingu täitmata jätmise eest. Tööandja poolt ametiühinguliikmete liikmemaksude ülekandmine on tööandja kohustuseks nii palgaseaduse § 31 lg 3 kui ka kollektiivlepingu p 12.1.4 järgi. See eeldab ka iga töötaja kirjalikku tahteavaldust. Kollektiivlepingu punkt 12.1.4 tähendab, et tööandja osutab töötajale teenust. Kokkulepitud teenuse osutamata jätmise korral on võimalik leida alternatiiv. Alternatiivvõimaluse olemasolu ei vabasta lepingupoolt lepingu täitmise kohustusest. Asjaolu, et kassaatoril oli võimalik koguda liikmemaksud otse ametiühinguliikmetelt, võib olla kahju suuruse vähendamise põhjenduseks, kuid ei tähenda, et kostja üldse ei vastuta kohustuse täitmata jätmise eest. Kollektiivlepingu täitmata jätmine on õigusvastane tegu, mille eest tuleb välja mõista kahju TsK § 222 järgi. Hagejal on õigus valida, kas ta nõuab kahju hüvitamist ametiühingu liikmetelt või nende tööandjalt. Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse jõusse. Õige ei ole linnakohtu seisukoht, et vabatahtlikust kokkuleppest tulenevad kohustused tööandja ja ametiühingu vahel ei ole tegevuseks, mis on olemuselt määratud ettevõtte tegevuseks. Kollektiivleping sätestab tööandja rahalisi kohustusi, mis on olulised toote või teenuse omahinna kujundamisel. Õige ei ole linnakohtu seisukoht, et
19.jaanuari 1994. a leping on kehtetu, sest hageja ja AS Tallinna Sadam sõlmisid 18. juunil 1998. a uue lepingu. Kostja väidab, et tal ei ole mingisugust organisatoorset seost AS-ga Tallinna Sadam ning järelikult ei saanud AS Tallinna Sadam vabastada kostjat kohustuse täitmisest.
6.Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohus ei kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi ega rikkunud protsessiõiguse normi.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
8.Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega ja leidis, et AS STIVETRA ei ole
19.jaanuaril 1994. a sõlmitud kollektiivlepingu pool. Ta on iseseisev äriühing, kes ei ole kuulunud AS Tallinna Sadam koosseisu ja KLS §-dest 2 ja 11 ei tulene, et töötajate ühest äriühingust teise üleminekul muutuks teine äriühing sellise kollektiivlepingu pooleks, mille pooled või õigusjärglased on olemas. TLS § 6 alusel toimunud töötajate üleminekuga ei kaasnenud kollektiivlepingu üleminekut. Kolleegium leiab, et selline ringkonnakohtu arvamus on ekslik ega ole kooskõlas kollektiivlepingu seadusega ega töölepingu seaduse.
Kolleegium märgib esmalt, et KLS § 2 lg 1 järgi on kollektiivleping vabatahtlik kokkulepe töötajate või töötajate ühingu või liidu ja tööandja või tööandjate liidu või ühingu vahel, mis reguleerib tööandjate ja töötajate vahelisi töösuhteid. KLS § 4 lg 1 kuni 10. jaanuarini 2002. a kehtinud sõnastuse järgi laieneb kollektiivleping neile tööandjatele ja töötajatele, kes kuuluvad kollektiivlepingu sõlminud organisatsioonidesse, kui kollektiivlepingus ei ole ette nähtud teisiti. KLS § 11 lg 2 järgi on kollektiivlepingu kehtivus üks aasta, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. 1994. a kollektiivlepingus leppisid pooled kokku, et kollektiivleping kehtib uue kollektiivlepingu sõlmimiseni. Pooled ei vaidle selle üle, et AS STIVETRA töötajad olid 1994. a kollektiivlepingu sõlmise ajal kesklinna sadama töötajad ning hageja ja AS STIVETRA ei ole uut kollektiivlepingut sõlminud. Ringkonnakohus on kollektiivlepingu ülemineku küsimust lahendades ebaõigesti kohaldanud KLS § 11 lg 4. Selle sätte kohaselt ei lõpeta ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni reorganiseerimine, alluvuse, omaniku või omandivormi muutumine kollektiivlepingu kehtivust. Ettevõtte valduse üleandmine on võrdsustatav ettevõtte alluvuse muutumisega KLS § 11 lg 4 tähenduses. Nii TLS § 6 kui KLS § 11 lg 4 eesmärgiks on kaitsta töötajaid, kui nende töö ei lõpe, kuid majandustegevus läheb üle teisele juriidilisele isikule. Linnakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled selle üle, et AS STIVETRA kasutab endise kesklinna sadama vara rendilepingu alusel. Seega läks ettevõte kostjale üle rendilepingu alusel. Pooled ei vaidle töötajate ülemineku üle. AS STIVETRA on tunnistanud TLS § 6 kehtivusala laienemist ettevõtte üleminekule, kuid ei soovi tunnistada täpselt sama sisuga KLS § 11 lg 4 kehtivusala laienemist ettevõtte üleminekule. Kolleegium leiab, et selline valikuline ja tööandja huvidest lähtuv seaduste tõlgendamine ei vasta nimetatud sätetes väljendatud eesmärgile kaitsta töötajate huve. Pärast töölepingute üleminekut võivad töötajad kollektiivlepingu täitmist nõuda üksnes töölepingud ülevõtnud äriühingult. See tagab töötajate õiguste kaitse juhul, kui töö sisu ei muutu, kuid majandustegevus läheb üle teisele juriidilisele isikule.
9.Kolleegium leiab, et ametiühingu liikmemaksu kinnipidamise ja ülekandmise küsimust on võimalik kollektiivlepingus reguleerida. Selline kokkulepe on töötajate huvides, kellele on niimoodi tagatud lihtne võimalus täita oma kohustus ametiühingu ees tööandja tegevuse abil. Kollektiivlepingu p 12.1.4 järgi pidi tööandja kandma ametiühingu liikmemaksud töötajate avalduse alusel üle ametiühingu arveldusarvele. See tähendab, et liikmemaksude tasumise kohustus oli küll töötajatel, kuid tasu maksmise korra järgimise eest vastutas tööandja.
10.Järgmisena peab kolleegium vajalikuks vastata küsimusele, kas hagejal on tekkinud 19. jaanuaril 1994. a sõlmitud kollektiivlepingust iseseisev nõudeõigus kostja vastu lepingujärgsete kohustuste täitmiseks ja kahjude hüvitamiseks. Hageja on oma nõude rajanud sellele, et 1994. a kollektiivlepingu p 12.1.4 täitmata jätmisega on temale tekitatud kahju. KLS § 16 kohaselt kannab kollektiivlepingus ettenähtud kohustuste mittetäitmisel süüdi olev pool vastutust seaduses ja kollektiivlepingus ettenähtud korras. Kui kollektiivleping ei näe ette kohustust rikkunud poole vastutust, siis tuleb lähtuda seadusest. Hageja nõuab TsK § 222 alusel 2000. aasta eest kostja ametiühinguliikmetest töötajate palgast ametiühingu liikmemaksu kinnipidamata jätmisega tekitatud 25 975 krooni 95 sendi
suuruse kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise üldpõhimõtetest lähtudes tuleb kahju kandnud isik asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hinnata, kas hageja on tõendanud iga ametiühinguliikmest töötaja osas liikmemaksu kinnipidamise avalduse olemasolu. Avalduste olemasolu korral tuleks hinnata kahju suurust.
11.Kolleegium märgib, et kassaatori viide palgaseaduse § 31 lg-le 3 ei ole asjakohane. Nimetatud säte reguleerib tööandja kohustust kanda töötaja kirjaliku avalduse alusel töötajale arvutatud palk kolme päeva jooksul kas täielikult või osaliselt töötaja poolt osutatud pangaarvele. See säte ei reguleeri tööandja kohustust kanda üle ametiühingu liikmemaksud.
12.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 6. Ringkonnakohus ei ole vastanud selgelt apellatsioonkaebuse põhjendusele, et seoses ettevõtte üleminekuga läksid lisaks töölepingutele kostjale üle ka kollektiivlepingust tulenevad kohustused. Samuti ei ole ringkonnakohus viidanud, et ta ei pea vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Siiski ei ole ainuüksi see toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit, sest tõigast, et ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata, saab järeldada, et ta nõustus linnakohtuga selles küsimuses. Selle seisukoha sisulist ebaõigsust on kolleegium käsitlenud otsuse p-s 8.
13.Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et vabatahtlikust kokkuleppest tulenevad kohustused tööandja ja ametiühingu vahel ei ole selliseks tegevuseks, mis on olemuselt määratud ettevõtte tegevuseks. Kolleegium leiab, et "ettevõtte tegevuseks määratud kohustuse" all tuleb mõista kohustusi, mis on seotud ettevõtte tegevusega. Kollektiivlepingust tulenevate kohustuste täitmine on vaieldamatult seotud ettevõtte tegevusega.
14.Kolleegium soostub kassatsioonkaebuse seisukohaga, et 18. juuni 1998. a kollektiivleping, mille poolteks on AS Tallinna Sadam ja Eesti Veetransporditöötajate Ametiühingute Föderatsioon, ei laienenud AS-le STIVETRA ning seega ei mõjutanud nimetatud lepingu sõlmimine 19. jaanuari 1994. a kollektiivlepingu kehtivust AS STIVETRA suhtes, sest kostja ei ole tööandjana selle lepingu pool. H. Jõks A. Kull L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.